liikumise aasta

viimased 12 kuud olen igas kuus vähemalt mõned kilomeetrid teadlikult liikunud ehk siis tervisekõndi teinud. enamasti vähemalt ca 10 km, va detsember, kus teadlikult ülesmärgitud tervisekõnni kilomeetreid oli vaid veidi üle kolme. kokku olen eelmise aasta aprillist alates tervislikult jalutanud 266,45km, mis teeb kuu keskmiseks kilometraažiks ca 22,2km. aasta algusest alates on ühes kuus jalutatud kilomeetrite arv liikunud tõusujoones - jaanuaris 24,81km , veebruaris 37,23km ja märtsis 55,75km . tänasega lõppeval märtsikuul sai kokku isegi 10 nn trenni.


aasta 2014 on nimetatud liikumise aastaks deviisiga "Terve Eesti eest!". mulle sobib :)

täiega nöök

täna on imeline kevadilm - päike särab varahommikust peale, tuult praktiliselt ei ole. terve ennelõuna toimetasime lastega koduões, korrastasime hoovi ja olemine oli super. hommikupoolne külmakargus andis iga minutiga järele ja peagi pidin nii lastel kui endal kihi riideid vähemaks võtma. kuna eile olin lastele lubanud, et täna läheme metsa (täpsemalt paar kilomeetrit eemal olevale RMK lõkkekohale jõekaldal) piknikut pidama, siis veidi peale keskpäeva tundus olevat just sobiv hetk, et vajalik proviant kaasa pakkida, lapsed autosse ja minek.

järgnev oli totaalne katastroof... erinevalt koduõue soojast ja mahedast ilmast puhus jõe ääres lõikavalt jäine tuul ja loomulikult ei olnud osanud ma sellega arvestada, kui lapsi riidesse panin. möödus vaid paari minutit, kui kutt kössitas piknikulaua ääres, näost sini-lilla. Piiga, kes niigi veidi nohune kippus olema, oli näost punane ja tatt jooksis ojana. urrrrrrr, kui kuri ma olin! peamiselt eikellegi peale, mis tegi asja eriti närviajavaks. püüdsin päästa, mis päästa annab - kutsusin lapsi ringi jooksma, et neile veidigi sooja naha vahele saada, tegin isegi lõkkeasemele tule üles, aga olukorda see paremaks ei muutnud. seega napp paarkümmend minutit hiljem pakkisime oma praktiliselt lahtipakkimata piknikukraami kokku tagasi ja tõeliselt tore plaan pärastlõunase pikniku pidamiseks oligi täiega läbikukkunud.

jääb vaid loota, et lapsed ei jää totaalselt haigeks (KD just oli nädal aega kõrvapõletikus, oehhhh) ja ülejäänud päev möödub meeldivamalt. Kallis Kaasa on KL õppusel, seega olen "üksikema" ja seekord tundub, et ei ole parim nädalavahetus üksi koduperenaisena hakkamasaamiseks...

aja planeerimine

tänapäeval on aja planeerimine väga oluline ja kel' vähegi huvi, võib leida vähemalt kümme erinevat koolitust, mis õpetavad aega paremini planeerima ja sellega oma edukas-olemise-võimalusi parandama. ja ometi sain eile õhtul ja täna hommikul kaks tõeliselt marruajavat näidet sellest, kuidas ei osata oma (ega teiste) aega planeerida.


eile õhtul veidi enne tööpäeva lõppu tuli kõne autoteenindusest, et tellitud varuosa on nüüd olemas ja kas saaksin auto järgmisel hommikul kell 8 teenindusse tuua. ...??? ma ei sõida selle autoga ju üksi, seda kasutab kogu osakond ja õhtuks on loomulikult kõigil järgmise päeva plaanid juba tehtud. plaanid, mis hõlmasid ka auto kasutamist. kuna tegemist oli piduriprobleemiga ja töö vajas tõesti tegemist, siis jah, viisin auto täna hommikul teenindusse, aga teeninduse-poolne täiesti viimasel minutil "ärkamine" tähendas tohutut ümberkorraldamist - kolleegide teavitamist vahetult enne tööpäeva lõppu, plaanide muutmist, alternatiivsete transpordivahendite leidmist jne. loomulikult on seda kõike võimalik teha ja see kõik oleks täiesti arusaadav, kui info oleks meieni jõudnud kasvõi päeva jagu varem, aga selline viimasel hetkel teatamine"töö toimub homme" on ikka väga ebaprofessionaalne ja ebaviisakas.


täna hommikul puutusin aga kokku veel uskumatuma näitega ajaplaneerimatusest. kui olin autoteenindusest napilt enne hommikuse koosoleku algust kontorisse jõudnud ja kiirelt e-kirjadele pilgu peale viskasin, nägin kirja, kus kohaliku kutsekooli juhtivtöötaja oli samal hommikul, pool tundi peale tööpäeva algust, saatnud küsimuse, kas ta saab täna kell 12 tulla 14 tudengiga osakonna tööde ja tegemistega tutvuma. ... ma olin sõna otseses mõtte sõnatu ... kome tunni etteteatamisega tahta põhimõtteliselt kuni poolteisetunnist kohtumist-loengut saada - no tõepoolest, kus on selle inimese mõtlemisvõime?!? kas ta kujutab ette, et ma istungi jalg üle põlve ja ootan, et keegi ometigi tuleks ja paluks, et ma talle osakonnast räägiks? et mul nagu muid tegemisi ja ülesandeid ei olegi ja saangi kohe paaritunnise etteteatamise peale - nipsti! - kokkusaamiseks ruumi ja aja organiseerida. ma tõesti ei arvanud, et tänapäeval õppetööd selliselt korraldatakse. loomulikult saatsin vastuse (viisaka), et nii lühikese etteteatamise peale ei ole mul võimalik tudengite gruppi vastu võtta, kuna olen muude tööülesannetega hõivatud, mille peale tuli omakorda vastus, et kas kuu aja pärast sobib? oehhhhh, jah...

kunst

KD-i lasteaias on hetkel eriti popp joonista-lõika teema ja erinevaid taieseid tuuakse koju pea igal õhtul. minu suureks rõõmuks oli ühel õhtul u nädala jagu tagasi pildil emme kogu oma ilus, kenasti välja lõigatud ja puha.

tänane Piiga kunstiteos kujutab Ama-Asa koos lemmikloomade - taks Terry ja siiam Felixiga. täiesti äratuntavad tegelased, kas pole?

mulle meeldib see laste loomepuhang täiega!

märkmeid

Piiga on viimasel ajal eriliseks targutajaks hakanud :)


esiteks on ta kohe päris mitmel päeval veendunult teatanud, et: "mina olen tark ja venna on tark ja emme on tark ja issi on tark ja Krambu on tark. me oleme targast perest". nojah, ei hakka ju vastu vaidlema.


teiseks sain eelmisel nädalal Piiga lasteaia-õpetajalt kuulda, et meie laps on nii tark, oskab nii hästi vestelda, sõnavara on 3-aastase kohta uskumatu ja kohe hea on temaga rääkida, et kohe võrdväärne vestluspartner, muidu teiste lastega ainult mingi tite-jutt päev läbi... no ei hakanud ka vastu vaidlema, süda laulis rõõmust ja suunurgad venisid ülespoole.


kolmandaks viljeles tüdruk kaks päeva järjest väga konkreetset kunsti-stiili, mille kohta mul pole aimugi, kust ta sellise idee on saanud või mis mõtted tema pisikeses peas neid pilte tehes liikusid. igal juhul ootas mind kahel õhtul lasteaeda lapsele järgi minnes ees vaatepilt, kus Piiga on paberile joonistanud ringi (no tegelikult pigem ovaali), jaganud selle ristuvate sirgjoontega neljaks ja süvenenud iga neljandiku eraldi värvimisse.

teadmine, et ta suudab juba päris hästi etteantud piirjoonte sees püsida, oli mul varemgi olemas ja eks ma tegelikult tean ju sedagi, kui sihikindel ja püsiv ta suudab olla kui vaid tahab, aga üllatasid need kunstitaiesed mind sellegipoolest. ikka heas mõttes.

neljandaks teatas Piiga iseenesestmõistetavusega, kui telekast mingi saate käigus vilksamisi rannapargis olevat Raimond Valgre kuju näidati, et "see on Raimond Valgre". niisama lihtsalt, fakti konstateerides. ma võin ju arvata, et küllap nad on lasteaiarühmaga piisavalt palju rannapargis jalutanud ja küllap õpetaja on tuntud heliloojast rääkinud, aga ikkagi... see avaldas mulle muljet.

naistepäev oli

nädalavahetusel oli naistepäev. lilled ja pidu. palju :)

esmalt üle pika aja kokkusaamine Naisteklubiga, mille parim osa oli taaskord ühekoos maailma asjade üle arutamine ja naermine, südamest ja palju. sellel järgnenud klubiõhtu polnud pooltki nii tore, hakkan vist vanaks jääma ...


nojah, järgmisel päeval oli järgmine pidu - peresõbra D. juubel. nagu nende peres kombeks, siis pidu ikka stiilselt ja seekord oli teemaks kübarad-pärlid naistel ja kaabu meestel. päris tore oli peoks ettevalmistusi tehes sobivaid aksessuaare otsida, teatri kostüümilaenutuses ringi vaadata ja linna teise-ringi-poode läbi kammida (isegi Kallis Kaasa panustas täiega ja nõudis kõikide võimalike keldripoodide läbituulamist). oma saagiga (kübar kostüümilaenutusest, kingad-kott teiselt ringilt, kogukulu 10€) jäin ma väga rahule

ja võin uhkustamata öelda, et nägin täiskomplektis väga hea välja! ka Kaasa leidis lõpuks ühe väga laheda ja soliidse musta veluurkaabu (teiselt ringilt, kulu 3€), mis minu arvates oli õhtu kõige stiilsem kaabu üldse. mina oma mustas valgetäpilises kleidis laia äärega mustas kübaras, aksessuaarideks punased kingad, punane ridikül ja punane roos kübaral ning Kallis Kaasa klassikalises triiksärk-viigipüks-tume king komplektis, aksessuaarideks säravpunane lips, punased mansetinööbid ja šikk must kaabu - jep, olen 100% veendunud, et nägime koos välja selle õhtu parimad!


kuigi juubelipidu oli väga tore, seltskond suurepärne ja laud hõrgutiste all lookas, jäi õige peotuju puudu. miskipärast tundsin juba peopaiga poole sõites, et olemine on kuidagi turris ja torssis ning järgmisel hommikul oli selline meeletu igatsus laste ja kodu järgi, et tahtsin hakata ära sõitma esimesel võimalusel. ennast teades oleksin pigem arvanud, et naudin perenaise- ja lapsevanemakohustustest vaba õhtut täiel rinnal, aga tegelikkus oli seekord hoopis midagi muud...


ei saagi aru, mis selle taga siis on, et pole viimasel ajal millegagi rahul ja ei oska millestki täiel rinnal rõõmu tunda. kauaoodatud puhkus, mõnus istumine Naisteklubiga, suurepärane stiilipidu heade sõpradega, aga tunne on selline, nagu midagi oleks puudu ja justkui hing valutaks kogu aeg... kas tõesti võib kevadväsimus ka sellisel kujul avalduda? ometi ju piirdus talv sel' aastal vaid kolme nädalaga, juba veebruaris oli õhus kevadet tunda, lumi on läinud ja päike särab. lapsedki on tublid ja asjalikud olnud, õhtused magamajäämised kulgevad rahulikumalt ning siirast rõõmu ja armastust saan oma väikestelt tegelastelt iga päev kuhjaga. seega peaks ju justkui rahul ja rõõsa ja rõõmus olema ... aga vot ei ole. ja isegi analüüsida ei oska, mis on ikka päris jama, nii et aitab tänaseks sõnade ritta seadmisest ja mõtete paika lokustamisest.


vähemalt on kodus hea olla ja Kalli Kaasa kaisus kaob see rusuv tunne ka tavaliselt ära. ja ehk on see "midagi", mis praegu justkui kõigest puudu on, varsti jälle olemas.

puhkus ... nagu oleks

ei oskagi selle puhkuse osas seisukohta võtta - nagu oleks, aga tunne on kuidagi selline... et nagu midagi oleks puudu. ilmselt see, et taaskord on kriips peal meie plaanil koos Kalli Kaasaga ühist puhkusenädalat nautida. see on kohe nagu mingi needus meie varakevadise puhkusenädalaga - eelmisel korral jäi päev peale meie puhkuse algust haigeks Piiga, seekord suutis päris korraliku külmetuse külge saada Kaasa. ja juba teist aastat järjest tabas külmetus teda vahetult peale meie ühist spa-puhkust. hakka või mõtlema, et selle varakevadise puhkusega tuleb midagi kardinaalselt muuta...

eelmisel nädalal oli tegelikult päris tore, sest võtsin aega külastada Estonia terme ja enne seda veeta üks mõnus lõunatund parima sõbrannaga elust ja inimestest rääkides. ja selle järel juba ettevalmistused eesootavaks spa-nädalavahetuseks - asjad-lapsed-koer autosse ja maale sõit. enne Värskasse sõitu käisin ka emaga koos vanaema juures ja see oli selline isemoodi kogemus... nagu oli vanaema ja nagu ei olnud ka... kurb oli. ema on nii tubli, et ta tahab ja jõuab vanaema soovidele vastu tulla ja ta haiglast ikkagi koju tõi ja öösiti tema juures isegi magamas on käinud ja oma elu vanaema vajaduste järgi sätib... loodan väga, et emal sellepärast omad tegemised tegemata ja oma elu elamata ei jää ja seda ütlesin talle välja ka. loomulikult on tema jaoks väga oluline pakkuda oma emale parimat võimalikku taastumist ja igapäevaeluga uuesti harjumist, aga kui see peaks siiski hakkama üle jõu käima, siis ei pea ta ennast kuidagi halvasti tundma, kui ostab teenust, mis just sellisteks olukordadeks ju mõeldud ongi. oehhh, ega neil kerge ei ole - ei emal ega vanemal, aga ehk kõik siiski sujub.

aga puhkuse juurde tagasi tulles siis spa-nädalavahetus Värskas oli iseenesest ju väga tore. lapsed jäid minu vanemate juurde tervete ja rõõmsatena ning meie saime Kalli Kaasaga kaks päeva olla väljaspool lapsevanema rolli. kulub vägagi ära, ei saa salata. sanatoorium oli esmapilgul ehk veidi kulunud ilmega, aga tuppa astudes lõi sõna otseses mõttes aknast avanev vaade peaaegu et hingetuks - otse päikeseloojangus järvele!

tuba oli neljandal korrusel, avar ja vaibaga ning ainsaks miinuseks võib pidada imepisikest ikka väga vanakooli telekat (nojah, läbikostvad seinad olid ka ikka päris õhukesed - esimesel õhtul kuulsime isegi naabertoast kostvat norskamist), kuigi üldist mõnusat olemist see siiski ei rikkunud. toidud olid koduselt lihtsad, aga maitsvad ja kuna valik polnud ehk teiste spa-de buffe-laudadega võrreldes samavõrra rikkalik, siis ei tekkinud mul ka kordagi tunnet, et söögiga liiale läksin (mida väga meeldivalt kinnitas koju jõudes ka kaalunäit). veekeskus ja saunade valik oli väga hea, erilisust lisasid loodusliku mineraalveega mullivannid, sest kus siis veel, kui mitte Värskas. vaatamata sellele, et teisel pärastlõunal oli veekeskuses väga palju rahvast, ei tekkinud siiski tunnet, et ruumi poleks olnud või sauna poleks mahtunud (nagu nt Laulasmaal), seega lihtsalt niisama mulistamise kogemus oli tõeliselt hea. ka

tegime tiiru ka hotelli ümbruses, kus oli isegi oma laululava, kuigi kahjuks ühtegi ehedat setu leelokoori kavas polnud...

kuna sanatooriumi ümber on kaunid männimetsad, siis otsustasin laupäeval ka ümbruses oleval loodusrajal jalutada (samal ajal kui Kallis Kaasa käis oma jooksutrenni tegemas), aga see kogemus küll meeldivaks ei osutunud. ilmselt oli viga minus ja minu ootuses, milline üks loodusrada olema peaks, aga esmalt ei suutnud ma kuidagi õiget rada üles leida, sest no ma tõesti ei osanud arvata, et loodusrada kulgeb esimese kilomeetri lihtsalt mööda külavaheteed! seega suutsin paarkümmend meetrit enne teist suunaviita tagasi keerata ja ekslesin mõnda aega spa ümbruses, lootes mingit korralikult tähistatud loodusrada leida. kui olin enda arvates õige teeotsa lõpuks leidnud, jõudsin peagi mingi raielangi servale, turnisin suurte metsamasinate jäetud rööbastes, pidin peaaegu mingisse karjääri ära eksima (taaskord täiesti ebapädevad suunaviidad!), jõudsin otsaga mingile järgmisele külavaheteele ja olles juba täiesti välja vihastatud, jõudsin siiski lõpuks ka sanatooriumi juurde tagasi. kogu läbitud 5 kilomeetrist kulges mööda kaunist metsarada võib-olla vaid 1/5, seega sellele rajale mind tagasi ei kutsu. aga vähemalt märtsikuu kilometraaž sai avatud, kui nüüd ikkagi positiivseks jääda :)

sarnaselt eelmise spa-puhkuse järel tundsin ka seekord tagasi sõites, et olen tohutult väsinud, seega leidis kinnitust fakt, et puhkamine on üks väga väsitav tegevus. Kallis Kaasa suutis hotelli ja veekeskuse vahele jääval 300-meetrisel jalutuskäigul ka külma saad, nii et tagasi koju jõudes olin mina täiega väsinud ja Kaasa täiega haige. õnneks kulges laste tänahommikune lasteaeda minek olusid arvestades täitsa mõistlikult (peale nelja päeva puhkust oleks võinud toimuda ka oluliselt suurem draama) ja nüüd olemegi siis Kalli Kaasaga oma ühist puhkust veetnud lihtsalt kodus, lebotades, telekat vaadates ja netis surfates. ma kujutasin meie ühist pisikest puhkust küll kuidagi teistmoodi (ma isegi ei oska öelda, et kuidas täpselt) ette, aga eks kulub ka see niisama vedelemine ära.