saab läbi

on olnud üle aegade täiesti hullumeelne, erakordne ja uskumatu aasta. ja kõige selle juures saan ikkagi kokkuvõtteks öelda - on olnud suurepärane aasta!

toimusid kaks täiesti võrdselt olulist sündmust, mille mõlema eellugu kujunes läbi mitme aasta ja mis 2019 päriselt teoks said - meie uuenenud kodu ja minu uuenenud tööpõld :) kui majaehituse eellugu oli pigem selline ootame-vaatame-mõtleme-tuleb-ära-teha, siis töökoha vahetamise eellugu oli nagu üks hall ja lõputu hädaorg, millest lõpuks suure pauguga välja sai murtud. jah, olen endiselt väga-väga rahul ja õnnelik, et selle väga valusa ja raske otsuse ära tegin, sest sealt edasi on ainult paremaks läinud. ja sellest kõigest on võitnud nii minu enda vaimne ja füüsiline tervis kui minu pere heaolu.

meeldejäävaid, nii rõõmsamaid kui raskemaid, hetki on sellest aastast veel - juubelilaulupidu Kalli Kaasaga ja juubelireis Kallile Kaasale, kolm kurba siitilmast lahkumist, Krambu raske haigus ja sellest võitu saamine, armsa õekese pulm, Kalli Kaasa katkise-põlve-saaga õnnelik lahenemine ja midagi kindlasti veel...

nüüd jääb vaid see aasta oma armsa pere ringis ära saata ja uus tänulikult vastu võtta. ja tänulik on põhjust olla, sest näiteks juba nädala pärast puhkame terve perega koos sooja päikese all. lihtsalt nii tore, kui sellised kingitused meieni tee leiavad :)

usun ja tean, et 2020 tuleb hea!

advendiaeg

eile see siis algas - ametlik pühade ootuse aeg. uskumatul kombel ei olegi sel' aastal veel jõuluteema üledoosi kaubanduskeskuste väljapanekutelt ja erinevatest reklaamidest, nii et oma kodu jõulukaunistuste ülesse sättimisel oli täitsa magusärev pühadeks valmistumise ootusetunne sees. täiesti sobivalt tuli ka pisut lund advendiaja alguseks musta ja pimedat ilma valgemaks muutma, mis igati helgele olemisele kaasa aitas.

sest tegelikult oli nädalavahetus ikka päris hullumeelne ja ega päris hästi ei usugi, et suutsin kogu selle virr-varri sees täitsa rõõmus ja rahul olla. Kallis Kaasa oli ju reede õhtust alates suurõppusel Orkaan, mis tähendas, et kõik nädalavahetuse kodused toimetamised jäid minu teha. ja ei olnud ju päris tavaline nädalavahetus, vaid advendi algus, mis tõi kaasa mõned väga olulised lisakohustused- ja -toimetamised. nii et ainuüksi pühapäeva mahtusid järgmised tegemised:

• sauna eesruumi ahju kütmine
• lastele pühapäevaste pannkookide küpsetamine
• pesu pesemine ja eelmisel päeval pestud pesu kappidesse jagamine
• maja ahju kütmine
• jõulukaunistuste paika sättimine koos lastega
• linnas poeskäik
• sauna leiliruumi kütmine
• traditsiooniliste 1.advendi piparkookide küpsetamine koos lastega
• õhtusöögi valmistamine
• piparkookide kaunistamine koos lastega
• saunaskäik

laupäev, kuhu mahtus nii maja korralik kraamimine kui esimene osa pesupesemisest, tundus tagasivaadates üsna lõõgastavana :) 

KD meisterdas päkapikule toa - kamina ja telekaga :)
et kui päkapikk öösel üllatust tuleb tooma, siis on kus pisut puhata ja pruukosti võtta

ja tegelikult täiega nautisin seda hullumeelset toimetamist, nii et kokkuvõtvalt oli täitsa tore nädalavahetus! eriti tore oli muidugi siis, kui Kallis Kaasa ka 'sõjast' tagasi jõudis ja kogu pere jälle kodus oli:)

eesootav nädal tuleb umbes sama tihe nagu pühapäev oli - neljal päeval koorilaul, kolmel päeval tööasjus pealinnas, ühel õhtul rahvusülikooli aastapäeva tähistamise vastuvõtul ja kontserdil ... jah, lapsed peavad sel' nädalal nii õppimiste kui söögi valmistamisega 99% iseseisvalt hakkama saama (ja on nii hea teada, et tegelikult ju saavadki, enam-vähem :)

imeline sügisene nädalavahetus

just seda see ongi olnud - imeline nädalavahetus kodus koos perega! üle mitmete nädalate ei olnud seekord nädalavahetuseks plaanis ühtegi proovi ega kontserti ega õppust ega sünnipäeva ega külaskäiku. mitte midagi! mis tähendas seda, et saime kogu perega LIHTSALT kodus olla. nii nii nii mõnus!

hiline ärkamine ja veel hilisem hommikusöök ja vaiksed kodused toimetamised. ka ilm soosis meie kodust nädalavahetust ja seega saime ära teha suurema osa aiatöid, mis enne talve tulemist paratamatult vaja ära teha. ilm on seni olnud küll väga märg, aga enamasti siiski mõnusalt soe (novembri kohta isegi harjumatult soe - ligi 10 plusskraadi päeviti ja ka ööd ikka korralikult üle nulli), seega õnneks ei olnud me aiatöödega veel lootusetult hiljaks jäänud. eriti tore oli, et ka poja tahtis ja viitsis suisa kahel päeval koos vanematega õues mütata ja et temast oli ka reaalselt kasu - puitunud lillevarte murdmisel ja kokku tassimisel, peenardelt korjatud kraami põletamisel ning pühapäeval koos issiga suvisest ehitustandrist jäänud puitmaterjali sorteerimisel ja ladustamisel. Piiga veetis oma aega küll tubaselt, aga ta on viimased päevad ka väga vastiku köha ja nohuga maadelnud ning tubane režiim seetõttu ka igati õigustatud.

aga veel enne, kui päris nädalavahetus kätte jõudis, käisime reede õhtul koos kogu perega jalutamas. peale oma kurnavat haigust sai ka Kramp esimest korda pikemale jalutuskäigule ja tundus, et loom nautis liikumist ja ringinuuskimist täiega. kohalikku "rongid-siin-enam-ei-käi" raudteejaama jõudsime just imelise päikeseloojangu ajaks, kus taevas põles kõikvõimalikes erinevates roosa ja oranži toonides. ilus oli...

ühesõnaga - on olnud väga-väga mõnus kodune nädalavahetus koos perega!

ka töörindel on endiselt täitsa tore ja kuigi aastalõpule kohaselt tuleb teha erinevaid kokkuvõtteid aasta jooksul saavutatust ja panna kokku prognoose uueks aastaks, mida asutuse tegemistega alles hiljuti liitununa on üsna keeruline teha, on siiski endiselt hea tunda, et olen oma tööga rahul :)

liigub ... ei liigu ...

kirjutan algusesse ära 'ei liigu' märksõna, sest see on nii valus ja keeruline teema olnud viimane nädal. meie armas Kramp jäi haigeks. ikka kohe nii haigeks, et ei söönud, ei joonud ja lõpuks enam ei liikunud ka ... :( sa võid ju mõistusega aru saada, et vana loom juba ja keegi pole igavene ja mis iganes, aga kui pead reaalselt oma kallile lemmikule otsa vaatama, kes suudab ainult kurbade silmadega vastu vaadata, siis läheb hing katki...
küll on hea, et lõpuks jõudis kohale teadmine, et olukord on ikka väga-väga tõsine ja et paranemine ei toimu imekombel iseenesest ja küll on hea, et on olemas hoolivad ja professionaalsed loomaarstid, kes oskavad abi anda. sest tänaseks liigub meie loom jälle ise, joob ise ja mis kõige olulisem - sööb ise! küll väga väikeste portsjonite kaupa, aga ikkagi ise! diagnoosiks saadud kohunäärme põletik tähendab looma jaoks piinavat valu, isupuudust, iiveldust ja see omakorda toob kaasa nõrkuse ja jõuetuse ja mõnikord ka vaikse kustumise... õnneks seekord mitte meie Krambu jaoks, aga tänaseks toimunud muutus paranemise suunas on tähendanud looma jaoks kahte pikka päeva kliinikus tilguti all, tablettide vägisi kurku toppimist, peost söötmist ja süstlaga toimist ja ilmselt meie jaoks täiesti hoomamatut stressi, mida meie armas koerake on pidanud läbi ja üle elama. aga see on absoluutselt kõike seda väärt olnud, kui täna tuleb Krambu taas saba liputades uksele vastu ja on endiselt meiega. väga väga tänulik selle eest.

ja nüüd siis märksõna 'liigub' kohta, mis on natukene positiivsem lugu :) ehk et suutsin viimase nädala jooksul #SKAkõnnib väljakutse jooksul vaikselt peas kerima hakanud ulmelise eesmärgi - 4 nädala jooksul 400 kilomeetrit kõndida - päriselt ka teoks teha! nagu päriselt omal kahel jalal läbisin iga nädal keskmiselt 100 kilomeetrit ja nii neli nädalat järjest - ise ka ei usu, aga tegin ära!

kaks kilomeetriteta päeva on koorilaager - siis kulus kogu aur laulmisele :)

ja eelkõige ei olnudki see niiväga füüsiline eneseületus ja pingutus, vaid tähendas minu jaoks kõige enam hoopis täiesti teistsugust ajaplaneerimist, et leida need kümned tunnid kõndimiseks. hommikul tunnike ja õhtul poolteis tundi ja nädalavahetusel kaks ja pool tundi ja bussi peale jala ja bussi pealt peatuse võrra varem maha ja taaskord jala ja auto kasutamise asemel ikka ja jälle jala ja vihmas ja tuules ja õhtupimeduses jala...

kindlasti ei suuda ma sellist liikumist samas mahus jätkata ja see ei olegi eesmärk omaette, aga teatud harjumuse rohkem liikuda andis see kuu aega küll. ka käimasoleval nädalal, kus tööandaja korraldatud liikumise väljakutse juba lõppenud, olen päris mitu korda täitsa teadlikult valinud jala astumise mõne muu alternatiivi asemel. sest kõndimine on tegelikult väga mõnus :)

ikka liikumise lainel

päris mõnus on hommikul peale laste kooli viimist võtta suund männimetsa terviserajale ja vihmalõhnalises osoonipilves 10 kilomeetrit astuda. ja siis õhtul teine samapalju lisaks. peaaegu et hakkab harjumuseks saama :) ehk et olen täitsa imestunud, kui palju ikka väike võistlusmoment motivatsiooni lisab, et ennast nelja seina vahelt välja ajada ja värskes õhus liigutada. järgmise nädalaga saab see asutuse korraldatud väljakutse küll läbi, nii et siis peab lootma, et tahtmine liigutada on niipalju juba omaseks saanud, et viitsin ka ilma kolleegidega kilomeetrid võidu lugedes aktiivset kõndimist jätkata. praegu on miinimumeesmärk - keskmiselt 10km päevas ja vähemalt 70km nädalas - täidetud, isegi vaatamata sellele, et nädalavahetusel toimunud koorilaager tähendas kõndimise mõttes kahte nulli-päeva.

aga nagu teada - PKK koorilaagrid nõuavad pühendumist 101% ja seetõttu jäid ka kirja pandud sammud värskes õhus tegemata. mis ei tähenda sugugi seda, et nädalavahetus oleks möödunud ilma liikumiseta - stiliseeritud laulupeo rongkäik, edasi-tagasi kõndimine prooviruumide ja ööbimiseks kasutava klassi vahel koolimaja pikkades koridorides, tantsusammud õhtusel peol - liikumist jagus ka nädalavahetusse. ja otse loomulikult jagus koorilaagri nädalavahetusse ohtralt nalja ja südamest naeru, sest meie laagrid on ju alati viimse detailine läbi mõeldud ja välja peetud stiilipeod ja erand ei olnud seegi kord. keda kõike selles laulu- ja tantsupeo järelpeo "Minu (p)arm" laagris ei kohanud - Estonian Voices, Kihnu Virve, Hortus Musicus, RAM, Valge Gospel, Laine, PKK mudilaskoor ... seltskond oli äge nagu alati! :)

ja nagu kogu sellest virr-varrist veel vähe oleks, möödus viimase kahe nädala peale kokku tervelt viis tööpäeva pealinnas. iseenesest ei ole Pärnu-Tallinn vahemaa just üleliia pikk sõita ja paar päeva edasi-tagasi bussis kulgeda pole midagi hullu, aga kui juba viiendat päeva järjest tuleb hommikul 7-se bussiga liikuma hakata ja nii mõnelgi õhtul alles peale poolt 8-t tagasi kodulinna jõuda, siis muutub ikka väsitavaks küll. ühe öö olin tööandja kulul Tallinnas hotellis ka, aga sellegipoolest tundus lõpuks, et olen nagu külaline omaenda kodus (kui ma sinna vahepeal siis ainult magamiseks jõudsin). samas on äge, et töiseid toimetamisi jagub, uued suured projektid terendavad silmapiiril ja ehk ootab ees isegi vastutuse ja palga suurenemine. eks näis, mis tulevik toob...

õnneks on sel' nädalavahetusel vähemalt laupäev täiesti kodune ja saame mahti õunamahla keetmise ja purki panemise ette võtta. ise mahla pressimiseni seekord ei jõudnudki, sest lihtlabaselt ei ole aega, aga Kallis Kaasa viis eile õhtul mitu kotitäit puude alt ja otsast kokku korjatud õunu CiderMill'i pressimiseks, et ei peaks kogu koduaia õunasaaki komposti tassima. täna peaksime valmis mahla kätte saama ja homme läheb siis suuremaks mahlakeetmiseks. loodetavasti ilm ka peab ja soosib mõnusat-tegusat kodust toimetamist (keedame ju oma kümned liitrid mahla ikka õues lõkke peal).

liikudes

ise ka ei usu - 100 kõnnikilomeetrit ühe nädalaga!!! või kui nüüd päris täpne olla, siis isegi 108! päris uskumatu, mida väike konkurents ja võistlusmoment kolleegidega teha võivad. ehk et tööandja korraldatud liikumist propageeriv üleskutse kuu aja jooksul kõndida/joosta/matkata värskes õhus võimalikult palju kilomeetreid viis minu puhul selleni, et esialgselt seatud tagasihoidlikust eesmärgist 5km päevas sai kiirelt vähemalt 10km päevas ja nädala lõpus viis hasart paari pikema kõnnitiiruni, et silmapiiril terendav 100km täis saada. ja uskumatu - õnnestuski!!! :) peale eilset 16km kahe-silla-tiiru olid lõpuks tallad küll veidi hellad ja täna hommikul läks jalgade liikuma saamisega pisut aega, aga tegelikult on tunne väga mõnus. ega see istuv kontoritöö ju ülemäära liigutamisvõimalusi ei paku ja kuigi olen püüdnud ka ilma täiendavalt innustava võistlusmomendita igas nädalas pisut kõndida, siis sellise kilometraažini ilma lisamotivatsioonita pole seni jõudnud. SKA_kõnnib väljakutse kestab veel kolm nädalat ja eks paistab, kas suudan järgmistel päevadel seatud taset hoida või läheb töö- ja peretoimetuste kõrvalt sellises mahus kõnnikilomeetrite kogumine keerulisemaks... tahtmine on igal juhul tugev :)

töörindel oligi eelmine nädal sellist tundide kaupa värskes õhus liikumist soosiv, kuna kella pealt kohtumisi ja koosolekuid oli napilt. seevastu eesootav nädal tähendab koguni kolme tööpäeva Tallinnas, ehk et päris palju tunde tuleb ringi jalutamise asemel hoopis bussis istuda. vahelduseks iseenda mõtetega arvutitöö tegemisele on sellised kohtumised ja koosolekud muidugi värskendavad. lisaks sain eelmisel nädalal ühele suurele europrojekti kavandile ka esmase tagasiside, mis oli lootustandvalt positiivne ja tähendab minu kui taotluse kokkukirjutaja jaoks nüüd poolteist nädalat lisaaega dokumendi parandamiseks ja täiendamiseks, et siis uus variant tähtsale komisjonile taaskord hindamiseks ja arvustamiseks saata. ka ülejärgmisel nädalal ootab ees kolm tööpäeva pealinnas, kus muuhulgas kohtun otsese ülemusega poolaasta kokkuvõtvaks aruteluks. päris uskumatu, et juba 6 kuud olen SKA suures masinavärgis toimetanud ja kuigi endale tundub, et päris tublilt ja tulemuslikult, siis eks osakonna juhataja tagasiside annab selgema ülevaate, mis minu tegemistest tegelikult arvatakse...

aga liikumisele ja tööle lisaks mahtus eelmisesse nädalasse ka mõnus pidu Tallinnas, sest laupäeval tähistas Kalli Kaasa kolledži-aegne kamraad L. oma abiellumist ja kuigi tegemist ei olnud traditsioonilise pulmaga, siis korralik hulk häid sõpru nii pruudi kui peiu poolt oli kokku kutsutud, pakuti head sööki ja joovastavat jooki ja meeleolukat muusikat ja mõned lõbusad mängud ja sekka. ehk et väga tore oli! et mitte oma peoõhtule mineku ja öömaja korraldamisega mõne sugulase elurütmi segama hakata, broneerisime taaskord peopaiga läheduses hotellitoa ja nautisime täiel rinnal nii pidu kui kodunt eelmaolekut. on ikka suurepärane, kui armas ema ikka heal meelel tuleb lapselapsi hoidma ja lapsedki vaanemaga veedetud ööpäevast siiralt rõõmu tunnevad. kõik osapooled rahul ja mõnus nädalavahetus selja taga :)

ja kuna eelmise postitusega on päris pikk vahe jäänud, siis järjepidevuse mõttes olgu ära märgitud ka see, et lastel algas ju uus kooliaasta ja meie peres seega 3A ja 4A tublid õpilased. sest tublilt on see esimesed kolm nädalat meie laste jaoks tõesti läinud ja mis kõige olulisem - ka lapsed ise on koolipäevadega päris rahul olnud. mul endal hea meel just sellest, et mõlema lapse uus klassijuhataja on lastele meelepärane ja suhtlus klapib. ühe vahva täiendusena algas KDi klassil purjetamise algõpe, millest poiss ise väga vaimustuses on ja mis nüüd selle nädalaga küll sügishooajaks läbi saab, aga kevadel uuesti jätkub. tõeliselt äge, et kooli poolt selliseid võimalusi pakutakse ja eriti vahva, et ka laps seda naudib.

sügis hiilib

kuigi augustit on veel mõni nädal ees, siis kuklas kummitab juba sügise hõng, kauplused on täis koolikaupade pakkumisi ja hilisõhtud on rõskelt jahedad. ehk et imeline suvi on täiesti märkamatult läbi saamas ja mõtetes tuleb hakata ennast ja lapsi taas koolirutiiniga harjutama. oh kuidas ei tahaks... just laste pärast, sest neid ootab ees hoopis teismoodi kooliaasta algus - mõlemad saavad uue klassijuhataja. kes uued õpetajad on, millised inimesed, kuidas lastel nendega klappima hakkab, pole veel aimugi ja eks see teeb natukene ärevaks. vähemalt mind küll. lastega pole kooliteemat veel väga puudutanud, sest tahaks lasta neil veel viimased nädalad täiega suvevaheaega nautida ja mitte liialt kooliasjadele mõelda, aga eks järgmisel nädalal tuleb nii koolitarvete osturetk ette võtta, riidekapi sisu ja jalanõude varud üle vaadata ja vaim uueks õppeaastaks valmis panna.

töörutiin (niipalju kui seda praegu üldse on :) oli eelmised poolteist nädalat veidi teistmoodi, sest võtsin osa ametnike välitööde programmist Kagu-Eestis. asja mõte laias laastus siis see, et ministeeriumide ja riigiametite tähtsad ninad ja spetsialistid tulevad Tallinnast ära ja vaatavad päris elu päris Eestis, seekord siis lõunaosariikides. mulle andis see võimaluse olla koos lastega poolteist nädalat vanematekodus, toetada ema maale suvepuhkusele saadetud õe-venna laste kantseldamisel ja enda lastega nii jalutama kui ujuma kui rattasõitudele jõuda. lapsepõlvekodus on alati hea ja lõõgastav olla, aga kas oli asi selles, et seekord ei saanud ainult niisama naudiskleda, vaid tuli ka palgatööd teha või selles, et ehitusjärgne oma kodu on ikka veel nii äge ja kahju oli pikalt ära olla, igatahes kimbutas mind koduigatsus kuidagi eriti närival kujul ja niiväga oleks tahtnud hoopis Kalli Kaasa kaisus omas kodus olla...  no õnneks ei kesta 11 päeva igavesti ja sain selle igatsusega siiski hakkama :)

Lõuna-Eesti nädala lõpetuseks võtsime osa ka SKA suvepäevast, mis väga sobivalt sealkandis aset leidsid ja kuhu koos perede ca 350 kolleegi kokku olid tulnud. ilm oli suviselt soe ja päikseline, tegevusi jagus lõunatundidest pea südaööni, lapsed võtsid kõigist atraktsioonidest aktiivselt osa ja möllasid täiega, nii et oli üks väga tore olemine.

tõrvatilgaks meepotis oli tagasi vanematekoju jõudes avastus, et meie armas koerakene oli ennast ketiga totaalselt kinni pusserdanud, toidu ja vee ümber ajanud ning suvise päikese all suure tõenäosusega kogu päeva karmi veepuudust kannatanud... päris hirmus oli näha, kuidas loom sõna otseses mõttes liitri liitri järel vett sisse ahmis, nii et lõpuks see lihtsalt teisipidi tagasi välja tuli, sest keha ei suutnud nii suures koguses vedelikku omandada. õnneks ei kaasnenud selle ehmatava olukorraga püsivaid tagajärgi, sest järgmisel hommikul läks lisaks veele ka toit juba kaubaks ja peale värskendavat suplust kohalikus tiigis oli loomakeses eluvaim jälle olemas. meie jaoks õnneliku lõpuga õppetund sellest, et koera me vanematekodus nii pikkadeks tundideks enam üksi ketti ei jäta ja pigem tuleb oma käimised ümber mängida selliselt, et ei peaks looma väljaspool turvalist koduhoovi tundideks omapäi jätma.

üks märge siia augusti alguse tegemistest ka mäletamiseks ja meenutamiseks - Kallile Kaasale sünnipäevaks tehtud üllatuskink ehk nädalalõpp Barcelona kuumava päikese all :) kaua tehtud kaunikene võib seekord tõesti öelda, sest pisut rohkem kui pool aastat organiseerimist ja korraldamist ja saladuse hoidmist tasus ennast igati ära ja juubilari jaoks pooletunnise etteteatamisega teoks saanud nädalalõpureis Hispaaniasse oli just nii rabav ja ootamatu kink nagu see mõeldud oligi :)

turist :)

nii nii äge on olla andja rollis, kui näed, kuidas kingi saaja 100% rahul on! kaks nädalat on sellest ägedast nädalalõpust möödas, kuigi tundub juba nagu terve igavik, aga lahe on teada, et käisime ja nautisime ja olime koos💕

olen õnnelik

ehitus on lõppenud ja meie uue kuue saanud kodu on imeline!

lastel ongi lõpuks päriselt oma toad - ilusad ja hubased, kus piisavalt ruumi nii omaette mängimiseks kui sõprade võõrustamiseks; uus esik, mis annab kogu elamisele hoopis loogilisema ruumijaotuse; garderoob-panipaik, kuhu mahtusid ära kõik riided-jalanõud, mis igapäevaselt kasutuses ei ole ja mustmiljon muud pudipadiasja, mis ühes majapidamises paratamatult olemas on; endisesse esikusse tekitatud sahver-panipaik ehk veel lisaruumi meie väikesesse (mis tegelikult enam nii väike ei olegi) majja; elutuba uute katuseakendega, mis annavad nii palju valgust ja tänu millele nüüd õhtupäike imeliselt tuppa paistab ja lisaks meie oma avar ja ruumikas magamistuba - lihtsalt nii äge on :) leian ennast ikka ja jälle lihtsalt ringi vaatamas ja omaette tobedalt naeratamas, sest peaaegu tundub uskumatu, et see kõik saigi päriselt tehtud. praktiliselt kogu sisustus (enamuse vajaminevast mööblist laste tubadesse leidsime taaskasutusest) on olemas, suurem osa tohutust ehitusjärgsest koristamisest on tehtud ja seega võib 90% ulatuses öelda, et ongi valmis! täna loodame laste tubadesse laelambid saada ja sügisesse jääb uute tubade küttelahenduse tekitamine. päris eraldi teema on muidugi õue taashaljastamine ja see võtab veel aega, aga sellegipoolest - meil on nii ilus (uus) kodu! :)

#minuarm

PIDU! on kõigi praeguste emotsioonide märksõna!!! juubelipidu, aegade suurim pidu, esmakordselt täiskasvanuna kaare all koos tuhandetega laulmas ja esimest korda koos Kalli Kaasaga suurel peol. lihtsalt imeline ja sõnul seletamatu! 

seetõttu ma väga palju siia kirja panema ei hakkagi, sest sõnad ei saa seda edasi anda... külma vihma ja säravat päikest, helisevat rõõmu ja liigutuspisaraid, kilomeetreid astumist ja tundidepikkust seismist, maitsvat koolisöökla toitu ja hämmastavat toitlustamislogistikat väljakul, kaare all tuhandete seast Kalli Kaasa märkamise rõõmu ja rongkäigus kallite sugulaste "Elagu!" hüüded... VÕIMAS!

mõned meenutused pildis ka - veidi ülevamad ja pisut argisemad :)

I kontsert "Õpetajale". Üksi pole keegi...

II kontsert "Minu arm". lauljad kaare all ja rahvas lauluväljaku nõlval koos.
sõna otseses mõttes :)

laulupidude klassika - koolimajas ööbimine

tuhandete lauljate toitlustamise hästiõlitatud kaadervärk

suvi!

nii äge, et väljas on jälle (juba kolmas laine vist kevadest alates?) suur suvi, sooja ligi 30 kraadi, päike säramas ja lihtsalt hea olla :)

lapsed said suvevaheajale nädala jagu varem, kui seadus ette näeb ja saavad lõunaosariikides juba suurt suve nautida.

olen südamest tänulik õpetajatele, et nad seda lubasid, sest viimasel nädalal õppetööd nagunii enam ei toimu ja kodus on ehitustander laiali, pole lastel õieti kuskil ollagi ja eks meil on ju õppimises tublid lapsed ka :) enne õppeaasta lõppu toimunud arenguvestlustel said mõlemad lapsed oma õpioskuste ja teadmiste eest kuhjaga kiita ning võime ainult uhked olla, et järeltulijad oma klassis nii teadmistelt kui käitumiselt esirinnas on. e-kooli potsatavad järjest perioodi- ja aastahinded, mis ainult positiivsed, nii et veidi varasem suvepuhkus on igati ära teenitud. seega viisime täpselt esimese suvekuu esimesel päeval lapsed maale Ama-Asa juurde ja nagu juba kuulda oli, nauditakse vabadust täiega ja esimene suvesupluski tehtud :)

kuigi pooles koduhoovis valitseb käimasoleva ehituse tõttu üsna suur segadus, on tagaaed selle kõrval nagu roheline oaas, kuhu kõik lillepeenrad ja amplid ja maitsetaimed said ehituse eest ümber kolitud. Kallis Kaasa leidis koha ka uuele aiabasseinile (kuna varasemalt terrassi kõrval olnud veesilm tuli juurdeehituse tõttu ju likvideerida) ning minu uus lemmikkoht meie aias on nüüd vaieldamatult suliseva purskkaevu ja õide puhkenud rododendroni kõrval.

sest nii vähe kui mina üldse aiapidamisest, veel vähem rodode hingeelust tean, juhtus tõeline ime ja eelmisel aastal potilillena sünnipäevaks saadud rododendron elas ümberistutamise ja talve üle ning üllatas mind nädalajagu päevi tagasi tervelt 10! õiekobaraga!!! ma pole vist mitte kunagi elus ühest õitsemahakkavast lillest nii vaimustuses olnud :) aga tegelikult on ka täiega äge, sest rodod pidid üsna pirtsakad ja nõudlikud taimed olema ja polevat sugugi lihtne neid õitsema saada ja seda enam olen ma siiralt tänulik ja õnnelik, et meie aianurgas endale koha leidnud põõsas otsustas uue elupaiga omaks võtta.

ja nagu kõigest sellest positiivsest veel vähe oleks, on töö juures ka endiselt tore ja tegemist jagub ja tehatahtmist ka jagub. kalendris on järjest rohkem erinevaid kohtumisi ja arutelusid, arvutis ootavad erinevad andmed analüüsimist ja kaardistamist ning kogu tegemist vajav tööde nimekiri on positiivne väljakutse, mitte vastumeelselt tegemist ootav kohustus. mai lõpus sain osaleda rahvusvahelise integreeritud teenuste projekti nädalasel õppereisil Katalooniasse ja Hollandisse, kuhu ma varem sattunud polnudki ja kus lisaks rohkele tööalasele infole sai pisut ka niisama ringi vaadata ja kohalikku elu-olu uudistada.

Leideni ülikoolis

Haag

Badalona, Ca l'Arnús - Can Solei park

hea on olla veendunud, et töökohavahetus oli väga väga õige otsus.

rutiinivaba rutiin

justnagu on rutiin ja justnagu ei ole ka. selline mõnus kulgemine on. tööasjus on mõned teemad selgemaks saanud ja samas on avastamist ja selguse otsimist endiselt piisavalt palju. ja see meeldib mulle.

mis kõige toredam - ka teistele, sh ülemusele, näib meeldivat :) ehk et sain ühelt teiselt osakonnajuhatajalt ühe vestluse käigus tagasiside, et nii üks kui teine inimene, sh minu enda päälik, olevat väga rahul minu tegemistega. no paneb ikka õhetama küll, kui enda arvates pole veel nagu väga midagi teinudki, aga juba ollakse rahul. samas täitsin eile mentorplaani kahe esimese kuu kokkuvõtet ja endalegi üllatuseks oli päris palju kirja panna. ilmselt see "pole nagu midagi teinudki" tunne on tingitud võrdlusest endise tööga, kus tempo oli lihtsalt nii mitmekordselt hullumeelsem, et praegune kulgemine näib peaaegu töö-mitte-tegemisena :)

ja nagu töisest rahulolust veel vähe oleks, on muidu ka helge ja hea - sinililleretk (metsa all ülaseid vaata et rohkem kui sinililli), kevad koduaias (ja aega nii aia korrastamiseks kui õiteilu nautimiseks), sünnipäev (uskumatu üllatusega endistelt kolleegidelt, kes päeva alustuseks mind juuksuris laulu ja lillesülemiga pahviks lõid), alanud ehitustööd (päris uskumatu, et suur projekt saabki teoks).
mõned ilusad pildihetked ka meenutuseks:

 

            

hea elu

elu on lill ja mina keset lillepõldu :)
esimene kuu uues ametis saab tänasega täis ja ikka on veel äge. täitsa uskumatu on niimoodi töötada, kui tööstressi ei ole. uskumatu ja väga mõnus. on aega süveneda, on aega mõtteid seada ja mis peamine - on TAHTMIST seda kõike teha. ühe tänase töökoosoleku üks kolleegide poolt välja öeldud mõte oli, et uute arendustega (mis juhtumisi ka minu peamised tööteemad) toimetamiseks kulub järgmised viis aastat julgelt, et väga konkreetseid ja põhjapanevaid muutusi hakkaks nägema. novot siis, täitsa tore teadmine ju, et tööperspektiiv vähemalt viis aastat ja tööpõld, mida künda, suur ja lai. mina olen rahul.

rahulolu töörindel tähendab ka seda, et kodune elu on hoopis helgem ja mõnusam, sest kuna tööstress ei tapa, jõuan hoopis rahulikumalt tegeleda kodumajapidamisega. õhtusöögi valmistamine ei olegi enam tööpäeva lõpus ootav tüütu kohustus, vaid saan sellega toimetada päeva peale jooksvalt. ka pesu ei kuhju pesukorvi nädalalõppu ootama, vaid päeval kodukontoris rahulikult tööasju toimetades saan muuseas ka pesu pesema ja kuivama pandud. ja kui ilmad jahedamad on (nagu viimane nädal on olnud), ootab Kallist Kaasat õhtul koju jõudes juba soe tuba, sest ahju tule tegemine mahub samuti suurepäraselt kodukontoris töötamise päevadesse. põhimõtteliselt teen praegu sellist tööd sellisel kujul, nagu mingitel hetkedel unistanud olen. no mis sa hing veel tahta võid :)

loodan, et minu kadunud stress mõjub positiivselt ka lastele, et jõuan nendega rohkem tegeleda ja nende kõrval olla ning et nende koolirõõm ja koolitahe ka seeläbi kindlamalt püsivad. Piiga klassis on kiusamist, mis paraku ka meie last puudutab (tema siis kiusamise ohvrina) ja jama asja juures on see, et klassijuhatajalt ei jõua peaaegu mingit tagasisidet lapsevanemateni. õnneks oleme saanud kontakti kooli psühholoogiga, kes on Piigaga juba individuaalselt kohtunud ja järgmisel nädalal saame ka ühiseks aruteluks kokku, kus lisaks meile ja psühholoogile ka klassijuhataja osaleb. ehk saab mõned teemad seeläbi selgemaks ja meie päikese-Piiga koolimuret veidi leevendada.

nädalavahetusel oleme seekord päris kodused, vahelduseks keegi ei laula, ei "sõdi" metsas ja kedagi pole kuhugi sünnipäevale kutsutud. saame aias toimetada ja loodetavasti ka hooaja esimese grilli teha päris uue grillahjuga, mille Kallis Kaasa soetas. järgmisel nädalal ootab aga ees pikem nädalavahetus, sest on Suur Reede ja maalesõit ja traditsiooniline sinililleretk Kõrgekaldale.

töökohapõhine õpe

just sellist terminit - töökohapõhine õpe - kasutas minu uus/vana kolleeg olukorra kohta, milles hetkel olen. ehk et kõike seda, mida pean tegema, saan endale selgeks nö töö käigus. esimene töönädal on tänaseks selja taga ja selge ülevaade sellest, mida tegema pean ja mida minult oodatakse, veel tekkinud ei ole. aga aega on :)

töövahendid olen kätte saanud ja vajalikud juurdepääsud töökohaga seotud andmekogudesse toimivad ka.

olen saanud juba osaleda ühel teenuseomanike koosolekul, toimunud on esimene iganädalane vestlus juhiga ja järgmistesse nädalatesse on ka juba mõned kohtumised kirjas. esimene pealinna-tööpäev on samuti selja taga ning mõningate uute kolleegidega ja tööandja peakontoriga on ka tutvust tehtud. olen ohtralt tutvunud erinevate dokumentidega-analüüsidega-juhenditega-andmebaasidega ja püüdnud oma uut positsiooni 'tunnetada'. no mingi pilt mul ju on ja mis pisut julgustab (või kuidas võtta ...) on asjaolu, et valdkond, millega tegelemiseks mind palgati, on täiesti tundmatu ala selles asutuses ka kõigi teiste jaoks. ehk et mul on võimalus avastada ja õppida koos uute kolleegidega.

üks väga konkreetne muutus eelneva töökorraldusega võrreldes on küll - stressi ei ole. veel :) on täiega mõnus, et saan vajadusel toimetada kodus, et saan teemadesse sisse elada omas tempos ja saan lihtsalt olla. kindlasti läheb üsna pea hoopis kiiremaks ja keerulisemaks, aga eelnevaga võrreldes on hetkel ikka täiega puhkus:)

uus algus

täna ongi see käes - uus algus. saan hetkel veel kodus istuda, kohvitass kõrval ja kolleegi kingitud käsitöökommid maiustamiseks ning püüda aru saada, et see ongi lõplik. ma ei tööta enam sotsiaalosakonnas. uskumatu...

eilne päev oli nagu sõit ameerika mägedel. hommikul veel paar töist koosolekut, siis mõned asjaajamised linnas ja saigi juba kolleegide abiga lauad paika sättida, kringlid lahti lõigata ja sügavalt sisse hingata, sest kõige emotsionaalsem osa ootas ees. hüvastijätt.

vaadata silma kõigile neile kümnetele ja kümnetele headele ja veel parematele kolleegidele-koostööpartneritele, kellega ligi 20 aasta jooksul ühte rada käidud, oli minu jaoks ikka paras emotsionaalne katsumus. jah, eks sai ka pisaraid valatud ja ühel hetkel oli täpselt selline tunne, et oleks tahtnud istuda, kössi vajuda ja lihtsalt lohutamatult nutta... ja siis järgmisel hetkel vaatad enda ümber ringi ja näed kõiki neid hoolivaid inimesi, kes on tulnud lillede ja kinkide ja tänusõnadega, kellel ongi siiralt kahju, et ma tegin otsuse minna - ja hinges on uskumatu soojus ja tänu, et mul on niimoodi vedanud!

ca tunni aja pärast sõidan linna, et uuele algusele vastu astuda. totaalne hüpe tundmatusse! täiega põnev, aga natuke kõhe ka. ma isegi ei oska arvata, mismoodi see kõik olema hakkab, sest ma pole pidanud nii kaua uuesti päris nullist alustama. eks siis nüüd saab näha, kui õppimisvõimeline ma veel olen :)

ma olen rahul, et sellise otsuse tegin. olen südames enda üle uhke, et julgesin ebaõiglusele ja lollusele natukenegi vastu astuda ja mitte jääda oma mugavustsooni tiksuma. ja nagu üks kolleeg eile ütles: Sa oled selles majas midagi liikuma pannud ja Sinu otsus on midagi väga oluliselt muutnud. ma väga loodan, et see on päriselt ka nii ning need mehed, kes seatud juhtima, oskavad edaspidi ehk rohkem inimeste peale mõelda ja vaeva näha nende tublide tegijate hoidmisega, kes tahavad oma tööd teha, kes teevad seda südamega ja päriselt hoolides.
nagu minagi tegin :)

torm veeklaasis

arvad, et teed vaikselt oma tööd ja saad kenasti hakkama ja ega kellelgi Sinuga väga asja ei ole. või noh, on nendel, kellesse Sinu töö igapäevaselt puutub.
ja siis esitad lahkumisavalduse ja järsku läheb lahti selline torm, et hoia ja keela! nojah, ma olin loomulikult teadlik, et meie oma majas tekitab minu lahkumisotsus vastukaja ja küsimusi ja ehmatust ja natuke ka šokki. aga ma tõesti ei olnud valmis selleks, kui palju sõnumeid, kõnesid ja tagasisidet tuleb minu otsuse peale nii valdkonna partneritelt kui lihtsalt inimestelt, kellega senise töise teekonna jooksul on kokkupuudet olnud, kui see otsus avalikuks läks. ja just positiivset tagasisidet - et olen nii õige inimene õigel kohal, et teen suurepärast tööd, et olen väga hea kolleeg, et olen parim osakonnajuhataja üldse... huuhh, emotsioonidetulv ei taha lõppeda!

esmased pisarad minekukurbusest on nutetud ja viimaseid vestlusi sel' teemal olen saanud juba rahulikult pidada. esmane hämming positiivse ja toetava tagasiside laviinist on ka settinud ning hinges on soe ja hea tunne imelistest inimestest  minu ümber. uue ametikoha paberimajandus on korraldatud ja esimesene töine kohtuminegi juba kokku lepitud. elu läheb edasi.

väga põnev saab olema :)

kui tuleb minna lasta...

olen peale ülikooli lõpetamist töötanud ainult ühes asutuses, oma praeguse tööandja juures. detsembris saaks seda teed juba 20 aastat. olen täitnud erinevaid ülesandeid ja ametinimetused on muutunud, aga töö peamine sisu on olnud sama - sotsiaaltöö ja -valdkonna arendamine Pärnus.

tänasega muutus kogu see rutiin ja sissetallatud rada, sest viisin hommikul abilinnapea lauale lahkumisavalduse. on lihtsalt ütlemata kurb, kui poliitika lõhub ära spetsialistide pika ja põhjaliku töö ning kellegi isiklikud poliitilised ambitsioonid seatakse valdkonna arendamise ees olulisemaks. ma olen tegelikult mugav inimene ja sellise muutuse tegemine on nii hirmutav, et parema meelega ma isegi ei mõtleks selle peale, aga seekord tundsin, et isegi minu põhjatu karikas sai nüüd viimase piirini täis. loomulikult läheb elu edasi ja tulevad järgmised inimesed, kes ehk isegi paremini hakkama saavad, aga ... aga jah, elu ongi üks ebaõiglane koht. paraku.
see otsus on mu täitsa katki teinud ja pagana raske on maailma parimatele kolleegidele sellise otsuse teatavaks tegemise järel silma vaadata... aga seekord olen egoist ja mõtlen eelkõige oma tervise ja "elus püsimise" peale.

kunagi osakonnast läinud kolleeg kirjutas mulle hüvastijätuks sellised read: ... eks elu viskab meile ootamatuid võimalusi kindlal põhjusel, suunates rajale, mis on just meile mõeldud; ja negatiivsed sündmused võivad juhtida paremasse kohta ning teha meist ehk tugevama inimese...

just nii see ilmselt täna ongi ja kui ma üldse tahan veel uusi professionaalseid väljakutseid vastu võtta, siis passi vaadates on selleks ilmselgelt üsna viimane aeg :)

elu ringkäik

vanaema maine tee sai otsa 01.02.2019 ... olgu tal vikerkaare taga helge ja hea.

kuigi iga elutee lõppemine on raske ja kurb, on seekordne minek ikkagi pigem vabanemine, sest vanaemast oli meie seas veel ainult keha, millest meel ja mõistus olid juba ammu läinud ...
ja eelkõige on see vabanemine ema jaoks, kes aastaid on pidanud kõrvalt nägema seda kustumist ja meenutama ainult oma mõtetes inimest, kes oli tema ema ja kellest oli järel vaid kest ...
laupäeval oleme kogu perega Tartus ärasaatmise tseremoonial. emale toeks.

veidi helgemalt

kuigi aastanumbri vahetumine on ju tegelikult kokkuleppeline punkt ajavoos, siis kuidagi paneb see inimesi ikkagi teisiti tundma ja olema. on nii hea tõdeda, et minu jaoks on see mõtteline muutuse hetk muutnud enesetunde kuidagi helgemaks ja positiivsemaks. seda siis eriti tööga seonduvalt, kus selle aasta paari esimese nädala jooksul ei olegi must masendus ja tööstress enda alla matnud ja mõned teemad on kuidagi eriti jõudsalt ja tegusalt edasi liikunud. pragmaatikuna annan endale aru, et küllap jõuan peagi nende keeruliste hetkedega ka taas rinda pista, aga hetkel on teatud rahulolu ja kergendus teadmisest, et mitte kõik ei pruugigi pöördumatult p***ses olla :)

ka laste jaoks on uus aasta ja sellega ka uus õppepoolaasta päris hästi alanud ning kooliväsimus ei jõudnud vähemalt esimese koolinädala järel lapsi kohe maha murda. nüüd on vaid mõned nädalad pingutada ja veebruari lõpus on ju taas nädalapäevad koolivaheaega ootamas. veab ikka nendel lapserajakatel :) Piiga klassis on küll üldine õhkkond ja laste omavahelised suhted veidi pingelised ja sassis, seda just eriti poiste vahel ja esmase info põhjal ei ole ka meie pliks päris puutumatult pääsenud (väidetavalt narritakse, aga see vajab veel selgitamist, et mis ja kes ja kuidas jne), millest on muidugi kurb. eriti kurb just seetõttu, et tundub, et klassijuhataja ei suuda seda olukorda ohjata ja koolis toimuva kohta lapsevanemateni väga infot ei jõua. samas on mõned lapsevanematest väga aktiivsed ja jagavad (mõnikord ka liigset ja kontrollimata) infot messengeris loodud grupis, mis aitab ehk tekkinud pingeid klaarida ja siiski mõistlikke lahendusi leida.

üks tõrvatilk praeguses enam-vähem mõnusas äraolemises on Kalli Kaasa kohta selgunud info, et tema eelmisel suvel põlvele kukkumise tagajärjed on siiski hoopis tõsisemad, kui seni võis arvata ja ta ise tahtis tunnistada. kuna ta põlv joosta enam üldse ei lasknud ja isegi kõndimine tegi haiget, siis läks eesti mees lõpuks arstile ja seal selgus, et põlvesidemed on puruks ja ees ootab operatsioon. päris karm... Kalli Kaasa jaoks tähendab see sportimishooaja vahelejäämist, pikka opijärgset taastusmiprotsessi ja kindlasti olulisemalt rohkem stressi olukorrast, kus ta ei saa ennast niipalju ja nii aktiivselt liigutada, nagu ta tahab ja harjunud on. ehk aitavad tema muud hobid siiski ka sellest keerulisest olukorrast üle saada ja mitte liigselt enesehaletsusse vajuda...

seniks naudime mõnusat mahedat talveilma, käies nii mere ääres jalutamas

kui täna ka näiteks esimest korda kogu perega uisutamas. Piiga jaoks oli see elus esimest korda uiskudel olla, samas kui KD tuletas meelde eelmisel talvel sõprade juures saadud esmaseid jääl püsimise kogemusi, saades sellega väga tublisti hakkama. mina ise ja Kallis Kaasa polnud vähemalt paarteist aastat uiskudele saanud, aga Kaasa tuiskas liuväljal ringi mõnusa hooga ja minulgi tuli lihasmälust paar asjakohast liigutust meelde. ka Piiga suutis mõnekümne minutise algõpetuse järel juba peaaegu asjakohaselt jalgu liigutada,

nii et seda vahvat ajaveetmist püüame talve jooksul kindlasti veel ette võtta.