vaikne ja rahulik

selle-aastased jõulud on läbi. pikad-pikad pühad olid, tervelt viis vaba päeva järjest. ja see oli ütlemata mõnus! oli aega olla oma väikese perega ja ka suure perega nii minu kui Kalli Kaasa suguvõsa poolt. olin võtnud juba novembris aega kinke valida ja seetõttu ei olnud mingit "jõulu-paanikat" - enne pühade algust tuli lihtsalt kingivaru ette võtta, kaunilt ära pakkida ja õiged kingid õigele jõuluistumisele kaasa võtta.

esimest aastat oli meie peres ka kaks lasteaia jõulupidu. Piiga pidu oli üsna traditsiooniline, lühike ja lööv - jõuluvana, kingitused, piparkoogid ja koju ära. ega nii pisikeste puhul saagi miskit pikka pidu korraldada. aga jõuluvana oli muhe ja Piiga ise üritusega vist üsna rahul.

KD-i lasteaia jõulupidu oli stiilis "vana aja jõulud" ja see tähendas väljasõitu Kurgja talumuuseumisse. juba ühine minek suure bussiga oli laste jaoks elamus omaette, lisaks veel sõit reega, loomad laudas ja leivategu veskis. ja kui kinke tuli jagama jõuluvana asemel hoopis jõulusokk, siis see võttis mõne arglikuma tegelase päris sõnatuks. meie poja suutis siiski kingi eest vähemalt "aitäh!" öelda :)

kodus leidsid lapsed kingipakid hoopiski kuuse alt, kui olime tagasi jõudnud küla suure kuuse juurest, kus vallavanem neljanda advendi puhul jõulurahu välja kuulutas. poja kilkas juba ões, et tema nägi läbi terassi akna, et kuuse all on kingitused ja loomulikult ei olnud siis aega tuppa jõudes isegi riideid korralikult seljast võtta - vaja oli kohe kuuse alla uudistama tormata.

lapsed olid sel' aastal kogu selle jõulutralli keskel nii tublid ja toredad - KD luges salmi ja laulis laule igast asendist, Piiga laulud kõlasid küll peamiselt vaid "la-la-laaa", aga patsu sai löödud julgelt ning "aitäh!" öeldud väga selgelt ja kõlavalt. ja lihtsalt kirjeldamatult vahva oli näha poja reaktsioone paarile nn lemmik-kingitusele. kui koduse kuuse all saadud kingipaki paberi serva alt hakkas paistma puldiga mudelauto ja kui maal ukse taha toodud kingikotist tuli välja politsei-helikopter, siis poiss peaaegu värises erutusest, hääl ei tahtnud välja tulla ja "Vaata! Vaata, mis seeeeeeee on!!!!" kõlas ikka tõelise rõõmurõkatusena. sõnadega on seda väga keeruline kirjeldada, aga see pilt on mul meeles ja just sellepärast ongi jõulud taas väga erilised. oma lapse jõulurõõm on täiesti kirjeldamatult ainulaadne ja südantsoojendav kogemus. kuigi jah - eks see väikese lapse kingirõõm on vahva näha igale kingitegijale, nagu nt tädi Kaiale, kes oli sel' aastal pisikestele sugulastele eriti lahke jõuluvana (nii armas temast!) ja kes KD-i reaktsiooni kingiks saadud helikopterile samamoodi naerulsui jälgis :) aga emana on see tunne ilmselt siiski veel erilisem.

igaljuhul nautisin kõiki kolme jõuluõhtut - kodus, Paides ja Krootusel - täiel rinnal ning tundsin arvutivabadest ja peaaegu ka telekavabadest pühadest täiega rõõmu.  nüüd paar tööpäeva ja siis taaskord neli päeva pere ja sõpradega olemiseks, vana aasta ärasaatmiseks ja uue tervitamiseks. see toimub muidugi meie omas kodus, sest meie neljajalgne karvane pereliige kardab ju pauku ja seetõttu ei tule kõne allagi koera üksi koju jätmine vana-aasta ilutulestiku ajaks. aga oleme juba päris mitmed aastad isekeskis või sõpradega koos kodus olnud ja ka nii on väga mõnus.

olen viimasel ajal mõelnud, et hindan aina enam seda lihtsalt kodus olemist - koos perega, koos sõpradega. kui ei ole vaja kuhugi tormata, ei pea muretsema sellepärast, kuidas lapsed hakkama saavad ringisõitmise ja päevareziimi segadusega, kui saab oma käe järgi ettevalmistusi teha ja oma voodisse magama vajuda, ilma et peaks enne vaatama, kuidas koju jõuda. jah, vahel harva on hea ka kodunt välja saada ja ennast nn välja minemiseks sättida, aga olen üha enam seda meelt, et omas kodus on kõige parem. hakkan vist vanaks jääma... :)

liiga palju korraga

lähenev aastalõpp ei tule ju ükski aasta ootamatult ja samas olen ma täna, kaks nädalat enne järjekordset aastalõppu taaskord fakti ees, et nii palju on veel teha ja nii vähe on aega. kuidas küll töised asjaajamised kohe oskavad ennast nii sättida, et kusagil oktoobris-novembris on aega kõige jaoks ja natuke rohkemgi ja siis detsembri kaks viimast nädalat pole hoo ega hoobi vahet? oehhhh, väga väsitav, ma ütlen...

lastega koos on seda pühadeaja trilli-tralli muidugi vahvam üle elada ja nende emotsioonid ja kogemused on seda väärt, et ennast aeg-ajalt suisa ribadeks toimetada. näiteks kaks viimast nädalavahetust on kulgenud pipaarkookide küpsetamise tähe all. ma olen väga püüdnud ennast tagasi hoida, et mitte kõike laste eest ära teha, vaid lasta neil endil taigna ja jahu ja vormide ja ahjuplaadiga pusserdada, aga kohati on see ikka pagana keeruline. samas on nii lahe vaadata, kuidas kutt täiega asjalikult tainast mätsib ja taignarulli käsitseb ning kuidas Piiga täitsa vilunult piparkoogivormi taignale asetab (piparkoogi taignast välja lõikamiseks jääb tal esialgu siiski oskustest väheseks). isegi glasuuri kasutamisega sai poja teistkordsel katsetusel juba täitsa kenasti toime ja see on nii vahva!

lisaks piparkookidele sai eile ka kuusepuu tuppa toodud ja eks seegi oli lastele elamus missugune. enda jaoks hakkas seda kõike küll natuke liiga palju saama - piparkoogitegu, kuuse ehitimine ja seda kõike lastega koos, nende agarust ja enda emotsioone ohjates, aga põhimõtteliselt oli ju tore. kuusk on super kaunis (nagu Kalli Kaasa poolt valitud puu igal aastal on olnud)! sellel aastal tõime just laste pärast puu varem, sest õigete pühade ajal oleme me ju suurema aja kodunt ära - siin ja sealpool vanavanemate juures - ning siis polekski nagu seda jõulupuu rõõmu lastele väga jagunud. ja no eks endal on ka ikka hoopis teine tunne õhtul toas istuda, kui kaunis puu toanurgas särab ja kuuselõhn ninna tungib.

kui pühapäev oli erinevate tegemiste poolest väga rikkalik, siis laupäeval suutsid lapsed taaskord emme närvidel riskiviiulit mängida, kui me päälinnas väikese sugulase 1-aasta sünnipäeval käisime. esmalt keeldus KD kategooriliselt meie poolt pakutud unest ja veetis praktiliselt kogu pooleteisetunnise autosõidu pealinna ärkvel. tõe huvides olgu siiski öeldud, et sõidu viimased pool tundi ta ikkagi üleval püsida ei suutnud ja pisut lõunaund sai ka magatud. kohale jõudsime kenasti, vahetasime kinke ja ka Piiga sai oma osa, sest tema tähtsat päeva polnud Tallinna-Ama ja tädi G. ju veel meeles pidanud ja olemine oli väga kena. kuni selle hetkeni, kui KD väga loiuks muutus (panin selle magamata lõunaune arvele), diivanil kössitas ja lõpuks täiega nii enda kui teki-padjad täis oksendas. et siis selline sünnipäevapidu... loomulikult ei olnud mul kaasas mingeid vahetusriideid (nii suurele lapsele pole ju vaja!), aga õnneks olid pisikese sugulase jaoks ka mõned suuremad riided ootele varutud ja saime siis sealt ühe täitsa paraja kampsuni ja veidi kukekad püksid (talvesaabastega ei saanud peaaegu arugi, et sääred veidi napid). õnneks suutis poja järgmistel kordadel juba ette öelda, et olemine läheb halvaks ja seega sai järgmiste oksendamiste ajal abinõud tarvitusele võtta. kui aga mingil hetkel suutsid lapsed paari minuti jooksul: kõigepealt KD oksendada, siis Piiga ohtralt vahukoorese torditüki vaibale ajada ja seejärel KD punase veini pokaali laualt kildudeks lükata, nii et hele vaip ja hele tapeet tumedate veiniplekkidega "kaunistatud" said, siis tundsin küll, et seda kõike on minu jaoks kaugelt liiga palju... kusjuures jäädes ise sealjuures täiesti rahulikuks.

oli absoluutselt suurepärane, et Kallis Kaasa oli juba pealinna poole sõites otsustanud, et ta siiski ei hakka linnast koos sõpradega järgmisele üritusele (Järvamaa kandis) otse edasi sõitma ja tuleb koos meiega koju. ma olin siiralt tänulik keset kogu seda tohuvapohu, et ta just nii otsustas, sest üksi kahe lapsega, kellest üks on paar tundi ainult oksendanud, pimedas hilisõhtus kodu poole tagasi sõita poleks üldse lõbus olnud. mul lihtsalt on Maailma Parim Mees, täiesti kindel!

ja nüüd pakin kohe tööasjad kokku ja lähen Piiga lastehoiu jõulupeole. Piiga päris esimesele jõulupeole. pühadeaeg on ikka tore ka :)

lumevalge

... lumevalge maailm magab vastu talve, vastu ööd...

üks luuletus, mis mul talve ajal ikka meelde tuleb, lõpeb nende ridadega ja see sobib nii hästi praegusesse aega. sest lund on palju, väga väga palju. isegi natukene nagu liiga palju juba, kuigi põhimõtteliselt ei ole mul valge talve vastu midagi. aga kui reedel oli päev läbi sadanud valget laia "jõululund", siis tundsin küll, et seda on liiga palju. samas ei saa ma ise ka päris täpselt aru, mis mind siis vinguma paneb - temperatuur on mõistlik (vähem kui miinus kümme), kodu on soe, maailm on puhas ja valge, lapsed saavad karges värskes õhus talverõõme nautida ... ehhhh, minugusel soojalembesel vanainimesel on vist lihtsalt vastunäidustus kauem kui kaks nädalat kestva külma ja lume suhtes (kuigi ma tunnistan, et pori ja vihm ja kolerõske sügisilm on veel hullemad).

tegelikult oli nädalavahetus soe ja mõnus ja rõõmu täis. tähistasime juba ette õige natukene Piiga sünnipäeva (mis tegelikult alles homme kätte jõuab) ja see tähendas, et ema-isa tulid nädalavahetuseks meile ning lisaks käis tädi M. koos tütrega Piigale õnne soovimas. hästi tore oli.

laste kirjeldamatu üllatus ja siiras rõõm, kui selgus, et Ama-Asa tulid külla (igaks juhuks me ette ei reklaaminud, kuna tuisu ja lumesaju korral poleks vanemad hakanud seda pikka sõitu ette võtma); Piiga kohmetunud ja samas rõõmus olek, kui kõik see seltskond ringis ümber tema sünnipäevalaulu laulis; kingitused, tort ja pidukleidis sünnipäevalaps. õhkasin oma imelist tütrekest silmitsedes, et üks tütar peab naisel ikka olema, sest poeg pole ikka kellegi tütar :) jajaaa, ma armastan oma lapsi absoluutselt võrdselt ja KD on kõige kallim poeg, aga isegi sotsiaalmeedias sattusin just paar päeva tagasi lugema mõttetera, et kui jumal tahab naisele oma õnnistust näidata, siis saadab ta naise ellu tütre. tabavalt öeldud mu meelest.

taaskord pidin ma nädalavahetusel tõdema, kuiväga on mul oma perega vedanud. ema-isa tulek ja meiega oldud aeg oli minu jaoks nii lõõgastav ja kosutav. teadmine, et Kallis Kaasa hindab ämma-äia seltskonda väga kõrgelt, muudab kõik kolm tegelast mulle veelgi kallimaks. telefoni teel suhtlemine on tänapäeva maailmas muidugi tänuväärne võimalus kaugel olevate kallite inimestega kontakti hoida, aga koos emaga diivanil ennast mõnusalt "kerra kerida" ja lihtsalt rääkida - maailma asjadest ja elust ja olemisest - see oli niiväga mõnus ja eriline ja imeliselt hea. olen õnnelik ja tänulik oma pere eest!

kui nüüd veel veidi kroonika tarbeks sündmusi üles tähendada, siis tundub, et lapsed on vahepealsest keerulisest perioodist välja kasvamas või üle saamas ja elu on jälle kuidagi rahulikum ja rõõmsam. Piiga on aru saanud, et õhtul ei ole vaja voodis tsirkust teha, vaid ka niisama magama jääda on täitsa mõistlik ning KD-iga ette võetud käitumis-kool on vist samuti tulemusi andnud, vähemalt ei ole issil vaja enam igal õhtul pojale lasteaeda järgi minnes kuulata õpetajate ettekannet sellest, millega poiss taaskord hakkama sai. Piiga on jätkuvalt väga tubli poti kasutaja ja kulu mähkmetele on seetõttu praktiliselt null, mis emme-issi rahakotile muidugi rõõmu teeb. jõulusagin on ka vaikselt hoogu sisse saamas, esimesed kingid ootavad pakkimist ja esimesed peodki juba peetud, aga kuna sel' aastal tähendavad pühad tervelt viit järjestikust vaba päeva, siis tundub, et jääb aega nii ringi sõita, pidusid pidada kui ka jõulurõõmu nautida. rahulikult ja kiirustamata.

kõige tähtsam on praegu aga siiski see, et homme saab Piiga 2-aastaseks! sünnipäevalaul ja sünnipäevakink on homse hommiku tarbeks juba ootel :)

ei ole minu päev...

tänane päev pidi olema vahva ja tore. peale Piiga hoidu viimist ja elektriauto tööle laadima jätmist pidin osalema KD-i lasteaia õppetegevuses ehk et hommikupoolse aja pidin veetma koos kalli pojaga tema maailmas. ja siis oleks pidanud olema veidi vaba aega ainult minule endale ja siis kella 3-ks pidin tulema ühele edasilükkamatule kohtumisele kontorisse ja siis oleks kohe-kohe saanud Piigale järgi minna ja olekski päev õhtus olnud. nii oleks pidanud olema...

kõigepealt helistas lasteaia õpetaja hommikul enne 8t ja vabandas, et oli minuga õppetegevuses osalemise päeva kokku leppides täiesti ära unustanud, et neil on täna lasteaias teater. pool kümme algab. mis tähendab, et tema peab hommikuringiga alustama täpselt kell 9, et jõuda pool tundi enne etenduse algust lastega midagi ära teha. et mina saaksin õppetegevustes osaleda peale etendust, enne, kui lapsed hakkavad välja minema. eeeeeehhhh, nojah, mis siis ikka, eks ma siis liitun hiljem... olin arvestanud, et jõuan linnast ühistranspordiga lasteaia juurde u veerand kümneks ja et ehk õpetaja saab hommikuringiga alustada veidi hiljem, aga hea küll.

siis sättisin ennast pool üheksa kontorist linnaliini peatusesse minema ja kohale jõudes avastasin, et bussipeatuse märkidel on punased ristid peale tõmmatud. et mis mõttes??!!!?? peatust ei ole või??? aga kus siis on, ühtegi selgitavat kirja või viita ka ei paistnud. mööduvalt naisterahvalt sain info, et tõesti sõidavad bussid vist hoopis kõrvaltänavalt, aga kus peatus asub, ta küll ei tea. tänasin ja ühtlasi proovisin kohe telefoniga bussipargi kodulehelt operatsiivset infot leida, et kuhu ja mis ulatuses liin on ümber suunatud. mitte mingisugust infot!!! olin juba päris kuri ja kui siis paralleelset tänavat mööda otsivalt bussipeatuse järgi vaadates edasi astusin ja endast mööda tuhisevat bussi nägin, mis loomulikult ei kavatsenudki peatuda, kuna peatust ei olnud, siis sain kohe väga väga kurjaks. järgmine kesklinna kaudu sõitev buss läheb tunni aja pärast, aga siis ma ei jõua ju üldse enam poja lasteaeda! teine buss, mis linnast otse meie külakesse viib (kaks neid liine ainult ongi, pooletunnise vahega, isegi vedanud meil), sõidab aga hoopis ülejõe kaudu, mis tähendas minu jaoks seda, et kiiresti-kiiresti jalad selga ja siht teisele poole jõge. mingil hetkel sain paar peatust ka bussiga ja üle jõe jõudes lootsin vaid, et see teine buss, mis sealtkandist ainukesena meie külla sõidab, ei oleks veel ära läinud.

huuuhhhhhh, vedas, ei olnud, sain veel mõned minutid oodatagi ja planeeritust pool tundi hiljem olingi lasteaias kohal. etendus lõppes peagi, sain koos lastega hommikuringis istuda, ise ühe näpumängu-liisusalmi lastele õpetada ja oligi õuemineku aeg. ehk et minu jaoks aeg "tööle tagasi" minna. kuna KD on ju üsna klammerduv (piisas mul kohale jõuda, kui kutt ainult minu süles või mul käest kinni hoides oli nõus olema) ja ma ei olnud üldse kindel, kuidas ta on nõus maha jääma, kui mina peale tunnikest koosoldud aega jälle ära lähen, siis leppisime õpetajaga nii kokku, et kõik lapsed saadavad mu väravani, kuna KD-i emme peab tööle minema. töötas päris hästi, kutt ei hüpanud just rõõmust, aga jäi siiski üsna rahulikult värava juurde maha, lehvitas mõned korrad ja läbi see lasteaiahommik minu jaoks oligi.

kiirelt koju, pesu kuivama, paar ampsu hilist hommikusööki ja siis taas ühistranspordiga linna tagasi. olin plaaninud kasutada vaba lõunat jõulukingituste-otsimise-pilguga ringivaatamiseks, mida ma ka tunnikese jagu tegin, misjärel sättisin ennast kella kolmeks tagasi kontorisse eelmisel päeval kokku lepitud kohtumisele. ja siis, avades elektroonilise postkasti, leidsin sealt kirja selleltsamalt tegelaselt, kes ekstra tänaseks päevaks kohtumist soovis (kuna see oli ainus aeg, mis talle sobis) ja selles kirjas seisis, et ootamatult selgus, et ta peab juba kell 5 pealinnas olema ja ei saagi kohtumisele tulla ja et ta teeb ettepaneku arutada teemat skype'is. ???????????? inimene teab, et ma ei ole täna kontoris, et ma spetsiaalselt tema soovile vastu tulles leian siiski võimaluse kohtuda ja siis ta mitte ei helista, kui asjaolud muutuvad, vaid saadab meili?!?!?!? oi kui kuri ma olin, kohe väga väga kuri. kui tegelane siis lõpuks helistas, hetkel mil' oleksime pidanud tegelikult kohtuma, siis ei jätnud ma oma pahameelt ka väljendamata. nojah, tegin seda siiski vaoshoitult ja viisakalt, aga siiski piisavalt arusaadavalt, et tüüp tundis vajadust mitu korda vabandada.

seega oli minu päev lõplikult ja täielikult rikutud. positiivne kogu selle segaduse (mis mulle täiesti korraliku ja vastiku peavalu tekita) juures oli vaid see, et sain tänased tööasjad kontoris ära teha ja homme hommikul ei ole kirjad-kõned kuhjas ootamas.

vähemalt oli õhtu lastega mõnus.

võta veidi aega

nädalavahetus oli tegus. pühapäevaks tundus, et võib-olla isegi liiga tegus, sest siis oli tahtmine ainult niisama lebotada ja mitte millegagi tegeleda. aga lapsed ju sellest ei hooli...

reede õhtul oli minu aeg. NK sai kokku ja õhtu oli täpselt nii vahva ja meeleolukas nagu alati. olen tõeliselt õnnelik, et minu elus on "minu inimesed", kellega on alati hea ja kes on alati minuga ühel lainel. juttu jätkus kauemaks, tantsu ka ja kuigi koduuksest astusin sisse veidi peale kolme varahommikul, ei olnudki laupäevane olemine kõige väsinum.

laupäeva õhtul ootas ees järgmine ettevõtmine - õhtu koos heade sõprade M ja D perega. lisaks oli külas veel perekond V. oma kolma lapsega, nii et lastetuba andis väiksema lasteaia mõõdu välja - seitse last vanuses 12 aastat kuni 7 kuud :) meie lapsed nautisid olukorda täiel rinnal, pidasid ennast täiesti kenasti üleval ja meil Kalli Kaasaga oli ka tore. kuna eelmisel õhtul olin mina pidutsenud, siis laupäeva õhtu oli Kallile Kaasale ja peaaegu südaööni sai ta koos sõpradega lõõgastuda. siis aga hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama, minu närvid olid ka juba hoiatavalt pingul ja nii sai kogu see kamp autosse suunatud ja kodu poole sõit!

ja vot pühapäevaks andis see nädalavahetuse trall siis tunda. Kaasa oli üsna väsinud ja vaevatud suurema osa päevast, ega minugi olemine kõige värskem ja reipam ei olnud ja täiesti märgatavalt ei jõudnud me piisavalt lastega tegeleda. aga see tähendas seda, et õhtuks olid lapsed juba üsna ülemeelikud. ja issi-emme seetõttu muidugi veel närvilisemad. surnud ring.

õnneks mingil hetkel teadvustasin endale, et ei saa ainult enda väsimuses marineerida, tuleb ikka järeltulijatega ka tegeleda ja püüdsin päästa veel mis päästa andis. veidi liiga hilja vist, sest õhtune vannitamine läks kohati ikka väga kriitiliseks. siiski oli poole kümneks vaikus majas ja saime Kalli Kaasaga nädalale saunas tavapärase punkti panna - leil, pesu, šampus, teleprogramm :) ihu puhas, meel rahulik ja õppetunni võrra rikkamad - lastele peab aega leidma, alati!

nii armas

hommikul Piigaga lastehoiu juurde jõudes oli seal ka üks teine ema, kellel poeg lohutamatult süles nuttis. nad polnud ammu hoius käinud ja ilmselgelt ei olnud pisike mehepoeg nõus hommikuse kohustusliku hoiduminekuga. päris hale oli kuulata, aga mis teha... kiirustasime Piigaga rühma ja kui üleriideid ära võtsime, jõudis riietusruumi ka seesama õnnetu poisike ome emmega.

ja siis juhtus midagi kummalist - poiss tormas joonelt minu juurde (nägin teda põhimõtteliselt esimest korda), pani mulle käed kõvast-kõvasti kaela ümber (kükitasin parasjagu Piiga kapi ees) ja hoidis nii mitu sekundit! loomulikult kallistasin vastu, ütlesin tere ja kinnitasin, et nii tore, et ta jälle meie seltsi tuli :) ja siis oli nutt vaibunud, mehepoeg läks rahulikult oma kapi juurde ja hakkas õuekombet seljast võtma.

see oli nii ootamatu, nii uskumatu ja nii armas! kallistus võõrale tädile ja hommik oli jälle ilus :)

väikesed lapsed, väikesed mured

... suured lapsed, suured mured.

nii tavatsetakse öelda, olgu siis lapsevanematele lohutuseks või "lohutuseks". kuna meie lapsukesed on veel üsna väikesed, siis pole suurte laste muredega veel isiklikku kokkupuudet, aga ka väikeste laste mured tunduvad piisavalt suured, kui need mured enda lapsi puudutavad.

KD-i käitumine on muutunud. varasemast heatahtlikust ja rõõmsameelsest tegelasest on saanud paras "frukt". asjade loopimine, tõukamine, löömine, kiusamine, mitte-sõna-kuulamine, valetamine... päris pikk nimekiri ühe 3-aastase kohta. murelikuks teeb see, et selline pahandusi põhjustav käitumine on hakanud avalduma just lasteaias. ei ole just meeldiv lapsele järgi minnes kuulda õpetajalt, mis jama poja seekord korraldas. päris kurvaks teeb.

emaga põgusalt teemat arutades ütles ta kogenud lasteaia- ja kooliõpetajana kohe, et kõik laste käitumisprobleemid saavad alguse tähelepanu puudusest. ja kuna kodus ei peaks KD-il küll tähelepanust puudust olema, siis pani see mõtted liikuma sinnasuunas, et alates sügisest on KD-i rühmas varasema 16-e lapse asemel tervelt 8 last rohkem, sest sõimerühma asemel on tegemist aiarühmaga. ja meie poja jaoks, kes on pigem omaette nokitseja ja ei satu suurtest rahvamassidest just vaimustusse, on see kindlasti oluline muutus. ja tundub, et mitte positiivne muutus.

viimastel päevadel on lisaks käitumisprobleemidele lisandunud veel ka kokutamine. jälle. suvel, kui poja rühm suvepuhkuste ajaks suurte laste rühmaga kokku pandi, oma õpetajad ära olid ja peaaegu iga päev uus õpetaja liitrühmaga tegeles, mõjus see KD-ile nii, et ta paar kuud ikka väga korralikult kokutas. nii tõsiselt, et hakkas ikka väga kõrva. me ei teinud sellest siis küll väga probleemi, andes endale aru, et see ongi lapse reaktsioon tema jaoks turvalise igapäevarutiini kadumisele ja olles samas siiski valmis spetsialistide poole pöörduma, kui probleem paari kuuga ei kao. õnneks andis sügisel, kui tuttavad rühmaõpetajad jälle püsivalt tagasi olid, probleem järgi ja oli täiesti kadunud kuni praeguseni.

üsna tõenäoliselt tunneb KD ennast suuremas rühmas ebakindlamalt, õpetajatel on vähem aega ainult temaga tegeleda ja tulemus on siis nüüd näha. tähelepanu saamiseks teeb ta ükskõik mida, sest ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu. ja just seda soovib ta ilmselt ülekõige õpetajatelt saada. samas, kui hommikul rühma minnes pojaga nn reeglid - õpetaja sõna tuleb kuulata, lüüa ja asju loopida ei tohi - üle korrata ja seda just õpetaja kuuldes, siis pidi olema päeva jooksul teda hoopis lihtsam "ohjes hoida", kuna piisab vaid hommikuse kokkuleppe meenutamisest, kui poja mõnevõrra taltub.

plaanin oma mõtted ka rühma õpetajatega läbi arutada, et saaksime üheskoos parimat lahendust otsida. selles mõttes on meil küll vedanud, et KD-i rühma õpetajad on väga toredad noored naised, kes tõesti pühenduvad ja oma tööd südamega teevad.

samas mõtlen juba praegu hirmuga, et mis siis saab, kui me ei peaks praegu suutma pojale seda nii olulist turvatunnet ja tähelepanu tagada? kui ei suuda nn vundamenti valada, et tekiks lapseea baasiline usaldus ja turvatunne, mis on aluseks edasises elus hakkama saamiseks. mis siis, kui need käitumismustrid jäävad kuhugi alles ja kooli minnes veelgi võimenduvad? eks see on muidugi irratsionaalne hirm ja loodan väga, et suudame koos Kalli Kaasaga siiski olla mõistvad ja rahulikud lapsevanemad ning ka selle perioodi üle elada, aga jah - murelikuks teeb...

kõikvõimas internet

viimasel ajal olen päris mitmel korral pidanud tõdema, et internetist on tõesti kasu. reaalselt kasu ühe või teise asja korraldamiseks. ja eriti on abiks olnud kõikide inimeste tõeline elu internetis ehk facebook :)

esmalt sai fb kaudu müüki pandud juba aastaid toanurgas tolmu kogunud trenazöör-stepper. kuigi Kallis Kaasa arvas, et kes seda ikka tahab, siis arvasin, et proovida ju ikka võib. raha see ei võta ja aegagi kulub minimaalselt - mõned klõpsud fotokaga ja pildid netiavarustesse. päris üllatav oli, et huvilisi oli kohe mitu ja vähem kui nädalaga oli trenazöör  uue omaniku leidnud, meil toanurgas hulgaliselt vaba ruumi ja rahakotis täitsa tuntavalt rohkem raha.

teine oluline abi on tulnud lasteriideid otsides - fb foorumite kaudu olen leidnud Piigale imearmsa roosa lambanahkse voodriga talvekomplekti (jope ja nn suusapüksid, kõigest 7! euriga, uued maksavad 70-80 eurot), samuti korralikud talvesaapad (samuti poehinnaga võrreldes kümme korda odavamalt) ning poisile vähem kui kümne euroga super-šiki piduliku komplekti (triiksärk, viigipüksid, vest), mis jõulude ajal kohe käiku läheb.

just internetifoorumite abiga sai müüdud ka meie laste duubelkäru (kiirelt ja soovitud hinnaga) ning sealkaudu sai leitud ka kevadise Rootsi-reisi ajaks kergkäru ja suviste ringisõitmiste jaoks reisivoodi (mõlemad laenuks sõprade käest, kellel endal parasjagu sel' hetkel neid vaja polnud).

ja nüüd oleme leidnud Piigale võrevoodi asemele just sellise lahtikäiva lastevoodi, nagu juba ammu otsinud oleme ja seda täiesti tasuta! hea ikka, kui lai internet toob lähedale kauged sugulased (antud juhul nt onutütre, keda tegelikkuses pole kahjuks enam aastaid kohanud) ja neil pole kahju pakkuda abi, kui seda netiavarustesse küsima oleme läinud.

sügisuni

kuigi eile kirjutasin juba advendiaja ootusest, siis täna lõunapausi ajal oma jalutamistiiru tehes oli igal pool ja iga keharakuga tunda sügist. hallikaspruuni, kõdu järele lõhnavat, tuulist ja unne suikuvat sügist.

pärnu tõesti justkui uinub, kui suvine soojus kaob ja linn on nii vaikne ja rahulik. ainult rannas oli tunda sügise raevukamat palet, kui tuul pani lained ähvardavalt kohisema ja mere kohal kauguses luurasid tumedad pilved.

tundsin, et see hetk oli väärt pildile püüdmist :)

ootuse aeg on ootel

täna on selline tukkumise päev. õues on kogu päeva olnud ebamääraselt hall ja hämar, mingil ajal vist sabistas isegi uduvihma, töö juures on hästi vaikne ja rahulik ja mõtted saavad oma rada uidata.

lõunapausi ajal käisin ühes kodukaupade poes natuke jõulutunnet uudistamas. uskumatu, aga kahe nädala pärast ongi esimene advent! erinevalt varasematest aastatest ei kargagi veel puna-kuldne-muidukirju tilu-lilu ja plastmasskuused vaateakendel möödakäijatele otse silmade vahele, kuigi on ju olnud ka neid aastaid, kui juba oktoobri lõpus jõuludega lajatama hakati. nüüd tuleb ikka poodi sisse minna ja riiulite vahel ringi vaadata, et jõulu märgata. aga nii meeldibki mulle hoopis rohkem - jääb see ootamise aeg ikka õigesse aega.

eile linnas toimetades jäi silma, et peatänava puudele sätiti jõulutulesid paika. ja siis tabaski see ootuse-aja saabumise teadmine kuidagi eriti äkiliselt, aga see oli selline mõnus tunne - vaikselt hakatakse sättima, et esimeseks advendiks kõik valmis oleks.

ja siis lõuna ajal juba-veidi-jõuluses-poes ringi vaadates tekkis selline hea ja soe tunne. et on aega oodata ja ennast selleks valmis seada. et saab otsida ja uudistada ja mõelda, mis kallitele lähedastele rõõmu võiks valmistada. et ei pea tormama viimasel nädalal ja tegema häda-oste, et midagigi kingikotti oleks pista. et saab seda ootuse aega oodata.

kuigi hetke-meeleolu-ostud on praktiliselt unustusse vajunud (no lihtsalt ei satu tavaliselt niisama poodi uitama ja ei satu ka rahakotis vaba raha olema), siis täna ostsin just selle mõnusa hetkemeeleolu ajel ilusa punase jõuluse liniku ning Kallile Kaasale ja lastele mõeldes piparkoogimaja valmistamise vormid. et kui see päris ootamise aeg on käes, siis oleks sel' aastal midagi päris uut ka - meie kodule ja meie perele :)

ema hirmud...

juba siis, kui poja lasteaeda harjutamine algas ja telefoni sai sisestatud rühma kontaktnumber, kaasnes sellega täiesti ebaratsionaalne hirm - hirm näha keset päeva telefoni ekraanil lasteaia numbrit ja mõelda, et nüüd on lapsega midagi juhtunud... kui välja arvata esimesed harjutamise nädalad lasteaias, mil' poja rühma jäädes ainult hüsteeriliselt röökis ja kõne lasteaiast oli praktiliselt igapäevane nähtus, ei ole see hirm tegelikkuseks saanud. kuni eilseni.

igaesmaspäevaselt istungilt tulles mobiili kontrollides nägin vastamata kõnet. lasteaialt. kummalisel kombel ei osanudki kohe nagu midagi karta, kuigi just selline kõne oleks ilmselt üks minu hirmu-unenägude teema. tagasi helistades selgus, et asjalood on justnimelt üsna hirmutavad. poja oli keeldunud hommikuringis osalemast, mingil hetkel mängunurgas põrandale kerra ennast tõmmanud, nutma hakanud ja kõhuvalu kurtnud, ise sealjuures näost täiesti valge olnud ja külma higiga kaetud. ei ole just kirjeldus, mida kontorilaua taga istudes oma lapse kohta kuulda tahaks.

oli lihtsalt vedamine, et eilseks ei olnud peale istungit ühtegi kohtumist/nõupidamist kokku lepitud ja sain kohe lasteaeda lapsele järgi sõita. ja kohapeal avanev pilt oli üsna ootamatu - positiivses mõttes. laps mängis rahulikult, näost rõõsa ja olemiselt rõõmus. huuhhhh, milline kergendus, kuna olin juba valmis, et haaran rühmast lapse ja kiman kohe emo-sse. kuulasin veel õpetaja kirjeldust hommikustest sündmustest, leppisime kokku, et jälgin terve päeva poissi ja kui midagi rohkem ei toimu, siis tuleb poja järgmisel päeval taas lasteaeda.

päev kodus möödus absoluutselt normaalselt - kutt nautis kvaliteetaega koos emmega, seletas oma tähtsaid mõtteid, magas korralikult lõunaund ja oli igati rõõmus ja rahulolev 3-aastane. õnneks ei olnud tööasju väga palju toimetada, kõik vajalik sai ka kodus arvuti ja telefoni teel tehtud ja seega oli mul täiesti ootamatu (pool)vaba päev. eks me siis nautisime pojaga koos :)

tegelikult teevad sellised ootamatud terviserikked väga murelikuks. laps ei lähe ju niisama lambist näost valgeks ja ei kurda põrandal maas kõhuvalu - mis see siis oli? jah, praegu on vist mingi kõhuviirus liikvel ja võib-olla avaldus see KD-l just sellisel kummalisel moel, aga kahtlus jääb ikkagi... Perearsti poole pöördumisel ei näe ma praegu mõtet, sest tagantjärgi ju ei fikseeri, mis seisundis laps parasjagu oli ja kui mingeid muid kaebusi ei ole, mida see arstki siis tuvastada või leida saab. eriti veel arvestades meie poja vastumeelsust igasuguste arstide juures käimise suhtes, pole mingit mõtet niisama sinna draamat tegema minna. eks tuleb lihtsalt ise poissi jälgida ja kui mingeid kummalisi hädasid veel peaks ilmnema, eks siis vaatama, mis ja kuidas.

ja reedel läheme igaks juhuks kõrvaarstile kontrolli, sest mulle tundub, et KD ei kuule piisavalt hästi. vahetult enne 2-aastaseks saamist sai sellises kontrollis käidud ja see vastupanu-kisa, mis poja kõrist siis kostus, on mul veel praegugi meeles, aga loodame, et seekord läheb rahulikumalt. mingil hetkel võiks ju laps arstidest ka hästi arvama hakata :)

unekool

Piiga on jõudnud faasi, kus õhtune magaminek on kujunenud tõeliseks "tsirkuseks". ja sealjuures selliseks tsirkusesks, mis igal õhtul emme närvidest mustmiljon ära kulutab. ei ole lõbus.

KD-i magamajäämise saaga algas juba enne aastaseks saamist. laps lihtsalt ei jäänud magama enne, kui tund-poolteist oli voodis võimeldud, rahmeldatud ja peaaegu sõna otseses mõttes saltosid visatud. lisaks pidi emme kogu aeg juures olema, sest üksi voodisse jääma ei olnud poiss nõus. kuna esimese lapse puhul ei tea ju, mida oodata, siis eeldasin, et küllap nii need asjad käivadki, püüdsin võimalikult rahulik olla (enamasti ei õnnestunud...) ja lootsin, et küllap ta varsti kasvab sellest välja. lasteaeda mineku ajaks e siis u kahe-poole-aastaselt oli see periood läbi, võib-olla isegi veidi varem, täpselt ei mäleta. igal juhul juba aasta aega on poiss jäänud magama iseseisvalt, ilma et peaks (enamasti) voodi kõrval istuma ja vaatamata aeg-ajalt toimuvale piiride katsetamisele ja erinevate trikkide väljamõtlemisele, kuidas emmet-issit võimalikult kauaks enda voodi kõrvale saada, võib poja magamajäämist varasemaga võrreldes nüüd juba rahuldavaks lugeda.

Piiga on titest saati hoopis teistsugune olnud. nii kui pea patja puutus, laps põhimõtteliselt magas. viis kuni kümme minutit Piiga voodi kõrval ja ei sügav uni oligi kohal. ei kujuta ka päris täpselt ette, kuidas ma oleksin suutnud mürgeldava KD-iga hakkama saada, kui samal ajal oleks olnud vaja ka Piigat rahustada, aga õnneks antakse igaühele vaid niipalju, kui ta kanda jaksab - seega oli minu rõõmuks super-magajast Piiga ja emmet-hulluks-ajav KD.

nüüd on aga Piiga miskipärast otsustanud, et magamajäämine ei kõlba kuhugi. hoopis toredam on kõva häälega laulda, voodis seitse tiiru teha, voodiriided sassi ajada, jalgadega voodiotsa taguda (nii et terve maja väriseb) ja viimase avastusena endal tuduriided seljast ära kiskuda ja siis neid iseseisvalt tagasi pusima hakates totaalselt hätta jääda ja kõva häälega emmet-issit appi kisada. oehhhh.... kuna varasemalt on Piiga olnud ju nii nii nii tubli uinuja, siis selle taustal tundub praegune trall isegi veel hullem, kui pojaga toimunud magama-jäämise-võitlemised. kuigi jah, teatav tasakaal on maailmas siiski olemas - KD ei lase õekese trallist ennast seni veel väga kaasa haarata ja on suutnud kõrvalvoodis toimuva möllu keskel mõnikord isegi rahulikult magama jääda.

ma ei ole kunagi mingit süstemaatilist laste magama-jäämise-õpetust rakendanud või spetsiaalselt neid kuidagi harjutanud iseseivalt ja vaikselt-kiirelt magama jääma. olen lastekasvatamise osas pigem seda meelt, et oskused-teadmised tulevad siis, kui on õige aeg ja vanemate asi on suunata ja pidevalt infot jagada, küll laps omandab selle siis, kui ta selleks valmis on. seetõttu ei plaani ma ka praegusel hetkel kindlasti mingit klassikalist "unekooli" rakendama hakata ja selleks on minu lapsed juba kaugelt liiga suured ka. küllap möödub ka see faas üsna pea, kui selleks on õige aeg ja seni tuleb lihtsalt oma raudsed närvid veel raudsemaks karastada. ja siis on kunagi hiljem lihtsalt lõbus siit blogist lugeda, mida kõike tuli kunagi üle elada... :)

töötav koduperenaine. üsna meeleheitel.

lapsed on haiged. ei oskagi enam öelda, kas ikka veel või juba jälle. eelmise nädala neljapäeval-reedel olid mõlemad lapsed kodus, kuigi KD ei näidanud küll olulisi haiguse märke (erinevalt lasteaia õpetajate poolt öeldust). reedel lõunaunest ärgates oli aga Piigal lambist 39,5 palavik ja meie plaan Kalli Kaasaga kontserdile minna läks täiega vett edama... oi ma olin kurb, ikka kohe väga väga kurb. tasuta saadud piletid, parim lapsehoidja nõus lastega olema ja siis selline pööre. õnneks sain piletid ühele kolleegile edasi müüa (soodsalt - kaks ühe hinnaga) ja mõningase ahastuse järel suutsin juba ka mõelda, et küllap see on millekski hea, et me seekord minna ei saanud ja küllap tuleb veel kontserdeid, kuhu minna. kuigi tegelikult oli see lohutus siiski pigem teoreetiline...

pühapäeval püüdsin leida endas õmbleja-geeni, kui KD-i lasteaias toimus lastele isadepäeva kontserdiks rahvuslike riiete õmblemine emmede poolt. materjal ja masinad olid lasteaia poolt, emmed pidi kohale tulema kümne nobeda näpuga. kui alguses tundus veel, et pole hullu ja saan hakkama küll ja päris vahva isegi, siis peale kolmandat tundi pusserdamist oli ikka juba üsna nutune tunne ja tüdimus ründas täiega. 90% plaanitust sai siiski tehtud, kaelakant jäi panemata, kuna sobiv paelamaterjal sai otsa, eks see tuleb siis kunagi selle nädala jooksul lõpetada.

esmaspäeva hommikul läks KD lasteaeda ja mina tööle, Kaasa jäi koju tõbist Piigat põetama. megakiire päev oli, sest teadsin juba ette, et teisipäeva ja pool kolmapäeva olen mina haige lapsega kodus ja Kaasa teeb mõned tööpäevad vahelduseks. õhtul pojale järgi minnes selgus, et tal on silmapõletik! ma ei osanud enam isegi reageerida sellele uudisele... vähemalt on mõlemad lapsed samal ajal haiged ja see nädal oli meil Kaasaga nagunii Piiga tõttu planeeritud vaheldumisi tööl ja kodus olla, nii et mis siis ikka - ühe lapse asemel lihtsalt kahe lapsega kodus.

kogu selle laste haiguste jama kõrval saabus vahepeal üsna ootamatult ka talv. neljapäeva homikul oli maa valge ja reede hommikuks valitses õues suisa talvemuinasjutt. aknast vaadates küll üsna kaunis, aga tegelikkuses üsna ebameeldiv - kohati märg, kohati libe ja ootamatult külm ikkagi ka. õnneks sai Kallis Kaasa reede õhtul koduõue peal ise meie autole talverehvid alla panna, seega kulges meie pere meeste laupäevane sõit Paide-vanade juurde vana(vana)isa juubelile oluliselt rahulikumalt ja kindlamalt. naised jäid seekord koju, sest Piiga tervis ei lase tal ilmselt niipea veel kuhugi külla minna.

kogu selle haiguste saaga juures on meie pisike Piiga ikka nii tubli - mulle tundub, et ta kasvab ja saab suureks suisa hetkedega. pea iga tegevuse juurde käib nõudlikult "ise! ise!" - riietumise, rohu võtmise, hammaste pesemise juures. potil käimine õnnestub ka juba päris kenasti - paar päeva on möödunud praktiliselt ilma "õnnetusteta", sest Piigale kohe meeldib potil istuda ja ta teeb seda vähemalt kolm korda tihedamini ja kauem kui vaja oleks. aga pigem niipidi kui vastupidi. ja vennaga koos mängimine õnnestub ka juba päris tihti ilma kaklemise ja karjumiseta, sest Piiga hakkab ka juba aru saama rollidest ja jagamisest ja kaaslase kuulamisest. vahva!

lapselt pead sa tõde kuulma

sõnakuulmatute laste taltsutamiseks olen kasutanud lauset: "kas emme peab tulema laksu tegema?" ja nii mõnedki korrad on küsimusele ka tegu järgnenud - kerge laks kintsu pihta. täna lõunaune ajal KD-i korrale kutsudes peale mitmendat keelamist lasin ka eeltoodud lause käiku ja kuna laps ignoreeris mind täielikult, siis sai kintsu pihta ka laks antud. mille peale laps täie solvumisega teatas: "ma löön sind ka, kui sa mulle laksu teed!"

mida oligi tarvis tõestada. rääkides ise kogu aeg, et löömisega ei lahenda midagi ja õpetades poissi rahulikult oma soove välja ütlema ning mitte (eelkõige väikese õe peale) karjuma või käsi käiku laskma, võib igasuguse positiivse tulemuse ära unustada, kui ma ise sellest õpetusest kinni ei pea. jah - ma võin ju ennast petta, et väike laks kintsu pihta ei ole lapse löömine, aga see on ju kõigest enese petmine... loomulikult võin ma ennast õigustada, et KD-i pusserdamine oleks ka Piiga üles ajanud ja Piiga on täna ikka korralikult tõbine ja pikk uni on äärmiselt vajalik ja seetõttu oli poisi korrale kutsumine eluliselt vajalik, aga ka see on kõigest enese õigustamine.

kõik eelnev ei muuda alasti fakti - kui ma tahan oma last õpetada löömata toime tulema, pean oma laksu-kasvatuse ära unustama. that simpel it is.

haiguste hädaorg

teiste väikelaste emade kogemustest ma ju tegelikult teadsin, et esimene lasteaia-aasta on raske ja lapsed on tihti haiged, aga teoorias tundus see kuidagi lihtsam. täna õhtul Piigale hoidu järgi minnes selgus, et laps on terve päeva olnud tavalisest loium ja nina on ka üsna tatine. ka KD oli lasteaias olnud kuidagi hädisem ja palju köhinud. oehhhh jah... mis siis muud, kui emme võtab jälle vabad päevad ja on lastega kodus.

poolteist nädalat oli seekordne haigustevaheline aeg Piiga puhul, KD sai veidi kauem lasteaias olla. ja oktoober alles hakkab lõppema! ees ootavad veel neli tatist talvekuud, enne kui võib lootma hakata, et kevadine päike ehk tapab viirused ja tugevdab laste organismi. ja ehk on kevadeks laste immuunsüsteem juba piisavalt tugev, et vastu panna kollektiivis paratamatult levivatele paljudele-paljudele viirustele. lootus jääb, sest reeglina lapsed kasvavad sellest välja.

aga seni tuleb taaskord laveerida töölkäimise ja kodusolemise vahel ja olla lõpmata tänulik, et töökorraldus sellist laveerimist võimaldab. kuigi täna tundsin, et et see laste pidev haige-olek hakkas täiega närvidele - kõik on vaja ümber organiseerida, tõbistele ja virilatele lastele on vaja tegevust leida ja ise seejuures püüda rahulikuks jääda. ja see viimane on väga keeruline...

kuna täna toimetasin lastega õhtust magama-mineku-rutiini üksi (Kallis Kaasa on tavapärases mälumängus), siis suutsin mingil hetkel väikeste sõnakuulmatute põngerjate peale ikka väga endast välja minna ja päris korralikult häält tõsta. iseenda jaoks oli kummaline see, et samal ajal suutsin ennast isegi justkui kõrvalt jälgida ja peaaegu endale meeldegi tuletada, et kõvem hääl ei ole lahendus ja et lapsed panevad seda tähele ja üritavad järgmine kord ennast samamoodi maksma panna, aga vaatamata sellele rahulikuks jääda ei suutnud. ise saan ju aru, et selle taga on osalt seesama laste jätkuv haiguse-saaga ja sellega seonduv närvipinge, aga jah - teoorias oleme me kõik tugevad. õnneks kulges magaminek üldjoontes siiski rahulikult ja praeguseks valitseb magamistoas õnnis vaikus.

ma väga loodan, et see haiguste hädaorg ei lähe hullemaks, vaid hakkab ennast ikka ammendama ka juba. lastest on ju kahju - ei saa välja, olemine on kehv ja emme on ka närviline... ja veel ootan ma, et Kallis Kaasa linnast tagasi jõuaks ja närvilisele naisele midagi rahustavat tooks. et homsele rõõmsal meelel vastu minna :)

kadunud mõtted

möödunud nv andis taaskord tunnistust sellest, et kui mingi kirjapanemist väärt mõte tuleb, siis tulekski see kohe kirja panna, mitte jääda ootama paremat/sobivamat/vähemkiiremat hetke. mälu asemel on mul teatavasti ainult mäluaugud ja nii ma siis istungi nüüd siin ekraani ees ja püüan meenutada, mille kohta ma arvasin, et see tuleks küll blogis üles tähendada...

niipalju meenub, et midagi oli justkui seoses lastekasvatamisega ja kuna eelmise nädala lõpus alustamise koostöös lastehoiuga Piiga mähkmevabaks harjutamisega (mitte segi ajada potil käimise harjutamisega - seda teen ma juba ammu ja Piiga aeg-ajalt teeb ka sinna potti midagi, kui õigel ajal panna istuma), siis proovin seda kogemust veidi kirja panna.

KD-ga oli lihtne - potile hakkasin harjutama 9-kuuselt, aga suvel enne 2-aastaseks saamist lasin tal võimalikult palju ilma mähkmeta õues olla, pott kogu aeg käepärast ja nii see tuli. unemähe jäi küll veel mõneks ajaks, aga päevane potilkäimine sai suvega põhimõttelislt selgeks. muidugi - suvine aeg, soe, mõnus ju palja tagumikuga ringi lasta. ja kui juhtuski "õnnetus", siis õues polnud sellest suuremat lugu ja emme närvid jäid suures osas alles.

Piigaga on hoopis teine lugu. praegusel ajal palja pee-ga ringi ei jookse, aga alla-kahesel on õigele potile-mineku-ajale ikka väääääääga raske pihta saada. nädala viimased päevad hoius läksid üsna kenasti, päeva peale üks paar märgi pükse, aga nv kodus oli veidi karmim. kuni pühapäeva pärastlõunani tundus asi tegelikult isegi üle ootuste kena - mõned korrad suutis Piiga täitsa adekvaatselt märku anda hädast, paar õnnetust küll ka, aga suurem osa siiski potti ja emmel-issil meel rõõmus. peale pühapäevast lõunaund oli laps aga nagu ümber vahetatud - vähemalt tunnis korra püksid märjad, emmel närvid üsna krussis ja Piiga ise üsna segaduses, et mis temast siis nüüd tahetakse. oehhh, raske on see väikese inimese elu ja väikese inimese emme elu ka... täna hommikul hoidu minnes sai aga jälle kotiga kuivi pükse-sukapükse kaasa pandud ja eks siis õhtul näha ole, kuidas päev läks. ja lohtuseks on mulle muidugi see, et pole ükski laps mähkmetesse jäänud, ei jää minu omad ka :)

kui natuke arutlesin ja mõtisklesin, et miks see potitreening mind Piiga puhul nii ärritab, siis ilmselt on asi selles, et KD-i puhul lasin asjadel üsna isevoolu teed minna, ühtegi asja väga ei harjutanud-õpetanud ja lasin lapsel uute oskuste ja teadmisteni jõuda just siis, kui ta selleks valmis oli. pojaga sain ju kaks ja pool aastat kodus olla ja lapsega kodus olles on aja kulgemisel hoopis teine mõõde. Piiga puhul olen küll ka püüdnud vältida asjatut survestamist stiilis - vanus kukkus, nüüd PEAB see v teine oskus omandatud olema! - aga eks hoius käiminegi seab omad reeglid ja tahaks ikkagi, et laps seal võimalikult isesevalt hakkama saaks. ise tööl käies jääb ju hoopis vähem aega KOOS lapsega maailma avastada ja uusi kogemusi saada ja siis vist tekibki see tunne, et kui mingi mõte tuleb, siis tahaks selle kohe teoks teha, sest aega on ju vähe. kurb.

aga rõõmsamaid mõtteid ka. olin täna pool päeva KD-iga kodus ja see oli tõeline kvaliteetaeg lapsega! kuna pühapäeva varahommikul tõusis pojal palavik (mis kadus sama äkitlset, kui oli tekkinud), siis jätsin ta igaks juhuk täna koju. jagasime Kalli Kaasaga oma töiseid tegemisi nii, et hommikupoole oli tema tööl ja lõunast siis mina. see tähendas aga tervet hommikupoolikut koos pojaga ja oi see oli tore! tundus, et ka poja nautis täiega seda, et kõik mänguasjad olid ainult tema päralt ja et emme tähelepanu oli ka ainult tema päralt. uskumatu, milliseid mõttearendusi suudab üks 3a3k laps luua! ma pidin enamuse ajast oma muiet peitma, sest laps rääkis ju enda jaoks tõsistel teemadel, aga kuidas ta seda tegi, oli emme jaoks nii vahvalt naljakas :)

maailm täis elektrit

kevad-suvel sain ma oma esimese elektriauto. tööst tulenevalt, sest teadupärast ostis eesti riik enamusele sotsiaaltöötajatele elektriautod. mõni kuu hiljem sai oma esimese elektriauto ka minu Kallis Kaasa, kes samuti sotsiaalvaldkonnas töötab. päris põnev oli, alguses. ja selgus, et tegelikult mugav ka, just linnas. auto liigub vaikselt ja sujuvalt, parkida on lihtne (masin on ju nii väike!) ja ka laadima ei pidanud just üleliia tihti. ka Kaasa harjus pisikese elektrimobiiliga päris ära ja sai ka oma pikemad sõidud (minu 10km linnaotsadega võrreldes on 30-40km ikka pikk sõit) kenasti tehtud.

nüüd sügisel hakati paigaldama kiirlaadimisjaamasid. tavapärase 7-8 tunni asemel tavavooluvõrgust saab seal aku peaaegu täis laadida vaid 15-20 minutiga. tundus, et nüüd avaneb ometi võimalus rahuliku südamega ka pikemaid sõite planeerida, sest veerandtunnise kohvipausi võib ju ikka teha ja saab kenasti sõidud sõidetud.

nädala alguse plaanisid kaks kolleegi teha tööasjus ca 100km sõidu - 50 sinna, 50 tagasi, vahepeal kiirlaadimine. samal hommikul katsetas ka Kallis Kaasa linnas kiirlaadimisjaama, et aku ikka kindlalt sihtpunktini vastu peaks. tulemusesks oli pehmelt öeldes katastroof...

Kaasa auto justkui laadis kenasti ära, aga peale laadimist enam sõitma ei hakanud. tüütamata siin postituses spetsiifiliste tehniliste kirjeldustega võib asja kokku võtta nii - paar tundi külmas autos kössitamist, siis treileriga teenindusse ja esialgne diagnoos - vist tuleb akud välja vahetada.

ei olnud just julgustav teadmine minu kolleegidele, kelle sõit kiirlaadimise õnnestumisest sõltus. igaks juhuks lugesin neile küll sõnad peale, et ärge õhtuks plaane tehke ja kes teab, mis teid ees ootab, aga lootus jäi, et kõik sujub. jah .... ei sujunud. nende kogemus oli see, et laadimisjaam ei hakanud üldse korralikult töölegi ja isegi kui kolme tunni "kiirlaadimise" (millega kaasnesid kümned telefonikõned ja abivalmis tehniku ennastsalgav töö) järel sai lõpuks linna poole liikuma hakata, puudus autol igasugune jõudlus ja kõiksugu ohunäidikud armatuurlaual põlesid.

ega's midagi, meie auto ka teenindusse ja jäime ootama, mis otsus tuleb. ja otsus oli, et veateated vaadati üle, täpselt aru ei saanudki, mis viga oli ja et nüüd töötab auto jälle. kusjuures sama otsus tuli ka Kalli Kaasa auto kohta, mille osas ju alguses oli hinnang koguni nii karm, et akud vahetusse. aga rõõm tagasisaadud autost osutus üürikeseks - peale järgmisel päeva tehtud tavalaadimist liikus auto vaid mõnisada meetrit, kui veateated jälle armatuuril põlema hakkasid ja autol jõudlus kadus. jälle kõne teenindusse, treiler järele ja otsust ootama.

esialgne otsus tuli juba samal õhtul, et veateated jälle kadunud ja auto liigub tavapäraselt, aga otsustati siiki teenindusse laadima jätta ja kontrollida hommikul, mismoodi masin peale laadimist käitub. täna anti siis teada, et peale tavalaadimist oli kõik korras, aga kui aku tühjaks sõidetud ja kiirlaadimist katsetatud, kordus kõik otsast peale... jäeti uuesti kontrolli ja taaskord tavalaadimist proovima, et kas ja kuidas peale seda toimib.

see kõik oleks isegi peaaegu naljakas, aga seda autot kasutab ju kogu osakond ja väga raske on oma töid-tegemisi planeerida, kui hommikul ei tea, kas lõuna ajal auto sõidab või mitte. õnneks on vähemalt Kalli Kaasa auto teenindusest tulles vastu pidanud ja ka peale tavalaadimist korralikult sõitnud, nii et ta on saanud mulle ja Piigale transporditeenust osutada ja hommikuti meid linna tuua ja õhtul jälle koju viia.

hetkel ootan siis kõnet teenindusest ja loodan väga, et saan auto kätte, isegi kui masin on sellises konditsioonis, et kiirlaadijast tuleb eemale hoida. olen seni tavalaadimisega hakkama saanud, saab ehk edaspidi ka. aga päris ilma autota läheb keeruliseks.

niipalju siis ultramoodsast 21.sajandist ja maailmast, kus isegi autod liiguvad elektriga. kui liiguvad...
----------------------------------------------------------------
hiljem: sain auto enne tööpäeva lõppu siiski kätte soovitusega kiirlaadijat hetkel mitte proovida või kui, siis varuda peale laadimist hulgaliselt vaba aega... eks siis näib, kaua nüüd sõita saab ning mis ja millal selle vea lõplikuks eemaldamiseks ette võetakse.

isehakanud aednik

pühapäeval avastasin, kui tegus ja toimekas võib olla paar tundi sügisese koduaias, kui lastel ei pea enam kogu aeg natist kinni hoidma ja saab lihtsalt üheskoos toimetada. kuigi KD on alles 3a3k ja Piiga kõigest 1a10k, saavad nad suurepäraselt ise aias ringi toimetatud ja oma mänge mängitud ja emme ei pea neil kogu aeg sabas käima ja silma peal hoidma. uskumatu, millise vabaduse see annab! kahe tunniga pühapäeva ennelõunal jõudis suurema osa möödapääsmatustest aiakoristustöödest ära teha ja seda nii, et iga paari minuti tagant ei olnudki vaja käsil olevat tööd katkestada, et üht või teist last valvata-lohutada. hoopis vastupidi - sain hoogsalt tööd teha ja lapsedki lõid usinalt kaasa, aidates näiteks äralõigatud sõnajalalehti kärusse panna. see on ikka nii ütlemata armas, kui poja tähtsalt teatab: "Emme, mina olen Sinu abiline!". Ja kui siis veel pisike Piiga ka tähtsalt kaasa lööb ja venna kõrvalt seletab, et Piiga aitab ka ja koos on nii tore ja saame kõik hästi tehtud, siis on kuidagi eriliselt soe ja armas tunne. eelnev ei tähenda seda, et Kallis Kaasa oleks jalgu kõlgutanud ja pealt vaadanud, kuidas naine ja lapsed aias rassivad - mehel olid meestetööd ja neid jagus kaugelt kauemaks, kui minul aiakoristustöid. sest üle mitme päeva oli nädalavahetusel ometi selline ilm, mis lasi ka õues toimetada ja koduaeda sügisesks-talveks valmis seada.

ja kuna laste vanus võimaldab tõesti juba ka rahulikult ja ilma oluliste kõrvaliste segajateta aiatöid teha, siis isegi minusuguse isehakanud hädise aedniku jaoks oli pühapäevane aias toimetamine täitsa meeldiv. sest no midagi pole teha - ei ole minus peidus andekat rohenäppu, kellel kevadel esimeste päikesekiirtega sõrmed mulla järele sügelema hakkavad ja kes sügisel esimeste halladeni väsimatult aias müttaks. aga ilus ja hoolitsetud aed meeldib mulle väga! lapsepõlvest mäletan, kuidas ema suutis pealtnähe vähese vaevaga meie suure aia hoida imelise kevadest esimese sügisese lörtsini ja praegugi on lapsepõlvekodus käies ema aed vaatamisväärsus omaette. eks seetõttu näengi vaimusilmas, et ka meie pisikene aiakene võiks olla sama kaunis ja hoolitsetud ja värvikirev, aga no mis teha, kui minus ei ole seda aiapidaja soolikat... õnneks on oma aias toimetamine ikkagi kuidagi teise maiguga, no et nagu ikka tahaks teha, isegi kui ei oska ja eks ma midagi olen suutnud teha ka (paljuski ka ema toetuse ja õpetusega), aga oma unelmate aiast jääb ikka kõvasti puudu. õnneks on vähemalt mu Kallis Kaasa väikestviisi aiandushuviline ja kannab hoolt selle eest, et mõni värvikirev õitelaik ja punetav maasikapeenar ikka olemas oleksid. mul on oma mehega lihtsalt nii väga vedanud!

sügis"rõõmud" ja muidu rõõmud

sügis on juba oma olemuselt selline "tatiste"ilmade aeg, nii et kõiksugu külmetushaigused lihtsalt leiavad tee korralike inimeste juurde. mis tähendab, et esmaspäeva õhtul hakkas enesetunne kehvaks kiskuma ja reede õhtuks olin omadega täiesti läbi. teadmine, et nohu on kõige vastikum haigus, tuleb meelde alles siis, kui see jube nohu jälle käes on. mul siis nüüd jälle on, väga korralikult. mõnes mõttes isegi hea, et nädalavahetus käes ja saab kodus põdeda, kuigi samas veedaksin ma oma töövaba aega kindlasti hoopis meeldivamal viisil, kui hädiselt diivanil, nina tilkumas ja köha kopse rebestamas... oehhhh, ainuke lohutus, et perearst ei tuvastanud ei kopsudes ega vereproovis mingeid kõrvalekaldeid, seega ilmselt tegemist siiski kõigest raskemat sorti sügisese viirusega ja mõne päeva pärast hakkab ehk paremaks minema.

samas on mööduvast nädalast ka midagi head meenutada. Piiga sai peale kolmenädalast haigust lõpuks ometi taas hakata hoius käima ja oh imet - ilma igasuguse hommikuse nututa! esialgu arvasin, et esimesel päeval peale kolme nädalat taas hoius olles oli lihtsalt nii põnev, et jonn läks meelest ära, aga kui ka järgmistel hommikutel nutuvabalt rühma mindi, oli emme rõõm muidugi suur. kuidagi väga suureks hakkab see meie pisike Piiga saama - lutti enam pole, hoius käimine kulgeb nututa...

vahva on vaadata, kuidas lapsed juba koos mängida oskavad - KD annab teema ette ("ma lähen teen sporti, Piiga, keeda natuke suppi, kuni ma tagasi tulen!" :) ja Piiga toimetab siis oma oskuste kohaselt kaasa. kusjuures olen tähele pannud, et iseenda närvide säästmiseks on palju parem laste neil isekeskis mängida ja mitte kogu aeg kõrval tänitada, et ärge seda tehke ja ärge sinna ronige. lapsed mängivadki ju katsetades ja avastades ja et see täiskasvanute nägemusega elutoa ekspluateerimisest kokku ei lange, on ilmselgelt täiskasvanute probleem. teoorias tean seda väga hästi, aga kui laste mängimist kõrvalt vaatan, siis tahaks ikka kogu aeg sekkuda ja piire seada... kui ise hoopis köögis toimetan ja lapsed toas mängivad, siis kulgeb see palju rahulikumalt võrreldes sellega, kui lastega koos toas olen. ja tegelikult on tuba samamoodi oma koha peal  nii siis, kui koos lastega toas nende mängimist jälgin kui siis, kui lihtsalt köögiuksest aeg-ajalt lastele silma peale viskan. lihtsalt teisel juhul saavad nemad oma tahtmise järgi oma mänge mängida ja mina saan rahulikult köögis süüa teha ja mõlemad osapooled on rahul.

m.a.s.

... ehk ma armastan sind.

poja ütles eile õhtul nii. emme, ma annan sulle ampsu oma pannkooki, sest ma armastan sind :)

kui esmane emotsioonide puhang möödas oli (võtab ju ikka heldima küll, kui 3-aastane sedasi tundeid avaldab) ja pojalt küsisin, et mis see siis tähendab, kui sa armastad, ega ta siis suurt tarka selgituseks öelda ei osanud. küllap miski järjekordne lasteaia mõju, sest kodus me tavaliselt armastamisest ei räägi. meie kodus öeldakse küll üsna tihti, et oled kallis või oled armas, aga ma armastan sind ei kõla just igapäevaselt. võib-olla peaks?

teatriskäik ja jätkuv haigus

KD käis nädalavahetusel teatris! päris esimest korda ja ilma emme-issita. sest KD-i kõige suurem sõber, tädi M, tegi selle teatrikülastuse KD-ile välja. nii jäigi emme rõõmuks vaid pluusi triikimine, poisi valmis sättimine ja aknalt lehvitamine. ees ootas Endla paljukiidetud lastelavastus "Põrrr!!!!", spetsiaalselt mudilastele. oh seda lapse põnevust ja ärevust ja rõõmu :) loomulikult tuli enne minekut ka väikese härrasmehe rahakott täita, sest ega üks korralik mees ei saa ju kodunt tühjade taskutega välja minna, oh ei, mitte mingil juhul. seega mündid kotti kõlisema, tädi autosse ja linna poole sõit!

loomulikult ei piirdunud asi ainult teatriskäiguga. tädi M ei keela ju oma suurele sõbrale midagi ja kui juba emme-issi pilgu alt ära sai, siis oli vaja kogu lapse-võlumise-arsenal käiku lasta. seega järgnes teatrile ühine käik McDonald'isse, kus lisaks einele sai ju veel mänguasja ka. jamaks läks asi siis, kui tädi M pidi hakkama koju tagasi minema ja lapse suureks ehmatuseks selgus, et tema ei saagi koos tädi M-ga poodi minna ja pärast veel ka tädi M-le külla. maailma on ikka ebaõiglane - tädi M-ga koos on ju nii tore ja emme üldse ei luba kogu aeg tädi juures olla.... oehhhhhhh.... õnneks kaalus päeva uudsem ja rõõmsam osa (etendus ja väljas söömine) siiski hilisema pettumuse üle ja meie kallis poja on nüüd ühe uue elamuse võrra rikkam.

Piiga nädala algas aga vanas rütmis - ikka haige :( eelmisel nädalal arstil käies selgus, et kopsus midagi vingub-viliseb-kahiseb ja seega ei antud ka uueks nädalaks lasteaialuba. peale nädalavahetusel jätkunud kodust ravi ei olnud esmaspäeval perearstile minnes olukord paranenud ja pisike Piiga sai AB-kuuri peale. nii karm, et nii väike inimene peab kangeid ravimeid neelama... lootus jääb, et sellest kuurist on ka kasu ja nädala lõpus tunnistab arst meie Piiga lõpuks ometi ka terveks.

minu ja Kalli Kaasa jaoks tähendab see kombineerimist tööl käimise ja lapsega kodus olemise vahel. kolmas nädal juba. Kaasa oli vahepeal nädal aega ka haiguslehel, aga kuna tegelikult toimetas ta ikkagi iga päeva tööasju ja võttis paar korda Piiga ka tööle kaasa, siis sellisel kujul pole sellel haiguslehel ka mõtet. seega jagame päevi - kord mina tööl, siis Kaasa. päris keeruliseks läheb nii pika perioodi peale, aga püüame kuidagi hakkama saada. õnneks on vähemalt asjaosaline ise üsna rõõmus ja tragi ja ei lase pikaleveninud haigusel ennast väga segada. tubli tüdruk!

lutiga ja lutita

mõlemad meie pere lapsed on olnud lutilapsed. kui päris tite-iga juba mööda sai, oli lutt peamiselt magama-jäämise abivahendiks, päevasel ajal ootas lutt voodis oma aega. üleliia suurt probleemi ma sellest une-lutist ei teinud ja olin üsna veendunud, et kui õige aeg käes, küll siis ka lutist lahti saab.

KD oli juba 2 täis, kui potil istudes lutt potti kukkus. selge - lutitamise aeg sai läbi. lapsele sai selgitatud, et lutt läks ära lutimaale ja et ta on juba suur poiss ja lutti pole enam vaja. kuna laps ise nägi, et lutt "läks ära", siis väga suurt protesti ei tulnud ja lutist võõrdumine läks üle ootuste lihtsalt. täpselt, nagu emme oligi arvanud.

ka Piiga jaoks oli lutt pikka aega vaid uinumise ajal abivahendiks. seni, kuni ta hakkas hoius käima. siis muutusid nii lutt kui kaisukaru asendamatuteks turvaelementideks, milleta/kelleta hommikul ei saanud kodunt välja astuda. seetõttu muutus ka luti kasutamise intensiivsus muidugi kordades suuremaks ja tulemus oli näha eile õhtul - lutt oli konkreetselt ribadeks. Piiga nähes võtsin luti ja käärid ja lõikasin katkise lutiosa ära, selgitades lapsele, et lutt on katki ja läks ära lutimaale väikeste titade juurde ja et tema on juba suur tüdruk ja lutti pole enam vaja. ... ... ...

järgnes rohkem kui poolt tundi kõige südantlõhestavamat väikese lapse murenuttu :( see ei olnud jonn, see ei olnud kisamine, see ei olnud röökimine. vaikne ja pidev lohutamatu kurbusenutt maailma üüratu ebaõigluse üle. emme poolt südametult lõhutud lutiga käidi ka issi juures abi saamas, aga isegi kõikvõimas issi ei suutnud seekord lutti terveks teha. oh seda õnnetutu lapsukest... õnneks õhtusel magamamineku-ajal kordas Piiga juba ise rõõmsalt, et "utt" ja "ita" (loe: lutt läks titade juurde) ja uinumisega probleeme ei tekkinud.

lutietapp on siis selleks korraks läbi ja titasid meie peres enam ei ole :)

amet kohustab

teatud ametite juurde käib ka avalik esinemine - tänukõned, tervitamised, avamised, õnnitlemised, kommentaarid ajakirjanduses... mõni amet on rohkem avalik, mõni vähem. õnneks on minu positsioon üsna seal vahepeal või pigem isegi vähem avalik, aga avalikke ülesastumisi tuleb aeg-ajalt siiski ette.

mäletan, et veel ülikooli algusaegadel tundus igasugune avalik esinemine mulle paraja õudusunenäona. suure hulga inimeste ees suu lahti ... mkkmmm. eriti hull, kui peale suu lahti tegemist pidi sealt välja tulema enda mõeldud sõnad ja ise ritta seatud laused. aga isegi kellegi teise mõtete refereerimine või ettekandmine oli paras eneseületamine.

mingil hetkel käis minus justkui "prõks" ja tähelepanu keskpunktis olemine ei olnud enam maailmalõpp. ma ei saa küll päris öelda, et ma seda igal hetkel ja igal pool 100% naudin, aga see ei ole mulle enam vastumeelne või hirmutav. ja olenevalt olukorrast ja põhjusest mõnikord siiski isegi meeldiv ja eneseuhkust kõditav. oh jaa, inimene on ju edev.

paar nädalat tagasi pidasin lühikese tervituskõne koostööpartnerite uue hoone avamisel, eelmisel nädalal kommenteerisin ühte teemat kohalikus päevalehes, uuel nädalal on mind palutud kõnet pidama eakate päeva tähistamise pidulikule kontserdile. kui ajakirjanduses kommentaari andmine (või antud juhul siiski pigem korraliku artikli jagu info jagamine) on minu jaoks kuidagi distantseeritum ja mitte nii avalik (kuigi nimi ja mõnikord ka pilt jõuab leheruumist ju sadade lugejateni) ning tervituskõne pidamine rohkem formaalsus (tore sündmus, õnnitleme, soovime kõike paremat või midagi seesugust), siis sadade inimeste ees kõne pidamine on kordades isiklikum ja vastutustundlikum. eriti sellisel puhul, kui kogu üritus on korraldatud konkreetselt ja ainult nende kuulajate jaoks. eakatele ei toimu just üleliia palju üritusi ja kui siis midagi suurt, pidulikku ja kaunist spetsiaalselt nende jaoks ära tehakse, siis kindlasti ootavad nad sellelt palju.

minu jaoks tähendab see seda, et saalitäie pensionäride ette astudes ei piisa tervitamisest ja toreda päeva soovimisest, vaid kui ma juba olen andnud nõusoleku kõnet pidada, siis peab see kõne olema ka sisukas, mõtlemapanev ja kuulajaid puudutav. minu kõnepidamise kogemust arvestades üsna keeruline ülesanne. samas väljakutse, põnev! ja kui oma tegemistesse tõsiselt panustada, siis on ka tulemus täitsa nauditav. seda vähemalt minu enda arvates :) eile kohe oli kuidagi õige päev ja piisavalt inspiratsiooni, õiged sõnad ja viited justkui leidsid mind ise üles ja tulemuseks on u 4-minuti pikkune kõne. mis minu jaoks peamine - ma nautisin seda protsessi! eks kuulajate reaktsioon selgub uuel nädalal, aga loodan, et nad hindavad minu pingutust neile sobivad sõnad leida.

----------------------------------------------------------------------------------------------------
hiljem: kõne peetud, tunne hea! hääl ei värisenud, välja ei vilistatud, võib rahule jääda :)

olulised inimesed

käisime täna mõne endise ja praeguse kolleegiga ühe endise kolleegi sünnipäeval. täpsem oleks ilmselt siiski öelda, et käisime sünnipäeva puhul õnne soovimas, sest kuna ta tervis on veidi kehv ja aastaid ka juba parasjagu, siis pidu kui sellist ei ole. aga on armas ja südamlik istumine ja kalli kolleegi meelespidamine.

see kolleeg oli minu esimene juhendaja minu esimese praktika ajal praeguse töökohas. tema oli ka üks lähedasemaid kolleege esimeste tööaastate jooksul. mina ja veel paar nooremat kolleegi kutsusime teda Ema L. sest ta oligi nagu ema meile - teine ema, töömaailmas.

kuus aastat tagasi sattus ta esimest korda haiglasse. vedas välja, pea-aegu, tuli veel töölegi tagasi. ja siis sattus uuesti haiglasse. ja veel ja veel. nüüd elab juba aastaid ainult ravimite toel ja endist elukvaliteeti pole tagasi saanud. aga oma elurõõmu pole kaotanud. ja igal aastal oma sünnipäeval ootab ta meid alati külla.

see on ütlemata armas. armas, et on selliseid olulisi inimesi. kellega seovad ühised kogemused minevikust ja hetked olevikus. isegi kui neid hetki on ainult üks igas aastas. aga teadmine, et see hetk on - igal aastal, samal päeval, sünnipäevalaps alati ootamas ja meie alati tulemas - see teadmine on tähtis ja oluline.

sügis ja viirushaigused

nüüd on see siis käes - mõlemad lapsed korraga haiged. korralik nohu, paar päeva ka korralik palavik. see tähendab, et emme-issi peavad kombineerima, kuidas käia tööl ja olla samal ajal lastega kodus. sest haiguslehe võtmine on järgmise aasta jooksul välistatud, vähemalt mulle. eesti riik on ühelt poolt küll lahke - maksab vanemahüvitist ja laseb peaaegu poolteist aastat sissetuleku pärast muretsemata lapsega kodus olla, aga teiselt poolt maksab selle vanemahüvitise pealt sotsiaalmaksu ainult miinimum-määras, mis tähendab seda, et jälle tööle minnes ja lapse haigestudes haiguslehte võttes, selgub peale haigusraha laekumist panga väljavõttelt, et tavapärase paarikümneprotsendise vähenemise asemel vaatab vastu miinimumpalgalt arvestatud haigushüvitis. ehk pikk jutt lühidalt - nädal aega lapsega haiguselehel võrdub veerandi võrra väiksema sissetulekuga. eelmisel kuul sain seda omal nahal tunda, seekord enam ei taha. seega tuleb leida kompromiss tööl käimise ja  samal ajal lastega olemise vahel. keeruline, aga siiski teostatav.

on tõeline vedamine, et nii minu kui Kalli Kaasa töö on selline, et vajadusel saame veidi ise oma tööaega planeerida. ehk et ei juhtu midagi hullu, kui päeva või paar kodus oleme. tänapäeva kontoritööd saab teha ka kodust, kui arvuti, id-kaardi lugeja ja telefon olemas on. meil on kõik vajaminevad vahendid kodus olemas. eile ja täna oli Kallis Kaasa lastevalves ja mina tegin veidi lühemad päevad, et laste lõunaunest ärgates ka juba kodus olla. homme ja ülehomme olen siis mina lastega kodus ja mees saab vahepeal paar täistööpäeva teha. ja vajadusel jääb issi reedel veel päevakeseks lastega koju. jah, meil on vedanud töökohtadega.

eriti suur vedamine on muidugi see, et Kalli Kaasa töökohas on lastel võimalik lõbusalt aega veeta, kuna kohapeal on olemas tegevustoad raamatute, joonistamisvõimaluse ja isegi mõningate mänguasjadega ning ka töökabinet on piisavalt suur, et põngerjad saavad seal veidi toimetada. nii said lapsed täna koos issiga paariks tunniks "tööle minna", sest otseselt palavikku enam pole, aga siiski veel piisavalt nohused, et lasteaeda minna ei saa. ja kuna päris kõiki tööasju siiski ei saa kodus toimetada, võttis mees täna hommikupoolikul lapsed kaasa. poja jaoks oli see muidugi selline seiklus, et juba õhtul magama jäädes olid ainukesed mõtted ainult sellest, et milline seal issi töö juures ikka on ja hommikul ärgates, endal silmad alles poolkinni ja pea vaevalt padjalt tõusnud, oli esimene lause, et mina magasin nii ilusasti ära ja mina saan nüüd issi töö juurde! tundub, et neil oli tore hommikupoolik :)

lootus jääb, et selliseid tõbiseid nädalaid ei tule liiga tihti ja lapsed saavad siiski suurema osa ajast rõõmsalt ja tervelt lasteaias käia ning emme-issi korralikult tööasju toimetada. aga selle nädala saame ilmselt päris rahulikult üle elatud, nädala paar viimast päeva saab ehk poisi juba ka aeda viia ja uuest nädalat peaks kogu pere tavapärane lasteaia-lastehoiu-töörütm taastuma.

palju toredaid inimesi

paar minutit enne lõunapausi tuli alla-kolmekümnene noormees sissekirjutuse probleemiga ja kuna peaspetsialist puhkab, sattus ta oma murega minu juurde. lisaks elukoha registreerimisele uuris ta ka toimetulekutoetuse taotlemise võimaluste kohta ja nii kulus avalduse vormistamisele ja informeerimisele korralik veerandtund. ja iseeneselegi üllatuseks avastasin, et nautisin seda klienditööd täiega! mäletan veel seda tunnet, kui sain pakkumise kandideerida osakonna juhataja ametikohale ja üheks oluliseks argumendiks minu enda jaoks oli see, et juhataja ei tee igapäevaselt klienditööd. sest 9 aastat nii-ja-naasuguste klientidega oli korraliku tüdimuse tekitanud ja veidi teise suunitlusega töötegemist tundus tõelise "pääsemisena". ja täna siis hoopis sedapidi tunne, et päris tore oli jälle nö konsultandi tööd teha.

mitte et juhataja ametipostil klienditööd ette ei tule - tuleb ikka, aga reeglina on siis vaja kaebustega tegeleda, jamasid klaarida, konflikte vahendada jms. ega ma muidugi sellest klienditööst nüüd niiväga puudust ka ei tunne, et tahaksin igapäevaselt seda uuesti tegema hakata, aga vahelduseks oli päris tore. ja klient oli muidugi eriti lahke ka - kabinetist lahkudes ütles: "minge  nüüd lõunale." nojah, aitäh, et lubasid :)

lõunapausi ajal tavapärast jalutuskäiku tehes pöördus minu poole viisakas härrasmees, kes inglise keeles uuris, mis suur hoone see on, kus peal kiri "estonia"? selgitasin siis, et tegemist spa-ga ja sain vastutasuks meeldiva naeratuse ja lisaks veel kiituse selle kohta, et võõramaine külaline on just meie linnas oma parimad massaazid saanud. jah, reeglina on turist heas tujus ja positiivsete inimestega suhtlemine teeb ka enda meeleolu helgemaks.

pärastlõunal helistas mulle klient, kellega ma parema meelega üldse ei suhtleks. kodanik on sotsiaaltoetustest elanud üle kümne aasta, üsna selgelt skisofreeniline, süüdistab kõiki kõiges ja on ise kõige targem ja vägagi teadlik sellest, mida ta kõik saama peab ja millele tal justkui õigus on ning kõige selle juures loomulikult igasuguse haiguskriitikata. olen püüdnud temaga alati väga viisakalt ja neutraalselt suhelda, kuid nii mõnedki korrad (eriti juhatajaks olemise alguskuudel) suutis ta mu endast päris välja viia.

täna aga suhtusin sellesse rohkem kui tunniajaseks kujunenud telefonikõnesse nö professionaalse kretinismiga ja jälgisin huviga, kuhu kodanik oma heietuste, süüdistuste ja "analüüsidega" siis välja jõuab. ei jõudnud ta kuhugi, üsna saba-ja-sarvedeta tavapärane "jahumine". kolleegid käisid üle ukse vaatamas ja kaasa tundmas, aga minu jaoks oli tänane kõne tõesti justkui erialane meelelahutus. täiesti teadlikult provotseerisin mõned korrad ja peegeldasin ja kasutasin aktiivset kuulamist ja see kõik kokku oli pagana põnev. siiski ei tahaks ma selliseid professionaalseid väljakutseid liiga tihti ja konkreetse kliendiga rohkem kui kord kuus suhelda on tegelikult väga väsitav, aga minu jaoks oli päris hea täna tunda, et suudan sellest kliendist üle olla ja et tema skisofreeniline jura ei aja mind enam endast välja.

seega tänase päeva kokkuvõte - kolm meest, kolm erinevat maailma, kolm positiivset emotsiooni :)

väikesed rõõmud

kunagi ülikooli teisel kursusel jõudis minuni tõdemus, et õnnelikuks olemiseks tuleb eelkõige olla rahujalal iseendaga, armastada iseennast ja siis armastavad Sind ka teised. lihtne, kas pole? misiganes psühhologialoenguga seoses taolisele teadmisele jõudsin, olen sellest momendist alates püüdnud niimoodi ka mõelda ja tunda ja tõepoolest - elu on ilusam ja õnnelikum :)

iseenda armastamine tähendab minu jaoks ka seda, et oskan näha väikeseid rõõme ja kordaminekuid ja toredaid hetki, mis ju igas päevas olemas on, meil kõigil. mõnikord on võib-olla tõesti väga väga niru päev, aga midagi toredat ja helget on isegi sellistes päevades. ja nende ilusate hetkede üles leidmine teebki elu ilusaks. minu jaoks küll.

alates hetkest, kui oma Kalli Kaasaga tuttavaks sain ja eelkõige hetkest, kui koos elama hakkasime, olen iga päev olnud tänulik selle eest, et saan olla koos nii hea ja kalli inimesega. kui kolisime oma majja, võtsime koera, sündisid lapsed, siis lisandus seda, mille eest tänulik olla, aina juurde. ja nii avastangi juba rohkem kui 8 aastat iga päev, et olen õnnelik. lihtsalt olengi õnnelik :)

nädalavahetusel oli taas võimalus tunda siirast rõõmu oma perest ja lihtsalt ilusast päevast, kui laupäeval koos lastega metsas käisime. eesmärgiga veidi seeni korjata, mõned marjadki noppida ja lihtsalt koos mõnusalt aega veeta. just sellised lihtsalt-olemise-hetked, kus saab koos midagi ette võtta, on minu jaoks nii olulised ja iga kord ka erilised. lihtsalt lastel käest kinni hoides mööda metsasihti jalutada, koos nendega avastada taimede ja putukate maailma (nojah, eelkõige nende jaoks seda maailma avastamist põnevaks muuta), arutada tähtsaid maailma asju läbi kolme-aastase väikemehe silmade nähtuna ja lasta hea maitsta mahlastel mustikatel koos kohe-kaheseks-saava pisikese Piigaga - see ongi minu jaoks õnn. veidi klišeelikult ehk kõlab, aga nii ta ongi. ja kui siis puude vahelt on aeg-ajalt näha ka Kalli Kaasa selga sambla kohal kummargil järjekordset seeneleidu ämbrisse panemas, on eriliselt turvaline ja soe olla. järgnenud piknik auto juures, kus lapsed said pagasnikus istudes ja jalgu kõlgutades kaasa võetud pirukaid-saiakesi süüa ja sooja piparmünditeed juua, võiks minu arvates olla küll ühe ideaalse laupäeva parim osa!

olen hästi seda meelt, et lapsed tuleb juba pisikest peast kaasata erinevatesse ettevõtmistesse ja tegemistesse, mis on ühteaegu nii harivad kui vahvad. ja sügisene metsaskäik on minu hinnangul seda kohe kindlasti - saab värsekes õhus liikuda (kehaline areng), seeni ja marju tundma õppida (looduslugu), ise metsaande korjata (peenmotoorika) ja kõige tähtsam ikkagi, et saab koos perega aega veeta!  ja kui pühapäeva hommik möödub jällegi üheskoos issi küpsetatud pannkooke süües ja seejärel koos mänguväljakul lustides ja jäätisekohvikus maiustades, siis seegi on osa koos-tegutsemisest ja väärtuste loomisest.

peale tööle naasmist tunnen nii puudust pikkadest päevadest koos lastega ja nende mängudest-tegemistest osasaamisest ning ilmselt just seetõttu püüangi nädalavahetustest maksimumi võtta ja võimalikult palju koos perega aega veeta. ja eks ma tõesti loodan südamest, et suuremaks sirgudes saavad minu lapsed meenutada toredaid ettevõtmisi koos perega ja et just sellised mälestused võiksid nende lapsepõlvele anda selle sooja ja turvalise ja helge tunde. iga ema unistus :)

...

mõnikord lihtsalt on see hetk, kui tahaks kõige ja kõigi peale kõva häälega karjuda! no ikka väga kõva ja koleda häälega (poja kusjuures valdab seda kunsti suurepäraselt). vot selline hetk ongi praegu. õhtusöögilauas suutsin end vaevu vaos hoida, et mitte toiduga mäkerdavate laste taldrikud laias kaares põrandale lüüa ja ise kõige hullemal kombel käratada! suutsin siiski tsiviliseerituks jääda, laua koristada, musta pesugi pesumasinasse viia ja seejärel pealtnäha üsna rahulikuna võtta läpakas, et teisele korrusele põgeneda oma mõtete ja närvilisusega.

ja siin ma siis nüüd olen, kuulatan aeg-ajalt alumiselt korruselt kostvat laste naaklemist ja püüan rahulikult hingata, et poole tunni pärast suudaksin jälle rõõmus ja naeratav emme olla. kusjuures - pole mingit otsest põhjust, miks ma just täna õhtul peaksin nii hullupööra vihane ja plahvatusohtlik olema. aga vot mõnikord lihtsalt on nii. hea, et suudan sellistel hetkedel ennast veidi ka kõrvalt vaadata ja analüüsida ja aru saada, et minu kallis pere ei ole süüdi, kui minul on paha tuju ja et kõige targem ongi siis veidi omaette olla. kuigi jah, meie pisikeses majakeses, kuhu peavad mahtuma neli inimest pluss koer, on seda omaetteolemise-nurgakest üsna keeruline leida...

tegelikult oli täna ju tore päev - reede, töönädal selja taga, päev möödus suht-koht rahulikult. koju jõudes läks küll üsna kiireks, kuna vaid napp tund jäi aega, et ennast ja peret valmis seada fotostuudiosse minekuks. meie iga-aastane fotosessioon, seekord siis juba kolmas. võib-olla ongi minu närvilisuse põhjuseks seesama pildistamise pooltund, kuna pidevalt naeratada, rõõmsalt ja positiivselt lapsi korrale kutsuda, mitte välja näidata, kui närvi ühe kolme-aastase väikemehe iseteadlikkus, jonn ja vingumine võivad ajada, olla särav ja õnnelik, kui ise samal ajal tahaks kõva häälega nutta, et miks te ometi peate nii tegema... oehhh, kes teab... lootust siiski on, et fotograaf suutis meie pisikesest perest mõned vahvad pildid välja võluda. loomulikult ei ole laste jaoks lihtne istuda ja astuda ja poose sättida ja käsu peale naerunägu teha, aga emme-issi ju kujutavad täpselt ette, milliseid vahvaid pilte kõik teha võiks ja tekitab pettumust küll, kui kõik kujutluspildid üldsegi mitte tegelikkuseks ei saa.

novot, kirjutamisteraapia mõjub juba, suudan täitsa rahulikult hingata ja ei olegi enam tunnet, et tahaks sõrmeotsad läbi klaviatuuri taguda. Kallis Kaasa ja lapsed vist seekord pääsesid fuuria käest :)

kui nüüd mõtlema hakata, millest ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, enne, kui see emotsioonide tulv mind kaasa viis, siis on kõik mõtted jälle otsekui peoga pühitud. mingid mõttekillud olid vist poja käitumisega seoses (eile õhtul oli temal jonni-õhtu. päris hea, et see meil samal ajal ei juhtunud :) , midagi seoses nimede ja nime mõjuga justkui käis ka peast läbi ... aga vot ei suuda praegu enam neid mõttekäike uuesti loogiliseks arutluseks mõelda. ju siis jääb järgmiseks korraks.

hea tegu

olen doonor ja selle üle uhke. pean seda tõeliselt geniaalseks viisiks, kuidas igaüks meist (või no peaaegu igaüks, sest tegelikult on ju doonoriks olemisele ka omad nõudmised ja piirangud) saab olla elupäästja, sõna otseses mõttes. ja tegema ei pea selleks muud, kui täitma paar paberit ja ca 15min lebama, nõel veenis. uskumatult lihtne ja tõhus ja tõesti - geniaalne.

sattusin doonoriks ilmselt suuresti seetõttu, et tööandja korraldab aeg-ajalt otse kontoris doonoripäevi. ja no kuidas on võimalik mitte osaleda, kui võimalus nö koju kätte tuuakse. kuigi jah - isa on mul ju aastakümneid doonor olnud ja tema kõrvalt oli ka minul juba päris noores täiskasvanueas mõte, et võiks ju... aga ilmselt olin liiga laisk, et ise kuhugi minna ja midagi selleks ette võtta. aga no kui asi tehakse nii lihtsaks ja mugavaks, et suisa tööajast võid kohvi juua, küpsist süüa ja veerand tundi pikutada, no siis ei ole võimalik ju ei öelda!

eile sain jälle oma hea teo teha. ja iseendalegi üllatuseks selgus, et viimasest korrast oli möödas juba ligi 5 aastat. uskumatu!!! jah, vabanduseks on see, et rasedad ja rinnaga imetavad emad ei tohi doonorid olla ja viimased kolm ja pool aastat olen ma just nimetatud kategooriatesse kuulunud (vaheldumisi), aga peaaegu viis aastat ... see oli üllatus. olin verekeskuse andmebaasis isegi veel neiupõlvenimega, kuna viimane vereandmine oli olnud ca kuu aega enne abiellumist, nii et tõesti väga ammu aega tagasi...

vähemalt on nüüd jälle "raja peale" tagasi astutud ja iseenda jaoks plaani võetud kindlasti hoopis varem kui viie aasta möödudes taas heategu teha. doonori hea tegu.

sügis käes

elu on kiire ja päevad mööduvad nii kiiresti, et pole aega kellagi vaadata, rääkimata blogi täitmisest. vahepeal on selle kiire aja sees suvi otsa saanud ja käes on september. sügis ja kollased lehed. ja töörindel üks kiiremaid aegu, sest uue aasta eelarve on vaja kokku kirjutada ja selle aasta rahasid veel ümber tõsta ja üks liitmine ja lahutamine ja protsendi arvutamine sisustab suurema osa tööpäevast.

ja kogu selle kiiruse juures kaovad ära need mõtted, mida tahaks pikemalt läbi mõelda ja must-valgel kirja panna. sest sellel hetkel, kui see mõte tuleb, on enamasti miljon muud asja toimetada ja blogimiseks pole aega. ja nüüd, kui võtan hommikusel tunnil veidi aega oma mõtete jaoks, siis on need mõtted kuhugi kadunud... :)

nädalavahetuse tegemised väärivad küll kirja panemist, sest meie pere mehed veetsid selle sportimise tähe all. laupäeval-pühapäeval toimus Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, täpsemalt siis laupäeval lastejooksud ja pühapäeval põhijooks. kuigi laupäeval sadas üsna tihedat vihma ja õhutemperatuur oli kõigest napp 12 kraadi, oli poja siiski valmis rajale minema ja jooksu lõpetades säras KD näol siiras rõõm ja rahulolu. emme-issi olid muidugi uhkusest lõhkemas, sest poja jooksis kogu distantsi (nii u 380m) päris ise (kuigi issil käest kinni hoides) ja suutis lõpumeetritel veel paarist konkurendist möödagi spurtida.

pean seda väga oluliseks osaks lapse kasvatamisel ja arendamisel, et igasugune liikumine ja sportlikud tegevused oleksid au sees ja et ka laps ise nendest rõõmu tunneks. õnneks on meie poja igasugusest liikumisest vaimustuses ja seega annab minu arvates taolistel suurtel rahvaspordiüritustel, kus osalejad saavad nänni, emme-issi kiidavad ja palju teisi lapsi ka silmade särades kaasa lööb, kindlasti ainult spordirõõmu juurde. oli tõelislt kahju, et ilmaga ei vedanud, sest tegelikult oli mõte ka Piigaga rada läbi joosta/jalutada, aga sellel aastal piirdus naispere siiski vaid raja ääres kaasa elamisega ja suurte sportlaste pildile jäädvustamisega. aga järgmisel aastal juba kindlasti!

pühapäeva oli siis Kalli Kaasa kord ennast proovile panna ja saada selgust, kas neli kuud jooksutreeninguid ka tulemustes kajastub. erinevalt vihmasest laupäevast säras pühapäeval päike, puhus jahutav tuul ja termomeetri näit oli kahekümne kandis - sobiv nii jooksjatele kui pealtvaatajatele. peale stradipauku siirdusin lastega raja lõpumeetrite kanti, et u 40 minuti järel saaksime lõpetavale issile kaasa elada. kuigi ma kella ei jälginud, siis tundus, et Kaasa jõudis meieni üllatavalt kiiresti, mööda joostes oli nägu rõõmus ja ei paistnud sealt mingit olulist väsimust. lõpuaeg kinnitas, et jooks oli hea, Kaasa ise oli nii tulemuse kui kogu üritusega väga rahul ja lubas treeninguid igal juhul jätkata. ta on ikka nii nii tubli!

kahe suure jooksupäeva vahepeal lubasin aga veidi aega ka iseendale - laupäeva õhtul toimus "Naisteklubi"! kahe parima sõbrannaga, mõnus istumine S. juures ja sellele järgnenud jalakeerutus ööklubis. kuna nii mina kui sõbranna I. oleme vahepeal hoolsalt lastekasvatamiega teglenud, siis avastasime, et viimasest "NK"-st on möödas juba tervelt kaks ja pool aastat! seda mõnusam oli võtta see aeg iseenda ja oma kallite sõprade jaoks ja lihtsalt olla ja mõnusat seltskonda nautida. aga öösel koju jõuda ja Kalli Kaasa kaissu pugeda oli ka mõnus :)

lastekasvatamise erinevatest viisidest

võin ennast vist juba päris kogenud lapsevanemaks pidada, sest viimase kolme aasta ja ühe kuu jooksul olen saanud paraja praktika, millest aasta ja kaheksa kuud on ju suisa topelt-praktika olnud. ja ka kõrvalt on saanud viimasel ajal päris palju seda tite-kasvatamist vaadatud, sest nii vennal kui keskmisel õel ju pisikesed piigad kasvamas ja ka Kalli Kaasa õel väikemees sirgumas.

kuu alguses oli meheõde oma perega külas ja möödnud nädalavahetusel minu õde oma kallikestega ja see pani veidi mõtlema, et kuidas mina olen oma lapsi kasvatanud ja kuidas nemad on seda teinud. ja leidsin, et võin kaks enda jaoks päris suurt plussi kirja panna - rinnaga toitmine ja isevalmistatud lisatoit.

rinnaga toitmise tähtsusest räägitakse ju igal pool ja arvan, et olen päris tubli olnud, sest mõlemad lapsed said aastaseks saamiseni rinnapiima. eks muidugi oleks võinud ju ka kauem, aga vähemalt niikaua, kui laps võis hakata juba koos perega tavatoitu sööma, oli maitsev ja kasulik rinnapiim minu pisikeste jaoks olemas. selles osas on ka venna- ja õelaste elu ilus ja turvaline, et õnneks on nende emmedel piima jagunud ja kõik pisikesed saavad kosutavat "valget nektarit" just niipalju, kui soovi ja vajadust on.

kui oli aeg lisatoidu andmiseks, siis tänu kingiks saadud raamatule "Beebitoitude kokaraamat" tundus kuidagi iseenesestmõistetav, et valmistan ise püreed ja pudrud. ise pole ma kunagi mingi pudrusööja olnud ja hakata igal hommikul putru keetma oli minu jaoks ikka üsna uus kogemus. aga pudrud on maitsvad saanud, lapsed on isuga söönud ja isegi Kaasa on kiitnud (sest ise ma neid hinnata ju ei saa, ma ei söö ju putru...). kuigi potitäie köögiviljapüree keetmine oli üsna tüütu kohustus, sai kord nädalas see koorimine-lõikumine-viilutamine-keetmine-püreestamine ette võetud ja omavalmistatud püree liha või kana või kalaga oli kapist alati võtta. vaadates kõrvalt väikeste sugulaste toidusedelit näen, et nende emmed on kergema vastupanu teed läinud ja kasutavad päris palju ka purgitoitu ja valmis pudrusegusid. ega ei saa seda neile ka ette heita, sest elu on kiire ja eriti sõidus-reisil-külas olles on valmistoiduga ju hulga mugavam. ja et mitte sugulastele liiga teha, siis ei saa ju mainimata jätta, et kõik neist keedavad osaliselt nii pudrud kui püreed ka ise. aga kui ennast nendega võrdlen, siis tagasivaadates saan öelda, et purgitoidu ja valmis pudrusegude kasutmise saan kahe käe sõrmedel üles lugeda. kahe lapse kohta. arvan, et võin ennast kiita küll!

ühes valdkonnas olen olnud siiski ka mugav emme - mähkmed. korduvkasutatavaid mähkmeid ei osanud mina enda jaoks omaseks mõelda ja seetõttu olen keskkonda korralikult pabermähkmetega reostanud. kuigi erinevad artiklid riidemähkmete keskkonna- ja lapsesõbralikkusest on ka minu lugemislauale jõudnud, ei suutnud need mind piisavalt veenda, et pabermähkmete mugavusest loobuda. nii öko ma siiski ei ole, mis teha. ei ole lähisugulaste ringis ka keegi teine, seega meie panus marlimähkmete taas-ausse-tõstmisele jääb andmata.

kus ma aga keskkonnasäästmisesse läbi lastekasvatuse päris korraliku panuse olen andnud, on taaskasutus. praktiliselt kõik lastetarbed - voodid, kummut, hällid, vankrid, söögitoolid, riietest-jalanõudest rääkimata, on meieni jõudnud teise või kolmanda (või veel rohkema) ringi kaudu. sest lastekraamiga on see hea asi, et neid ei jõua ju lühikese kasutamiseaja jooksul ära kulutada. ja nii ongi ühe või kahe või isegi rohkema lapse poolt kasutatud asjad olnud ka minu kahe põnni kasutuses ja siis edasi liikunud pisikeste sugulaste kätte. nii et päris uusi asju olen pidanud selle kolme aasta jooksul väga vähe ostma. ja kui sõprade-tuttavate teise ringi pealt polegi parasjagu sobivat leidunud, siis olen eelkõige sammud seadnud just kasutatud asjade poodi, sest olgem ausad - maksta üüratu summa asja eest, mille kasutusaeg on ehk pool aastat, on täiesti mõttetu. õnneks jagavad sama mõtteviisi ka lähikondsete tittede emmed, seega liiguvad meie laste väikeseks jäänud asjad suuresti pisikestele sugulastele edasi.

kokkuvõttes tuleb nelja suure lastekasvatamisega seotud valdkonna suhtes seis siiski kolm-üks minu kasuks. võin rahul olla küll :)
--------------------------------

hiljem: üks asi meenus veel, millega rahul olen - telekas ei mängi meie majas kogu aeg ja igal hetkel ja kõige fooniks. kuna ma ise pole kuigivõrd teleka-inimene, siis lastega kodus olles räägin nendega või lihtsalt mängime koos või kuulame lastelauluplaati, aga telekas on kinni. isegi raadio ei mängi taustaks. igasugust müra on maailmas nii palju, et vähemalt beebi- ja väikelapseeas võiks väikeseid inimesi sellest säästa. nii et see läheb ka plussina kirja :)

kiirekiirekiire ja killukesi enda ümbert

peale pikka nädalavahetust (kahe päeva asemel kolm tundub ikka mõnusalt pikk) on töörindel harjumatult kiire olnud. harjumatult selles mõttes, et kui peale tööle tulekut esimese kuuga enam-vähem asjad üle said vaadatud ja ennast osakonna tegemistega kurssi viidud, on olnud selline mõnus ja suhteliselt rahulik suvine vaikelu. ja nüüd korraga tundub, et suvi kontorivaikustes on kuidagi väga äkiliselt otsa saanud, sest olukordi ja asjaajamisi sajab uksest ja aknast.

ja see meeldib mulle. töine päev, kui hommikul kabinetti astudes läheb möll lahti ja esimene hetk kella vaatamiseks tekib alles nt mõned minutit enne lõunapausi, mis tuleb sujuvalt tunnikese võrra edasi lükata, sest toimetamisi on nii palju. ja kui arvuti taga on kogu aeg mõni dokument pooleli, mõni telefonikõne vajab tegemist või mõni kohtumine on ees ootamas.

aga hetkel käis vedru kuidagi maha. natukeseks. arvasin küll, et lõunasest jalutuskäigust (mis on muutunud juba traditsiooniks ja paari kilomeetri asemel veninud isegi 3,5 km pikkuseks - jah, olen uhke ja iseendaga rahul :) on abi, et tuul puhub pea klaariks ja mereõhk annab uut värskust, aga töölaua taha tagasi jõudes ei olnud ikka enam seda hommikust power'it...

mis annab muidugi võimaluse natuke mõtteid koguda ja näiteks blogi täiendada. sest tänane kõige kiirem kiire on vist hetkeks möödas ja saab teha väikese tagasivaate nädalavahetuse tegemistele. sellise sigri-migri kokkuvõtte emotsioonidest ja päheturgatanud mõtetest.

*vanemad - pühapäeval tulid ema-isa külla. ekspromt, pikalt ette planeerimata. sest laupäeval jäi poja haigeks ja siis oli kohe eriti põhjust vanavanematele meelde tuletada oma vanaema-vanaisa kohuse täitmist (mitte et nad muidu ei täidaks, aga kui vahemaa on ikka ligi 200km, siis igal nädalavahetusel külla ei sõida. kahjuks.). pühapäevaks oli poja haigus küll juba möödas (õnneks!), aga vanemad tulid siiski. no mul lihtsalt on ema-isaga vedanud! alati on soe ja armas tunne, kui nad tulevad, kallis kaasa peab neid suurepäraseks ämmaks-äiaks ning lapsed on "maa-vanama" ja "asa" tulekust alati siiralt vaimustuses. hea, lihtsalt hea.

*hiiumaa - vennale jäi seekord külla minemata, kuigi mõlemad õekesed jõudsid just sel' nädalal hiiumaal käidud. ajad-ressursid kuidagi ei klappinud. sellest on muidugi kahju, sest venna pere ja nende elamine-olemine hiius on kuidagi nagu teine maailma, mis omas rütmis kulgeb. ja kallis vennanaine koos pisikese vennatütrega on väga väga kallid sugulased, keda näeb kaugelt harvem kui võiks ja peaks. ehk septembris õnnestub siiski kohtuda, kuigi ilmselt mitte hiius vaid lõuna-osariikides.

*kodus - üle pika aja rahulik kodune nädalavahetus koos kogu perega oli mõnus lõõgastus peale mitmeid muude tegemistega täidetud nädalalõppe (nagu nt kaasa sünnipäev või KL öine õppus metsas või laste viimine-toomine vanavanemate juurde/juurest). sai lihtsalt koos olla ja kodus natuke toimetada ehk et laste kiige- ja ronimispuu ning terass on nüüd võõbatud ja uue kaitsva õlikihi all ning näevad hoopis paremad välja kui enne. kusjuures ronimispuuud ja terassi käsipuud pintseldades tabasin ennast mõttelt, et kas minu tegelik kutsumus ei ole mitte maalriamet või on minus tõesti peidus sala-nuusutaja, sest no ma tõesti nautisin seda pintsli liigutamist ja enda ümber hõljuvat kerget vanakooli värvilõhna. mõnus ikka vaadata, kui tööl silmnähtav tulemus on.

*kokkamine - esmaspäeva õhtul tegime koos peresõpradega süüa, kuna nende pliit oli remondis. üks uus kogemus, mida peaks kindlasti kordama. ongi kuidagi kummaline, et meil ei ole selline koos-kokkamine väga kombeks, kuigi lõuna-euroopas on see vististi vägagi levinud. ei minda mitte sõpradega kuhugi välja, et koos süüa ja aega veeta, vaid saadakse kokku üksteise juures kodus, tehakse koos süüa ja nauditakse sõpradega olemist. peaks seda kommet meil ka juurutama hakkama. sest vahelduseks oli päris põnev teise perenaise kokkamise nippe jälgida ja ülesandeid jagada. tulemus oli igaljuhul väga maitsev, kõht sai täis ja rõõm heade sõpradega veedetud ajast boonusena veel lisaks.

*lastega - eile-täna olen üksikema kahe lapsega, kuna Kaasa on miskil kahepäevasel arengukoolitusel. see tähendas, et pidin eile mõlemad lapsed õhtul aiast-hoiust tooma ja täna hommikul mõlemad ka viima ning sealjuures ka ise õigeks ajaks tööle jõudma. õnnestus küll. ja õhtu ilma issita möödus ka rahulikult, sest KD leppis  eelmisel õhtul tädi M-ga kokku, et homme läheme koos mänguväljakule! ja nii ma siis haarasin peale tööd aiast-hoiust lapsed, kodus kiirelt turvatoolid ja lapsed tööautost isiklikku masinasse, poja ratas ka pagasnikusse ja mänguväljakule sõit (vahepeatusega teeäärses poes, et õhtusöögi-amps lastele kaasa osta). koju jõudsime vahetult magamaminekuajaks, nii et Kalli Kaasa abist õhtusel laste kantseldamisel ei jõudnud puudust tundagi. vedanud on meie lastel (ja meil endil ka) tädi M-ga, kes tahab ja viitsib meie põngerjatega aega veeta ja on vaieldamatult KD suurim lemmik! :)

iseenda vastu allergiline

07. septembril 2008. aastal sain paraja šoki osaliseks - olen iseenda vastu allergiline! kõlab üsna ulmeliselt, aga umbes nii võib seda olukorda kirjeldada küll.

tollel kaunil sügispäeval toimus 2 silla jooks, kus sõbranna S.-ga kepikõnni osalejate hulgas olime. päike paistis, tempo oli mõnusalt kiire, rada sai läbitud ja enesetunne oli super. isegi niipalju super, et koju jõudes otsustasin veel muru ka niita. ja siis see juhtus. mingil hetkel hakkas kogu keha sügelema ja kui esialgu panin selle higi ja päikese ja muruliblede süüks, siis ühel hetkel ei tundunud asi enam õige. ei olnudki õige - praktiliselt kogu keha oli kaetud poole peopesa suuruste punetavate kupladega! kuigi enesetunne polnudki väga hull (peale kohutava sügelemise), siis ehmatasin vaatepildist ikka nii ära, et sõna otseses mõtte värisesin. käisin kiirelt jaheda dušši all, konsulteerisin allergikust sõbrannaga, kes soovitas viinalahusega puhastada-jahutada ja hiljem tegin väikese uurimistöö netiavarustes, kust tänapäeval ju kogu info olemas on.

nojah, selgus, et suure tõenäosusega on tegemist nõgestõvega. täpsemalt siis nõgestõve vorm kolinergiline urtikaaria, mida soodustab higistamine ja füüsiline koormus. ehk et minu oma higi tekitab sellise reaktsiooni, nagu oleksin väga suurde nõgesepõõsasse kukkunud. arstiga konsulteerides selgus, et see võibki täiesti suvalisel hetkel lihtsalt väljenduda ja kui väga hull on, saab allergiarohtudest abi, aga muidu peaks lihtsalt suuremast sportimisest hoiduma. eks ole...

järgmine kord tabas nõgestõve hoog mind 2009.a. jaanuaris Brüsselis, aga kuna siis juba teadsin, millega tegu ja kuna hoog ei olnud ka nii tugev kui esimene, siis paanikasse ei sattunud, püüdsin maha jahtuda ja läks üsna kiirelt üle. paar kergemat hoogu on peale seda veel olnud, aga praktiliselt 3 aastat pole mingit märki olnud, et peaksin veel selle kummalise haiguse pärast valvel olema. eks ma olen muidugi suuremast sportimisest ka loobunud, lihtsalt lapsed on oma aja võtnud, aga samas nt kui kevadel oma selja pärast paar kuud jõusaalis ja ka paaris aeroobses trennis käisin, ei olnud mingit probleemi.

ja nüüd siis täna, kenal suvelõpu augustipäeval, ilma igasuguse hoiatuseta, on keha taaskord põrgulikult sügelevaid punne täis. huuuhhhhhh, ei ole mõnus. õnneks on tunni ajaga enamus kupladest peaaegu ära kadunud, aga on väga tobe taaskord tunda saada, et olen iseenda vastu allergiline.

tööst ja lastest

nädalane sunnitud puhkus on tänasega läbi ja seega tööpostil tagasi. Piiga jäi hommikul lastehoidu oma tavapärast solvumisnuttu laskma ja krokodillipisaratega pluusiesist loputama, aga emme pani ukse enda taga kiiresti kinni ja siis ei kostnud enam ka nuttu...

see nädal Piigaga kodus oli seekord kuidagi eriline. olen nüüd ju kolm kuud juba tööl tagasi olnud ja nii mitmedki korrad selle aja jooksul mõelnud, et tegelikult on ütlemata kahju, et Piiga nii vara hoidu pidin panema. et ei saa temaga igapäevaselt koos olla, tema arengut ja toimetamisi jälgida ja tema tegemistes hommikust õhtuni osaline olla. nüüd sellel nädalal siis jälle sain. ja see oli tõeliselt mõnus! kuidas küll teadmine, et koosolemise hetked on üürikesed, panevad neid hetki hoopis rohkem hindama (kõlab klišeena, aga nii ta on). ja olgem ausad - ühe lapsega kodus olla on ikka hoopis rahulikum, kui kahe lapsega, eks ka seetõttu oli see nädal Piigaga kuidagi eriti mõnus ja meeldiv. sest kaks last suudavad emme närvid ikka täiega pingule tõmmata, eriti kui kahe lapse vanusevahe on just täpselt selline, et koosmängimisest kipub pigem kooskaklemine saama. nii et jah, nautisin seda nädalat Piigaga kodus kohe täiega!

ei tea, kas see tuleb nüüd asjaolust, et juba teine laps kasvamas või enda suuremast elukogemusest või veel millestki muust, aga oskan kuidagi palju rohkem teadvustada enda jaoks, et iga hetk lapse kasvamises, muutumises ja arenemises möödub nii kiiresti. väikeste tittedega emmesid nähes tuleb kohe selline heldimustunne peale, et oehhhh, minu pisikesed ei olegi enam nii pisikesed (eieiei, mitte selles mõttes, et tahaks veel ühte pisikest - tänan, hetkel mitte). ja kuidagi kahju on mõelda, et Piiga ei mahugi enam linaga kõhu peale ja miks ma teda omal ajal küll rohkem linas ei kandnud (kuigi ta oli mul ikka üsnagi linalaps) ja minu jaoks täiesti eriline rinnaga toitmise aeg on ka ammu möödas ja KD on üldse juba nii suur mees... nojah, ühesõnaga, tunnen oma laste beebi-ajast veidi puudust.

kuigi ka praegune aeg on oma võludega ja teistmoodi eriline - uued oskused peaaegu iga päev, poja täiesti hämmastavapanevad arutlused elust ja asjadest, laste oskus ennast väljendada ja oma arvamus maksma panna (kuigi see viimane ei tundu konkreetsel maksmapanemisehetkel üldsegi mitte imeline, vaid vägagi närvesööv :)

no ja siis on asjal ka hoopis teine pool - tööl olemine. olemine just selles mõttes, et see on lastevaba aeg. peale kolme aastat 24/7 peaaegu ainult ema olemist on lastevaba aeg üsna uus ja huvitav kogemus. ja olles teoorias piisavalt tugev ja teades, et selleks, et lapsed oleksid õnnelikud ja rõõmsad, peab eelkõige ema olema enda ja oma eluga rahul, ei tunne ma isegi eriti süümepiinu, et naudin neid lastevabu töölkäimise päevi ikka kohe päris korralikult. et saan lõunapausi ajal lihtsalt linnas jalutada, mõnda poodi sisse põigata, mõnikord hea sõbrannaga lõunakohvi juua ja niisama lobiseda. ilma lasteta. ja kui tööl on nii kiire päev, nagu näiteks täna hommikupoolikul on olnud, siis on väga eneseteostust pakkuv see täiskasvanutemaailmas sebimine ja korraldamine ja otsustamine ja suhtlemine.

et siis õhtul jälle oma laste emme olla. rahulolev ja õnnelik.

nakatunud tervisesporti!

jah, kui elad kellegagi päev päeva järel külg külje kõrval, siis on ilmselt paratamatu, et kaaslase huvid, tegemised ja arvamused hakkavad mingil määral ajapikku külge. ja mina olen nüüd oma Kallilt Kaasalt saanud tervisespordi nakkuse :) kui muidugi aus olla, siis tegelesin mina aktiivselt nii aeroobse treeninguga, veespordi ja kepikõnniga ammu enne teda (no kes teine mind ikka kiidab, kui mitte ise :) , aga laste sünd ja vahepealne täiskohaga koduperenaise amet on minu tervisespordiharrastusele teatava jälje jätnud. samas kui Kallis Kaasa on 2sillajooksu eel oma jooksutreeningud paksu tolmukorra alt ellu äratanud ja rakendanud oma tulemuste parandamisse kõik kaasaegse tehnika võimalused. ja see ilmselt ongi asjaolu, mis mindki nakatas.

sest no on ikka hoopis põnevam liikuda küll, kui peale treeningu lõppu saad täpse ülevaate, mitu kilomeetrit, mis ajaga, palju kaloreid kulus, mis oli kiiruse maksimum jne. ehk et tänapäeva nutitelefoni võimetel ei ole piire ja tasuta app sporditegemise jälgimiseks on kõigile kättesaadav. paaril juuliõhtul, kui lapsed olid vanaema hoida, käisin Kaasa jooksutreeningul rattaga kaasas, et talle seltsi pakkuda ja juba siis tundus see telefoniga trenni jälgimine päris põnev ja töö juures lõunapauside ajal linnas pikki jalutuskäike tehes käis päris mitu korda mõte läbi pea, et saaks ju telefoniga jälgida, kui pikad need enda arvates pikad jalutuskäigud siis ikka on... no nüüd on mul see võimalus!

jooksutrenne ma siiski harrastama ei hakka, sest jooks lihtsalt pole minu ala ja pulsikella ka ei muretse, see jääb siiski mu abikaasa lõbuks, kes tõesti juba väga korralikult seda treenimise asja võtab, aga oma jalutuskäike hakkan ilmselt nüüd veidi kiiremas tempos küll tegema ja kilometraaži ka jälgima, see on kindel. mainimata ei saa jätta muidugi asjaolu, et ilmselt tuleb ka õhtused näksimised kriitilise pilguga üle vaadata, sest no kuidas sa istud õhtul diivanil ja pistad midagi mõnusat põske, kui Kaasa samal ajal tervisest õhetavana järjekordselt jooksutrennilt naaseb ja vaid selget karastavat vett joob. piinlik on kuidagi... :)