pidustused

nüüd on siis ühel pool selleaastase sünnipäeva tähistamisega. reede õhtul peresõpradega, laupäeva päeval kallite sugulastega (ainult hiidlased olid puudu) ja laupäeva õhtul naisteklubiga. oli tore ja meeleolukas.

tõrvatilgaks meepotis oli terviserike, mida ma esimese hooga pidasin miskit sorti toidumürgituseks. nimelt hakkas reede õhtul järsku nii halb, et pidin käima WC-s sisikonda tühjendamas ja seda isegi kaks korda. lisaks oli ka "põhi alt ära" ja enesetunne pehmelt öeldes väga väga vilets. panin selle esimese hooga veini süüks, kuigi olin seda võtnud vaid pokaali, aga see oli ainukene, mida mina üksi tarbisin (teistel olid muud joogid) ja seetõttu eeldasin, et ju ses' veinis miskit sellist oli, mis minu organismile ei sobinud, kuna teistel polnud häda miskit.

pühapäeval selgus aga, et ka külas käinud sõprade 6-aastane tütar oksendas pool ööd vastu pühapäeva ja kurtis kõhuvalu, lisaks oli ka meie oma pojal pühapäeva hommikul süda paha, kõhuvalu ja üldse väga vilets olemine ning kõige tipuks pidi mu Kallis Kaasa eile lõunast alates lisaks pohmellile võitlema ka sellesama okseviirusega ja tal oli ikka nii vilets olla, et suisa kahju oli vaadata.

seega jah - sünnipäevapidustuse kutsumata külaline oli okseviirus. väga ebameeldiv. loodan südamest, et enamus külalisi siiski pääses sellest, eriti just väikesed sugulased. ainuke lohutus asja juures on see, et tegemist on ühe-päeva-viirusega ja seda jubedat enesetunnet ei pidanud rohkem kui päevakene taluma.

üks pildike ka laupäevast - Piiga sai Tallinna-Ama'lt kleidikese ja takseerib seda nüüd hindaval pilgul:

aga tegelikult on see pilt siin sellepärast, et demonstreerida Piiga soengut - on ju armas? see on ikka tõesti eriline tütre emaks olemise juures, kui saab juba patse teha ja soenguid sättida. ma pole küll kunagi mingi eriline patsipunumise virtuoos olnud, aga suutsin siiski õhukesed pehmed juuksesabad kahte patsi sättida. ehhh, pisike Piiga on juba täitsa suureks preiliks sirgunud... :)

36

ongi möödas - järjekordne sünnipäev. seekord eriline seetõttu, et poja tegi ise mulle kingiks sünnipäevakaardi - päris esimese päris ise (no natukene õpetaja aitas)! armas :)

"sünnipäevakink"

sain oma "kingi" päev varem kätte - Piiga on haige. ma ei hakka isegi enam seletama, et JÄLLE...

kuidas on võimalik, et peale kahenädalast haigust, 6-päevast antibiootikumi-kuuri ja 8 päeva lasteaias käimist on laps jälle haige?!? hommikul kell 5 oli Piigal uni otsas, sest kuiv köha ei lasknud lihtsalt magada, tunnikene hiljem oli ka nina taaskord tatine. niipalju siis puhkusest, kvaliteetajast Kalli Kaasaga ja kõigist toredatest plaanidest, mis lapsi ei hõlmanud...

õnneks sai linnaarst meile kohe tänaseks aja pediaatri juurde ning seega kulges minu ja Kalli Kaasa tänane puhkusepäev tütrega haiglas arsti juures. lastearst pani epikriisiga tutvudes diagnoosi, et meie laps on viiruste suhtes ülitundlik ja eriti vastuvõtlik ning seetõttu ongi võimalik, et peale nädalast haigusevaba perioodi on Piigal jälle miski viirus küljes. kopsud pidid kuulates küll puhtad olema (õnneks!), aga haigustekitaja selgitamiseks võttis arst kõikvõimalikud proovid ninaneelust ja kurgust ning lisaks vereproovid viirustekitajate, mikroobide ja võimalike allergeenide selgitamiseks. kõige selle juures oli Piiga taaskord oma tuntud tubliduses - rahulik, võiks isegi öelda, et huvitatud arstitädide toimetamisest tema kallal ning peale kõiki sorkimisi sama rõõmus ja rõõsa nagu alati. ta on ikka nii vapper, see meie väike Piiga!

kuna lastearst ütles selgelt välja, et meie lapsuke ongi nõrk ja viirustele väga vastuvõtlik ning soovitas tungivalt aurutamis-aparaat koju muretseda, siis seadsimegi peale arstil käimist ja analüüside andmist sammud apteeki. oehhhh, enne oleks olnud tark panka röövida... üks retseptiravim, mõned ühekordsed linad, aurutaja ja soolalahus ning arve oli "tühine" 86 eurot! lihtsalt uskumatu, mis raha küsitakse väikelapse vanema jaoks eluliselt olulise aparaadi eest!?!?! tõesti kallis sünnipäevakink...

väike vapper Piiga, kes oli ärkvel ju juba kella 5-st varahommikul, kustus kohe, kui haigla juurest sõitma hakkasime ja magab nüüd (ptui-ptui-ptui!) üsna rahulikku ja köhavaba und elutoa diivanil. eks peale ärkamist saab seda kallist aparaati ka tegelikkuses proovitud ja ma tõesti loodan, väga väga loodan, et see toimib ja päästab meie pisikese Piiga sellest köha-nohu-rallist.

-------------------------------------------------------------------------
veidi hiljem: uskumatu, aga mõlemad lapsed on aurumasinast ehk peenema nimega inhalatsiooniseadmest vaimustuses. super! ja lisaks tundub see ka toimivat - piisas paarist mõneminutilisest aurutamisest ja Piigat 12 tundi jutti kurnanud paukuv köha taandus. see oleks lihtsalt imeline, kui ka edaspidi saaks köhale-nohule siirupite-tilkade asemel soolalahuse-aurust abi.

ja puhkus alaku!

kaks nädalat puhkust ootab ees ja see teadmine on nii uskumatult hea! ja mis selle puhkuse veel eriliselt eriliseks teeb on see, et puhkan koos Kalli Kaasaga. ilma lasteta. viimati puhkasime kahekesi koos viis aastat tagasi, 2008 suvel. päris uskumatu... kuigi Kalli Kaasa puhkus kestab vaid nädala, oleme otsustanud seda nädalat kahekesi koos täiega nautida ja just seetõttu on laste jaoks tegemist täiesti tavalise lasteaianädalaga. rongavanemad, jah? :)

juba nädalavahetus oli super! ilmad on ometi kevadised, õu on lumest puhtaks sulanud ja täiesti uskumatul kombel ka niipalju juba tahenenud, et sain laupäeval reha kätte võtta ja esimese kevadise ilu-riisumise ära teha. nojah, tegelikult oli tagaaed kohati veel nii märg ja lirtsuv, et riisumise kasutegur oli tõesti vaid aimatav, aga no on ikka ilusam vaadata küll, kui talve riismed (sh koera miiniväli) on rehaga üle käidud ja õuele veidi värskem ilme antud.

lisaks oli nädalavahetusel külas Kalli Kaasa õde G. oma perega, kuna pühapäeval läksid sportlikumad meie hulgast (kelle hulka EI kuulunud mina ja lapsed) Rannametsa Luitejooksule ja pealinna rahvas tuli varakult kohale. pühapäevane rahvajooks tähendas minu jaoks seda, et veetsin ennelõuna kolme väikelast (vanuses 1a 4k kuni 3a 9k) kantseldades, kuna väikese M. vanemad olid ju jooksmas. uskumatu, aga polnudki väga kurnav. on vist tõesti tõetera ütluses, et pole enam vahet, kas kaks või kolm, sest närvi- ja ajakulu on üsna sama. väike M. on muidugi ka asjalik ja rahulik mehikene, nii et temaga polnud suurt muret.

et kolmele lapsele õues võimalikult palju tegevust pakkuda, sai liivakastilt talvekate võetud ja kolmel rüblikul jagus mõnusat toimetamist pooleteiseks tunniks.

aga et ei tekiks mingit kaheti mõtlemist - ma olen täiesti rahul kahe lapsega ja ei tunne mingit sisemist sundi ega soovi taaskord titemamma staatusesse asuda. kolme lapse vanemat minust vist ikka ei saa...

ja nüüd, kui ennelõuna on möödunud täiesti ebatraditsiooniliselt enne 9-t koos Kalli Kaasaga toidupoes osteldes, kiirtoidu-söögikohas hommikukohvi juues, kosutavat hommikuund nautides ja telekast meelelahutussaate kordust vaadates, võib puhkuse täiega alanuks lugeda. lisaks töölt eemal olemisele on ees ootamas minu enda sünnipäev (kõik kallid sugulased tulevad külla), reis Hiiumaale mini-Liisu teisele sünnipäevale ning terve nädal aega iseendale ja kodule (võimalus lastevabalt koristada!) ja Kallile Kaasale. elu on ilus!

...

olen hetkel üsna sõnatu. tummaks löödud. töiste asjade tõttu.

viimasel ajal on olnud tohutult sebimist, et saada osakonda neli konsultanti juurde. töökoormus on tappev ja vanaviisi jätkata ei ole enam võimalik. eriti arvestades alates juunist toimuvaid muudatusi ja veelgi lisanduvaid tööülesandeid.

vaatamata esialgsele üsna lootusetule olukorrale hakkasid asjad eelmisel nädalal justkui iseenesest paika loksuma ja olin just abilinnapeale koostamas ülevaadet, et asjad on seisus, kus kõik kokkulepped on olemas, uued inimesed leitud ja töö saab alates juunist täie hooga lahti minna, kui...

... postkasti potsatas teada ühelt osakonna kauaaegsemalt töötajalt, konsultandilt, et ta lahkub kuu aja pärast.

/hämming/

ei mingit vihjetki, et selline otsus võiks tulemas olla, ei mingit etteteatamist, et kaalun sellist mõtet. võttis ikka üsna tummaks. kuigi saan ju aru küll - vanuselt juba peansioni-iga käes, tervis viimasel ajal alt vedanud, töökoormus ja pinge aina suurenevad.

oehhhhhhh... asjade paika loksutamine peab seega jätkuma. kuu ajaga tuleb leida pädev inimene, kes jagaks teemat ja oleks valmis kohe-kohe ametisse asuma. nagu hea kolleeg ütles - ei tahaks praegu sinu nahas olla. ma ka ei taha.

homme on reede. päevaga jõuab ju palju, loodetavasti ka selles asjas lahenduse leidmiseks. siis puhkan kaks nädalat ja siis vaatame, mis ja kuidas. maailm läheb edasi.

kõigest mööduv faas

üks osa laste kasvamisest on erinevad arengufaasid. mõni kestab kauem, mõni on möödas enne, kui aru saad ning iga lapse arengu teooria kajastab neid pikalt ja põhjalikult. aga lisaks arengufaasidele on minu arvates ka käitumise faasid ehk et sellised perioodid, kui laps käitub väga konkreetsel viisil, mis reeglina on lapsevanema jaoks väga närvesööv.

meie laste puhul on need faasid avaldunud just magama-jäämise-rutiini juures. või vähemalt olen ma just nendes situatsioonides seda kõige rohkem tähele pannud.

näiteks trepiotsal-istumise-faas ehk et peale laste voodisse panemist pidi issi istuma trepil ja kinnitama lastele, et ta on sealsamas ja kõik on korras ja et on aeg magama jääda. või siis Piiga tsirkuse-tegemise-faas ehk et umbes poolteist tundi peale voodisseminekut oli Piiga poolt garanteeritud laulmine, valjuhäälne jutustamine ja suisa lõkerdamine ning seda vaatamata igasugusele lapsevanematepoolsele (leebemale ja vähemleebemale) sekkumisele. no ja mõned sarnased korduvad käitumismustrid veel. reeglina on ühe faasi kestvuseks olnud ca kolm-neli nädalat.

hetkel on Piigal  näiteks venna-voodisse-ronimise-faas, millele lisandub öösel-voodisse-pissimise-faas. üsna ebameeldiv ja kurnav, tuleb tõdeda, eriti kui õhtu jooksul on vaja käia seitse korda ülemisel korrusel Piigat korrale kutsumas (mis talle üldse eriti ei mõju) ning öösel kell kaks või kell kolm või kell neli vahetada Piiga voodipesu ja taluda järgmistel tundidel pisikesi varbaid oma ribide vahel (sest laps ei saa ju niiskes voodis edasi magada).

jah, õnneks on kõik faasid mööduvad ja lapsed kasvavad neist välja. (peaaegu) alati.

uus kogemus

poja käis eile juuksuris, päris juuksuri juures. esimest korda. jah, täitsa suur mees juba, ei piisa enam sellest, et emme kodus masinaga veidi piirab ja kääridega nüsib.

poja oli väga tubli! juuksuritooli peale minek tundus esialgu küll hirmutav, aga ilma suurema skandaalita jäi ta siiski sellega nõusse. alguses oli ju päris tore - juuksuritädi tõstis tooli kangiga üles ja siis lasi jälle - siuhhh! - alla. ümber kaela pandud kaitselina KD-le ei meeldinud ja lõikuse lõpuks oli see praktiliselt ära tõmmatud, mis tähendas peoga väikeseid karvakesi krae vahel, aga ei olnud hullu. arvestades seda tohutut "parukat", mis pojal peanuppu kattis, suutis ta siiski enamuse lõikusest rahulikult ja vaikselt paigal olla ning protseduuri mehliselt ära taluda.

preemiaks andis juuksuritädi šokolaadi-ampsu, poja sai esimest korda poes ise endale meelepärase üllatuse valida (pulgakomm, mis muud) ning loomulikult ilus, lühike ja oluliselt õhem (seega ka vähem palav) soeng, mis meie kalli poja pead nüüd ehib.

juuksuri juurest lahkudes arvas KD, et võib järgmine kord ka tulla :)

täiesti võlutud

mu Kallis Kaasa on korduvalt tunnistanud, et ta pole eriline lillede-kinkija-tüüp. tähtpäevadel küll, alati, aga niisama tuua - ta kohe ei oska ja ei tule selle peale ja üleüldse...

mina olen rohkem kui üks kord oma arvamust avaldanud, et lilli on alati armas saada - ka lihtsalt niisama, mitte ainult tähtpäeval.

me oleme koos olnud üle kaheksa aasta, sellest viis (ja veidi peale) abielus. alguses sain lilli kingiks ka niisama, lihtsalt kokkusaamise puhul, aga hiljem mitte enam niiväga. eks algusaeg ongi eriline, ka lilleõisi jagub lahkemalt kui hilisemasse argipäeva.

eile kinkis Kallis Kaasa mulle roosid. lihtsalt niisama. kolm imelist magusalt lõhnavat tumepunast roosi. mulle. lihtsalt.

olen täiesti võlutud!

kukkumise reegel

lapsed kukuvad. ronides, joostes, kõndides, isegi istudes. see käib lapseks olemise juurde. niimoodi õpitakse maailma tunnetama - kaugust, kõrgust, sügavust, hakatakse tajuma oma oskuste ja võimete piire. kõike seda teades olen ma üsna külma kõhuga lapsevanem ja lasen oma rüblikutel turnida ja ronida päris parasjagu.

kukkumise reegel on minu jaoks see, et laps kukub aeg-ajalt nagunii ning tavaliselt on kisa rohkem kui asi väärt. pigem kisatakse ehmatusest.

täna aga sain ise sellise ehmatuse osaliseks, et ise ka imestan, kui rahulikuks ma suutsin avanenud pilti arvestades jääda. Piiga põkkus nimelt ahjuga, ahju terava nurgaga sealjuures. joostes, suure hoo pealt. tulemus oli selline:

kõige selle juures oli kisa peaaegu olematu, Piiga ise ainult veidi õnnetu ning veerand tunni pärast lõkerdas juba naerda. õnneks oli väljarebenenud juuksetutt eraldunud vist ainult nahapinnalt, sest olulist verejooksu ei järgnenud ning kohene külma pealepanek hoidis ära ka paistetuse.

jälgisin Piigat õhtu jooksul terasemalt, et märgata iga võimalikku kõrvalekallet tavapärasest (ikkagi auk peas!), aga kuulates praegu ülemiselt korruselt kostvat mürglit, kui lapsed peaksid ometi juba vaikselt magama, siis ilmselt oli tegemist väga õnneliku õnnetusega. kukkumise reegel.

(l)ootus(etus)

kui hommikul kell 9 saab õues pesu paljakäsi kuivama panna, ilma et karjuvalt külm oleks, siis on vist natuke kevad.
kui linnatänaval jalutab lühikeste varukatega t-särgis noormees, siis on vist natuke kevad.
kui silma jääb juba päris palju lumevabasid murulapikesi, siis on vist natuke kevad.
kui mul on nädalavahetuse seisuga kõigile aia õunapuudele kevadine oksalõikus tehtud, siis on vist natuke kevad.

aga kui öösel on ikka -10 kraadi ja paar päeva tagasi sadas laia jõululund, siis no mis pagana kevad see on???

no niiväga on sooja ja päikese ja kevade ootus hinges, et see kõlab juba nagu katkiläinud grammofon, aga no tõesti on sellest miljon aastat kestnud jääajast villand! eriti kurjaks teeb see, et Piiga on jälle haige (ei-tea-mitmendat-korda), poolteist nädalat on tulnud koos Kalli Kaasaga ennast kodu ja töö vahel jagada ning ei ole veel üldse kindel, et tänane arstilkäik annab loa laps jälle lasteaeda viia. oehhhhh...

aprill ja sinililled

tegelikult oleks pidanud selle sissekande tegema eile, siis oleks saanud kirjutada, et kevad on käes ... ja sinna järgi APRILL!!! sest no tegelikult ka - hanged on endiselt vööni, ööd -10 ja külmemad ning vaid päeval päikesega on õues veidikenegi kevade moodi.

aga vaatamata sellele - traditsiooniline Kõrgekaldaretk on tehtud ja igakevadised sinililled leitud. jah, ka sellel aastal. kuigi lootus päriselt sinililli leida oli praktiliselt kustunud, kui nädalavahetusel maal olles metsa poole sõitma hakkasime - tee oli lumes ja jääs, lumi tuiskas ning polnud seda moodigi, et kuskil võiks mõni vapper lilleke kevadet kuulutada.

metsa all olid lumeolud sellised:

... ja kallas, mis tavaliselt peaaegu sinetab, oli selline:

paari suurema puutüve juures oli siiski ka veidi lumevaba pinda, kus hoolikalt kulu laiali kraapides ja lehtede alla piiludes õnnestus leida otsitav - sinilill!

ema raius noaga külmunud pinnasest ühe vaevuaimatavate õienuppudega taime kaasa ka ning peale ööd soojas toas särasid ülestõusmispühade hommikul vaasis taaskord traditsioonilised sinililled:

tuleb tunistada, et sel' korral saime oma traditsiooniga jätkata küll tõesti väga napilt, sest tavapärane retk läbi metsa jõekaldani jäi tegemata, kuna autodega lihtsalt poleks meie iga-aastase parkimiskohani üldse saanudki ning ka retke lõpp-punkti jäetud autode juurest läbi metsa kalda peale jõudmine oli paras ettevõtmine. aga super tore oli ja lapsed nautisid vööni lumes möllamist täiega!

lisaks - plusspoole pealt saab kirja panna selle, et noorem õeke tuli välja mõttega esitada meie kallis ema Aasta Ema 2013 kandidaadiks. suurepärane idee! eile saime kahepeale kokku valmis kirjutatud kandidaadi kirjelduse, nüüd saavad vennaraas ja noorim õde ka oma panuse lisada ning siis saadame taotluse teele. kindlasti on tublisid emasid eestimaal palju, aga olen päris veendunud, et meie ema on seda tunnustust igati väärt.

miinuspoole pealt tuleb taaskord kirjutada, et Piiga on haige - köha-nohu-palavik vol. ei-tea-mitmes, mis tähendab, et nädala esimese poole on Kallis Kaasa Piigaga kodus ja nädala teisei poole töötan mina "kodukontoris". oehhhh, tahan päikest ja sooja ja terveid lapsi!