ei ole minu päev...

tänane päev pidi olema vahva ja tore. peale Piiga hoidu viimist ja elektriauto tööle laadima jätmist pidin osalema KD-i lasteaia õppetegevuses ehk et hommikupoolse aja pidin veetma koos kalli pojaga tema maailmas. ja siis oleks pidanud olema veidi vaba aega ainult minule endale ja siis kella 3-ks pidin tulema ühele edasilükkamatule kohtumisele kontorisse ja siis oleks kohe-kohe saanud Piigale järgi minna ja olekski päev õhtus olnud. nii oleks pidanud olema...

kõigepealt helistas lasteaia õpetaja hommikul enne 8t ja vabandas, et oli minuga õppetegevuses osalemise päeva kokku leppides täiesti ära unustanud, et neil on täna lasteaias teater. pool kümme algab. mis tähendab, et tema peab hommikuringiga alustama täpselt kell 9, et jõuda pool tundi enne etenduse algust lastega midagi ära teha. et mina saaksin õppetegevustes osaleda peale etendust, enne, kui lapsed hakkavad välja minema. eeeeeehhhh, nojah, mis siis ikka, eks ma siis liitun hiljem... olin arvestanud, et jõuan linnast ühistranspordiga lasteaia juurde u veerand kümneks ja et ehk õpetaja saab hommikuringiga alustada veidi hiljem, aga hea küll.

siis sättisin ennast pool üheksa kontorist linnaliini peatusesse minema ja kohale jõudes avastasin, et bussipeatuse märkidel on punased ristid peale tõmmatud. et mis mõttes??!!!?? peatust ei ole või??? aga kus siis on, ühtegi selgitavat kirja või viita ka ei paistnud. mööduvalt naisterahvalt sain info, et tõesti sõidavad bussid vist hoopis kõrvaltänavalt, aga kus peatus asub, ta küll ei tea. tänasin ja ühtlasi proovisin kohe telefoniga bussipargi kodulehelt operatsiivset infot leida, et kuhu ja mis ulatuses liin on ümber suunatud. mitte mingisugust infot!!! olin juba päris kuri ja kui siis paralleelset tänavat mööda otsivalt bussipeatuse järgi vaadates edasi astusin ja endast mööda tuhisevat bussi nägin, mis loomulikult ei kavatsenudki peatuda, kuna peatust ei olnud, siis sain kohe väga väga kurjaks. järgmine kesklinna kaudu sõitev buss läheb tunni aja pärast, aga siis ma ei jõua ju üldse enam poja lasteaeda! teine buss, mis linnast otse meie külakesse viib (kaks neid liine ainult ongi, pooletunnise vahega, isegi vedanud meil), sõidab aga hoopis ülejõe kaudu, mis tähendas minu jaoks seda, et kiiresti-kiiresti jalad selga ja siht teisele poole jõge. mingil hetkel sain paar peatust ka bussiga ja üle jõe jõudes lootsin vaid, et see teine buss, mis sealtkandist ainukesena meie külla sõidab, ei oleks veel ära läinud.

huuuhhhhhh, vedas, ei olnud, sain veel mõned minutid oodatagi ja planeeritust pool tundi hiljem olingi lasteaias kohal. etendus lõppes peagi, sain koos lastega hommikuringis istuda, ise ühe näpumängu-liisusalmi lastele õpetada ja oligi õuemineku aeg. ehk et minu jaoks aeg "tööle tagasi" minna. kuna KD on ju üsna klammerduv (piisas mul kohale jõuda, kui kutt ainult minu süles või mul käest kinni hoides oli nõus olema) ja ma ei olnud üldse kindel, kuidas ta on nõus maha jääma, kui mina peale tunnikest koosoldud aega jälle ära lähen, siis leppisime õpetajaga nii kokku, et kõik lapsed saadavad mu väravani, kuna KD-i emme peab tööle minema. töötas päris hästi, kutt ei hüpanud just rõõmust, aga jäi siiski üsna rahulikult värava juurde maha, lehvitas mõned korrad ja läbi see lasteaiahommik minu jaoks oligi.

kiirelt koju, pesu kuivama, paar ampsu hilist hommikusööki ja siis taas ühistranspordiga linna tagasi. olin plaaninud kasutada vaba lõunat jõulukingituste-otsimise-pilguga ringivaatamiseks, mida ma ka tunnikese jagu tegin, misjärel sättisin ennast kella kolmeks tagasi kontorisse eelmisel päeval kokku lepitud kohtumisele. ja siis, avades elektroonilise postkasti, leidsin sealt kirja selleltsamalt tegelaselt, kes ekstra tänaseks päevaks kohtumist soovis (kuna see oli ainus aeg, mis talle sobis) ja selles kirjas seisis, et ootamatult selgus, et ta peab juba kell 5 pealinnas olema ja ei saagi kohtumisele tulla ja et ta teeb ettepaneku arutada teemat skype'is. ???????????? inimene teab, et ma ei ole täna kontoris, et ma spetsiaalselt tema soovile vastu tulles leian siiski võimaluse kohtuda ja siis ta mitte ei helista, kui asjaolud muutuvad, vaid saadab meili?!?!?!? oi kui kuri ma olin, kohe väga väga kuri. kui tegelane siis lõpuks helistas, hetkel mil' oleksime pidanud tegelikult kohtuma, siis ei jätnud ma oma pahameelt ka väljendamata. nojah, tegin seda siiski vaoshoitult ja viisakalt, aga siiski piisavalt arusaadavalt, et tüüp tundis vajadust mitu korda vabandada.

seega oli minu päev lõplikult ja täielikult rikutud. positiivne kogu selle segaduse (mis mulle täiesti korraliku ja vastiku peavalu tekita) juures oli vaid see, et sain tänased tööasjad kontoris ära teha ja homme hommikul ei ole kirjad-kõned kuhjas ootamas.

vähemalt oli õhtu lastega mõnus.

võta veidi aega

nädalavahetus oli tegus. pühapäevaks tundus, et võib-olla isegi liiga tegus, sest siis oli tahtmine ainult niisama lebotada ja mitte millegagi tegeleda. aga lapsed ju sellest ei hooli...

reede õhtul oli minu aeg. NK sai kokku ja õhtu oli täpselt nii vahva ja meeleolukas nagu alati. olen tõeliselt õnnelik, et minu elus on "minu inimesed", kellega on alati hea ja kes on alati minuga ühel lainel. juttu jätkus kauemaks, tantsu ka ja kuigi koduuksest astusin sisse veidi peale kolme varahommikul, ei olnudki laupäevane olemine kõige väsinum.

laupäeva õhtul ootas ees järgmine ettevõtmine - õhtu koos heade sõprade M ja D perega. lisaks oli külas veel perekond V. oma kolma lapsega, nii et lastetuba andis väiksema lasteaia mõõdu välja - seitse last vanuses 12 aastat kuni 7 kuud :) meie lapsed nautisid olukorda täiel rinnal, pidasid ennast täiesti kenasti üleval ja meil Kalli Kaasaga oli ka tore. kuna eelmisel õhtul olin mina pidutsenud, siis laupäeva õhtu oli Kallile Kaasale ja peaaegu südaööni sai ta koos sõpradega lõõgastuda. siis aga hakkasid lapsed väsimuse märke ilmutama, minu närvid olid ka juba hoiatavalt pingul ja nii sai kogu see kamp autosse suunatud ja kodu poole sõit!

ja vot pühapäevaks andis see nädalavahetuse trall siis tunda. Kaasa oli üsna väsinud ja vaevatud suurema osa päevast, ega minugi olemine kõige värskem ja reipam ei olnud ja täiesti märgatavalt ei jõudnud me piisavalt lastega tegeleda. aga see tähendas seda, et õhtuks olid lapsed juba üsna ülemeelikud. ja issi-emme seetõttu muidugi veel närvilisemad. surnud ring.

õnneks mingil hetkel teadvustasin endale, et ei saa ainult enda väsimuses marineerida, tuleb ikka järeltulijatega ka tegeleda ja püüdsin päästa veel mis päästa andis. veidi liiga hilja vist, sest õhtune vannitamine läks kohati ikka väga kriitiliseks. siiski oli poole kümneks vaikus majas ja saime Kalli Kaasaga nädalale saunas tavapärase punkti panna - leil, pesu, šampus, teleprogramm :) ihu puhas, meel rahulik ja õppetunni võrra rikkamad - lastele peab aega leidma, alati!

nii armas

hommikul Piigaga lastehoiu juurde jõudes oli seal ka üks teine ema, kellel poeg lohutamatult süles nuttis. nad polnud ammu hoius käinud ja ilmselgelt ei olnud pisike mehepoeg nõus hommikuse kohustusliku hoiduminekuga. päris hale oli kuulata, aga mis teha... kiirustasime Piigaga rühma ja kui üleriideid ära võtsime, jõudis riietusruumi ka seesama õnnetu poisike ome emmega.

ja siis juhtus midagi kummalist - poiss tormas joonelt minu juurde (nägin teda põhimõtteliselt esimest korda), pani mulle käed kõvast-kõvasti kaela ümber (kükitasin parasjagu Piiga kapi ees) ja hoidis nii mitu sekundit! loomulikult kallistasin vastu, ütlesin tere ja kinnitasin, et nii tore, et ta jälle meie seltsi tuli :) ja siis oli nutt vaibunud, mehepoeg läks rahulikult oma kapi juurde ja hakkas õuekombet seljast võtma.

see oli nii ootamatu, nii uskumatu ja nii armas! kallistus võõrale tädile ja hommik oli jälle ilus :)

väikesed lapsed, väikesed mured

... suured lapsed, suured mured.

nii tavatsetakse öelda, olgu siis lapsevanematele lohutuseks või "lohutuseks". kuna meie lapsukesed on veel üsna väikesed, siis pole suurte laste muredega veel isiklikku kokkupuudet, aga ka väikeste laste mured tunduvad piisavalt suured, kui need mured enda lapsi puudutavad.

KD-i käitumine on muutunud. varasemast heatahtlikust ja rõõmsameelsest tegelasest on saanud paras "frukt". asjade loopimine, tõukamine, löömine, kiusamine, mitte-sõna-kuulamine, valetamine... päris pikk nimekiri ühe 3-aastase kohta. murelikuks teeb see, et selline pahandusi põhjustav käitumine on hakanud avalduma just lasteaias. ei ole just meeldiv lapsele järgi minnes kuulda õpetajalt, mis jama poja seekord korraldas. päris kurvaks teeb.

emaga põgusalt teemat arutades ütles ta kogenud lasteaia- ja kooliõpetajana kohe, et kõik laste käitumisprobleemid saavad alguse tähelepanu puudusest. ja kuna kodus ei peaks KD-il küll tähelepanust puudust olema, siis pani see mõtted liikuma sinnasuunas, et alates sügisest on KD-i rühmas varasema 16-e lapse asemel tervelt 8 last rohkem, sest sõimerühma asemel on tegemist aiarühmaga. ja meie poja jaoks, kes on pigem omaette nokitseja ja ei satu suurtest rahvamassidest just vaimustusse, on see kindlasti oluline muutus. ja tundub, et mitte positiivne muutus.

viimastel päevadel on lisaks käitumisprobleemidele lisandunud veel ka kokutamine. jälle. suvel, kui poja rühm suvepuhkuste ajaks suurte laste rühmaga kokku pandi, oma õpetajad ära olid ja peaaegu iga päev uus õpetaja liitrühmaga tegeles, mõjus see KD-ile nii, et ta paar kuud ikka väga korralikult kokutas. nii tõsiselt, et hakkas ikka väga kõrva. me ei teinud sellest siis küll väga probleemi, andes endale aru, et see ongi lapse reaktsioon tema jaoks turvalise igapäevarutiini kadumisele ja olles samas siiski valmis spetsialistide poole pöörduma, kui probleem paari kuuga ei kao. õnneks andis sügisel, kui tuttavad rühmaõpetajad jälle püsivalt tagasi olid, probleem järgi ja oli täiesti kadunud kuni praeguseni.

üsna tõenäoliselt tunneb KD ennast suuremas rühmas ebakindlamalt, õpetajatel on vähem aega ainult temaga tegeleda ja tulemus on siis nüüd näha. tähelepanu saamiseks teeb ta ükskõik mida, sest ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu. ja just seda soovib ta ilmselt ülekõige õpetajatelt saada. samas, kui hommikul rühma minnes pojaga nn reeglid - õpetaja sõna tuleb kuulata, lüüa ja asju loopida ei tohi - üle korrata ja seda just õpetaja kuuldes, siis pidi olema päeva jooksul teda hoopis lihtsam "ohjes hoida", kuna piisab vaid hommikuse kokkuleppe meenutamisest, kui poja mõnevõrra taltub.

plaanin oma mõtted ka rühma õpetajatega läbi arutada, et saaksime üheskoos parimat lahendust otsida. selles mõttes on meil küll vedanud, et KD-i rühma õpetajad on väga toredad noored naised, kes tõesti pühenduvad ja oma tööd südamega teevad.

samas mõtlen juba praegu hirmuga, et mis siis saab, kui me ei peaks praegu suutma pojale seda nii olulist turvatunnet ja tähelepanu tagada? kui ei suuda nn vundamenti valada, et tekiks lapseea baasiline usaldus ja turvatunne, mis on aluseks edasises elus hakkama saamiseks. mis siis, kui need käitumismustrid jäävad kuhugi alles ja kooli minnes veelgi võimenduvad? eks see on muidugi irratsionaalne hirm ja loodan väga, et suudame koos Kalli Kaasaga siiski olla mõistvad ja rahulikud lapsevanemad ning ka selle perioodi üle elada, aga jah - murelikuks teeb...

kõikvõimas internet

viimasel ajal olen päris mitmel korral pidanud tõdema, et internetist on tõesti kasu. reaalselt kasu ühe või teise asja korraldamiseks. ja eriti on abiks olnud kõikide inimeste tõeline elu internetis ehk facebook :)

esmalt sai fb kaudu müüki pandud juba aastaid toanurgas tolmu kogunud trenazöör-stepper. kuigi Kallis Kaasa arvas, et kes seda ikka tahab, siis arvasin, et proovida ju ikka võib. raha see ei võta ja aegagi kulub minimaalselt - mõned klõpsud fotokaga ja pildid netiavarustesse. päris üllatav oli, et huvilisi oli kohe mitu ja vähem kui nädalaga oli trenazöör  uue omaniku leidnud, meil toanurgas hulgaliselt vaba ruumi ja rahakotis täitsa tuntavalt rohkem raha.

teine oluline abi on tulnud lasteriideid otsides - fb foorumite kaudu olen leidnud Piigale imearmsa roosa lambanahkse voodriga talvekomplekti (jope ja nn suusapüksid, kõigest 7! euriga, uued maksavad 70-80 eurot), samuti korralikud talvesaapad (samuti poehinnaga võrreldes kümme korda odavamalt) ning poisile vähem kui kümne euroga super-šiki piduliku komplekti (triiksärk, viigipüksid, vest), mis jõulude ajal kohe käiku läheb.

just internetifoorumite abiga sai müüdud ka meie laste duubelkäru (kiirelt ja soovitud hinnaga) ning sealkaudu sai leitud ka kevadise Rootsi-reisi ajaks kergkäru ja suviste ringisõitmiste jaoks reisivoodi (mõlemad laenuks sõprade käest, kellel endal parasjagu sel' hetkel neid vaja polnud).

ja nüüd oleme leidnud Piigale võrevoodi asemele just sellise lahtikäiva lastevoodi, nagu juba ammu otsinud oleme ja seda täiesti tasuta! hea ikka, kui lai internet toob lähedale kauged sugulased (antud juhul nt onutütre, keda tegelikkuses pole kahjuks enam aastaid kohanud) ja neil pole kahju pakkuda abi, kui seda netiavarustesse küsima oleme läinud.

sügisuni

kuigi eile kirjutasin juba advendiaja ootusest, siis täna lõunapausi ajal oma jalutamistiiru tehes oli igal pool ja iga keharakuga tunda sügist. hallikaspruuni, kõdu järele lõhnavat, tuulist ja unne suikuvat sügist.

pärnu tõesti justkui uinub, kui suvine soojus kaob ja linn on nii vaikne ja rahulik. ainult rannas oli tunda sügise raevukamat palet, kui tuul pani lained ähvardavalt kohisema ja mere kohal kauguses luurasid tumedad pilved.

tundsin, et see hetk oli väärt pildile püüdmist :)

ootuse aeg on ootel

täna on selline tukkumise päev. õues on kogu päeva olnud ebamääraselt hall ja hämar, mingil ajal vist sabistas isegi uduvihma, töö juures on hästi vaikne ja rahulik ja mõtted saavad oma rada uidata.

lõunapausi ajal käisin ühes kodukaupade poes natuke jõulutunnet uudistamas. uskumatu, aga kahe nädala pärast ongi esimene advent! erinevalt varasematest aastatest ei kargagi veel puna-kuldne-muidukirju tilu-lilu ja plastmasskuused vaateakendel möödakäijatele otse silmade vahele, kuigi on ju olnud ka neid aastaid, kui juba oktoobri lõpus jõuludega lajatama hakati. nüüd tuleb ikka poodi sisse minna ja riiulite vahel ringi vaadata, et jõulu märgata. aga nii meeldibki mulle hoopis rohkem - jääb see ootamise aeg ikka õigesse aega.

eile linnas toimetades jäi silma, et peatänava puudele sätiti jõulutulesid paika. ja siis tabaski see ootuse-aja saabumise teadmine kuidagi eriti äkiliselt, aga see oli selline mõnus tunne - vaikselt hakatakse sättima, et esimeseks advendiks kõik valmis oleks.

ja siis lõuna ajal juba-veidi-jõuluses-poes ringi vaadates tekkis selline hea ja soe tunne. et on aega oodata ja ennast selleks valmis seada. et saab otsida ja uudistada ja mõelda, mis kallitele lähedastele rõõmu võiks valmistada. et ei pea tormama viimasel nädalal ja tegema häda-oste, et midagigi kingikotti oleks pista. et saab seda ootuse aega oodata.

kuigi hetke-meeleolu-ostud on praktiliselt unustusse vajunud (no lihtsalt ei satu tavaliselt niisama poodi uitama ja ei satu ka rahakotis vaba raha olema), siis täna ostsin just selle mõnusa hetkemeeleolu ajel ilusa punase jõuluse liniku ning Kallile Kaasale ja lastele mõeldes piparkoogimaja valmistamise vormid. et kui see päris ootamise aeg on käes, siis oleks sel' aastal midagi päris uut ka - meie kodule ja meie perele :)

ema hirmud...

juba siis, kui poja lasteaeda harjutamine algas ja telefoni sai sisestatud rühma kontaktnumber, kaasnes sellega täiesti ebaratsionaalne hirm - hirm näha keset päeva telefoni ekraanil lasteaia numbrit ja mõelda, et nüüd on lapsega midagi juhtunud... kui välja arvata esimesed harjutamise nädalad lasteaias, mil' poja rühma jäädes ainult hüsteeriliselt röökis ja kõne lasteaiast oli praktiliselt igapäevane nähtus, ei ole see hirm tegelikkuseks saanud. kuni eilseni.

igaesmaspäevaselt istungilt tulles mobiili kontrollides nägin vastamata kõnet. lasteaialt. kummalisel kombel ei osanudki kohe nagu midagi karta, kuigi just selline kõne oleks ilmselt üks minu hirmu-unenägude teema. tagasi helistades selgus, et asjalood on justnimelt üsna hirmutavad. poja oli keeldunud hommikuringis osalemast, mingil hetkel mängunurgas põrandale kerra ennast tõmmanud, nutma hakanud ja kõhuvalu kurtnud, ise sealjuures näost täiesti valge olnud ja külma higiga kaetud. ei ole just kirjeldus, mida kontorilaua taga istudes oma lapse kohta kuulda tahaks.

oli lihtsalt vedamine, et eilseks ei olnud peale istungit ühtegi kohtumist/nõupidamist kokku lepitud ja sain kohe lasteaeda lapsele järgi sõita. ja kohapeal avanev pilt oli üsna ootamatu - positiivses mõttes. laps mängis rahulikult, näost rõõsa ja olemiselt rõõmus. huuhhhh, milline kergendus, kuna olin juba valmis, et haaran rühmast lapse ja kiman kohe emo-sse. kuulasin veel õpetaja kirjeldust hommikustest sündmustest, leppisime kokku, et jälgin terve päeva poissi ja kui midagi rohkem ei toimu, siis tuleb poja järgmisel päeval taas lasteaeda.

päev kodus möödus absoluutselt normaalselt - kutt nautis kvaliteetaega koos emmega, seletas oma tähtsaid mõtteid, magas korralikult lõunaund ja oli igati rõõmus ja rahulolev 3-aastane. õnneks ei olnud tööasju väga palju toimetada, kõik vajalik sai ka kodus arvuti ja telefoni teel tehtud ja seega oli mul täiesti ootamatu (pool)vaba päev. eks me siis nautisime pojaga koos :)

tegelikult teevad sellised ootamatud terviserikked väga murelikuks. laps ei lähe ju niisama lambist näost valgeks ja ei kurda põrandal maas kõhuvalu - mis see siis oli? jah, praegu on vist mingi kõhuviirus liikvel ja võib-olla avaldus see KD-l just sellisel kummalisel moel, aga kahtlus jääb ikkagi... Perearsti poole pöördumisel ei näe ma praegu mõtet, sest tagantjärgi ju ei fikseeri, mis seisundis laps parasjagu oli ja kui mingeid muid kaebusi ei ole, mida see arstki siis tuvastada või leida saab. eriti veel arvestades meie poja vastumeelsust igasuguste arstide juures käimise suhtes, pole mingit mõtet niisama sinna draamat tegema minna. eks tuleb lihtsalt ise poissi jälgida ja kui mingeid kummalisi hädasid veel peaks ilmnema, eks siis vaatama, mis ja kuidas.

ja reedel läheme igaks juhuks kõrvaarstile kontrolli, sest mulle tundub, et KD ei kuule piisavalt hästi. vahetult enne 2-aastaseks saamist sai sellises kontrollis käidud ja see vastupanu-kisa, mis poja kõrist siis kostus, on mul veel praegugi meeles, aga loodame, et seekord läheb rahulikumalt. mingil hetkel võiks ju laps arstidest ka hästi arvama hakata :)

unekool

Piiga on jõudnud faasi, kus õhtune magaminek on kujunenud tõeliseks "tsirkuseks". ja sealjuures selliseks tsirkusesks, mis igal õhtul emme närvidest mustmiljon ära kulutab. ei ole lõbus.

KD-i magamajäämise saaga algas juba enne aastaseks saamist. laps lihtsalt ei jäänud magama enne, kui tund-poolteist oli voodis võimeldud, rahmeldatud ja peaaegu sõna otseses mõttes saltosid visatud. lisaks pidi emme kogu aeg juures olema, sest üksi voodisse jääma ei olnud poiss nõus. kuna esimese lapse puhul ei tea ju, mida oodata, siis eeldasin, et küllap nii need asjad käivadki, püüdsin võimalikult rahulik olla (enamasti ei õnnestunud...) ja lootsin, et küllap ta varsti kasvab sellest välja. lasteaeda mineku ajaks e siis u kahe-poole-aastaselt oli see periood läbi, võib-olla isegi veidi varem, täpselt ei mäleta. igal juhul juba aasta aega on poiss jäänud magama iseseisvalt, ilma et peaks (enamasti) voodi kõrval istuma ja vaatamata aeg-ajalt toimuvale piiride katsetamisele ja erinevate trikkide väljamõtlemisele, kuidas emmet-issit võimalikult kauaks enda voodi kõrvale saada, võib poja magamajäämist varasemaga võrreldes nüüd juba rahuldavaks lugeda.

Piiga on titest saati hoopis teistsugune olnud. nii kui pea patja puutus, laps põhimõtteliselt magas. viis kuni kümme minutit Piiga voodi kõrval ja ei sügav uni oligi kohal. ei kujuta ka päris täpselt ette, kuidas ma oleksin suutnud mürgeldava KD-iga hakkama saada, kui samal ajal oleks olnud vaja ka Piigat rahustada, aga õnneks antakse igaühele vaid niipalju, kui ta kanda jaksab - seega oli minu rõõmuks super-magajast Piiga ja emmet-hulluks-ajav KD.

nüüd on aga Piiga miskipärast otsustanud, et magamajäämine ei kõlba kuhugi. hoopis toredam on kõva häälega laulda, voodis seitse tiiru teha, voodiriided sassi ajada, jalgadega voodiotsa taguda (nii et terve maja väriseb) ja viimase avastusena endal tuduriided seljast ära kiskuda ja siis neid iseseisvalt tagasi pusima hakates totaalselt hätta jääda ja kõva häälega emmet-issit appi kisada. oehhhh.... kuna varasemalt on Piiga olnud ju nii nii nii tubli uinuja, siis selle taustal tundub praegune trall isegi veel hullem, kui pojaga toimunud magama-jäämise-võitlemised. kuigi jah, teatav tasakaal on maailmas siiski olemas - KD ei lase õekese trallist ennast seni veel väga kaasa haarata ja on suutnud kõrvalvoodis toimuva möllu keskel mõnikord isegi rahulikult magama jääda.

ma ei ole kunagi mingit süstemaatilist laste magama-jäämise-õpetust rakendanud või spetsiaalselt neid kuidagi harjutanud iseseivalt ja vaikselt-kiirelt magama jääma. olen lastekasvatamise osas pigem seda meelt, et oskused-teadmised tulevad siis, kui on õige aeg ja vanemate asi on suunata ja pidevalt infot jagada, küll laps omandab selle siis, kui ta selleks valmis on. seetõttu ei plaani ma ka praegusel hetkel kindlasti mingit klassikalist "unekooli" rakendama hakata ja selleks on minu lapsed juba kaugelt liiga suured ka. küllap möödub ka see faas üsna pea, kui selleks on õige aeg ja seni tuleb lihtsalt oma raudsed närvid veel raudsemaks karastada. ja siis on kunagi hiljem lihtsalt lõbus siit blogist lugeda, mida kõike tuli kunagi üle elada... :)