märgatud ja tänatud

tehes oma tööd iga päev püüdega olla hea, parem ja veel parem, on siiralt hea meel, kui seda märgatakse - ehk siis meie osakond on Pärnumaa Vabakonna aasta tegija nominent toetava omavalitsuse kategoorias. laureaadiks sel' aastal ei saanud, aga juba fakt iseenesest, et vabaühendused ja kodanikualgatus tunnustab ametnikke, teeb südame soojaks.
püüame edasi!

taas laval!

nojah, kõlab suurustlevalt, aga nii ta ju on - peale 20 aastat esinesin taaskord koorilauljana laval :)

väga tore õhtu oli!

puhkus

meie hilis-sügisene minipuhkus Kalli Kaasaga, seekord Pühajärve kaldail, oli suurepärane! tavapärase hotellitoa asemel ootas meid hoopis luksuslik külaliskorter - kaasaegne sisustus, kõik vajaminev privaatseks äraolemiseks ....

seekord ei panustanud me spa-hoolitsustele või veeprotseduuridele, vaid võtsime lihtsalt aega koosolemiseks ja puhkamiseks - jalutuskäik Pühajärve ääres, maitsev õhtusöök restoranis, privaatsete hommikusöökide nautimine oma luksuskorteris - ehhh, see oli lihtsalt nii mõnus!

tagasi vanematekoju jõudes, kuhu lapsed hoida jätsime, ootas ehmatav "üllatus" - Piigal oli eelmisel päeval pea terve päev kõrge palavik (üle 39,5) olnud, mis meie tagasijõudmise ajaks küll õnneks möödas oli. nii armas oli emast, et ta ei hakanud meile helistama, vaid võttis rohuga lapsel palaviku maha ja kuna hullemaks ei läinud, siis arvas, et mis ta paneb meid niisama oma kõnega muretsema. loomulikult ei oleks ma pooltki nii rahulikult saanud meie koosolemise-nädalavahetust nautinud, kui oleksin teadnud, et Piiga haige on, samas poleks ma ju kuidagi saanud ka aidata ning ega minu kohaleminek ja selletõttu puhkuse katkestamine poleks ka miskitmoodi tüdruku paranemisele kaasa aidanud. nojah, seega saime meie puhata ja ema veidi tõbist last tohterdada, aga ei midagi ülemäära hullu.

koju jõudes tundus kõik kõige paremas korras ja olime valmis lapsed järgmisel hommikul lasteaeda viima, et paar päeva kodus veel kahekesi Kalli Kaasaga puhkuse jätkumist nautida, kui öösel tõusis pojal palavik, mis hommikuks oli nähtav kraadiklaasi näiduna 39,6. seega tavapärane asjade käik - puhkus tähendab meie peres seda, et keegi jääb haigeks. võisin vaid taaskord tänulik olla, et polnud vaja hakata tööasju ja haige lapsega kodusolemist kombineerima ning nii me siis kogu perega ühe lisa puhkuse/haiguspäeva saime. õnneks on ka poja haigus tähendanud 24-tunnist palavikku, ei enamat, nii et enne nädala lõppu saab ta siiski taaskord lasteaeda.

ja siis ongi puhkus läbi.

kiire elu

tänasest algas ametlikult puhkus. sellele eelnenud 6 päeva on olnud pehmelt öeldes hirmkiire, kusjuures tavapärasel kontritööl pole osalenudki....

* neljapäeval-reedel viibisin Tartus valdkonna aastakonverentsil, sõit tööandja väikebussiga sinna ja tagasi, mina roolis;
* laupäeval kogu perega Kalli Kaasa vanaisa 87-nda sünnipäeva tähistamisel Paides, tagasi sõites olin mina roolis;
* pühapäeval peaaegu pool päeva linnas kooriproovis;
* esmaspäeval-teisipäeval Rootsis Södertäljes kolleegide tööga tutvumas, kohaleminek lennukiga ehk et esmaspäeva varahommikul tööandja autoga pealinna lennujaama ja teisipäeva õhtul tagasi, taaskord mina roolis.

huuhhhh, täna oleks tahtnud ainult voodis lebotada ja kõiksugu väsimust välja puhata, aga polnud võimalus - hommikul osalesin Piiga rühmas õppetegevuses, siis töö juures paar toimetust lõppenud välislähetuse ja alanud puhkusega seoses, kiire poeskäik, kodus ettevalmistused õhtusöögiks ja siis lasteaia hoolekogu koosolekule, mis lõppes õnneks just õigel ajal, et jõuda õhtusöögi valmistamise ajaks koju tagaasi.

homme õhtul ootab ees isadepäeva pidu poja rühmas (Piiga rühmas oli pidu esmaspäeval ja kuigi ma seal kohal olla ei saanud, siis Kallis Kaasa filmis ja tegi pilti, nii et sain ka sellest veidi osa) ja reede hommikul võtame suuna lõunaosariikidesse, et anda lapsed Ama-Asa hoolde ja võtta ise koos Kalli Kaasaga aeg maha sügiseseks spa-lõõgastuseks.

seekord tunnen, et eelkõige on selle lõõgastuse ära teeninud minu kallis abikaasa, kes on viimastel aegadel olnud rohkem koduperemees ja superisa kui mina koduperenaine ja armastav ema, sest erinevatel põhjustel olen ma rohkem kodust ära kui kodus olnud, mistõttu koduse elu koorem on suures osas just Kalli Kaasa õlgadel olnud. kui püüan ette kujutada, kuidas mina toime tuleksin, kui peaksin ÜKSI kantseldama kahte last, korraldama nad hommikul lasteaeda ja õhtul koju ning lisaks nt niitma muru, kütma ahju, tegema saunapuid  - ehk et kolme viimasena nimetatu osas toimetama tavapäraste Kaasa ülesannetega, millega ma vajadusel hakkama saan, aga mida ma enamasti siiski tegema ei pea, täpselt nagu söögitegemine ja nõudepesemine, millega Kallis Kaasa tavapäraselt ei tegele, aga millega ta viimasel ajal on pidanud väga palju kokku puutuma - siis arvan, et küllap ma saaks ka hakkama, aga eks see oleks pisut kurnav ja väsitav. minu mees on kogu selle olude sunnil tema õlgadele langenud koormaga suurepäraselt ja nurisemata hakkama saanud ning ma imetlen teda säravate silmadega, sest jah, olen taaskord väga kindel, et minu Kallis Kaasa on maailma parim mees, abikaasa ja isa!

eriline hetk

käisime täna Kalli Kaasa vanaisa sünnipäeva tähistamisel. tavapärane koosistumine suguseltsiga, kes sugugi ei taha enam vana maja kitsukesse tuppa ära mahtuda, kuid ütlus "häid lambaid mahub palju ühte lauta" leidis taaskord kinnitust - 87-aastane tähtpäevaline koos vanaemaga, nende 2 järeltulijat oma kaaslastega (pluss neist ühe endine kaaslane oma praeguse kaaslasega), 3 lapselast oma kaaslastega ja 4 lapselapselast. soe ja armas pärastlõuna.

ühel hetkel tõusis Vanaisa püsti ja ütles, et tahab ühe loo rääkida. ta alustas:
"suvel käisid meil A ja K (need oleme mina ja Kallis Kaasa) koos lastega külas. istusime õues sarapuu all pingil, lapsed mängisid ukse ees. ühel hetkel hõikas KD, kivi käes, emale, et leidis kivi alt vihmaussi. ema vastas talle, et vahva, pane see kivi nüüd tagasi, sest see on vihmaussi kodu. vihmaussi kodu. ma ei oleks ise kunagi niimoodi osanud mõelda. niimoodi õpetatakse lapsi hoidma loodust ja mõistma elu..."

umbes nii see kõlas. rohkem ma täpselt ei mäleta, sest mul olid pisarad silmis ja sõnad ei kostnud enam minuni...
et Vanaisa oli jätnud meelde sellise lihtsa ja tavapärase hetke.
et ta pidas seda nii oluliseks, et teistega jagada.
et ta pani seda tähele.

Vanaisa on väga eriline vana mees. ja see oli väga-väga eriline hetk minu jaoks.