suvi saabus mais

nädalavahetus oli imeline! kui nädal aega enne maikuu lõppu saab tõelist suve (mitu päeva +30 kraadi ja rohkem) nautida, siis on see lihtsalt super! kallis õde K. otsustas ka tulla pealinnast meie juurde suvitama ja see tegi laupäeva veelgi toredamaks.


kõige vahvam oli minu jaoks aga siiski see, et KD nautis mere ääres olemist ja vett! kui veel eelmisel suvel tähendas tore vesine ajaveetmine poja jaoks võimalust arglikult jalgupidi vees olla ja heal juhul ehk teisi pritsida ning iga veepiisk, mis tema peale kukkus, vallandas kisa ja paha tuju, siis selleks suveks on veekartlikust põngerjast tõeline suverõõmude nautija saanud. ja mulle meeldib see väga!


kui laupäeva lõunaks randa jõudsime, siis esimesed pool tundi lapsed sõna otseses mõttes kaifisid vett ja võimalust piiramatult (ajalises mõttes, kaldast eemaldumise kaugus oli rangelt piiratud!) vees joosta, hüpata, pritsida ja niisama solberdada. oli lihtsalt lust vaadata seda ehedat ja siirast laste rõõmu! õnneks oli vesi nii soe, et spetsiaalselt kaldale lapsi kamandama ei pidanud ning kui esimene joovastus suvisest merest veidike taandus, siis järgmiseks meelelahutuseks sai liivalosside ja porikanalite ehitus kaldapiiril. just niikauaks, et veidi päikese käes kuivada ... ja seejärel taaskord vette! :)

ka esimene koduaia grill sai tehtud ja seega on suvehooaeg ametlikult avatud! nüüd veel kuus nädalat töiselt ja siis algab ka laste pikk suvevaheaeg, mis meile Kalli Kaasaga tähendab kahte lastevaba nädalat ja lastele kvaliteetaega vanavanemate seltsis. aga enne ootavad veel ees mõned sünnipäevad ja jaanipäev ja loodetavasti ka Vudila külastus koos perega. suvi on hea!

päev täis peenraid

kui oled kõige kibedamal kasvuajal nädal aega kodunt eemal, siis tähendab see, et tagasi jõudes tuleb palju aega koduaeda panustada. lisaks lilledele - Kalli Kaasa tulbipeenrad on imelised! - kasvab ka umbrohi hetkel metsiku kiirusega, murust rääkimata. meil on täpselt õige suurusega koduaed - ühe päevaga jõuab kõik peenrad ära rohida, peenra- ja aiaservad puhtaks kitkuda, aprilli lõpu külmalaine saagiks saanud lillede asemel uued suvelilled istutada, viimase õunapuu tagasi lõigata, õunapuuoksad põletada, Kalli Kaasa niidetud muru (see oli üks hullumeelne töö - heinategu, mitte muruniitmine...) kokku riisuda, hekialuse üle käia, lilled ära kasta ja kõik muu vajaliku (nt pesupesemise ja kuivama panemise) ära teha. põhimõtteliselt võib tänase päeva kokku võtta märksõnaga "seitse tundi järjest rohimist", väikeste vahepausidega reha, oksakääride ja lõkketünni seltsis.


Kalli Kaasa kontole saab samal ajal lisada niidetud muru, lõigatud arooniaheki, täidetud aiakastmistünnid, uue piirdeaia köögiviljaaiale ja kindlasti midagi veel, mis hetkel ei meenu.

tulemuseks on kaunis ja korras aed ning minu parem käsi, mis on juurde saanud ühe liigesemuhu ning kuratlikult valusa punkti randmest mõne sentimeetri võrra küünarnuki poole. nojah, seitse tundi järjepanu rohimist on minu jaoks midagi väga enneolematut ja käsi lihtsalt ei ole sellega varem kokku puutunud. kuna ilm oli imeline - +26 varjus, vahelduvalt päikest ja pilvi - siis oma ärapõlenud selga ma üldse pikemalt mainima ei hakkagi.

ja vaatamata sellele, et aiatööd pole üldse minu rida ja et ma pole üldse kindel, kas ma homme voodist ka suudan tõusta, olen ma siiski rahul. päev ise algas juba suurepärepäraselt - selle suve esimene pannkoogihommik terrassil, hommikupäikeses ja soojas suvetuules ning päeva edenenedes sai väga suur töö ära tehtud. lapsed toimetasid terve päeva põhimõtteliselt iseseisvalt aias ja toas ja said peaaegu et suurepäraselt hakkama ning koduaias ringi vaadates silm lausa puhkab. pokaal punaveini paneb tublile päevale sobiva punkti.

kevadpuhkus

oli ainuõige otsus tulla selleks nädalaks, kui Kallis Kaasa õpib ja harjutab Kevadtormil luuramist, koos lastega lapsepõlvekoju. hoopis vähem stressi (kuigi seda jagub piisavalt), lastel võimalus vanavanematega koos aega veeta, kohalikus metsas vabalt ringi joosta ja suurel külakiigel kõikumist nautida. ei mingit hommikust kella peale tormamist ja õhtust logistilist ülesannet kahe lapse, kahe teineteises 10km kaugusel asuva lasteaia, poeskäigu ja normaalsel ajal kojujõudmisega. ilm muutub järjest suvisemaks ja olemine on mõnus.

kuigi igatsus Kalli Kaasa järele hakkab järjest enam ligi hiilima ja päris mitu tundi puhkusest on kulunud ka tööasjade toimetamiseks, on ikkagi väga lõõgastav olnud. poolteist kuud veel ja siis ootab juba pikk suvine puhkus. koos Kalli Kaasaga!

"kui ma suureks saan, hakkan rokk-staariks"

just nii teatas poja mulle eile õhtul. õhtul enne järgmisel päeval toimuvat emadepäeva-etendust lasteaias. minu kahtlevale arvamusele, et kuidas ta saab rokk-staar olla, kui ta üldse esineda ei taha, vastas poja solvunult, et kui ta suur on, siis ta enam ei karda. ma tõesti väga loodan...

tänane etendus läks nii, nagu arvata oli - poja püüdis olla vapper, oli nõus koos teistega kostüümi selga panema, oli nõus lavale tulema, vaatas minu ja issi poole üsna õnnetul pilgul ja kui tuli tema kord esineda (eiei, üldse mitte üksinda, ikka teistega koos), olid silmad täis pisaraid, nägu käte taha peidetud ja nuuksed kostsid isegi saali.

oehhh ...

kusjuures etendus iseenesest oli imeline! lihtsalt uskumatu, mida suudavad õpetajad teha rühmatäie 5-aastastega, hea idee, loova mõtlemise ja julge pealehakkamisega. geniaalsed ja samas lihtsad kostüümid, hea lugu, hästi läbi mõeldud muusika ja liikumine - no sõna otseses mõttes olin lummatud! ja isegi asjaolu, et mu oma poeg enamuse ajast õnnetusehunnikuna vaiba peal kössitas, ei suutnud selle suurepärase etenduse vaatamist rikkuda.

ometi tundsin peale toredat ja vahvat emadepäevapidu koju jõudes, et olen närviline ja pahur. ja kui püüdsin mõelda, et miks ma nii tunnen, jõudsin tõdemuseni, et olen solvunud oma poja peale. oma väikese poja peale, et ta ei suutnud minu heaks oma lepatriinu-laulu ära laulda ja et ta taaskord esinemise tõttu täiega "lukku" läks. jah, sain aru, et selline tunne on täiesti irratsionaalne, sest ma ei oska ilmselt ettegi kujutada, mida KD tunneb, kui saalitäie inimeste ees esinema peab, kui raske tal on, et vaatamata kogu püüdmisele ikkagi nutt ja pisarad võitu saavad, ja siiski olin oma lapse peale solvunud. väga rumal minust.


õnneks oli mul piisavalt arukust, et neid tundeid Kalli Kaasaga jagada ja pisut selgitada, miks ma torssis ja pahur olen ning irratsionaalsete tunnete kõva häälega välja ütlemine vähendas mõnevõrra kogu seda tobedalt solvunud olemist. ja praegu neid ridu kirjutades saan juba päris helge olemisega õhtule tagasi mõelda, sest tegelikult on mul väga tubli poja ja niipea, kui kink ja kaart olid üle antud ja lepatriinu-kostüüm seljast võetud, oli kogu paanika kadunud ja rõõmus poja taas kohal - turnis koos õega saali seintel ja tundis ennast suurepäraselt!

jahhhh, lapse elu on tegelikult ju nii keeruline - olla vanemate ootuste-lootuste vääriline ja ennast sealjuures ka hästi tunda.

PS. veel samal hommikul viimases proovis oli poja rõõmsal meelel kogu etenduse kaasa teinud, nagu ka enamuses eelnevates proovides. seega põhimõtteliselt ei ole tal esinemise vastu midagi :)

puhkuse ootuses

võtsin enda jaoks kuskil kokku mõtte, et olen südamest tänulik, et laste haigusteralli algas tavapärase oktoobri asemel alles veebruaris. tõesti - sügis ja talve esimene pool olid selles mõttes ikka täitsa pingevabad. aga nüüd on see viletsus siiski kohale jõudnud ja hirmkülmad maikuu ilmad (mitu päeva on vaheldumisi vihma, lörtsi ja rahet sadanud!) ei tee asja mitte paremaks.


uuel nädalal ootab ees puhkus koos lastega minu vanematekodus ja oi kuidas seda aja mahavõtmist praegu vaja on. Piiga nimelt on jälle haige, päris korralikult. kuigi eelmise nädala neljapäevahommikul tõusnud palavikust on ta tänaseks üle saanud ja viimased nädal aega on suurema osa lapse menüüst moodustanud sidruni-ingveri-mee "võlurohi" (ise tegin! kuigi ilmselgelt liiga hilja - juba oktoobrist oleks pidanud selle manustamisega alustama ja nii läbi talve ja kevade...), ei näita nohu veel olulisi taandumise märke. olin küll enda meelest kavalalt selle nädala plaaninud nii, et võtan Piiga iga päev juba lõunast lasteaiast ära ja sealjuures (naiivselt) lootnud, et ehk siis ei jää nohu õpetajatele väga silma, kuid siiski anti täna lõuna ajal teada, et ka poolikud päevad ei ole vastuvõetavad ja laps oleks nüüd vaja koju jätta. nojah, õnneks on vaid kolm päeva jäänud ja siis ootab puhkus lõunas!


üks oluline märksõna nädalavahetusest siiski veel - maraton. Kallis Kaasa jooksis oma elu esimese maratoni! pean tunnistama, et ma ei saa sellest ikkagi aru, mis vägi paneb inimese neli tundi (täpsemalt küll 3 tundi ja 53 minutit) järjest jooksma, aga midagi võimast peab see olema. aeg alla nelja tunni on esimese maratoni kohta suurepärane, et mitte öelda hullumeelne ja nüüd, mõned päevad hiljem, võib öelda, et see hullumeelne aeg ei toonudki kaasa püsivamaid kahjustusi - mees liigub omal kahel jalal, mingeid hulle ville või valusid ei ole ja mis minu meelest eriti selgelt näitab, et olulist häda see maraton ei füüsisele ega psüühikale ei tekitanud, on Kaasa soov juba taaskord jooksutrenni teha (või peaks seda just võtma kui hoiatavat märki vaimse tervise osas - selline pingutus selja taga ja juba tahab jälle?). samas see pilt, kui Kallis Kaasa peale maratoni õueväravast sisse komberdas ja tuppa jõudes oma tuhkhalli näoga, milles ainukene rohkema värviga koht olid sinakaslillad huuled, mulle otsa vaatas, oli ikka päris hirmutav. aga ma tõesti ei suuda isegi ette kujutada seda pingutust ja kõikide jõuvarude mängupanemist, mida mu mees läbijoostud 42km kestel tundis, nii et zombi moodi väljanägemine on ilmselt vaid jäämäe veepealne osa. ühesõnaga - imetlen oma meest ja olen tema üle väga väga uhke!