mõni rida

kogu aeg on nii kiire olnud, et mul lihtsalt ei ole enam meeles, mis kõik vahepeal toimunud on. et järg päris käest ära ei kaoks, panen mõned read siiski kirja - sellest, mis meenub.

mingil ajal eelmisel (või juba üle-eelmisel?) nädalal sai pisut aias toimetatud ja suurem osa peenardest on nüüd talve tulekuks valmis. on olnud väga kuiv ja ilus sügis, nii et aias toimetamine oli päris mõnus, kogu perega koos ja parasjagu ülesandeid korraga.

KD alustab oma esimest ametlikku koolivaheaega. tubli poiss on olnud, iseseisvub kiiremini, kui ma ilmselt näha tahaks ja valmis leppima olen, aga kool põhimõtteliselt meeldib, lugemini tuleb juba päris soravalt, õppimisasjad on korras ja ees ootav vaheaja-nädal täie õigusega välja teenitud.

järgmise nädal aega veedab meie juures minu ema, et lastele vaheajal seltsiks olla. ei tundunud mõistlik Piigat lasteaeda viia ja poissi terveteks päevadeks üksi koju jätta. veel vähem mõistlik tundus mõte kahest lapsest üksi kodus. seega on meil nüüd nädal aega kodus kaks last ja vanaema - väga hea kooslus :) lapsevanemad saavad rahulikult tööl käia, lapsed vaheajast rõõmu tunda ja vanaema lastelastega kvaliteetaega veeta.

töö juures on järgmised paar nädalat tõeline enese proovilepanek - kui üleriigiline valdkonna konverents lõpuks korraldatud saab, siis võib hinge tõmmata ja enesega rahul olla. osavõtjaid on ligi 300, esinejad oma ala tunnustatud tegijad, konverents kestab kaks päeva ja ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ... huuhhh.

konverentsile järgnevale nädalalõpule plaanitud traditsiooniline sügispuhkus, sedakorda Saaremaal Johan Spa-s, koos Kalli Kaasaga saab olema ilmselt tõeline pingete mahalaadimise ja lõõgastumise hetk. veel pisut pingutust ja ongi käes.

õues on vaheldumisi karged härmatisega ehitud hommikud ja särava päikesega päevad, lisaks juurde kõlekülm tuul ja langevate lehtede sahin. täna käisime lastega kodumetsas sügist otsimas, müttasime tavapärastelt radadelt kõrvale päris metsa sisse ja otsisime erinevusi okaspuumetsa ja lehtpuumetsa sügises. mõnus oli, isegi vaatamata sellele, et üsna jalutuskäigu alguses hakkas külma vihma tibutama. õige riietus ja reibas meel ei lasknud vihmal segada ja üle tunniajane jalutustiir meeldis kõigile osalejatele.

Kallis Kaasa on taaskord koolis, neli päeva jutti, hommikul 9-st õhtul 7-ni. pisut kurb, et nädalavahetusel koosolemise aega napib, samas on ta ikka super tubli, et tahab ja viitsib niimoodi töö ja pere kõrvalt õppida. nii et püüame need kord kuus olevad koolinädalavahetused lastega koos hakkama saada ja neid päevi, kui Kallis Kaasa kodus, sellevõrra rohkem nautida.

väike ülestähendus iseenda jaoks, kui külmik tühi, peas ideedepuudus ja pere ootab õhtusööki - võta sügavkülmast pärmi-lehttaigen (loodetavasti see ikka on seal...), vooderda sellega ahjuvorm, täidiseks kasuta külmikus leiduvat vorsti (hakitud kuubikuteks), vala peale piima-muna-riivitud juustu kaste ja kaunista taignaribadega. paarikümneks minutiks 200-kraadisesse ahju ja ongi juustu-vorsti pirukas veidi teismoodi kujul valmis - maitseb hea ja täidab suurepäraselt kõhtu!

kui hirm lööb hinge kinni

eelmises postituses kilkasin rõõmust, et pojal on koolirütmi sisse elamine ja uue elukorraldusega harjumine läinud oodatust isegi lihtsamini ja kardetud probleeme ja tagasilööke justkui polegi olnud. jahhhh, ära kilka enne õhtut, ütleb vanasõna ja tundub, et paika peab see tarkus tänagi ...

hommikul kooli sõites avastasin poisi koolikotti autosse tõstes, et ühe küljetasku klapp on katki. mitte kogemata kuhugi taha kinni jäänud ja katki rebenenud, vaid konkreetselt lõigatud, kääridega. kuna tegu ilmselgelt juba tehtud ja vihastamisega enam asja ei paranda, siis hingasin sisse-välja, püüdsin rahulikuks jääda ja uurisin tõsisel häälel poja käest, mis värk on. oli näha, et kutt saab ise ka aru, et asi on jama, kogus ennast päris pikka aeg aja siis uuris vaikselt, et kui ta nüüd päris ausalt ütleb, kas ma siis ei pahanda? oehhh seda väikese lapse suurt muret... minu selgituse peale, et pahandamine ei muuda asja ja et ma tahaksin aru saada, miks ta nii on teinud, tuli mõne hetke pärast kiirelt "ma lõikasin selle ise meelega!" ja siis käis käsi kiirelt suu ette, justkui isegi ehmudes selle peale, mis ta nüüd ütles.

nojah, püüdsin rahulikult aga kindlalt selgitada, mis asjad/materjalid on lõikamiseks ok ja mis mitte ning olimegi juba kooli juures. kalli ja pai ja head-päeva-soovimine läks kenasti ja olingi juba uksest välja astumas, kui klassijuhataja tuli ja uuris, et kuidas läheb ja kas täna KD-iga kõik korras, kuna eelmisel päeval oli KD halba enesetunnet kurtnud. kuna eile oli ju õpetajate päev ja päevarutiin tavapärasest pisut erinev, siis võis see KD-le nii mõjuda küll ja selles osas olime õpetajaga samal meelel, eriti kuna päeva teises pooles oli poiss eile väga reibas ja aktiivne olnud. siis aga ütles õpetaja lause, mis mind täiega kummitama jäi - on näha, et KD-i sees on palju pinget, aeg-ajalt teeb äkilisi kontrollimatuid liigutusi, mille käigus teisedki haiget saanud ja kipub sodima (lauasahtel täis joonistatud) ja päeviku kilekaaned olid mingi hetk katki lõigatud ...

siis hakkas häirekell lööma! jälle lõikamine?! jah, olin märganud seda katkist päevikukilet ja selgitanud, et asju on vaja hoolikalt hoida, aga ei osanud selles üheselt mingit probleemi näha. ka siia-sinna vihiku- ja raamatulehtedele tekkinud joontepuntrad said minu poolt tähelepanu sedavõrd, et rääkisin pojale, et kooliasjad on tähtsad ja neid tuleb hoida ja sodimine ei sobi. arvasin oma enesekindluses, et küllap on lapsel koolis igav ja seetõttu jääbki aega sodimiseks ja lolluste tegemiseks. aga kui nüüd õpetaja sõnad lapse pingesolekust ja ärevusest ja poisi enda välja pahvatatud"ise meelega lõikasin!" ja sodimised vihikutesse/raamatutesse kokku panna, siis kas näen vaid tonti või ongi äkki midagi olulist seni märkatama jäänud? ehk ongi poja püüdnud niiväga ise hakkama saada ja emme-issi rõõmuks tubli olla ja kõik hirmud ja kartused enda sisse surunud, et ainukeseks ventiiliks on olnud selle ärevuse maandamine mustade joonte ja lõikamise abil??

ehk on see vaid minu psühholoogiaõpingute teoreetiliste teadmiste liiga üks-ühele ületoomine hetkeolukorda, aga ma ei saa sinna midagi teha, et koolimaja uksest välja astumisest alates olen kartnud. kartnud oma lapse pärast. ja olnud kuri iseenda peale, et tahtes uskuda kõige paremat ja olles kindel, et minu laps on ju nii tubli, olen ehk liiga vähe aega pühendanud KD-ile toeks olemisele ja liige kergelt uskunud, et kõik ongi korras.

ehhh, loodan, et reageerin üle. et tegelikult ei ole asi nii hull ja et see postitus on vaid ebaratsionaalselte emotsioonide väljaelamiseks. et kui nüüd poisiga räägin ja uurin ja püüan väga rahulik ja toetav olla, et siis tegelikult ei olegi midagi hullu lahti ja kooliellu sisseelamine kulgeb vaikselt edasi ja peagi on kutt koolis nagu üks rüblik ikka.
aga ma ei saa ikkagi midagi parata, et see hommik ja õpetaja sõnad hirmutasid mu täiega ära...

lahe laupäev

KD võttis tänase päeva kokku sõnadega super-mõnus-ülivägavinge-äge ... või midagi taolist :) nojah, kui päeva mahub kinokülastus koos kommisöömisega, lõuna-ampsuks jäätis, õhtusöögiks emme tehtud viineripirukad, enne uneaega telekast pikk multikas ja sinna vahele palju mõnusat mänguaega, siis võivad lapsed tõesti rahul olla.

mina olen ka rahul. kõigele eelpoolnimetatule lisaks on elamine koristatud, kaks masinatäit pesu pestud ja lastega mõnus päev koos veedetud. ja kõike seda on teha saadud nn üksikema-rollis, sest Kallis Kaasa on 'sookollitamas'. päris mitmendat korda pidin täna mõtlema selle peale, et kuidagi on just need nädalavahetused eriti tegusad, kui kõigega üksi hakkama pean saama. tuleb see siis sellest, et muud varianti lihtsalt ei ole või mingist sisemisest endale-tõestamise-vajadusest, et saan üksi hakkama ja olen väga tubli, ei teagi. võib-olla lihtsalt nendel nädalavahetustel, kui kaasa ka kodus, on kuidagi lihtsam õigustada niisama lebotamist ja asjade ärategemise edasilükkamist ja oodata-loota, et Kallis Kaasa võtab paljud toimetused enda kanda, sest seda ta ju teebki :)

nojah, kahju, et Kallis Kaasa seekordsest lahedast laupäevast osa ei saanud, aga temal on metsas meeste mängud. siiski on Kalli Kaasa pärast hea meel seepärast, et vaatamata lubatud lausvihmale on ilm olnud selge ja isegi päikeseline, kuigi väga-väga tuuline. eile õhtul oli päris kahju mõelda, et suure tõenäosusega peab Kallis Kaasa järgmised kaks päeva ja ööd märgades riietes kuskil läbivettinud põõsa all pikutama, kuid tundub et vähemalt 24 esimest tundi on tal päris tore olnud - jõuab isegi ilupilte teha ja puha :)

eile sai esimene sügiskuu läbi ja sellega ka poja esimene kuu koolilapsena. ta on nii nii tubli olnud!!! iga nädala lõpetuseks on päevikus kiitus olnud, häid sõnu on õpetajalt tulnud ka erinevate ülesannete täitmise ja lugemisoskuse kohta ning isegi kehalise kasvatuse tunni suhtes algselt olnud vastumeelsus on suures osas lahtunud ja kooliskäimine lapse jaoks rõõmupakkuv. mille üle mul aga kõige rohkem hea meel on - KD on uues olukorras, uute kaaslaste ja uute reeglitega väga hästi kohanenud! see oli poja koolitee alguses minu jaoks kõige suurem hirm, teades kuivõrd keeruline ja stressitekitav võib tema jaoks uutes olukordades viibimine olla. küllap oli kogu koolimineku-teema tema enda jaoks siiski niipalju läbimõeldud ja oodatud, et see kaalus üle hirmu tundmatu ees. suurepärane!

ees ootavad hirmkiired nädalad ja veel tihedamalt planeeritud nädalavahetused - töö, pere, minu koorilaul, Kalli Kaasa kool ja õppused, lähiajal tahaks traditsioonilisele sügisesele SPA-nädalavahetusele ka jõuda... läheb päris keeruliseks kõiki tegemisi 7 päeva sisse ära mahutada, aga küllap saame hakkama, kui harjutame ja harjume.