täna on selline tukkumise päev. õues on kogu päeva olnud ebamääraselt hall ja hämar, mingil ajal vist sabistas isegi uduvihma, töö juures on hästi vaikne ja rahulik ja mõtted saavad oma rada uidata.
lõunapausi ajal käisin ühes kodukaupade poes natuke jõulutunnet uudistamas. uskumatu, aga kahe nädala pärast ongi esimene advent! erinevalt varasematest aastatest ei kargagi veel puna-kuldne-muidukirju tilu-lilu ja plastmasskuused vaateakendel möödakäijatele otse silmade vahele, kuigi on ju olnud ka neid aastaid, kui juba oktoobri lõpus jõuludega lajatama hakati. nüüd tuleb ikka poodi sisse minna ja riiulite vahel ringi vaadata, et jõulu märgata. aga nii meeldibki mulle hoopis rohkem - jääb see ootamise aeg ikka õigesse aega.
eile linnas toimetades jäi silma, et peatänava puudele sätiti jõulutulesid paika. ja siis tabaski see ootuse-aja saabumise teadmine kuidagi eriti äkiliselt, aga see oli selline mõnus tunne - vaikselt hakatakse sättima, et esimeseks advendiks kõik valmis oleks.
ja siis lõuna ajal juba-veidi-jõuluses-poes ringi vaadates tekkis selline hea ja soe tunne. et on aega oodata ja ennast selleks valmis seada. et saab otsida ja uudistada ja mõelda, mis kallitele lähedastele rõõmu võiks valmistada. et ei pea tormama viimasel nädalal ja tegema häda-oste, et midagigi kingikotti oleks pista. et saab seda ootuse aega oodata.
kuigi hetke-meeleolu-ostud on praktiliselt unustusse vajunud (no lihtsalt ei satu tavaliselt niisama poodi uitama ja ei satu ka rahakotis vaba raha olema), siis täna ostsin just selle mõnusa hetkemeeleolu ajel ilusa punase jõuluse liniku ning Kallile Kaasale ja lastele mõeldes piparkoogimaja valmistamise vormid. et kui see päris ootamise aeg on käes, siis oleks sel' aastal midagi päris uut ka - meie kodule ja meie perele :)
No comments:
Post a Comment