sügistorm

ööl vastu eilset laastas maad ikka päris korralik sügistorm. nii korralik, et viimane taoline oli vist 2005. aasta jaanuaritorm. seekord läks selles mõttes õnneks, et vähemalt oli ilm soe (+10 ja rohkem) ning vesi ei tõusnud nii kõrgele, et oleks majapidamisi uputama hakanud, aga korralikku laastamistööd tegi see sügistorm siiski.

linnas oli igal pool näha murdunud puid, mõned neist juurtega üles kistud, mõned autodele kukkunud. ümberkukkunud reklaamtahvlid ja liiklusmärgid. maha rebitud katused elumajalt ja koolilt. veidi merevett loksumas kesklinna silla kail ja rannaäärsetel tänavatel.

ka meie küla vahel oli torm seekord päris korralikult marutanud. linna poole sõites kahel pool teed olevas metsas oleks justkui lageraiet tehtud - puud olid üksteise järel tee ääres maas, õnneks hommikuseks töölemineku ajaks päästetöötajate poolt juba teedelt eemaldatud. koduõel ei pidanud marule vastu sauna kõrval olev vana õunapuu, mille üks haru oli hommikul maandunud minu elektriauto peale (õnneks ei olnud autol kahjustusi) ning teine haru alla vandunud päeva jooksul, jäädes kuidagimoodi püsima sauna katusele.

vahemärkusena tuleb öelda, et kuigi püüdsin kogu öö pooleldi läbi une kuulatada tuulekella, kuna arvasin, et niikaua kui tuulekell heliseb, võib kindel olla, et õunapuu on püsti ja auto väljaspool ohtu, selgus tagantjärele tark olles, et olin endale vale märguande valinud. nagu allolevalt pildilt näha võib, jäi kogu suurest õunapuust murdumata praktiliselt vaid see väike oks, mille küljes oli tuulekell... niipalju siis valvel olemisest.

Kallis Kaasa, kelle töö juures eile päeval elektrit ei olnud ja kes seetõttu juba poolest lõunast kodus oli, rassis selle murdunud õunapuu korrastamisega terve pärastlõuna. pildimeenutus ka, "laenatud" Kalli Kaasa blogist:

elektriga on lood üldse kehvasti, kuna ka poisi lasteaias pole juba teist päeva elektrit, mis tähendab, et puudub küte, vesi, valgus, võimalus toitu teha... eile oli poiss issiga kaasas, täna toimetab minu töö juures. lootust on, et ehk homsesks on siiski elektrivarustus taastatud ja lasteaed jälle avatud. kodus on õnneks elekter olemas, aga küla teises pooles (maanteest üle tee), kuhu ka lasteaed jääb, oli vist mingi korralikum jama, sest seal ikka terve rajoon ilma elektrita. päris karm, arvestades, et ilmselt paljudel elekter aitab kütta ja ka vesi läbi elektripumba.

looduse jõu vastu on inimene ikka võimetu.

kui jonnist on silme ees must

on midagi hirmutavat ja samas abitukstegevat, kui väikese inmese seest tuleb välja nii suur JONN, et maailm on ümberringi must. kui päeva lõpuks on väsimus nii suur, et iga keeld või korraldus, mis lapse tujuga ei klapi, tekitab suuuuuuure protesti ja see protest väljendub kõrvulukustava jonnina. kui pisikese tegelase oskus protestiga hakkama saada väljendub selliselt, et protestist saab viha ja viha saab välja elada ainult lüües...

päris ootamatu oli poja eileõhtune jonni-hoog, kuna enne seda olin just saanud ääretult vahva üllatuse osaliseks, kui selgus, et KD oskab oma nime kirjutada! kiitisin last ja harjutasime veel koos ja kõik oli väga rahulik ja tore. ja siis piisas pisikesest detailist, kui mänguasju kokku panema hakates selgus, et lego-autolt on üks jupp puudu ja kui ütlesin, et ehita see homme valmis, täna on juba magamise-aeg, siis vallanduski ootamatult suur ja peaaegu kontrollimatu JONN. seni, kuni mina Piiga hambapesuga tegelesin, võttis poja siiski oma lego-karbi ette ja lõpetas auto-ehituse ära ja jonn oli selleks hetkeks möödas, aga kui oli tema aeg hambaid pesta, põhjustas uue suure jonnihoo pasta harjale saamine (tuub juba üsna tühi ja no tõesti ei tulnud kiirelt ja kergelt see pasta sinna harjale). hambahari lendas kraanikaussi, emme leebeid aga jõulisi võtteid jonniva lapse hambaid pestes saatis lakkamatu kisa, vannitoast "pääsedes" visati ennast lastetoa põrandale demonstratiivse kolinaga maha, seejärel ei sobinud hetk varem lapse enda poolt valitud pidžaamapüksid...

viha, protest, meeleheide - kõik see vallandumas solvunud väikese inimese seest sellise jõuga, et ainuke viis kõige sellega toime tulla on lüüa. peaaegu sai seda löömist pidada kontrollimatuks vehkimiseks või tõmblemiseks, millel siiski oli teatud suund emme pihta. ja kogu selle draama põhjuseks ilmselt lihtlabane väsimus.

mul oli eile oma väikesest väsinud jonnivast pojast nii kahju.

ohvri rollis?

elan teistele, muretsen lähedaste heaolu pärast, aega iseendale ei jagu, see tekitab viha ja enda sisse kogutud viha avaldub valuna.

umbes sellise "diagnoosi" sain täna hommikul massaazi-seansi järel. nimelt on tööandja võimaldanud kõigile soovijatele soodsalt otse töökohal (no mitte päris oma kabinetis, aga sobivalt kohandatud hubases toakeses) kasutada massaazi-teenust. ei ole tavaline seljamudimine, hoopis jaapani shiatsu-massaaz, mida massööritädi teeb klienti varvastega(!) mudides. huviliste rohkuse tõttu on massööril jalad tööd täis ja seansile saab iga paari-kolme nädala järel. täna oli mul kolmas kord.

et siis ohver. nojah... üks-ühele võttes ei tunne ma ennast küll ohvrina ja olen oma elu-oluga päris rahul. võin kohe päris julgelt välja öelda, et olen õnnelik. aga... valud teevad liiga ja massööri-tädi kinnitas, et energia liikumise kanalid on kinni, viha on sügavale sisse maetud ja keha annab sellest valuga märku. et siis põgus idamaade teooriast lähtuv eneseanalüüs ja ohhooo - kui nii mõelda, siis on neid hetki küll, kui ennast ohvriks toon. ja päris tihti on...

hästi tihti (tegelikult võib öelda, et peaaegu kogu aeg) tunnen ennast väsinuna. aga ei saa ju lihtsalt niisama lebotada, kui peale palgatööd on vaja süüa teha, nõusid pesta, lapsi kantseldada, nädalavahetusel lisaks pesu pesta ja kodu kraamida... jajah, see ongi korraliku abikaasa ja armastava ema ülesanne, tuletab kohusetundlik ja korralik naisterahavas minu sees meelde. on küll, aga... ilmselt kõlab see "aga" enamasti nii vaikselt, et enda soovid ja vajadused lükkan kolikambrisse sobivamat aega ootama ja toongi ennast "ohvriks" pere ja kodu ees, mõeldes, et küll ma öösel puhkan.

jah, tunnistan ausalt, et on küll sisemuses kihvatanud, kui peale väsitavat tööpäeva Piigaga lasteaiast jõudes näen Kallist Kaasat juba diivanil lemmik-ajakirja lugemas või telekast lõbusat komöödiasarja vaatamas ja tean, et mina pean samal ajal kiiresti aitama lapsel riided ära vahetada ja juba ootabki kodotööde-karusell köögis, millele järgneb üsna pea laste magama-mineku rutiin ja siis tahakski ise ka ainult voodisse vajuda. aga millal mina saan diivanil lebotada? millal mina saan lihtsalt niisama telekat vaadata?

ma annan endale täiesti aru, et mul pole mingit põhjust oma Kalli Kaasa peale kade või kuri olla sellepärast, et tema oskab ka enda jaoks aega leida. mehel ei ole majapidamises üldsegi vähem toimetusi teha - külmal ajal puud saagida, puukorv kuurist tuppa, ahi kütta, suvel muru niita, aiatööd (meie peres on aednik meespool), kõikvõimalikud remondi- ja parandusööd, mida ikka majapidamises ette tuleb. lisaks tegeleb Kallis Kaasa iga päev ka lastega ja on igal juhul suurepärane isa. miks mul siis ikkagi on tunne, et mina raban kogu aeg, toon oma vajadused pere ees "ohvriks", aga tema loeb  j ä l l e  oma pagana autoajakirja? ma ei tea...

usun, et olen pereinimese elu elades õppinud natukesehaaval ka ennast esiplaanile seadma ja olen aeg-ajalt palunud Kaasal mõned köögitoimetused teha või mõnel konkreetsel hetkel, kui ma tõesti üldse ei taha ja ei saa ja ei jõua, temal lastekantseldamine üle võtta. olen võtnud aega koos parimate sõbrannadega olemiseks ja niisama üksi puhkamiseks. ju siis tuleb veel kaugemale seda teed edasi minna ja veelgi rohkem endale meelde tuletada, et kui "ema on haige, siis on varsti ka lapsed ja ülejäänud pere haige" (tsitaat massööri-tädilt).

õnneks ootab meid kahe nädala pärast koos Kalli Kaasaga kahekesi-olemise-nädalalõpp. lasteta, koduste toimetusteta, argipäevarutiinita. ehk hakkab peale seda lõõgastust ka energia mööda kanaleid lahedamalt liikuma :)

perepilt

septembri alguses käisime fotostuudios pildistamas. juba neljandat aastat järjest. poja esimese sünnipäeva kingiks saadud fotostuudio kinkekaart pani aluse väga vahvale peretraditsioonile, mille tulemused olid taaskord väga ilusad. ei kiitle, no tõesti olid ilusad pildid, aga siin blogis neid ei jaga, kes tahab näha, tuleb külla.

kuu aega peale stuudios käimist on meil lisaks stuudiopiltidele veel üks vahva perepilt. KD-i joonistatud.

pildi joonistamise idee pakkusin välja küll mina, kuid teostus on 100% poja töö. kuna joonistamine on meie laste jaoks viimsel ajal väga pop teema (ilmselt mängib selles oma osa ka lastetuppa tekkinud kirjutuslaud), siis arvasin, et võiks seda loomepuhangut veidi suunata. poja haaras väljapakutud ideest õhinaga kinni ja pühendus eesmärgi saavutamisel märkimisväärse usinusega.

esmalt ilmus pildi keskele emme ja joonistamist saatis kommentaar: "ma joonistan juuksed ka". minu küsimuse peale, kas juuksed tulevad ikka punased, vastas poja, et ei, kollased. andsin siis väikese suunava vihje, et emme juuksed on ikka punased ja poja nõustus: "hea küll, teen siis punased juuksed".
järgmisena teatas töösse süvenenud autor, et teeb emmele kleidi ka, ilusa kollase. no mis sai minul selle vastu olla. valminud kleidiga ei jäänud noor kunstnik ise küll väga rahule, arvates, et see ei ole üldse kleidi moodi, kuid lohutasin teda, et sellised ümarad kleidid ongi praegu väga moes.

järgemööda ilmusid pildile KD ise ja issi ning seejärel oli kord noorema õe jäädvustamise käes. selleks hetkeks leidis poja, et paber on kauni kunstiga juba sedavõrd kaetud ja teatas: "Piiga teen teise paberi peale!". suutsin ta siiski ümber venda, et õeke on ju väiksem ja mahub kindlasti selle paberi peale ka ja ei üksinda teise paberi peal oleks joonistatud Piigal ju kurb. see oli ilmselt piisavalt mõjus argment ning ka pisike Piiga leidis endale koha emme ja issi vahel.

siin sekkusin veelkord pildi valmimisse, kuna märkasin, et pildil olevatel kujudel puudusid käed ja küsisin, et kas poja käed ka joonistab. kunstnikul ei olnud midagi selle ettepaneku vastu ja nii said kõik pereliikmed endale ka käed. nüüd oli jäänud veel vaid meie pere karvase tegelase joonistamine ja kui aus olla, siis minu arvates on koer pildil kõige rohkem enda moodi ... :)

vahepeal

pool puhkust on möödas, pool veel ees ootamas. esimene nädal on möödunud täpselt nii, nagu ette kujutasin - vaheldumisi magades ja niisama kulgedes. väääääga mõnus.

esimestel päevadel tõesti suurema osa ajast lihtsalt magasin, aga olen ka linnas niisama jalutanud, kaubanduses ringi vaadanud (justnimelt vaadanud, raha ei raatsi kulutada ja vaja nagu ka midagi eriti ei ole, aga riiulite vahel ringi jalutada, ilma et kuhugi kiiret oleks, on vahelduseks tore) ja eilset ilusat ilma ära kasutades toimetasin ka aias veidi. sügisesi aiatöid ootab veelgi tegemist, aga nädal puhkust on ju ka veel ees, nii et küll ma jõuan. uuel nädalal on plaanis paar tundi spa-s mõnuleda, parima sõbrannaga kohvetada, võtta aega enda jaoks juuksuris käies ja no natukene tööasju ka toimetada (aga tõesti ainult natukene).

ma täiega naudin sellist voolavat kulgemist - kui mitu päeva järjest pole vaja kella pealt kuhugi tormata (hommikune Piiga lasteaeda viimine ja õhtune sealt toomine on küll kella järgi, aga see on ka kõik), kui saab lihtsalt olla ja sellepärast mitte süümepiinu tunda, et uups, tegelikult on vaja seda ja seda ja seda teha... nojah, eks ma praegu leiaks ka mitu asja, mida võiks ette võtta ja ära teha, aga ... vot ei tee! :) lihtsalt puhkangi, niisama, olles ja uneledes. suurepärane!