teiseks märksõnaks on lapsed. eelmisel nädalal sain ju maitsta kolme-lapselise-pere lapsevanema rõõme ja kokkuvõtteks võib öelda, et polnud väga hullu. eks ikka oli rohkem sehkendamist ja jälgimist ja arusaamatuste klaarimist, aga sain kolme lapsega nii rannas solberdamas kui mänguväljakul mängimas käidud ja isegi telgis magatud (kuigi see tähendas küll põhimõtteliselt uneta ööd minu jaoks, sest enamuse ajast tuli lapsi üksteise otsast/seljast ära korraldada).
ja siis saabus möödunud nädala tähtsündmus - KD sai 5! ühelt poolt tundub seda nii palju ja teisest küljest on 5-aastane ju ikkagi veel täitsa väikene... nojah, meie poja on ikka täismehe eest väljas ja hirmus raske on meeles pidada, et ega ta ju veel päris suur mees ei ole. igaljuhul jagus sünnipäevalaulu, küünalde puhumist ja kingitusi nii sünnipäevahommikusse kui -õhtusse
ja lisaks muidugi suurele sünnipäevapeole, mis toimus lõõskavas päikeses ja tohutu veemöllu saatel meie koduhoovis.
veemöll, mis sisaldas veega kastmist, märga liumäge, liulaskmist maandumisega basseini ja niisama pritsimist, oli isegi nii vägev, et mingil hetkel sai vesi kaevust otsa. päris ootamatu, kuigi oleks ju võinud mõelda, et kui nädal aega on olnud kuum, vihma pole tulnud ja kogu maa kuivab ning vett on kulunud nii kastmiseks kui mitu korda päevas dušši all käimiseks, et siis mingil hetkel saavad olemasolevad veevarud lihtsalt otsa. õnneks see suurepärast pidu ei rikkunud ja peale ööpäeva enam-vähem veevaba toimetamist oli kaevu taas piisavalt vett kogunenud, et sai nii nõusid pesta (mida peojärgselt oli päris korralik hunnik) kui ka dušši all ennast värskendamas käia. õppetund saadud ja eks me püüame nüüd vähe kokkuhoidlikumad olla igasuguste veeprotseduuridega seonduvalt.
kuigi suur sünnipäevapidu möödus suurepäraselt, külalisi oli palju, kingid tegid päevakangelasele siiralt rõõmu, toitu-jooki jagus ja kõik kohalolnud tundsid ennast hästi, juhtus peojärgselt sama, mis eelmisel aastalgi, kui rahvarohke ja meeleolukas sündmus läbi oli saanud - läksin täiesti liimist lahti ja pisarad hakkasid iseenesest voolama. Kallis Kaasa püüdis mind lohutada ja aru saada, miks ma niimoodi tujukas olen ning kuigi püüdsin ka ise sellest aru saada, siis lõpuni see mul ei õnnestunudki. suutsin välja mõelda selle, et ehk võtan ma liiga palju vastutust enda kanda, muretsen ja tahan kõike kontrollida ning selle asemel, et peost siirast rõõmu tunda, jälgin iga pisiasja, torman kausside ja vaagnatega edasi-tagasi ning ei võta piisavalt aega külaliste seltsis olemiseks ja lihtsalt hetke nautimiseks. ja kui siis kogu see sebimine möödas on ja enam otseselt millegi eest vastutama ei pea, siis toimub selline pingelangus, et lihtsalt emotsioonid löövad üle pea...
nüüd must-valgelt kirja panduna tundub see üsna absurdne ja võib-olla on põhjused ka kuskil mujal ja üsna arusaamatuks jääb see mulle endalegi. loodan vaid, et sel' nädalavahetusel eesootava Kalli Kaasa sünnipäeva tähistamisel suudan vähegi rahulikumalt võtta, ei ürita kõige ja kõigi eest vastutada ja võtan aega ka nautimiseks ja Kaasa tähtsast päevast rõõmu tundmiseks.