käisime täna mõne endise ja praeguse kolleegiga ühe endise kolleegi sünnipäeval. täpsem oleks ilmselt siiski öelda, et käisime sünnipäeva puhul õnne soovimas, sest kuna ta tervis on veidi kehv ja aastaid ka juba parasjagu, siis pidu kui sellist ei ole. aga on armas ja südamlik istumine ja kalli kolleegi meelespidamine.
see kolleeg oli minu esimene juhendaja minu esimese praktika ajal praeguse töökohas. tema oli ka üks lähedasemaid kolleege esimeste tööaastate jooksul. mina ja veel paar nooremat kolleegi kutsusime teda Ema L. sest ta oligi nagu ema meile - teine ema, töömaailmas.
kuus aastat tagasi sattus ta esimest korda haiglasse. vedas välja, pea-aegu, tuli veel töölegi tagasi. ja siis sattus uuesti haiglasse. ja veel ja veel. nüüd elab juba aastaid ainult ravimite toel ja endist elukvaliteeti pole tagasi saanud. aga oma elurõõmu pole kaotanud. ja igal aastal oma sünnipäeval ootab ta meid alati külla.
see on ütlemata armas. armas, et on selliseid olulisi inimesi. kellega seovad ühised kogemused minevikust ja hetked olevikus. isegi kui neid hetki on ainult üks igas aastas. aga teadmine, et see hetk on - igal aastal, samal päeval, sünnipäevalaps alati ootamas ja meie alati tulemas - see teadmine on tähtis ja oluline.
No comments:
Post a Comment