lapsed on haiged. ei oskagi enam öelda, kas ikka veel või juba jälle. eelmise nädala neljapäeval-reedel olid mõlemad lapsed kodus, kuigi KD ei näidanud küll olulisi haiguse märke (erinevalt lasteaia õpetajate poolt öeldust). reedel lõunaunest ärgates oli aga Piigal lambist 39,5 palavik ja meie plaan Kalli Kaasaga kontserdile minna läks täiega vett edama... oi ma olin kurb, ikka kohe väga väga kurb. tasuta saadud piletid, parim lapsehoidja nõus lastega olema ja siis selline pööre. õnneks sain piletid ühele kolleegile edasi müüa (soodsalt - kaks ühe hinnaga) ja mõningase ahastuse järel suutsin juba ka mõelda, et küllap see on millekski hea, et me seekord minna ei saanud ja küllap tuleb veel kontserdeid, kuhu minna. kuigi tegelikult oli see lohutus siiski pigem teoreetiline...
pühapäeval püüdsin leida endas õmbleja-geeni, kui KD-i lasteaias toimus lastele isadepäeva kontserdiks rahvuslike riiete õmblemine emmede poolt. materjal ja masinad olid lasteaia poolt, emmed pidi kohale tulema kümne nobeda näpuga. kui alguses tundus veel, et pole hullu ja saan hakkama küll ja päris vahva isegi, siis peale kolmandat tundi pusserdamist oli ikka juba üsna nutune tunne ja tüdimus ründas täiega. 90% plaanitust sai siiski tehtud, kaelakant jäi panemata, kuna sobiv paelamaterjal sai otsa, eks see tuleb siis kunagi selle nädala jooksul lõpetada.
esmaspäeva hommikul läks KD lasteaeda ja mina tööle, Kaasa jäi koju tõbist Piigat põetama. megakiire päev oli, sest teadsin juba ette, et teisipäeva ja pool kolmapäeva olen mina haige lapsega kodus ja Kaasa teeb mõned tööpäevad vahelduseks. õhtul pojale järgi minnes selgus, et tal on silmapõletik! ma ei osanud enam isegi reageerida sellele uudisele... vähemalt on mõlemad lapsed samal ajal haiged ja see nädal oli meil Kaasaga nagunii Piiga tõttu planeeritud vaheldumisi tööl ja kodus olla, nii et mis siis ikka - ühe lapse asemel lihtsalt kahe lapsega kodus.
kogu selle laste haiguste jama kõrval saabus vahepeal üsna ootamatult ka talv. neljapäeva homikul oli maa valge ja reede hommikuks valitses õues suisa talvemuinasjutt. aknast vaadates küll üsna kaunis, aga tegelikkuses üsna ebameeldiv - kohati märg, kohati libe ja ootamatult külm ikkagi ka. õnneks sai Kallis Kaasa reede õhtul koduõue peal ise meie autole talverehvid alla panna, seega kulges meie pere meeste laupäevane sõit Paide-vanade juurde vana(vana)isa juubelile oluliselt rahulikumalt ja kindlamalt. naised jäid seekord koju, sest Piiga tervis ei lase tal ilmselt niipea veel kuhugi külla minna.
kogu selle haiguste saaga juures on meie pisike Piiga ikka nii tubli - mulle tundub, et ta kasvab ja saab suureks suisa hetkedega. pea iga tegevuse juurde käib nõudlikult "ise! ise!" - riietumise, rohu võtmise, hammaste pesemise juures. potil käimine õnnestub ka juba päris kenasti - paar päeva on möödunud praktiliselt ilma "õnnetusteta", sest Piigale kohe meeldib potil istuda ja ta teeb seda vähemalt kolm korda tihedamini ja kauem kui vaja oleks. aga pigem niipidi kui vastupidi. ja vennaga koos mängimine õnnestub ka juba päris tihti ilma kaklemise ja karjumiseta, sest Piiga hakkab ka juba aru saama rollidest ja jagamisest ja kaaslase kuulamisest. vahva!
No comments:
Post a Comment