torm veeklaasis

arvad, et teed vaikselt oma tööd ja saad kenasti hakkama ja ega kellelgi Sinuga väga asja ei ole. või noh, on nendel, kellesse Sinu töö igapäevaselt puutub.
ja siis esitad lahkumisavalduse ja järsku läheb lahti selline torm, et hoia ja keela! nojah, ma olin loomulikult teadlik, et meie oma majas tekitab minu lahkumisotsus vastukaja ja küsimusi ja ehmatust ja natuke ka šokki. aga ma tõesti ei olnud valmis selleks, kui palju sõnumeid, kõnesid ja tagasisidet tuleb minu otsuse peale nii valdkonna partneritelt kui lihtsalt inimestelt, kellega senise töise teekonna jooksul on kokkupuudet olnud, kui see otsus avalikuks läks. ja just positiivset tagasisidet - et olen nii õige inimene õigel kohal, et teen suurepärast tööd, et olen väga hea kolleeg, et olen parim osakonnajuhataja üldse... huuhh, emotsioonidetulv ei taha lõppeda!

esmased pisarad minekukurbusest on nutetud ja viimaseid vestlusi sel' teemal olen saanud juba rahulikult pidada. esmane hämming positiivse ja toetava tagasiside laviinist on ka settinud ning hinges on soe ja hea tunne imelistest inimestest  minu ümber. uue ametikoha paberimajandus on korraldatud ja esimesene töine kohtuminegi juba kokku lepitud. elu läheb edasi.

väga põnev saab olema :)

kui tuleb minna lasta...

olen peale ülikooli lõpetamist töötanud ainult ühes asutuses, oma praeguse tööandja juures. detsembris saaks seda teed juba 20 aastat. olen täitnud erinevaid ülesandeid ja ametinimetused on muutunud, aga töö peamine sisu on olnud sama - sotsiaaltöö ja -valdkonna arendamine Pärnus.

tänasega muutus kogu see rutiin ja sissetallatud rada, sest viisin hommikul abilinnapea lauale lahkumisavalduse. on lihtsalt ütlemata kurb, kui poliitika lõhub ära spetsialistide pika ja põhjaliku töö ning kellegi isiklikud poliitilised ambitsioonid seatakse valdkonna arendamise ees olulisemaks. ma olen tegelikult mugav inimene ja sellise muutuse tegemine on nii hirmutav, et parema meelega ma isegi ei mõtleks selle peale, aga seekord tundsin, et isegi minu põhjatu karikas sai nüüd viimase piirini täis. loomulikult läheb elu edasi ja tulevad järgmised inimesed, kes ehk isegi paremini hakkama saavad, aga ... aga jah, elu ongi üks ebaõiglane koht. paraku.
see otsus on mu täitsa katki teinud ja pagana raske on maailma parimatele kolleegidele sellise otsuse teatavaks tegemise järel silma vaadata... aga seekord olen egoist ja mõtlen eelkõige oma tervise ja "elus püsimise" peale.

kunagi osakonnast läinud kolleeg kirjutas mulle hüvastijätuks sellised read: ... eks elu viskab meile ootamatuid võimalusi kindlal põhjusel, suunates rajale, mis on just meile mõeldud; ja negatiivsed sündmused võivad juhtida paremasse kohta ning teha meist ehk tugevama inimese...

just nii see ilmselt täna ongi ja kui ma üldse tahan veel uusi professionaalseid väljakutseid vastu võtta, siis passi vaadates on selleks ilmselgelt üsna viimane aeg :)

elu ringkäik

vanaema maine tee sai otsa 01.02.2019 ... olgu tal vikerkaare taga helge ja hea.

kuigi iga elutee lõppemine on raske ja kurb, on seekordne minek ikkagi pigem vabanemine, sest vanaemast oli meie seas veel ainult keha, millest meel ja mõistus olid juba ammu läinud ...
ja eelkõige on see vabanemine ema jaoks, kes aastaid on pidanud kõrvalt nägema seda kustumist ja meenutama ainult oma mõtetes inimest, kes oli tema ema ja kellest oli järel vaid kest ...
laupäeval oleme kogu perega Tartus ärasaatmise tseremoonial. emale toeks.