07. septembril 2008. aastal sain paraja šoki osaliseks - olen iseenda vastu allergiline! kõlab üsna ulmeliselt, aga umbes nii võib seda olukorda kirjeldada küll.
tollel kaunil sügispäeval toimus 2 silla jooks, kus sõbranna S.-ga kepikõnni osalejate hulgas olime. päike paistis, tempo oli mõnusalt kiire, rada sai läbitud ja enesetunne oli super. isegi niipalju super, et koju jõudes otsustasin veel muru ka niita. ja siis see juhtus. mingil hetkel hakkas kogu keha sügelema ja kui esialgu panin selle higi ja päikese ja muruliblede süüks, siis ühel hetkel ei tundunud asi enam õige. ei olnudki õige - praktiliselt kogu keha oli kaetud poole peopesa suuruste punetavate kupladega! kuigi enesetunne polnudki väga hull (peale kohutava sügelemise), siis ehmatasin vaatepildist ikka nii ära, et sõna otseses mõtte värisesin. käisin kiirelt jaheda dušši all, konsulteerisin allergikust sõbrannaga, kes soovitas viinalahusega puhastada-jahutada ja hiljem tegin väikese uurimistöö netiavarustes, kust tänapäeval ju kogu info olemas on.
nojah, selgus, et suure tõenäosusega on tegemist nõgestõvega. täpsemalt siis nõgestõve vorm kolinergiline urtikaaria, mida soodustab higistamine ja füüsiline koormus. ehk et minu oma higi tekitab sellise reaktsiooni, nagu oleksin väga suurde nõgesepõõsasse kukkunud. arstiga konsulteerides selgus, et see võibki täiesti suvalisel hetkel lihtsalt väljenduda ja kui väga hull on, saab allergiarohtudest abi, aga muidu peaks lihtsalt suuremast sportimisest hoiduma. eks ole...
järgmine kord tabas nõgestõve hoog mind 2009.a. jaanuaris Brüsselis, aga kuna siis juba teadsin, millega tegu ja kuna hoog ei olnud ka nii tugev kui esimene, siis paanikasse ei sattunud, püüdsin maha jahtuda ja läks üsna kiirelt üle. paar kergemat hoogu on peale seda veel olnud, aga praktiliselt 3 aastat pole mingit märki olnud, et peaksin veel selle kummalise haiguse pärast valvel olema. eks ma olen muidugi suuremast sportimisest ka loobunud, lihtsalt lapsed on oma aja võtnud, aga samas nt kui kevadel oma selja pärast paar kuud jõusaalis ja ka paaris aeroobses trennis käisin, ei olnud mingit probleemi.
ja nüüd siis täna, kenal suvelõpu augustipäeval, ilma igasuguse hoiatuseta, on keha taaskord põrgulikult sügelevaid punne täis. huuuhhhhhh, ei ole mõnus. õnneks on tunni ajaga enamus kupladest peaaegu ära kadunud, aga on väga tobe taaskord tunda saada, et olen iseenda vastu allergiline.
No comments:
Post a Comment