siit ja sealt ja tegelikult on väga kiire

väga kiire on olnud nüüd juba vist peaaegu kolm nädalat. täiesti hirmutav, sest töö juures peaks olema võimalus ka järele mõelda ja niisama mõelda ja niisama olla ka. praegu pole olnud. mulle tundub, et juba väga pikka aega pole olnud. nii et kahe nädala pärast saabuv nädal aega koos lastega vanematekodus lõunaosariikides ootab kui helesinine unistus...

vahepeal oli sünnipäev. tähistada polnud plaanis, aga tuba sai lilli täis sellegipoolest :)

head peresõbrad M ja D käisid õnne soovimas ja meheema samuti, tänu kelle toodud kinkidele sai ka koduaed suvelille-ilusse rüütatud. mõnus oli, isegi sünnipäeva otseselt pidamata. sarnaselt eelmise aastaga toimus Piiga arenguvestlus lasteaias taaskord täpselt sünnipäevapäeval ja sedagi võib kingituseks pidada - õpetajatelt kuuldu, et laps on tubli ja hakkaja ja rõõmus ja hea, on emale tõeline kingitus.

kodus ongi kogu selle töökiire kõrvale päris hea olnud olla, kuigi närvilisi hetki satub ka sekka. kui püüan nüüd meenutada, et mis kõik vahepeal toimunud on, siis otseselt mingeid eredaid hetki ei meenugi... lihtsalt selline hea ja soe tunne. aias olen toimetanud ja õunapuudest on tänase seisuga veel ainult üks lõikamata (selle loodan homme tehtud saada), lastega oleme linnas jalutamas ja mängimas ja rattaga sõitmas käinud, iseenda tervise heaks olen ka ratta selga istunud ja mõnekümnekilomeetrise tiiru teinud - toimetamist on jagunud, aga sellist head toimetamist.

vahepeal olnud suvi võiks ka tagasi tulla ja püsima jääda - päike ja soe igas päevas ongi just puudu :)

Kõrgekalda-retk

möödunud nv oli nagu puhkus - pühapäevaõhtul eelnevatele päevadele tagasi mõeldes oli kuidagi imelik mõelda, et ainult neli päeva ongi möödunud, sest tundus, et viimane tööpäev oli nädalaid tagasi...


traditsiooniline sinililleretk toimus nagu ikka lihavõttepühade ajal, aga kuna tegemist liikuva pühaga, siis nii hilisel ajal (aprilli teises pooles) pole vist kunagi varem kõrgekaldale sattunudki. igaljuhul selliselt sinetavat metsaalust pole minu silmad veel näinud ja kui panna kõrvale meenutused eelmise aasta retkest, siis paneb ikka imestama, kui eriilmeline võib olla kevad. mõned pildimeenutused ka:





lisaks vahvale lillekorjamisele saime maal veeta selle aasta esimesed tõeliselt suvised päevad, sest laupäeval oli õhusooja isegi +20 kraadi, sai grillida ja lastel oli vaba voli õues möllata, mida nad ka täiega nautisid. kuigi keskmine õde oma perega ja kallis vennanaine ei saanud seekord maale tulla, siis tundsin taaskord, kuiväga ma naudin neid suure perega koosolemise hetki oma vanematekodus. nostalgiliselt armsalt mõnus :)

pühapäeval tegi Kallis Kaasa oma esimese ametliku stardi sellel jooksuhooajal, läbides Rannametsa Luitejooksu väga hea ajaga, kõiki oma varasemaid tulemusi võites ja kõiki jooksul osalenud sõpru selja taha jättes. meie elasime lastega raja ääres kaasa ja nautisime taaskord imelist suveilma. päeva teine pool möödus koduaias toimetadas ja päeva lõppedes võisin enda üle uhke olla - olin täiesti ise, oma väikeste käekeste abil, ära tükeldanud ja ära põletanud kogu selle tohutu õunapuuokste hunniku, mis jäi järgi puust, mille samuti vaid oma pisikeste käekeste ja mootorsae (elus esimest korda võtsin mootorsae kätte ja saingi tööle masina!) abiga neljapäeval aiast maha võtsin. jahhh, eesti naine saab kõigega hakkama!

laupäev nagu olema peab

nii toredat ja meeleolukat ja mõnusat laupäeva polegi ammu olnud! lihtsalt suurepärane päev oli, nii laste kui lapsevanemate vaatevinklist, sest no otsustage ise -
* perega jalutuskäik Vallikäärus,
* Viikingite mänguväljakul möllamine,
* päris ehtsa sepikoja külastus,
* lõunasöögi järel kausitäis jäätist,
* lastel tunnikene lemmikmultikate seltsis, mina samal ajal rattaga puhkepäeva nautimas,
* õhtul paar tundi koduõues toimetamist, sealhulgas kasvuhoone ehitamine ja õunapuuokste lõikamine.


laste jaoks olid ilmselt kõik eelpoolnimetatud tegevused suurepärased, aga enda jaoks andis päevale eriti mõnusa tooni täiesti ootamatult teoks saanud sepikoja külastus ja õhtul selgeks muutunud ilm, mis lasi koduõues toimetada.


Venuse bastioni sepikoja juurde sattusime Vallikäärus jalutades täiesti juhuslikult ja arvates, et ega seal sellisel sombusel laupäeva ennelõunal nagunii midagi ei toimu, piilusime niisama vana maja akende taga ja uudistasime hoovi peale. meie suureks üllatuseks läks sepikoja raske uks järsku lahti ja selle vahelt kutsus meid sisse astuma Sepp ise - nägu nõgine, nahkpõll ees, kahe "sarvega" viltmüts peas. pilt oli nii ootamatu ja isegi ebareaalne, et lapsed suutsid korraks päris korralikult ära ehmuda ja sepikoja hämaruses julges Piiga esialgu vaid issi süles olla ja KD hoidis kõvasti-kõvasti minu käest kinni. Sepp oli tõeliselt muhe sell, tõmbas ääsi all tule käima ja sepistas mõne minutiga meie silme all ehtsa raudnaela valmis. pakutud võimalusest ise haamriga paar kõlksu teha KD küll loobus, kuid kui järgmise asjana tagus Sepp valmis Pärnu meenemündi, siis selleks ajaks oli Piiga oma esialgsest ehmatusest juba üle saanud ja haaras talle omase pealehakkamisega pakutud haamri julgelt vastu, et Sepale abiks olla. meenemündi sai pojagi ja seda kõike täiesti tasuta! lisaks kutsus Sepp meid ringi vaatama tagatoas olevas kaupluses ja et natukenegi vahva Sepa tegemisi toetada ja meile pühendatud aja eest tänada, ostis Kallis Kaasa sealt eheda sepistatud haagi, mis nüüd meie koduväravat kaunistab. kogu see sepikoja uudistamine ja Sepaga kohtumine oli nii ootamatu, et tagantjärele tundus tõesti, nagu oleks korraks muinasjuttu sattunud. ülivahva elamus!


kuigi ennelõunane aeg oli sombune ja mänguväljakul laste möllamist kõrvalt vaadates hakkas isegi veidi jahe, siis õhtuks selgines taevas pilvedest, päikegi tuli välja ja ajal, mil' tavaliselt juba õhtusööki lõpetame ja hakkame laste uneajaks ettevalmistusi tegema, suundusime kogu perega õue toimetama. oli väga tore õhtu! Kallis Kaasa pani kasvuhoone raami kokku ja lapsed assisteerisid nii nagu oskasid, mina võtsin õunapuude kevadise okstelõikamise ette ja kuigi teha jõudsin vaid ühe puu, siis mõnus oli ikkagi. lapsed aitasid ka okste korjamisel ja lõkketünni vedamisel ja ütlemata mõnusad paar tundi said veedetud. õhtu lõpetuseks lapsed vanni ja ööuni saabus seejärel loetud minutitega.


just selline peabki üks suurepärane puhkepäev pere seltsis olema! kuigi pühapäev möödus vihmaselt ja tubaselt ja sellevõrra ka hoopis närvilisemalt (no ma lihtsalt tunnen endiselt, et meie maja jääb terveks päevaks kogu perega nelja seina vahel olles liiga kitsaks), siis laupäevale tagasi mõeldes on veel praegugi helge tunne. ja neljapäeval sõidame maale  - traditsioonilise sinililleretkega munadepühasid tähistama!

ei saa aru

kas võib olla nii, et minu oma kodu on muutunud minu jaoks halva energiaga paigaks? kas võib olla, et mingil arusaamatul põhjusel tunnen ma ennast just oma kodus närviliselt ja pahuralt ja seda enamuse ajast? päris hirmutav on niimoodi mõelda, aga just selline mõte tuli eile pähe, kui praktiliselt nädal aega jutti kestnud paha tuju üle mõtisklesin ja selle põhjustest püüdsin aru saada. eriti selgelt jõudis see mõte minuni siis, kui kodunt väljas olles oli tuju hea ja praktiliselt kohe üle ukseläve astudes peaaegu füüsiliselt tundsin, kuidas närvid pingule tõmbusid ja meeleolu mitu kraadi jäisemaks muutus.


peamiselt tubaselt möödunud pühapäeva õhtul otsustasin, et võtan lapsed ja läheme jalutama. Kalli Kaasa otsus koos koeraga ka kaasa tulla tegi tuju eriti heaks ja vaatamata tibavale kevadvihmale oli jalutuskäik koos kogu perega minu jaoks mõnusalt lõõgastav. ei tekkinud isegi hetke, kui oleks tahtnud laste peale häält tõsta või Kalli Kaasa sõnadest kinni haarates pisiasjade peale enda sees solvuda. koju jõudes möödus vaid paar hetke, kui juba tundsin, kuidas laste tegemised/tegemata jätmised mind täiega närvi ajavad ning kuidas rõõmus meeleolu asendub hirmuäratava kiirusega pahurusega.


... mis mind ennast praegu imestama paneb, on see, kui raske on leida sõnu ja väljendeid, et neid tundeid ja mõtteid must-valgel kirja saada. see peab olema ikka üks täielik sasipundar, mida ma isegi sõnadesse ei suuda vormida, kuigi mõtlesin teema üle eile õhtul päris pikalt. arutasin seda täna hommikul isegi paar hea kolleegiga (jagades oma mõtteid küll läbi huumoriprisma), kes lohutasid mind, et neil on samamoodi - kodus on närv kogu aeg püsti ja tööle tullakse puhkama. nojah, nali naljaks, aga tavaliselt ma ei ole ennast ju nii tundnud, kodu on minu jaoks olnud alati koht, kus ennast hästi tunda ja nüüd siis juba nädal aega ainult paha tuju ja kallitega enamasti "karjuvas kõneviisis"  suhtlemine...


ma ei suuda leida oma närvilisusele ja pahale tujule mingit väga adekvaatset põhjust ei iseendas ega veel vähem oma pereliikmetes ning siis tulevadki pähe mõtted, et ehk on mingi paha energia omale meie koju pesa teinud ja minu maailma sellega põhjalikult paigast loksutanud. peaks ehk rohkem tube tuulutama, värsket õhku liikuma laskma ja igaks juhuks energiate puhastamiseks küünlaid ka põletama?