võin ennast vist juba päris kogenud lapsevanemaks pidada, sest viimase kolme aasta ja ühe kuu jooksul olen saanud paraja praktika, millest aasta ja kaheksa kuud on ju suisa topelt-praktika olnud. ja ka kõrvalt on saanud viimasel ajal päris palju seda tite-kasvatamist vaadatud, sest nii vennal kui keskmisel õel ju pisikesed piigad kasvamas ja ka Kalli Kaasa õel väikemees sirgumas.
kuu alguses oli meheõde oma perega külas ja möödnud nädalavahetusel minu õde oma kallikestega ja see pani veidi mõtlema, et kuidas mina olen oma lapsi kasvatanud ja kuidas nemad on seda teinud. ja leidsin, et võin kaks enda jaoks päris suurt plussi kirja panna - rinnaga toitmine ja isevalmistatud lisatoit.
rinnaga toitmise tähtsusest räägitakse ju igal pool ja arvan, et olen päris tubli olnud, sest mõlemad lapsed said aastaseks saamiseni rinnapiima. eks muidugi oleks võinud ju ka kauem, aga vähemalt niikaua, kui laps võis hakata juba koos perega tavatoitu sööma, oli maitsev ja kasulik rinnapiim minu pisikeste jaoks olemas. selles osas on ka venna- ja õelaste elu ilus ja turvaline, et õnneks on nende emmedel piima jagunud ja kõik pisikesed saavad kosutavat "valget nektarit" just niipalju, kui soovi ja vajadust on.
kui oli aeg lisatoidu andmiseks, siis tänu kingiks saadud raamatule "Beebitoitude kokaraamat" tundus kuidagi iseenesestmõistetav, et valmistan ise püreed ja pudrud. ise pole ma kunagi mingi pudrusööja olnud ja hakata igal hommikul putru keetma oli minu jaoks ikka üsna uus kogemus. aga pudrud on maitsvad saanud, lapsed on isuga söönud ja isegi Kaasa on kiitnud (sest ise ma neid hinnata ju ei saa, ma ei söö ju putru...). kuigi potitäie köögiviljapüree keetmine oli üsna tüütu kohustus, sai kord nädalas see koorimine-lõikumine-viilutamine-keetmine-püreestamine ette võetud ja omavalmistatud püree liha või kana või kalaga oli kapist alati võtta. vaadates kõrvalt väikeste sugulaste toidusedelit näen, et nende emmed on kergema vastupanu teed läinud ja kasutavad päris palju ka purgitoitu ja valmis pudrusegusid. ega ei saa seda neile ka ette heita, sest elu on kiire ja eriti sõidus-reisil-külas olles on valmistoiduga ju hulga mugavam. ja et mitte sugulastele liiga teha, siis ei saa ju mainimata jätta, et kõik neist keedavad osaliselt nii pudrud kui püreed ka ise. aga kui ennast nendega võrdlen, siis tagasivaadates saan öelda, et purgitoidu ja valmis pudrusegude kasutmise saan kahe käe sõrmedel üles lugeda. kahe lapse kohta. arvan, et võin ennast kiita küll!
ühes valdkonnas olen olnud siiski ka mugav emme - mähkmed. korduvkasutatavaid mähkmeid ei osanud mina enda jaoks omaseks mõelda ja seetõttu olen keskkonda korralikult pabermähkmetega reostanud. kuigi erinevad artiklid riidemähkmete keskkonna- ja lapsesõbralikkusest on ka minu lugemislauale jõudnud, ei suutnud need mind piisavalt veenda, et pabermähkmete mugavusest loobuda. nii öko ma siiski ei ole, mis teha. ei ole lähisugulaste ringis ka keegi teine, seega meie panus marlimähkmete taas-ausse-tõstmisele jääb andmata.
kus ma aga keskkonnasäästmisesse läbi lastekasvatuse päris korraliku panuse olen andnud, on taaskasutus. praktiliselt kõik lastetarbed - voodid, kummut, hällid, vankrid, söögitoolid, riietest-jalanõudest rääkimata, on meieni jõudnud teise või kolmanda (või veel rohkema) ringi kaudu. sest lastekraamiga on see hea asi, et neid ei jõua ju lühikese kasutamiseaja jooksul ära kulutada. ja nii ongi ühe või kahe või isegi rohkema lapse poolt kasutatud asjad olnud ka minu kahe põnni kasutuses ja siis edasi liikunud pisikeste sugulaste kätte. nii et päris uusi asju olen pidanud selle kolme aasta jooksul väga vähe ostma. ja kui sõprade-tuttavate teise ringi pealt polegi parasjagu sobivat leidunud, siis olen eelkõige sammud seadnud just kasutatud asjade poodi, sest olgem ausad - maksta üüratu summa asja eest, mille kasutusaeg on ehk pool aastat, on täiesti mõttetu. õnneks jagavad sama mõtteviisi ka lähikondsete tittede emmed, seega liiguvad meie laste väikeseks jäänud asjad suuresti pisikestele sugulastele edasi.
kokkuvõttes tuleb nelja suure lastekasvatamisega seotud valdkonna suhtes seis siiski kolm-üks minu kasuks. võin rahul olla küll :)
--------------------------------
hiljem: üks asi meenus veel, millega rahul olen - telekas ei mängi meie majas kogu aeg ja igal hetkel ja kõige fooniks. kuna ma ise pole kuigivõrd teleka-inimene, siis lastega kodus olles räägin nendega või lihtsalt mängime koos või kuulame lastelauluplaati, aga telekas on kinni. isegi raadio ei mängi taustaks. igasugust müra on maailmas nii palju, et vähemalt beebi- ja väikelapseeas võiks väikeseid inimesi sellest säästa. nii et see läheb ka plussina kirja :)
No comments:
Post a Comment