1. päev, 19. mai
Alustasime varahommikul kell 6 Pärnust, et jõuda õigeks ajaks Riia lennuväljale, kust kell 11.30 väljus lend Londonisse. Meie nelik - mina, Merit, Urf ja Kristel - olime viimasd, kes Zadari kohale pidid jõudma. Läksime Kristeli autoga, sõit Riiga kulges viperusteta, vaid päris linnas sees pidime ca pool tunnikest ummikus passima (hommikune tipptund + mingi avarii vist ka), aga olime aega varunud ja lennujaama jõudsime täiesti õigeaegselt.
Riia lennujaam on väike ja kole (Tallinna omaga ei anna võrreldagi), aga kaks tundi väljalennuni möödus suht kiirelt ja väljakuulutatud ajal saime lennukisse - Ryanair'i Boeing 737-800. Lennuk oli tuugalt täis, isegi nii palju, et osade reisijate (meie sealhulgas) käsipagas võeti täiendavalt pakihoidu, mitte ei lastud salongi kaasa võtta.
Lend läks kenasti ja Londonisse Stanstedi lennujaama saabudes ootas ees 6 tundi passimist järgmise lennuni meie sihtkohta Zadari. Uskumatul kombel möödus see aeg suht' kiirelt - pisut lennujaamas ringi vaadates, veidi lennujaama ümbruses jalutades (jala liiklemiseks see piirkond küll mõeldud polnud, isegi kõnniteid ei olnud), natuke shopates ja keha kinnitades. Möödaminnes tegin ka kuninganna Elisabeth'iga pilti - kahjuks küll mitte originaali, vaid suveniiripoes olnud papist reklaampildiga, aga ikkagi koos kuningannaga pildil!
Enne uuele lennule suundumist pidime läbima kohustusliku turvakontrolli ja mul läks seal hoopis kauem kui teistel, kuna mingil põhjusel suunati osa mu asjadest (mis kohvrist eraldi - jakk, käekott, telefon, mini-grip kilekotis vedelikud) täiendavasse kontrolli. Misiganes see põhjus oli, aru ma ei saanudki, aga lõpuks tunnistati mu asjad siiski ohutuks ja sain koos teistega ootesaali suunduda.
Zadari viis meid täpselt samasugune Ryanair'i lennuk, nagu oli ka Londonisse toonud ja kuigi ka see lend oli täis, saime meie oma käsipagasi seekord salongi võtta. Lend möödus vahejuhtumiteta, lubatud ajal olime Zadaris kohal ja kohe lennujaamast saime ka takso, et oma ööbimiskohta sõita. Kuna juba kohapeal olevad koorikaaslased olid meie appartemendi võtmed majutusteenuse pakkuja käest välja võtnud ja viibisid nendega kuskil kesklinnas kirikus koorikonkursi avakontserdil (kus meie koor veel ei esinenud, mistõttu meie hilisem saabumine ei seganud koorilaulu), siis näitasime taksojuhile linna reklaam-brošüürist kiriku pilti ja palusime ennast sinna viia. Juht küll imestas veidi, et mida otsivad neli just lennult tulnud naist õhtul peale 10t kirikust, aga kohale meid viis ja väga vist ei nöörinudki. Kontsert lõppes just siis, kui kiriku juurde jõudsime, saime võtmed ja suundusime oma ööbimiskohta, mis osutus väga kenaks 3-toaliseks kõige vajaminevaga sisustatud korteriks kitsukesel vanalinna tänaval. 
Kiire pesu, netist uudised üle vaadatud ja tühised 20tundi peale ärkamist see päev läbi saigi.
2. päev, 20.mai
Uni oli magus ja ärkasime alles pool üheksa (e pool kümme Eesti aja järgi). Öösel oli sadanud ja mingil hetkel kuulsin läbi une ka päris korralikku äikest, aga hommikul oli kuiv ja peale mõnusalt aeglast ärkamist läksime hommikusööki otsima. Tänavanurgal kohtasime kohe koorikaaslasi, kelle ööbimiskoht meist vaid paar maja eemal ja nemad juhatasid meid ühte vahvasse kohvikusse, kus 50 kohaliku raha eest sai korraliku muna-peekoni-köögivilja, puuviljasalati ja kohvi. Samas kohvikus einestasid lisaks meile veel kolm laudkonda meie koorist - tõeline eestlaste invasioon.
Seejärel tutvusime kohaliku turuga ja soetasime endale pisut värskeid puuvilju,
vaatasime üle ranna-promenaadi ja turistidele mõeldud turu
ning tegime mõned sisseostud suveniiripoes. Lõunat sõime otse meie appartemendi juures olevas restoranis Tinel, väga maitsev oli!
Seejärel ootas ees proov kuskil kohalikus merekoolis ja siis akustiline lavaproov konkursikohas (Horvaatia rahvuslik teater Zadaris). Enne konkursi esinemist jäi aega maitsta ka kohalikku gellatot ja käia 'kodus' riideid vahetamas.
Konkursi esinemise algus venis, aga lõpuks oli siiski meie kord lavale minna ja endast parim anda. Kava sai esitatud, ovotsioonid saalist vastu võetud ja siis kiirustasime kohe edasi kohalikule rannapromenaadile, kus konkursikoorid andsid lühikese vabaõhu-kontserdi. Lisaks valikule konkursikavast esitasime ka kaks lugu, mis igal eestlasel une pealt teada on - Tuljak ja Ta lendab mesipuu poole - ja mida mina kooriseades üldse laulda ei oska... maigutasin siis suud ja olin lihtsalt ilus.
Esinemiste järel ootas meid broneeritud laud kohalikus restoranis Malo Misto, kus igaüks oma maitse ja rahakoti järgi süüa sai. Dirigent ja hääleseadja andsid konkursi esinemise kohta tagasisidet ja saime kiita, et kõik oli olnud just nii nagu vaja. Südaöö paiku, kui restoran suleti, liikusime osa seltskonnaga nende ööbimiskohta pisut afterparty't pidama, koduteel põikasime jalakäijate sillale ja vaatasime üle tuledes särava linna
ja kella kolme ajal varahommikul lõppes seegi päev.
3. päev, 21. mai
Laupäev pidi kujunema üsna leboks päevaks, kuna konkursiga seonduv tulemuste teatavakstegemine ja GrandPrix voor algas alles kell 7 õhtul. Hommikul kohtusime osade koorikaaslastega, et planeerida järgmiseks päevaks väljasõit lähikonnas olevasse Plitvička rahvusparki. Peale mitmete erinevate variantide (rendiauto, firma poolt pakutav pakett, edasi-tagasi transfeer) kaalumist otsustasime tellida bussi koos juhiga, mis tuli hinnalt soodsaim ja jäi ära mure, et keegi peaks roolis olema, mina maksin ära käsiraha ja võtsin enda peale ka teistelt raha kogumise, et järgmisel hommikul oleks bussijuhile sulas maksta.
Seejärel ootasid ees mõned kohustuslikud turistilõksud - ronimine kellatorni,
kust avanes tõesti kaunis vaade,
ringkäik ümber vanalinna ning mereoreli ja päikesetervituse-platsiga tutvumine. Päike säras, oli soe, helesinine meri loksus rannapromenaadile...
tõeline puhkus! Lõunatasime promenaadi ääres restoranis Tramonte, misjärel veel pisut suveniiride varumist ja korterisse õhtuseks konkursi lõpu-tseremooniaks valmistuma.
Kuigi päris tseremoonia alguses ei olnudki väga ärevust sees, siis mida edasi aeg läks ja mida enam koore segakooride kategoorias välja hõigati oma diplomi järgi (alustati viimasest), seda rohkem hakkas ärevus hinge tulema, et kõrgele me siis jõudsime... Väga kõrgele - pronksmedal ja 90,33 punkti!!!
Seega suurepärane kolmas koht segakooride arvestuses osalenud 11 koori hulgas! Esimese koha ja GrandPrix auhinna saanud Stockholmi muusikakooli segakoor oli ikka nii teisel tasemel, et meie asjaarmastajatena olime nendesuguste proffidega võrreldes täiesti teisest liigast ja teise koha saanud Riia koorile ei olnud häbi alla jääda, nende kava ja esitus olid väga ägedad. Selja taha jätsime 8 koori nii Poolast, Sloveeniast kui Horvaatiast ja taaskord saime tõdeda, et Põhjamaade ja Baltimaade koorilaul on tasemel.
 |
| konkursil osalenud kooride dirigendid ja koorivanemad lõputseremoonial |
Meeleoluka kontserdi järel õhtustasime koos kooriga taaskord ühes paljudest kohalikest hubastest restoranidest, sedakorda Pašta&Svašta, mille järel suurem osa seltskonnast tuli meie korterisse after-party't pidama. Mina tundsin, et sellel õhtul mul seltskonnas 'sumisemiseks' tahtmist ei olnud ja arvestades järgmisel päeval ees ootavat pikka väljasõitu loodusparki, suundusin vaikselt oma tuppa ja püüdsin korterit täitva melu taustal magama jääda. Kuna seltskond liikus peagi edasi kohalikku vabaõhu-ööklubisse, jäi tuba vaikseks ja uni sai tulla.
4. päev, 22. mai
Pühapäev oli 100% puhkusepäev - konkurss oli lõppenud ja võisime kogu päeva veeta oma äranägemise järgi. Et mitte niisama ainult Zadari vanalinnas aega surnuks lüüa, olime suurema osaga koorirahvast juba eelmisel päeval otsustanud sõita piirkonna ühte tuntuimasse loodusparki - Plitvička järvistu, mis linnast u 130km kaugusel. Kõik, kes olid end nö kirja pannud, olid hommikul õigel ajal kokkulepitud kohtumispaigas, rahade kogumine kulges viperusteta ja seega sain peale transfeeri korraldava firma esindajale rahade maksmist vastutusekoorma kõrvale heita ja täiega väljasõitu nautida.
Sõit kulges imeliselt ilusal mägisel maastikul, üle sildade ja läbi tunnelite (üks neist isegi ligi 6km pikk).
Kohale jõudes oli meil neli tundi nautlemiseks ja kui alguses tundus, et tegemist on totaalselt ülerahvastatud (pilusilmseid asiaate oli ikka sadade kaupa) ja ületurvatud looduskauni kohaga, siis mõningaid keelumärke eirates ja kõrgema veetaseme tõttu suletud radadele suundudes saime osa ikka tõeliselt hingematvatest vaadetest ja võimsast vetemängudest.
Suurima kose juures võtsin mina meie grupist ainukesena ette ronimise mööda mäekülje sisse raiutud ja ajahambast pisut puretud kivitreppi, mis viis justkui läbi muinasjutumetsa (sammaldunud puud, läbi mäekülje raiutud tunnel...)
mäetippu, kus oli võimalik peaaegu suure kose ülemise osaga samal tasemel olla. Täiega adrenaliinilaks oli see ronimine ja saadud emotsioon vedas iseenesest suu kõrvuni! Kirjeldada seda kogemust tegelikult ei saagi, fotojäädvustused ehk suudavad pisut seda kogetud ilu ja looduse võimsust edasi anda.
Neli tundi möödus ettearvatult ootamatult kiiresti, nii et tagasi raja alguspunkti jõudes jäi napilt pool tundi, et hinge tõmmata, külma õllega kuivavat kurku karastada ja seejärel tagasiteele Zadari asuda. Linna tagasi jõudes tekkis võimalus käia ka suuremas kaubanduskeskuses Galleria, mis oli pühapäeva ja õhtust aega arvestades suuremas osas küll juba suletud, aga kus olevast Spar'i supermarketist sain lõpuks lastele ka lubatud kingid. Seejärel korterisse, kiire värskendus ja oligi käes viimane õhtu koos koorikaaslastega Zadaris. Õhtusöögikohta otsides suundusime ühiselt ranna suunas ja jõudsime just täpselt siis, kui päike loojus - hetkeks oli punane tulekera veel näha ja siis vajuski merre... ilus oli!
Õhtustasime seekord päris mere ääres, restoranis Orgulje,
misjärel vaatasime üle teele jäänud koorikaaslaste ööbimiskohad, õnnitlesime vahepeal saabunud sünnipäeva puhul koorikaaslast Rutsi
ja põikasime sisse ka vabaõhu-ööklubisse, kus sel' õhtul suurt midagi ei toimunud, mistõttu oligi aeg korterisse minna, et järgmiseks pikaks lendude päevaks välja puhata.
5. päev, 23. mai
Ja algaski viimane hommik suviselt soojas ja päikselises Zadaris. Pakkisime kohvrid minekuvalmis, sõime oma 'kodu'-ukse all olevas restoranis Tinel kiirelt maitsva hommikusöögi ja oligi aeg lennujaama sõita (sedapuhku liinibussiga). Päris kahju oli lahkuda, sest linn ja ümbruskond oli ju tõesti ilus ja viimased päikselised päevad olid tõelise puhkuse eest.
Kuna saabudes polnud aega lennujaama üldse seestpoolt vaadata, siis nüüd oli selleks tervelt 1,5tundi. Jah, seda oli kaugelt liiga palju, sest lennujaam oli sama suur kui Tallinna bussijaam ja ega seal suurt midagi teha polnud. Õnneks oli kohvikul väliterrass, kus siis ootamise ajal veel päikese käes mõnuleda saime. Kui Zadari tulles saabusid kooriliikmed erinevatel aegadel erinevate lendudega, siis tagasi lendasime 90% seltskonnast sama lennuga ja saime seega rõõmsalt koos oodata.
Lend väljus õigeaegselt ja erinevalt eelmistest kordadest ei olnudki lennuk puupüsti täis, nii et kuigi pileti järgi oli mu koht viimases reas vahekäigu-poolne iste kitsalt kahe kaasreisija kõrval, oli võimalus ümber istuda eespool olevasse täiesti tühja ritta otse akna alla. Loomulikult ei jätnud ma seda võimalust kasutamata ja sain mõnusalt oma reas uhkes üksinduses laiutada (niivõrd kui RyanAir'i lennukite kitsastes oludes üldse laiutamise ruumi on).
Brüsseli Charleroi lennujaam ei olnud palju suurem kui Zadari oma ja kuigi kahe lennu vaheline ooteaeg oli poole lühem, kui saabudes Londonis passides (6 tunni asemel 3 tundi), tundus see mööduvat poole aeglasemalt. Ainuke vahva ja eriline asi oli lennujaama ootesaalis olev klaver, millel kirjas "Play me". Leidus päris mitmeid reisijaid, kes julgesid klahvide taha istuda ja siis paremini või kehvemini klaveri klimberdamisega hakkama said. Püüdsime ka meie koori hääleseadjat Annet nõusse saada, et ta mõne loo mängiks ja et tema laulustuudiost meie koori tulnud noor bass Gert klaveri saatel laulaks, aga meie veenmisoskused polnud siiski piisavad ja see meelelahutus jäi kuulmata.
Kohustuslik külmkapi-magnet ostetud ja kuulus Belgia pehme vahvel söödud (huuhhhh, oli see vast magus amps), polnudki muud teha kui oodata. Osa sellest ajast veetsin tax-free poe kosmeetika osakonnas erinevate kuulsate (ja kallite) kaubamärkide näidiseid proovides ja pisut make-up'i kohendades. Isegi reisikaaslased märkasid ja norisid sõbralikult mu kallal, et näe, kojuminekuks näo pähe joonistanud, aga kuidagi tuli ju aega surnuks lüüa :)
Lõpuks oli kolm tundi siiski möödas ja saime lennukile. Käsipagas võeti taaskord pagasisse ära, kuid see-eest sain lennukis jälle eelviimases, tühjaks jäänud reas laiutada ja ei pidanud viimases reas keskmisel istmel kahe võõra vahel ennast koomale tõmbama ja ebamugavalt tundma. Ka viimane osa lennureisist möödus vahejuhtumiteta ning kui lennukiaknast hakkasid paistma kuldkollase põllulapid vaheldumisi metsadega, olimegi Riias.
No peaaegu kodune tunne oli juba, kuigi tegelikult ootas ees veel pisut üle kahe tunni autosõitu, et päriselt koju jõuda. Kuigi väsimus hakkas ligi hiilima, suutsime ärkvel ja erksad püsida ning pisut enne südaööd olimegi Pärnus!
Meie tubli autojuht Kristel tõi meid samasse punkti, kust reis neljapäeva varahommikul algusegi sai ning kui olime üksteisele head ööd soovinud, sain veel paar minutit Kallist Kaasat oodata, kes mulle autoga vastu pidi tulema. Oli ikka hea tunne küll, kui tuttav autonina parklasse keeras ja armas abikaasa tervituseks kaissu haaras. Koduväravast sisse astudes tabas mind ülevoolav koeraarmastusest nõretav karvane tervitus Krambult ning peale pisukest muljetamist ja suveniiride-kinkide lahti pakkimist võiski päeva ja ühtlasi reisi lõppenuks lugeda.
oli laulu, oli muusikat, oli elamusi, oli päikest, oli väsimust, oli ülevaid emotsioone, oli nalja ja naeru. järgmisel aastal jälle :)
