nagu pealkirjas juba mainitud, siis kiire-kiire töörindel ei näita kuigivõrd taandumise märke. samas harjub inimene kõigega ja isegi see stressitekitav töökiire hakkab kuidagi normaalsuseks saama. nii et kui esmaspäeva pärastlõunal on tegelikult vaja teha miljon asja, siis võib mõne asja natukeseks ajaks ka tegemata jätta ja selle asemel hoopis paar rida blogisse talletada.
kui lõppematu töine stressihooaeg kõrvale jätta, siis vahepeal on olnud ka mõned mõnusad hetked perega, mis aitavad tervet mõistust säilitada ja elust siiski rõõmu tunda. nt eile Pärnu Päeva raames toimunud Sinilillejooks, kus Kallis Kaasa oma selleaastase jooksuhooaja avas ja kus ka mõlemad lapsed kaasa lõid, kuigi KD esialgu igasugusest linnaminekust ja koos perega ajaveetmisest pahuralt ja mossitades loobuda tahtis. kohale jõudes läks nagu enamasti sellistel puhkudel - lapsed nautisid nii jooksumelu kui keskväljakul üles seatud jõustruktuuride masinapargi väljapanekut ja pahur jonnituju oli täiega unustatud.
ei tea, kas tegemist on eriti varajase puberteediga või lihtsalt mingit sorti kasvuraskustega, aga mingitel viimase aja hetkedel on pojaga kuidagi väga keeruline ühist keelt leida ja olukordi rahulikult lahendada. küll tekivad erimeelsused õega mängides, küll püütakse lapsevanematest julmalt 'üle sõita'. õnneks oleme suutnud kõik olukorrad ikka koos arutledes ja ühiselt rääkides lahendada, aga pisut hirmutab see aeg-ajalt välja lööv trots ja vastupanu. samas on lastega enamasti täiesti võimalik mõistlikult asju ajada, nii et ega mingiks paanikaks pole põhjust ja üldises plaanis on tegemist täiesti armsate järeltulijatega :)
samuti said vahepeal mööda kevadpühad, mis möödusid traditsiooniliselt lõunaosariikides vanematekodus koos sinililleretke ja munade värvimisega. kuigi metsaalune oli jäiselt külmunud ja ööl vastu sinililleretke sadas ka värske lumi maha, keeldusin ma kategooriliselt metsast lahkumast ilma sinililledeta ning peale korraliku otsimistööd ja lehekulus sobramist õnnestus külmunud keltsast siiski tervelt 6! sinetavat õiealget leida!!!
 |
| Leia pildilt 6 õit :) |
 |
| Esimene! |
eriti vahva oli, et ühe pisitillukese õie suutis lume alt välja kraapida ka poja, kes ise selle üle ääretult uhke ja õnnelik oli ja oli ka põhjust - keegi teine ei leidnud ju ühtegi õit! ühesõnaga - vahva oli! (kuigi Kallis Kaasa ei saanud seekord kaasas olla ja sellest tundsin täiega puudust...)
Gruusiasse minek jõuab üha lähemale ja mõnus ootusärevus ees-seisva reisi osas hakkab hinge pugema. viimases proovis saime spetsiaalselt selleks festivaliks tellitud esinemisriided kätte (stiliseeritud triibuseelikud ja meestele samast kangast kikilipsud) ja emaga on kokku lepitud laste-maja-koera hoidmine ja repertuaar hakkab pähe jääma ja lauludele seatud liikumise harjutamine käib täie hooga. kuigi õues hakkab juba täitsa kevadiseks muutuma (eile õhtul oli isegi +13 ja terassil õhtupäikeses täitsa mõnus istuda), siis Gruusia kuumuse vastu see ilmselgelt ei saa ja minusugune külmavares ei jõua soojale maale jõudmist ära oodata! loodetavasti tuleb suurepärane reis ägedate elamustega, mis kindlasti kordi ägedamad seetõttu, et saame neid Kalli Kaasaga koos kogeda.
enne meie reisi jõuab kätte ka laste kevadine koolivaheaeg ja seejärel on vaid paar kuud suvise vabaduseni. uskumatult kiiresti on läinud Piiga esimene kooliaasta ja kui mõned viperused ja probleemid välja arvata, siis üldjoontes ikkagi positiivselt ja rõõmsalt, millest on lapsevanematel muidugi hea meel. et suvine vaheaeg ainult kodus erinevate ekraanide ja nutiseadmete taga (no millega need lapsed ikka aega sisustavad, kui vanemad tööl ja keegi ei kontrolli..) mööda ei läheks, siis oleme juba leidnud ühe vahva nädalase linnalaagri Piigale ja loodetavasti ka KD-ile (kui seltskond laagris väga plikade-keskseks ei kujune) , lisaks loomulikult nädalad ühe ja teise vanaema kantseldamise all, mis aastatega juba traditsiooniks on kujunenud.
jõuaks ise ka kuidagi suveni vastu pidada ... äkki läheks silmapiir helgemaks :)
