liigub ... ei liigu ...

kirjutan algusesse ära 'ei liigu' märksõna, sest see on nii valus ja keeruline teema olnud viimane nädal. meie armas Kramp jäi haigeks. ikka kohe nii haigeks, et ei söönud, ei joonud ja lõpuks enam ei liikunud ka ... :( sa võid ju mõistusega aru saada, et vana loom juba ja keegi pole igavene ja mis iganes, aga kui pead reaalselt oma kallile lemmikule otsa vaatama, kes suudab ainult kurbade silmadega vastu vaadata, siis läheb hing katki...
küll on hea, et lõpuks jõudis kohale teadmine, et olukord on ikka väga-väga tõsine ja et paranemine ei toimu imekombel iseenesest ja küll on hea, et on olemas hoolivad ja professionaalsed loomaarstid, kes oskavad abi anda. sest tänaseks liigub meie loom jälle ise, joob ise ja mis kõige olulisem - sööb ise! küll väga väikeste portsjonite kaupa, aga ikkagi ise! diagnoosiks saadud kohunäärme põletik tähendab looma jaoks piinavat valu, isupuudust, iiveldust ja see omakorda toob kaasa nõrkuse ja jõuetuse ja mõnikord ka vaikse kustumise... õnneks seekord mitte meie Krambu jaoks, aga tänaseks toimunud muutus paranemise suunas on tähendanud looma jaoks kahte pikka päeva kliinikus tilguti all, tablettide vägisi kurku toppimist, peost söötmist ja süstlaga toimist ja ilmselt meie jaoks täiesti hoomamatut stressi, mida meie armas koerake on pidanud läbi ja üle elama. aga see on absoluutselt kõike seda väärt olnud, kui täna tuleb Krambu taas saba liputades uksele vastu ja on endiselt meiega. väga väga tänulik selle eest.

ja nüüd siis märksõna 'liigub' kohta, mis on natukene positiivsem lugu :) ehk et suutsin viimase nädala jooksul #SKAkõnnib väljakutse jooksul vaikselt peas kerima hakanud ulmelise eesmärgi - 4 nädala jooksul 400 kilomeetrit kõndida - päriselt ka teoks teha! nagu päriselt omal kahel jalal läbisin iga nädal keskmiselt 100 kilomeetrit ja nii neli nädalat järjest - ise ka ei usu, aga tegin ära!

kaks kilomeetriteta päeva on koorilaager - siis kulus kogu aur laulmisele :)

ja eelkõige ei olnudki see niiväga füüsiline eneseületus ja pingutus, vaid tähendas minu jaoks kõige enam hoopis täiesti teistsugust ajaplaneerimist, et leida need kümned tunnid kõndimiseks. hommikul tunnike ja õhtul poolteis tundi ja nädalavahetusel kaks ja pool tundi ja bussi peale jala ja bussi pealt peatuse võrra varem maha ja taaskord jala ja auto kasutamise asemel ikka ja jälle jala ja vihmas ja tuules ja õhtupimeduses jala...

kindlasti ei suuda ma sellist liikumist samas mahus jätkata ja see ei olegi eesmärk omaette, aga teatud harjumuse rohkem liikuda andis see kuu aega küll. ka käimasoleval nädalal, kus tööandaja korraldatud liikumise väljakutse juba lõppenud, olen päris mitu korda täitsa teadlikult valinud jala astumise mõne muu alternatiivi asemel. sest kõndimine on tegelikult väga mõnus :)

ikka liikumise lainel

päris mõnus on hommikul peale laste kooli viimist võtta suund männimetsa terviserajale ja vihmalõhnalises osoonipilves 10 kilomeetrit astuda. ja siis õhtul teine samapalju lisaks. peaaegu et hakkab harjumuseks saama :) ehk et olen täitsa imestunud, kui palju ikka väike võistlusmoment motivatsiooni lisab, et ennast nelja seina vahelt välja ajada ja värskes õhus liigutada. järgmise nädalaga saab see asutuse korraldatud väljakutse küll läbi, nii et siis peab lootma, et tahtmine liigutada on niipalju juba omaseks saanud, et viitsin ka ilma kolleegidega kilomeetrid võidu lugedes aktiivset kõndimist jätkata. praegu on miinimumeesmärk - keskmiselt 10km päevas ja vähemalt 70km nädalas - täidetud, isegi vaatamata sellele, et nädalavahetusel toimunud koorilaager tähendas kõndimise mõttes kahte nulli-päeva.

aga nagu teada - PKK koorilaagrid nõuavad pühendumist 101% ja seetõttu jäid ka kirja pandud sammud värskes õhus tegemata. mis ei tähenda sugugi seda, et nädalavahetus oleks möödunud ilma liikumiseta - stiliseeritud laulupeo rongkäik, edasi-tagasi kõndimine prooviruumide ja ööbimiseks kasutava klassi vahel koolimaja pikkades koridorides, tantsusammud õhtusel peol - liikumist jagus ka nädalavahetusse. ja otse loomulikult jagus koorilaagri nädalavahetusse ohtralt nalja ja südamest naeru, sest meie laagrid on ju alati viimse detailine läbi mõeldud ja välja peetud stiilipeod ja erand ei olnud seegi kord. keda kõike selles laulu- ja tantsupeo järelpeo "Minu (p)arm" laagris ei kohanud - Estonian Voices, Kihnu Virve, Hortus Musicus, RAM, Valge Gospel, Laine, PKK mudilaskoor ... seltskond oli äge nagu alati! :)

ja nagu kogu sellest virr-varrist veel vähe oleks, möödus viimase kahe nädala peale kokku tervelt viis tööpäeva pealinnas. iseenesest ei ole Pärnu-Tallinn vahemaa just üleliia pikk sõita ja paar päeva edasi-tagasi bussis kulgeda pole midagi hullu, aga kui juba viiendat päeva järjest tuleb hommikul 7-se bussiga liikuma hakata ja nii mõnelgi õhtul alles peale poolt 8-t tagasi kodulinna jõuda, siis muutub ikka väsitavaks küll. ühe öö olin tööandja kulul Tallinnas hotellis ka, aga sellegipoolest tundus lõpuks, et olen nagu külaline omaenda kodus (kui ma sinna vahepeal siis ainult magamiseks jõudsin). samas on äge, et töiseid toimetamisi jagub, uued suured projektid terendavad silmapiiril ja ehk ootab ees isegi vastutuse ja palga suurenemine. eks näis, mis tulevik toob...

õnneks on sel' nädalavahetusel vähemalt laupäev täiesti kodune ja saame mahti õunamahla keetmise ja purki panemise ette võtta. ise mahla pressimiseni seekord ei jõudnudki, sest lihtlabaselt ei ole aega, aga Kallis Kaasa viis eile õhtul mitu kotitäit puude alt ja otsast kokku korjatud õunu CiderMill'i pressimiseks, et ei peaks kogu koduaia õunasaaki komposti tassima. täna peaksime valmis mahla kätte saama ja homme läheb siis suuremaks mahlakeetmiseks. loodetavasti ilm ka peab ja soosib mõnusat-tegusat kodust toimetamist (keedame ju oma kümned liitrid mahla ikka õues lõkke peal).