lutiga ja lutita

mõlemad meie pere lapsed on olnud lutilapsed. kui päris tite-iga juba mööda sai, oli lutt peamiselt magama-jäämise abivahendiks, päevasel ajal ootas lutt voodis oma aega. üleliia suurt probleemi ma sellest une-lutist ei teinud ja olin üsna veendunud, et kui õige aeg käes, küll siis ka lutist lahti saab.

KD oli juba 2 täis, kui potil istudes lutt potti kukkus. selge - lutitamise aeg sai läbi. lapsele sai selgitatud, et lutt läks ära lutimaale ja et ta on juba suur poiss ja lutti pole enam vaja. kuna laps ise nägi, et lutt "läks ära", siis väga suurt protesti ei tulnud ja lutist võõrdumine läks üle ootuste lihtsalt. täpselt, nagu emme oligi arvanud.

ka Piiga jaoks oli lutt pikka aega vaid uinumise ajal abivahendiks. seni, kuni ta hakkas hoius käima. siis muutusid nii lutt kui kaisukaru asendamatuteks turvaelementideks, milleta/kelleta hommikul ei saanud kodunt välja astuda. seetõttu muutus ka luti kasutamise intensiivsus muidugi kordades suuremaks ja tulemus oli näha eile õhtul - lutt oli konkreetselt ribadeks. Piiga nähes võtsin luti ja käärid ja lõikasin katkise lutiosa ära, selgitades lapsele, et lutt on katki ja läks ära lutimaale väikeste titade juurde ja et tema on juba suur tüdruk ja lutti pole enam vaja. ... ... ...

järgnes rohkem kui poolt tundi kõige südantlõhestavamat väikese lapse murenuttu :( see ei olnud jonn, see ei olnud kisamine, see ei olnud röökimine. vaikne ja pidev lohutamatu kurbusenutt maailma üüratu ebaõigluse üle. emme poolt südametult lõhutud lutiga käidi ka issi juures abi saamas, aga isegi kõikvõimas issi ei suutnud seekord lutti terveks teha. oh seda õnnetutu lapsukest... õnneks õhtusel magamamineku-ajal kordas Piiga juba ise rõõmsalt, et "utt" ja "ita" (loe: lutt läks titade juurde) ja uinumisega probleeme ei tekkinud.

lutietapp on siis selleks korraks läbi ja titasid meie peres enam ei ole :)

amet kohustab

teatud ametite juurde käib ka avalik esinemine - tänukõned, tervitamised, avamised, õnnitlemised, kommentaarid ajakirjanduses... mõni amet on rohkem avalik, mõni vähem. õnneks on minu positsioon üsna seal vahepeal või pigem isegi vähem avalik, aga avalikke ülesastumisi tuleb aeg-ajalt siiski ette.

mäletan, et veel ülikooli algusaegadel tundus igasugune avalik esinemine mulle paraja õudusunenäona. suure hulga inimeste ees suu lahti ... mkkmmm. eriti hull, kui peale suu lahti tegemist pidi sealt välja tulema enda mõeldud sõnad ja ise ritta seatud laused. aga isegi kellegi teise mõtete refereerimine või ettekandmine oli paras eneseületamine.

mingil hetkel käis minus justkui "prõks" ja tähelepanu keskpunktis olemine ei olnud enam maailmalõpp. ma ei saa küll päris öelda, et ma seda igal hetkel ja igal pool 100% naudin, aga see ei ole mulle enam vastumeelne või hirmutav. ja olenevalt olukorrast ja põhjusest mõnikord siiski isegi meeldiv ja eneseuhkust kõditav. oh jaa, inimene on ju edev.

paar nädalat tagasi pidasin lühikese tervituskõne koostööpartnerite uue hoone avamisel, eelmisel nädalal kommenteerisin ühte teemat kohalikus päevalehes, uuel nädalal on mind palutud kõnet pidama eakate päeva tähistamise pidulikule kontserdile. kui ajakirjanduses kommentaari andmine (või antud juhul siiski pigem korraliku artikli jagu info jagamine) on minu jaoks kuidagi distantseeritum ja mitte nii avalik (kuigi nimi ja mõnikord ka pilt jõuab leheruumist ju sadade lugejateni) ning tervituskõne pidamine rohkem formaalsus (tore sündmus, õnnitleme, soovime kõike paremat või midagi seesugust), siis sadade inimeste ees kõne pidamine on kordades isiklikum ja vastutustundlikum. eriti sellisel puhul, kui kogu üritus on korraldatud konkreetselt ja ainult nende kuulajate jaoks. eakatele ei toimu just üleliia palju üritusi ja kui siis midagi suurt, pidulikku ja kaunist spetsiaalselt nende jaoks ära tehakse, siis kindlasti ootavad nad sellelt palju.

minu jaoks tähendab see seda, et saalitäie pensionäride ette astudes ei piisa tervitamisest ja toreda päeva soovimisest, vaid kui ma juba olen andnud nõusoleku kõnet pidada, siis peab see kõne olema ka sisukas, mõtlemapanev ja kuulajaid puudutav. minu kõnepidamise kogemust arvestades üsna keeruline ülesanne. samas väljakutse, põnev! ja kui oma tegemistesse tõsiselt panustada, siis on ka tulemus täitsa nauditav. seda vähemalt minu enda arvates :) eile kohe oli kuidagi õige päev ja piisavalt inspiratsiooni, õiged sõnad ja viited justkui leidsid mind ise üles ja tulemuseks on u 4-minuti pikkune kõne. mis minu jaoks peamine - ma nautisin seda protsessi! eks kuulajate reaktsioon selgub uuel nädalal, aga loodan, et nad hindavad minu pingutust neile sobivad sõnad leida.

----------------------------------------------------------------------------------------------------
hiljem: kõne peetud, tunne hea! hääl ei värisenud, välja ei vilistatud, võib rahule jääda :)

olulised inimesed

käisime täna mõne endise ja praeguse kolleegiga ühe endise kolleegi sünnipäeval. täpsem oleks ilmselt siiski öelda, et käisime sünnipäeva puhul õnne soovimas, sest kuna ta tervis on veidi kehv ja aastaid ka juba parasjagu, siis pidu kui sellist ei ole. aga on armas ja südamlik istumine ja kalli kolleegi meelespidamine.

see kolleeg oli minu esimene juhendaja minu esimese praktika ajal praeguse töökohas. tema oli ka üks lähedasemaid kolleege esimeste tööaastate jooksul. mina ja veel paar nooremat kolleegi kutsusime teda Ema L. sest ta oligi nagu ema meile - teine ema, töömaailmas.

kuus aastat tagasi sattus ta esimest korda haiglasse. vedas välja, pea-aegu, tuli veel töölegi tagasi. ja siis sattus uuesti haiglasse. ja veel ja veel. nüüd elab juba aastaid ainult ravimite toel ja endist elukvaliteeti pole tagasi saanud. aga oma elurõõmu pole kaotanud. ja igal aastal oma sünnipäeval ootab ta meid alati külla.

see on ütlemata armas. armas, et on selliseid olulisi inimesi. kellega seovad ühised kogemused minevikust ja hetked olevikus. isegi kui neid hetki on ainult üks igas aastas. aga teadmine, et see hetk on - igal aastal, samal päeval, sünnipäevalaps alati ootamas ja meie alati tulemas - see teadmine on tähtis ja oluline.

sügis ja viirushaigused

nüüd on see siis käes - mõlemad lapsed korraga haiged. korralik nohu, paar päeva ka korralik palavik. see tähendab, et emme-issi peavad kombineerima, kuidas käia tööl ja olla samal ajal lastega kodus. sest haiguslehe võtmine on järgmise aasta jooksul välistatud, vähemalt mulle. eesti riik on ühelt poolt küll lahke - maksab vanemahüvitist ja laseb peaaegu poolteist aastat sissetuleku pärast muretsemata lapsega kodus olla, aga teiselt poolt maksab selle vanemahüvitise pealt sotsiaalmaksu ainult miinimum-määras, mis tähendab seda, et jälle tööle minnes ja lapse haigestudes haiguslehte võttes, selgub peale haigusraha laekumist panga väljavõttelt, et tavapärase paarikümneprotsendise vähenemise asemel vaatab vastu miinimumpalgalt arvestatud haigushüvitis. ehk pikk jutt lühidalt - nädal aega lapsega haiguselehel võrdub veerandi võrra väiksema sissetulekuga. eelmisel kuul sain seda omal nahal tunda, seekord enam ei taha. seega tuleb leida kompromiss tööl käimise ja  samal ajal lastega olemise vahel. keeruline, aga siiski teostatav.

on tõeline vedamine, et nii minu kui Kalli Kaasa töö on selline, et vajadusel saame veidi ise oma tööaega planeerida. ehk et ei juhtu midagi hullu, kui päeva või paar kodus oleme. tänapäeva kontoritööd saab teha ka kodust, kui arvuti, id-kaardi lugeja ja telefon olemas on. meil on kõik vajaminevad vahendid kodus olemas. eile ja täna oli Kallis Kaasa lastevalves ja mina tegin veidi lühemad päevad, et laste lõunaunest ärgates ka juba kodus olla. homme ja ülehomme olen siis mina lastega kodus ja mees saab vahepeal paar täistööpäeva teha. ja vajadusel jääb issi reedel veel päevakeseks lastega koju. jah, meil on vedanud töökohtadega.

eriti suur vedamine on muidugi see, et Kalli Kaasa töökohas on lastel võimalik lõbusalt aega veeta, kuna kohapeal on olemas tegevustoad raamatute, joonistamisvõimaluse ja isegi mõningate mänguasjadega ning ka töökabinet on piisavalt suur, et põngerjad saavad seal veidi toimetada. nii said lapsed täna koos issiga paariks tunniks "tööle minna", sest otseselt palavikku enam pole, aga siiski veel piisavalt nohused, et lasteaeda minna ei saa. ja kuna päris kõiki tööasju siiski ei saa kodus toimetada, võttis mees täna hommikupoolikul lapsed kaasa. poja jaoks oli see muidugi selline seiklus, et juba õhtul magama jäädes olid ainukesed mõtted ainult sellest, et milline seal issi töö juures ikka on ja hommikul ärgates, endal silmad alles poolkinni ja pea vaevalt padjalt tõusnud, oli esimene lause, et mina magasin nii ilusasti ära ja mina saan nüüd issi töö juurde! tundub, et neil oli tore hommikupoolik :)

lootus jääb, et selliseid tõbiseid nädalaid ei tule liiga tihti ja lapsed saavad siiski suurema osa ajast rõõmsalt ja tervelt lasteaias käia ning emme-issi korralikult tööasju toimetada. aga selle nädala saame ilmselt päris rahulikult üle elatud, nädala paar viimast päeva saab ehk poisi juba ka aeda viia ja uuest nädalat peaks kogu pere tavapärane lasteaia-lastehoiu-töörütm taastuma.

palju toredaid inimesi

paar minutit enne lõunapausi tuli alla-kolmekümnene noormees sissekirjutuse probleemiga ja kuna peaspetsialist puhkab, sattus ta oma murega minu juurde. lisaks elukoha registreerimisele uuris ta ka toimetulekutoetuse taotlemise võimaluste kohta ja nii kulus avalduse vormistamisele ja informeerimisele korralik veerandtund. ja iseeneselegi üllatuseks avastasin, et nautisin seda klienditööd täiega! mäletan veel seda tunnet, kui sain pakkumise kandideerida osakonna juhataja ametikohale ja üheks oluliseks argumendiks minu enda jaoks oli see, et juhataja ei tee igapäevaselt klienditööd. sest 9 aastat nii-ja-naasuguste klientidega oli korraliku tüdimuse tekitanud ja veidi teise suunitlusega töötegemist tundus tõelise "pääsemisena". ja täna siis hoopis sedapidi tunne, et päris tore oli jälle nö konsultandi tööd teha.

mitte et juhataja ametipostil klienditööd ette ei tule - tuleb ikka, aga reeglina on siis vaja kaebustega tegeleda, jamasid klaarida, konflikte vahendada jms. ega ma muidugi sellest klienditööst nüüd niiväga puudust ka ei tunne, et tahaksin igapäevaselt seda uuesti tegema hakata, aga vahelduseks oli päris tore. ja klient oli muidugi eriti lahke ka - kabinetist lahkudes ütles: "minge  nüüd lõunale." nojah, aitäh, et lubasid :)

lõunapausi ajal tavapärast jalutuskäiku tehes pöördus minu poole viisakas härrasmees, kes inglise keeles uuris, mis suur hoone see on, kus peal kiri "estonia"? selgitasin siis, et tegemist spa-ga ja sain vastutasuks meeldiva naeratuse ja lisaks veel kiituse selle kohta, et võõramaine külaline on just meie linnas oma parimad massaazid saanud. jah, reeglina on turist heas tujus ja positiivsete inimestega suhtlemine teeb ka enda meeleolu helgemaks.

pärastlõunal helistas mulle klient, kellega ma parema meelega üldse ei suhtleks. kodanik on sotsiaaltoetustest elanud üle kümne aasta, üsna selgelt skisofreeniline, süüdistab kõiki kõiges ja on ise kõige targem ja vägagi teadlik sellest, mida ta kõik saama peab ja millele tal justkui õigus on ning kõige selle juures loomulikult igasuguse haiguskriitikata. olen püüdnud temaga alati väga viisakalt ja neutraalselt suhelda, kuid nii mõnedki korrad (eriti juhatajaks olemise alguskuudel) suutis ta mu endast päris välja viia.

täna aga suhtusin sellesse rohkem kui tunniajaseks kujunenud telefonikõnesse nö professionaalse kretinismiga ja jälgisin huviga, kuhu kodanik oma heietuste, süüdistuste ja "analüüsidega" siis välja jõuab. ei jõudnud ta kuhugi, üsna saba-ja-sarvedeta tavapärane "jahumine". kolleegid käisid üle ukse vaatamas ja kaasa tundmas, aga minu jaoks oli tänane kõne tõesti justkui erialane meelelahutus. täiesti teadlikult provotseerisin mõned korrad ja peegeldasin ja kasutasin aktiivset kuulamist ja see kõik kokku oli pagana põnev. siiski ei tahaks ma selliseid professionaalseid väljakutseid liiga tihti ja konkreetse kliendiga rohkem kui kord kuus suhelda on tegelikult väga väsitav, aga minu jaoks oli päris hea täna tunda, et suudan sellest kliendist üle olla ja et tema skisofreeniline jura ei aja mind enam endast välja.

seega tänase päeva kokkuvõte - kolm meest, kolm erinevat maailma, kolm positiivset emotsiooni :)

väikesed rõõmud

kunagi ülikooli teisel kursusel jõudis minuni tõdemus, et õnnelikuks olemiseks tuleb eelkõige olla rahujalal iseendaga, armastada iseennast ja siis armastavad Sind ka teised. lihtne, kas pole? misiganes psühhologialoenguga seoses taolisele teadmisele jõudsin, olen sellest momendist alates püüdnud niimoodi ka mõelda ja tunda ja tõepoolest - elu on ilusam ja õnnelikum :)

iseenda armastamine tähendab minu jaoks ka seda, et oskan näha väikeseid rõõme ja kordaminekuid ja toredaid hetki, mis ju igas päevas olemas on, meil kõigil. mõnikord on võib-olla tõesti väga väga niru päev, aga midagi toredat ja helget on isegi sellistes päevades. ja nende ilusate hetkede üles leidmine teebki elu ilusaks. minu jaoks küll.

alates hetkest, kui oma Kalli Kaasaga tuttavaks sain ja eelkõige hetkest, kui koos elama hakkasime, olen iga päev olnud tänulik selle eest, et saan olla koos nii hea ja kalli inimesega. kui kolisime oma majja, võtsime koera, sündisid lapsed, siis lisandus seda, mille eest tänulik olla, aina juurde. ja nii avastangi juba rohkem kui 8 aastat iga päev, et olen õnnelik. lihtsalt olengi õnnelik :)

nädalavahetusel oli taas võimalus tunda siirast rõõmu oma perest ja lihtsalt ilusast päevast, kui laupäeval koos lastega metsas käisime. eesmärgiga veidi seeni korjata, mõned marjadki noppida ja lihtsalt koos mõnusalt aega veeta. just sellised lihtsalt-olemise-hetked, kus saab koos midagi ette võtta, on minu jaoks nii olulised ja iga kord ka erilised. lihtsalt lastel käest kinni hoides mööda metsasihti jalutada, koos nendega avastada taimede ja putukate maailma (nojah, eelkõige nende jaoks seda maailma avastamist põnevaks muuta), arutada tähtsaid maailma asju läbi kolme-aastase väikemehe silmade nähtuna ja lasta hea maitsta mahlastel mustikatel koos kohe-kaheseks-saava pisikese Piigaga - see ongi minu jaoks õnn. veidi klišeelikult ehk kõlab, aga nii ta ongi. ja kui siis puude vahelt on aeg-ajalt näha ka Kalli Kaasa selga sambla kohal kummargil järjekordset seeneleidu ämbrisse panemas, on eriliselt turvaline ja soe olla. järgnenud piknik auto juures, kus lapsed said pagasnikus istudes ja jalgu kõlgutades kaasa võetud pirukaid-saiakesi süüa ja sooja piparmünditeed juua, võiks minu arvates olla küll ühe ideaalse laupäeva parim osa!

olen hästi seda meelt, et lapsed tuleb juba pisikest peast kaasata erinevatesse ettevõtmistesse ja tegemistesse, mis on ühteaegu nii harivad kui vahvad. ja sügisene metsaskäik on minu hinnangul seda kohe kindlasti - saab värsekes õhus liikuda (kehaline areng), seeni ja marju tundma õppida (looduslugu), ise metsaande korjata (peenmotoorika) ja kõige tähtsam ikkagi, et saab koos perega aega veeta!  ja kui pühapäeva hommik möödub jällegi üheskoos issi küpsetatud pannkooke süües ja seejärel koos mänguväljakul lustides ja jäätisekohvikus maiustades, siis seegi on osa koos-tegutsemisest ja väärtuste loomisest.

peale tööle naasmist tunnen nii puudust pikkadest päevadest koos lastega ja nende mängudest-tegemistest osasaamisest ning ilmselt just seetõttu püüangi nädalavahetustest maksimumi võtta ja võimalikult palju koos perega aega veeta. ja eks ma tõesti loodan südamest, et suuremaks sirgudes saavad minu lapsed meenutada toredaid ettevõtmisi koos perega ja et just sellised mälestused võiksid nende lapsepõlvele anda selle sooja ja turvalise ja helge tunde. iga ema unistus :)

...

mõnikord lihtsalt on see hetk, kui tahaks kõige ja kõigi peale kõva häälega karjuda! no ikka väga kõva ja koleda häälega (poja kusjuures valdab seda kunsti suurepäraselt). vot selline hetk ongi praegu. õhtusöögilauas suutsin end vaevu vaos hoida, et mitte toiduga mäkerdavate laste taldrikud laias kaares põrandale lüüa ja ise kõige hullemal kombel käratada! suutsin siiski tsiviliseerituks jääda, laua koristada, musta pesugi pesumasinasse viia ja seejärel pealtnäha üsna rahulikuna võtta läpakas, et teisele korrusele põgeneda oma mõtete ja närvilisusega.

ja siin ma siis nüüd olen, kuulatan aeg-ajalt alumiselt korruselt kostvat laste naaklemist ja püüan rahulikult hingata, et poole tunni pärast suudaksin jälle rõõmus ja naeratav emme olla. kusjuures - pole mingit otsest põhjust, miks ma just täna õhtul peaksin nii hullupööra vihane ja plahvatusohtlik olema. aga vot mõnikord lihtsalt on nii. hea, et suudan sellistel hetkedel ennast veidi ka kõrvalt vaadata ja analüüsida ja aru saada, et minu kallis pere ei ole süüdi, kui minul on paha tuju ja et kõige targem ongi siis veidi omaette olla. kuigi jah, meie pisikeses majakeses, kuhu peavad mahtuma neli inimest pluss koer, on seda omaetteolemise-nurgakest üsna keeruline leida...

tegelikult oli täna ju tore päev - reede, töönädal selja taga, päev möödus suht-koht rahulikult. koju jõudes läks küll üsna kiireks, kuna vaid napp tund jäi aega, et ennast ja peret valmis seada fotostuudiosse minekuks. meie iga-aastane fotosessioon, seekord siis juba kolmas. võib-olla ongi minu närvilisuse põhjuseks seesama pildistamise pooltund, kuna pidevalt naeratada, rõõmsalt ja positiivselt lapsi korrale kutsuda, mitte välja näidata, kui närvi ühe kolme-aastase väikemehe iseteadlikkus, jonn ja vingumine võivad ajada, olla särav ja õnnelik, kui ise samal ajal tahaks kõva häälega nutta, et miks te ometi peate nii tegema... oehhh, kes teab... lootust siiski on, et fotograaf suutis meie pisikesest perest mõned vahvad pildid välja võluda. loomulikult ei ole laste jaoks lihtne istuda ja astuda ja poose sättida ja käsu peale naerunägu teha, aga emme-issi ju kujutavad täpselt ette, milliseid vahvaid pilte kõik teha võiks ja tekitab pettumust küll, kui kõik kujutluspildid üldsegi mitte tegelikkuseks ei saa.

novot, kirjutamisteraapia mõjub juba, suudan täitsa rahulikult hingata ja ei olegi enam tunnet, et tahaks sõrmeotsad läbi klaviatuuri taguda. Kallis Kaasa ja lapsed vist seekord pääsesid fuuria käest :)

kui nüüd mõtlema hakata, millest ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, enne, kui see emotsioonide tulv mind kaasa viis, siis on kõik mõtted jälle otsekui peoga pühitud. mingid mõttekillud olid vist poja käitumisega seoses (eile õhtul oli temal jonni-õhtu. päris hea, et see meil samal ajal ei juhtunud :) , midagi seoses nimede ja nime mõjuga justkui käis ka peast läbi ... aga vot ei suuda praegu enam neid mõttekäike uuesti loogiliseks arutluseks mõelda. ju siis jääb järgmiseks korraks.

hea tegu

olen doonor ja selle üle uhke. pean seda tõeliselt geniaalseks viisiks, kuidas igaüks meist (või no peaaegu igaüks, sest tegelikult on ju doonoriks olemisele ka omad nõudmised ja piirangud) saab olla elupäästja, sõna otseses mõttes. ja tegema ei pea selleks muud, kui täitma paar paberit ja ca 15min lebama, nõel veenis. uskumatult lihtne ja tõhus ja tõesti - geniaalne.

sattusin doonoriks ilmselt suuresti seetõttu, et tööandja korraldab aeg-ajalt otse kontoris doonoripäevi. ja no kuidas on võimalik mitte osaleda, kui võimalus nö koju kätte tuuakse. kuigi jah - isa on mul ju aastakümneid doonor olnud ja tema kõrvalt oli ka minul juba päris noores täiskasvanueas mõte, et võiks ju... aga ilmselt olin liiga laisk, et ise kuhugi minna ja midagi selleks ette võtta. aga no kui asi tehakse nii lihtsaks ja mugavaks, et suisa tööajast võid kohvi juua, küpsist süüa ja veerand tundi pikutada, no siis ei ole võimalik ju ei öelda!

eile sain jälle oma hea teo teha. ja iseendalegi üllatuseks selgus, et viimasest korrast oli möödas juba ligi 5 aastat. uskumatu!!! jah, vabanduseks on see, et rasedad ja rinnaga imetavad emad ei tohi doonorid olla ja viimased kolm ja pool aastat olen ma just nimetatud kategooriatesse kuulunud (vaheldumisi), aga peaaegu viis aastat ... see oli üllatus. olin verekeskuse andmebaasis isegi veel neiupõlvenimega, kuna viimane vereandmine oli olnud ca kuu aega enne abiellumist, nii et tõesti väga ammu aega tagasi...

vähemalt on nüüd jälle "raja peale" tagasi astutud ja iseenda jaoks plaani võetud kindlasti hoopis varem kui viie aasta möödudes taas heategu teha. doonori hea tegu.

sügis käes

elu on kiire ja päevad mööduvad nii kiiresti, et pole aega kellagi vaadata, rääkimata blogi täitmisest. vahepeal on selle kiire aja sees suvi otsa saanud ja käes on september. sügis ja kollased lehed. ja töörindel üks kiiremaid aegu, sest uue aasta eelarve on vaja kokku kirjutada ja selle aasta rahasid veel ümber tõsta ja üks liitmine ja lahutamine ja protsendi arvutamine sisustab suurema osa tööpäevast.

ja kogu selle kiiruse juures kaovad ära need mõtted, mida tahaks pikemalt läbi mõelda ja must-valgel kirja panna. sest sellel hetkel, kui see mõte tuleb, on enamasti miljon muud asja toimetada ja blogimiseks pole aega. ja nüüd, kui võtan hommikusel tunnil veidi aega oma mõtete jaoks, siis on need mõtted kuhugi kadunud... :)

nädalavahetuse tegemised väärivad küll kirja panemist, sest meie pere mehed veetsid selle sportimise tähe all. laupäeval-pühapäeval toimus Jüri Jaansoni Kahe Silla Jooks, täpsemalt siis laupäeval lastejooksud ja pühapäeval põhijooks. kuigi laupäeval sadas üsna tihedat vihma ja õhutemperatuur oli kõigest napp 12 kraadi, oli poja siiski valmis rajale minema ja jooksu lõpetades säras KD näol siiras rõõm ja rahulolu. emme-issi olid muidugi uhkusest lõhkemas, sest poja jooksis kogu distantsi (nii u 380m) päris ise (kuigi issil käest kinni hoides) ja suutis lõpumeetritel veel paarist konkurendist möödagi spurtida.

pean seda väga oluliseks osaks lapse kasvatamisel ja arendamisel, et igasugune liikumine ja sportlikud tegevused oleksid au sees ja et ka laps ise nendest rõõmu tunneks. õnneks on meie poja igasugusest liikumisest vaimustuses ja seega annab minu arvates taolistel suurtel rahvaspordiüritustel, kus osalejad saavad nänni, emme-issi kiidavad ja palju teisi lapsi ka silmade särades kaasa lööb, kindlasti ainult spordirõõmu juurde. oli tõelislt kahju, et ilmaga ei vedanud, sest tegelikult oli mõte ka Piigaga rada läbi joosta/jalutada, aga sellel aastal piirdus naispere siiski vaid raja ääres kaasa elamisega ja suurte sportlaste pildile jäädvustamisega. aga järgmisel aastal juba kindlasti!

pühapäeva oli siis Kalli Kaasa kord ennast proovile panna ja saada selgust, kas neli kuud jooksutreeninguid ka tulemustes kajastub. erinevalt vihmasest laupäevast säras pühapäeval päike, puhus jahutav tuul ja termomeetri näit oli kahekümne kandis - sobiv nii jooksjatele kui pealtvaatajatele. peale stradipauku siirdusin lastega raja lõpumeetrite kanti, et u 40 minuti järel saaksime lõpetavale issile kaasa elada. kuigi ma kella ei jälginud, siis tundus, et Kaasa jõudis meieni üllatavalt kiiresti, mööda joostes oli nägu rõõmus ja ei paistnud sealt mingit olulist väsimust. lõpuaeg kinnitas, et jooks oli hea, Kaasa ise oli nii tulemuse kui kogu üritusega väga rahul ja lubas treeninguid igal juhul jätkata. ta on ikka nii nii tubli!

kahe suure jooksupäeva vahepeal lubasin aga veidi aega ka iseendale - laupäeva õhtul toimus "Naisteklubi"! kahe parima sõbrannaga, mõnus istumine S. juures ja sellele järgnenud jalakeerutus ööklubis. kuna nii mina kui sõbranna I. oleme vahepeal hoolsalt lastekasvatamiega teglenud, siis avastasime, et viimasest "NK"-st on möödas juba tervelt kaks ja pool aastat! seda mõnusam oli võtta see aeg iseenda ja oma kallite sõprade jaoks ja lihtsalt olla ja mõnusat seltskonda nautida. aga öösel koju jõuda ja Kalli Kaasa kaissu pugeda oli ka mõnus :)