puhkus!

nii ongi - järgmised kaks nädalat! ei mingeid töiseid kohustusi, aeg enda jaoks, võimalus valida, mida ja millal ja kas üldse teha. tavapäraselt möödus esimene puhkusepäev magades, et vahepeal tekkinud unevõlga tasa teha, homme jääb ehk juba aega ka aktiivsemateks toimetusteks. hommikul viisin Piiga lasteaeda, siis elektriauto töö juurde ja bussiga koju tagasi, kerge hommikueine ja - põõnama! oi oli mõnus :)

tänased pärastlõunased tegemised said selgeks juba pühapäeva õhtupoolikul, kui kahtlaselt vaikne lastetuba (vaikus lastetoas on alati kahtlane, ALATI!) tähendas vaatama minnes, et KD oli otsustanud juuksuri ametit proovida. Piiga peal loomulikult, sest õekesel on ju päris pikad kiharad, mida lühemaks lõigata. ohhh jahhh, laps oli oma tööd täie tõsidusega võtnud, nii et isegi pahandada ei tundunud kohane ja olgem ausad - tulemus oli täitsa talutav, oleks võinud palju hullem olla. kutt sai aru küll, et midagi oli selles juuksurimängus valesti, sest kogu selle aja, kui Kallis Kaasa, kes esimesena koduse "juuksurisalongi" avastas, tolmuimejaga töö tulemusi kokku kogus, istus poja toanurgas vaikselt ja oli üldse madalam kui muru.

kogu aktsioon tähendas seda, et tänane esimene telefonikõne läks juuksurile ja õnneks oli tal võimalus pärastlõunal meie jaoks aega leida, et "vigade parandus" teha. igastahes on meie Piigal nüüd väga popp Rihanna-soeng, veidi asümmeetriline ja juuksur ütles lohutuseks, et mõned lapsevanemad lausa tulevadki sellist soengut oma järeltulijatele nõudma. nii et suhteliselt õnneliku lõpuga lugu ja jõulupeoks saab Piigale ehk taaskord patsid ka pähe teha.

kolmapäeval käin kiire tiiru töö juures ka (mõned asjad on targem ise üle vaadata/kontrollida), aga muus osas kavatsen järgnevat kahte nädalat täiega nautida. mina ise ja minu aeg!

mõnus õhtu

eile oli tavapärasele kiirele nädalakeskpaiga õhtule vastupidiselt üks väga muhe ja rahulik õhtupoolik. ja kindlasti oli selles suur osa Kallil Kaasal, kes suurema osa õhtusest ajast lastega tegeles.

kõigepealt olid lapsed koos issiga tööhoos õues õunapuude all, et mahakukkunud õunad kokku korjata. no tõesõna, see oli ütlemata armas ja isegi heldimapanev vaatepilt, kui kaks tähtsat tegelast, kummalgi suured kollased ämbrid käes, õunapuude all koos issiga ringi tuterdasid ja õunu korjasid. minu jaoks tähendas see ootamatult süllekukkunud võimalust tuba koristada, kuna kedagi polnud jalus sebimas. kuna meie elamises võiks põhimõtteliselt kogu aeg koristada, sest koerakarvad katavad igasuguseid pindu püsivalt (jah, ma koristan ka, aga mitte iga päev, tänan väga), siis kasutasin selle võimaluse muidugi ära.

kui külm tuul ja kergelt tibama hakanud jäine sügisvihm õues toimetajad tuppa ajas, järgnes minu jaoks teine tavapärasest erinev võimalus õhtut veeta. nimelt sättis Kallis Kaasa ennast lastega koos teisele korrusele lastetuppa mängima ning mina leidsin ennast alumiselt korruselt õndsas rahus ja vaikuses. kuna ka õhtusöögi tegemisega ei olnud vaja mässata, sest eelmisel õhtul valmis keedetud suur potitäis suppi ootas vaid soojaks ajamist, siis saingi lihtsalt niisama olla. natukene siit ja sealt asju paika sättida, natukene diivanil istuda ja natukene lehti lugeda. väga harjumatu... ja väga mõnus :)

ainult natukene veel...

... ja siis algab puhkus! lihtsalt suurepärane!

kuigi nädalavahetus oli väga mõnus, tundsin eile, et nüüd on küll viimane hetk võtta aega enda jaoks, et natukenegi oma kulunud närve turgutada. õnneks on mul veel ligi 30 päeva puhkust sel' aastal saada (kuna eelmise aasta puhkus jäi kõik välja võtmata) ja see tähendab, et tegin hommikul puhkuseavalduse ära ning reedel kontorist lahkudes ei pea tervelt kaks nädalat tööasjadega tegelema. parim!

sest olgem ausad - kui igal õhtul on närv lõpuks nii püsti, et lastega suhtlemine toimub peaaegu ainult röökides (jah, mul on enda pärast piinlik...), siis on vaja midagi ette võtta. on hea, kui see ettevõtmine saab olla puhkus töölt. sest siis on aega iseendaga olla ja mõtteid koguda ning Kalli Kaasa ja laste jaoks jälle naeratav ja rõõsa ja rõõmus olla.  ma väga loodan, et see kaks nädalat töölt eemal just nii mõjub. ehk lasevad ilmad ka sügisesi aiatöid teha, sest kuigi ma ennast just mingiks usinaks aednikuks ei pea, siis veidi reha liigutamist võiks päris mõnusa teraapiana mõjuda.

aga natuke positiivsemaid noote ka - oli taaskord tore nädalavahetus pere seltsis. seekord siis suure perega ehk olime minu vanematel külas ning õekesed ja väikevend oma peredega samuti (ainult venna kaasa ei saanud töögraafiku tõttu tulla, kahju). nautisime koosolemist ja viimast suvepäeva, mis möödus päikesepaistes vana(vana)ema sünnipäeva tähistades. põhimõtteliselt kõik nelja põlvkonna esindajad olid kohal (isegi tädipoeg M. , kes oma elu jälle joone peale saanud) ja usun, et vanaemal oli sellest koosistumisest suur rõõm. lapsi vanuses 1a.10k. kuni 4a.2k. oli mingil hetkel hoovi pea toimetamas koguni 7, andes kõrvalt vaadates ilmselt juba lasteaia rühma mõõdu välja ja neilgi jagus lusti terveks pärastlõunaks.

lisaks muidu mõnusale olemisele tähendas seekordne maalkäik ka lasteasjade varu korraliku täiendamist, kuna onutütar K. oli maale toonud mitu kotitäit peamiselt poiste riideid ja jalanõusid. enamus olid küll KD-ile veel suured, aga t-särke, pükse, dresse ja jopesid jagus ka kohe kandmiseks ning suur hulk jäi veel poja kasvamist ootama. lisaks saime onutütre käest korraliku puidust kirjutuslaua, mille kokkupanemist ei jõudnud KD pühapäevaõhtul kodus ära oodata. kui Kallis Kaasa lõpuks laua kokku sai, pandi õppimisraamatud (Kukeaabits, Jänku-Jussi raamatud ning juurdekuuluvad tähe- ja numbrivihikud) sahtlitesse ning poja teatas otsustavalt "mina hakkan nüüd õppima!". kas just päris õppima, aga numbrivihikust ta numbreid luges ja tähtsust täis oli ka :)

ilmselt veelgi suuremat rõõmu tähendas lastele aga onutütre poolt maale toodud mängutraktor koos järelkäruga, mis kogu nädalavahetuse jooksul usinat kasutamist leidis. kui alguses tundus, et pedaalidega traktori liikuma saamine ei taha pojal kuidagi õnnestuda, siis päeva teises pooles tehti pikki tiire ümber maja ja teisel päeval aitas KD juba vanaemal traktoriga lehti komposti vedada, manööverdades osavalt nii väravast sisse kui väravast välja. ilmselgelt vanaisa geenid.

(fotosüüdistuse laenasin Kalli Kaasa blogist :)

kiidan ennast

see on meie eilne õhtusöök. nägi ahjust välja võttes nii isuäratav välja, et lihtsalt pidin üles pildistama!

tegelikult oli muidugi isuäratav juba enne ahju panemist, vaatamata asjaolule, et proovisin seda konkreetset rooga esmakordselt. ja sellepärast olengi enda üle uhke. et võtsin kätte ja proovisin midagi uut. ja et tuli hästi välja ka :)

kartul, brokkoli ja kirsstomat (viimane suisa oma aiast), vahele veidi suitsutatud kaelakarbonaadi ribasid, üle valatud toorjuustu-muna-piima kastmega ja kõige peal veidi riivitud juust. oleks veel oliivõli ka kodus olnud, oleks veelgi parem saanud, aga nüüd ongi põhjust uuesti katsetada. täna õhtuks jäi ka, nämmm!

vägaväga rõõsa ja rahul

peale töönädalat, mis möödus peamiselt ebameeldivate emotsioonide tähe all (vt eelmist postitust), on viimased 24 tundi olnud nagu teraapia. väga mõnus ja mõjuv teraapia. looduses, perega koos, ette planeerimata, lihtsalt uitmõtet teoks tehes. suurepärane!

klassikuid tsiteerides, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et nägin sotsiaalmeedias ühte vahvat videot, kuidas keegi oli käinud perega rabas. rmk-matkarajal kuskil üsna pärapõrgus läti piiri ääres, kus vahva metsaonn, natuke laudteed ja uhke vaatetorn ka. vaatasin, meeldis, mõtteisse pidama ei jäänud. ja siis keset laupäevast päeva torkas äkki pähe, et see oleks suurepärane võimalus nautida viimaseid sooje vananaistesuve õhtuid, peaaegu et täita lastele antud suvelubadus telkimise kohta (ikkagi öösel ja metsas ja no-mis-siis, et mitte telgis vaid metsaonnis) ning lihtsalt teha midagi koos ja uisapäisa :) no mitte muidugi päris uisapäisa, kahe väikelapsega ikka ettevalmistusi tegemata ööseks metsa ei lähe, seega uurisin rmk kodulehelt vajalikku infot ja mõtlesin läbi, mis kõik oleks vaja kaasa pakkida, et olemine vaatamata tsivilisatsioonist eemaldumisele siiski tsiviliseeritult kulgeks.

kui Kallis Kaasa oma tavapäraselt jooksutreeningult tagasi jõudis ja minu ekspromt-ideest kuulis, ei olnud ta küll esimesel hetkel ülemäära vaimustunud, aga ei vaielnud ka kategoorilist vastu ning paari tunni pärast, mille jooksul ma ei olnud metsaretke-mõtet üleliia peale surunud, aga siiski veidi päevakorras hoidnud, arvas ka Kaasa, et mõte väärib teostust. kahjuks ei olnud ühelgi heal sõbraperel, kellel sobivas vanuses lapsed, õhtu enam vaba ja seega ei saanud me endale seltsilisi, aga see ei vähendanud meie nüüd juba kasvavat elevust sohu sõitmise osas.

asjad pakitud (uskumatu, kui palju kraami kogunes!) ja reisiseltskond autos, alustasime umbes tunnipikkuseks kujunema pidanud sõitu. tegelikkuses kulus päris märgatavalt rohkem aega, sest väikestel metsateedel ekslemine, kui pole täpselt teada, milline on "järve tee" ja kas "kaasiku tee" ikka viib õigesse kohta, on üsna aeganõudev. lisaks ka närvesööv, nii et poja oli juba enne kohale jõudmist arvamusel, et ta ei taha matkata, ei taha metsaonni ja üleüldse võiks koju ära minna... õnneks suutsime vahetult peale päikeseloojangut siiski õige koha üles leida ja see oli kogu ekslemist väärt. nagu metsamuinasjutt - väike metsamajake pisikese ahjuga, küpsetusrestiga lõkkease, tikud ja tualettpaber, küttematerjal ja soe tekk, kirves ja töökindad metsamatkajat ootamas. lastel olid silmad rõõmsat ärevust ja uudishimu täis ja kui mitte arvestada Piiga tavapärast jantimist magamajäämisel (isegi metsas!) ning poja väsimusest tingitud mõningast jonnijoru, oli õhtu suurepärane. hommikul oli tavapärane varane äratus ja peale kiiret kosutavat hommikuampsu läksime ka rabarajale, mille lõpus seisis vaatetorn. mõnus, lihtsalt mõnus!

kuna seekord polnud plaanis pikemalt kohapeale jääda, siis startisime juba peale 9-t kodu poole ning pühapäevaseid koduseid toimetusi (koristamine, pesupesemine, muruniitmine jms) saime alustada peaaegu tavapärasel ajal. küll selle erinevusega, et traditsioonilised pühapäeva-hommikused-pannkoogid valmisid seekord lõunaks, aga Kallil Kaasal polnud mõtetki, et metsaretke tõttu võiks need tegemata jääda.

jah, olen rõõsa ja rahul :)

kiire nädal

täna on reede. õnneks. sest möödunud nädal on olnud selline, et parem oleks võinud olemata olla.

ma ei ole ennast kunagi väga kättemaksuhimuliseks või pahatahtlikuks inimeseks pidanud, aga sel' nädalal tegelesin suuresti sellega, et üks inimene oma tööst ilma jääks. esimesed sammud on astutud ka, ehk läheb õnneks. sest inimene, kes oma tööd tehes on täiesti ebapädev ja hoolimatu, kelle tööstiil on lahmiv ja süüdistav, kes ise ei tee midagi, nõuab ainult teistelt ja kõige selle juures paneb reaalselt ohtu kliendid (kelleks on lapsed!), siis on selline lootus ju õigustatud?

kogu nädal on möödunud nii konkreetse alluvaga (õnneks küll mitte minu osakonna töötajaga) endaga vesteldes, mis oli nii masendusseajav tunnikene, et vestluse lõppedes oleksin tahtnud kellegi peale karjuda - kuidas ta aru ei saa? - kui teemaga seotud teiste valdkonna inimestega kohtudes. just nendest kohtumistest sain kõige kummalisema kogemuse - piisab vaid ääri-veeri teemast juttu teha, kui infot probleemide, murede, vigade ja kõige muu ebameeldiva kohta hakkas tulema nagu paisu tagant. ei saa ju olla juhus, kui mitte keegi ei tea öelda mitte midagi positiivset?

tean, et olen võtnud üsna keerulise ristikäigu käia ja kogu see protsess toob kindlasti kaasa inetuid vaidlusi (võimalik, et kuni kohtuni välja) ning eesootavate kohalike valimiste valguses saab kindlasti ka poliitilise varjundi, aga tean, et seda on vaja teha. et normaalne töökeskkond taastada ja inimestele töötahe tagasi anda. eesmärk pühitseb abinõu, praegu kohe kindlasti.

õnneks on lapsed terved olnud, tavapärane lasteaiarütm taastunud ja nädala keskel mind ennast rüdnama asunud külmetus vist ka minema peletatud (ohtra kuuma tee, sooja salli ja magusa meega). Kallis Kaasa on võtnud eesmärgiks joosta läbi kõik olemasolevad kilomeetrid ehk et nüüd jookseb ta juba isegi kell 6 varahommikul... ja seda kõike selleks, et trenni ei peaks tegema perega koosolemise aja arvelt. nii armas temast! ja ma ainult imetlen, kui tubli ta oma eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel on. minu sportlane! :)

juubel :)

veidi üle aasta ja ongi juubel ehk siis selle blogi sajas sissekanne. päris muljetavaldav :)

tegelikult aga hoopis nädalavahetuse meeleolusid ja jutte. super mõnus laupäev on olnud - soe, päikeseline, vaikselt koduselt toimetades. kiire linnaskäik ka, et viia paar kotitäit laste väikeseks jäänud riideid heategevuseks, uudistada pisut kesklinna täikat ja täiendada söögivarusid. ja siis juba tagasi koju toimetama - mina koristasin elamist, Kallis Kaasa küüris õue peal autot, lastega koos korjasime dekoratiivoa küljest kaunad ära, et kevadeks oad, mis olid üllatavalt vahvat värvi, ära kuivatada ja ehk uute taimede jaoks seemned saada. muid sügisande ka, nii oma aiast kui naabrinaise käest (saialilled siis):

kuidagi kadus paar tundi linnaskäiguga nii märkamatult, et koju tagasi jõudes oli laste lõunaune aeg juba kätte jõudnud. tegin riskantse otsuse lapsi magama mitte panna. riskantse selles mõttes, et ilma lõunauneta sujub laste ööunne jäämine küll meeldivalt ruttu, aga Piiga kipub ilma päevase uneta siiski veel niipalju ära väsima, et õhtused ärkveloleku-tunnid mööduvad suuresti virisemise ja jonnijoru saatel. no praeguse seisuga on veel paar tundi vastu pidada, ehk läheb täna õnneks, suurem väsimusejonn jääb tulemata ja emme-issi saavad laste magamata lõunaune arvelt õhul paar lisatundi kahekesi olemiseks. see on väärt riski võtmist.

eile õhtul käisime oma traditsioonilisel perepildistamisel stuudio8-s. neljas aasta järjest juba. kui eelmisel aastal jäi poolest tunnist stuudios peaaegu väheks, sest KD keeldus igasugusest koostööst fotograafiga ning ennetavalt sai seekord kolmveerand tundi broneeritud, siis seekord olid lapsed lihtsalt uskumatult tublid. kõik fotograafi pakutud ideed said realiseeritud paari võttega, "purki" said nii perepildid (kolmes variatsioonis), lapsed ühekaupa, lapsed koos, emme lastega, issi lastega, issi-poja pilt ja äkki isegi midagi veel. poole tunniga olid kõik pildid tehtud, tuju hea ja edukale fotosessioonile järgnes mõnus õhtusöök "steffanis", kuhu me kogu perega pole vist üle aasta sattunud. tore oli.

sügisväsimus...

... või mis iganes see on, aga nii tühi ja väsinud tunne on täna, et lihtsalt paneks silmad kinni ja oleks vaikselt. kusjuures tegelikult on täna ju jälle ilus - päike särab ja vähemalt aknast vaadates on päris suvine veel. erinevalt eilsest, kui põhimõtteliselt terve päev sadas vaheldumisi kõrvasti ja veel kõvemini ja kooliaasta esimese koolinädala esimene koolipäev oli üsna masendav...

vähemalt oli nädalavahetus kaunis ja tegus ja eelkõige sportlik - kahe silla jooks! lapsed olid tublid ja silkasid laupäevastel lastejooksudel päris hoolega, tasuks kilekott väikese nänniga, diplom ja mälestuseks jääv rinnanumber. Kallis Kaasa tegi väga hea jooksu pühapäeval, kui vaatamata pooleliolevale ehitusele raja vasakkaldal ja sellest tulenevalt 300m pikemale distantsile suutis ta endale seatud eesmärgid kas kõvasti ületada või peaaegu täita - kõik sõbrad jäid selja taha, koht oli pea 1500 lõpetaja hulgas põhimõtteliselt esikolmesajas ja aeg oli ka tugev. sportlane! :)

nojah, ehk on selle väsimus taga Piiga järjekordne haigus, mis sunnib töö juures kombineerima kontoris kohapeal olemist ja "kodukontoris" töötamist. nii kahju on vaadata, kuidas pisikese Piiga nina luriseb ja köha hinge matab. kõige nõmedab asja juures see, et ravi kui sellist külmetusele ju ei ole - teeme aga auru ja natukene kurguärritust leevendavaid looduslikke tilku ja pistu köha pärssivat siirupit. oehhh, nädalakene jälle põetamist garanteeritud, loodetavasti uuel nädalal saab Piiga jälle lasteaeda ja emme-issi tavarutiinis tööle.

lisaks minu enda tervis ja probleemid sellega. eile sain kopsuarstilt vastuse oma köhimise kohta. esimene uudis oli hea - kopsud on korras, töötavad 100% ja rohkemgi ning enam kui aasta kestnud köhimine pole kopsufunktsioone kahjustanud. teine uudis enam nii hea ei olnud - olen allergiline kodutolmule (lisaks ka lutikale, aga see pole hetkel nii oluline...). täpsemalt siis kodutolmulestale ja see panebki köhima. mis omakorda tähendab, et pean selle teadmisega ja allergiaga nüüd elama, sest kodutolmuvabaks ei ole võimalik ühtegi normaalselt kodu saada. veidi leevendada ju saab ja eks sellele tulebki panustada - uus madratsikate, uued padjad, rohkem niisket koristust. õnneks on meie kodu sooja ja niiskuse tingimused üsna kodutolmulesta vaenulikud, seda eriti talveperioodil - õhk on kuiv ja jahe ning see peaks tolmulesta levikut üsna palju pärssima. ilmselt on allergia põhjustamiseks seda tolmu ja lesta meie kodus siiski piisavalt, nii et köhahood suure tõenäosusega kuhugi ei kao. vähemalt tean nüüd, mis selle põhjuseks on ja Kallis Kaasa ei pea ka enam kartma, et varjan tema eest mingit eriti hirmsat kopsuhaigust. lähipäevil siis kaubandusse uut voodivarustust ostma.