Kallis Kaasa on viimased poolteist aastat (ja veidi rohkemgi) väga korralikult jooksutrenni teinud. eelmise aasta jooksukilometraaž kokku oli üle 1000 km. ulmeline tulemus minusuguse jooksupõlguri jaoks.
mulle meeldib käia. või noh, ütleme siis, et keskmisest kiirema tempoga jalutada. 2013.a kilometraaziks kogunes 169 km. pole ju üldse paha, aga siiski hoopis teisest kategooraist, kui Kalli Kaasa treeningmahud.
täna avastasin statistikat vaadates, et selle aasta esimese kuuga sportlikult läbitud kilomeetrite arv on minul suurem kui Kaasal - temal jooksukilmeetreid 24,6km, minul jalutades läbitud 24,81km. mina olengi võidumees! :)
Thursday, January 30, 2014
Tuesday, January 28, 2014
kultuurselt
pühapäeva veetsime Kalli Kaasaga Riias. ooperis. oli lihtsalt suurepärane!
kuigi tegemist oli reisikorraldaja poolt kokku pandud päevapaketiga ja lisaks ooperietendusele kuulus programmi ka ca pooleteisetunnine jalutuskäik Riia kesklinnas, mis külmrõskes tuulises ilmas oli paras piin, siis kokkuvõttes oli möödunud pühapäeva siiski väga tore. isegi seesama jalgsiekursioon, sest Riia vanalinn/kesklinn on tõesti kaunis ...
... ja isegi vaatamata lõikavale külmale tekkis tahtmine tagasi tulla. kunagi, kui ilm on soojem, palju soojem. näiteks suvel, kahekesi Kalli Kaasaga, uitama ja nautima. (jah, ma ei ole endiselt nõus plaanima lõõgastushetki koos lastega, sest siis poleks see lõõgastus, vaid perepuhkus, mis on hoopis teine kategooria. ka seekord jäid lapsed koju vanaema hoole alla ja kõik olid rahul - meie saime pühapäeva endile ja lapsed said kvaliteetaja Tallinna-Ama'ga).
programmi kuulunud lõunasöök lõunanaabrite ühes turismiobjektis Lidos oli päeva pikkust arvestades kindlasti hädavajalik, aga aega lõunasöögi nautimiseks oli jäetud ilmselgelt liiga vähe. arvestades kompleksi suurust ja pakutava mitmekülgsust oleks ainuüksi toiduvaliku tegemiseks pidanud andma vähemalt kolmveerand tundi. meie pidime hakkama saama tunni ajaga - valiku tegema, kõhu täis sööma ja kui jõudis, siis ka kompleksiga tutvuma. nojah, sinna mind niiväga tagasi ei kutsugi, söögikoht ja mõned lisa-atraktsioonid, ei muud.
ooper oli elamus! 100 protsenti. kuigi tumetuhmides toonides kitsad koridorid tekitasid esialgu tunde, nagu oleks kuhugi kolikambrisse sattunud,
siis ooperimaja suur saal oli just selline, nagu üks ooperisaal minu kujutlustes olema peab - suursugune, elegantne, hingemattev, luksuslik ja särav!
ma ei ole kindlasti mitte mingitpidi ooperifänn ja ka minu teadmised ooperist jäävad tavakodaniku tasemele, aga väljaõppimata kõrva jaoks olid solistid väga head ja kogu etendus haaras tõeliselt kaasa. isegi itaaliakeelne libreto ei vähendanud etenduse nautmist, sest sisukokkuvõte oli eelnevalt läbi loetud ja kui mõni stseen veidi arusaamatuks jäi, oli võimalik jooksvalt ingliskeelseid subtiitreid silmata.
tuleb tunnistada, et algaja ooperihuvilise jaoks on muidugi Verdi ka üsna kindlapeale minek, sest tema looming on meloodiline ja kaunis kuulata ning paljud tema loodud aariad ja koorid on nö tavamassidesse liikunud ja ka ooperikauge kodaniku jaoks tuttavad. "Traviata" oli igal juhul väga hea valik, sest kaunist muusikat jagus mitmeks tunniks. lisaks muusikanaudingule pakuti ka päris ootamatut silmailu, kui teises vaatuses etendatud kõrgklassi kurtisaanide olengu käigus ilmusid lavale kolm põhimõtteliselt alasti tantsijatari (mingi niudevöö neil siiski ümber oli) - üllatus missugune. meesvaatajatele kindlasti meeldis ja Kallis Kaasa'gi muigas hiljem, et väga tore ooper, tõesti väga tore... :)
justnagu killukese puhkust oleks ette kätte saanud. hea.
kuigi tegemist oli reisikorraldaja poolt kokku pandud päevapaketiga ja lisaks ooperietendusele kuulus programmi ka ca pooleteisetunnine jalutuskäik Riia kesklinnas, mis külmrõskes tuulises ilmas oli paras piin, siis kokkuvõttes oli möödunud pühapäeva siiski väga tore. isegi seesama jalgsiekursioon, sest Riia vanalinn/kesklinn on tõesti kaunis ...
... ja isegi vaatamata lõikavale külmale tekkis tahtmine tagasi tulla. kunagi, kui ilm on soojem, palju soojem. näiteks suvel, kahekesi Kalli Kaasaga, uitama ja nautima. (jah, ma ei ole endiselt nõus plaanima lõõgastushetki koos lastega, sest siis poleks see lõõgastus, vaid perepuhkus, mis on hoopis teine kategooria. ka seekord jäid lapsed koju vanaema hoole alla ja kõik olid rahul - meie saime pühapäeva endile ja lapsed said kvaliteetaja Tallinna-Ama'ga).
programmi kuulunud lõunasöök lõunanaabrite ühes turismiobjektis Lidos oli päeva pikkust arvestades kindlasti hädavajalik, aga aega lõunasöögi nautimiseks oli jäetud ilmselgelt liiga vähe. arvestades kompleksi suurust ja pakutava mitmekülgsust oleks ainuüksi toiduvaliku tegemiseks pidanud andma vähemalt kolmveerand tundi. meie pidime hakkama saama tunni ajaga - valiku tegema, kõhu täis sööma ja kui jõudis, siis ka kompleksiga tutvuma. nojah, sinna mind niiväga tagasi ei kutsugi, söögikoht ja mõned lisa-atraktsioonid, ei muud.
ooper oli elamus! 100 protsenti. kuigi tumetuhmides toonides kitsad koridorid tekitasid esialgu tunde, nagu oleks kuhugi kolikambrisse sattunud,
siis ooperimaja suur saal oli just selline, nagu üks ooperisaal minu kujutlustes olema peab - suursugune, elegantne, hingemattev, luksuslik ja särav!
ma ei ole kindlasti mitte mingitpidi ooperifänn ja ka minu teadmised ooperist jäävad tavakodaniku tasemele, aga väljaõppimata kõrva jaoks olid solistid väga head ja kogu etendus haaras tõeliselt kaasa. isegi itaaliakeelne libreto ei vähendanud etenduse nautmist, sest sisukokkuvõte oli eelnevalt läbi loetud ja kui mõni stseen veidi arusaamatuks jäi, oli võimalik jooksvalt ingliskeelseid subtiitreid silmata.
tuleb tunnistada, et algaja ooperihuvilise jaoks on muidugi Verdi ka üsna kindlapeale minek, sest tema looming on meloodiline ja kaunis kuulata ning paljud tema loodud aariad ja koorid on nö tavamassidesse liikunud ja ka ooperikauge kodaniku jaoks tuttavad. "Traviata" oli igal juhul väga hea valik, sest kaunist muusikat jagus mitmeks tunniks. lisaks muusikanaudingule pakuti ka päris ootamatut silmailu, kui teises vaatuses etendatud kõrgklassi kurtisaanide olengu käigus ilmusid lavale kolm põhimõtteliselt alasti tantsijatari (mingi niudevöö neil siiski ümber oli) - üllatus missugune. meesvaatajatele kindlasti meeldis ja Kallis Kaasa'gi muigas hiljem, et väga tore ooper, tõesti väga tore... :)
justnagu killukese puhkust oleks ette kätte saanud. hea.
Thursday, January 23, 2014
haige maailm
eile õhtul oli selline tunne, et pagana haige maailm. nii ülekantud kui otseses mõttes. füüsiliselt haige ja emotsioonid, mis tegid haiget.
vanaemaga on halvasti. vanadus teeb oma töö, mingid veresooned ajus ei pidanud vastu ja tulemuseks ilmselt mingitsorti insult, mis omakorda tekitas tugevad nägemisprobleemid ja luulumõtted. et asi on ikka päris tõsine, näitab see, et ema pidi korraldama vanaema paigutamise hooldushaiglasse ja sealt edasi neuroloogiaosakonda. oehhhh. jah, me kõik saame vanaks ja keegi pole igavene ja olen ju ligi kümme aastat oma tööst just nende teemadega kokku puutunud, aga kui see nii oma pere seest puudutab, siis on raske. ja kurb. nii väga oleks tahtnud eelmisel nädalavahetusel emale seltsiks ja toeks sõita, aga mitte kuidagi ei õnnestunud. no vähemalt on telefonid ja saab ennast asjaga kursis hoida ja moraalselt toeks olla.
Piiga saadeti nädal aega tagasi lasteaiast koju, kuna nohu pidi väga hull olema. õhtul enne seda kojusaatmispäeva tegi juhataja juttu, et ehk peaks ravima ja kaaluma kodusolemist, aga kuna tõesti polnud võimalust kohe päeva pealt oma töiseid asju ümber korraldada ja kodus jälgides polnud Piiga tervise ja olemisega ka midagi hullu, viisin tüdruku järgmisel hommikul ikkagi rühma. millele järgnes paari tunni pärast üsna terav kõne lasteaia juhatajalt, et kas ta ei väljendanud ennast piisavalt selgelt lapse kojujätmise osas. oi, kuidas kihvatas sees sellise ütlemise peale... õnneks sain reaalselt rühma lapsele järgi minna alles paari tunni pärast, kui esmane emotsioon oli lahtunud ja sain juhatajaga enda arvates teemad (et Piigal ongi püsiv nohu, mille põhjus on ilmselt allergiline, aga tekitaja pole teada) mõistvas ja sõbralikus õhkkonnas selgeks räägitud. uue nädala alguses käisin Piigaga ka arstil, kes kinnitas, et põletikulist protsessi ninas pole, midagi ei nakka ja võib lasteaias olla küll. viisin selle kohta lasteaeda ka kirjaliku teatise ja siis sain eile uue "üllatuse" osaliseks - juhataja võttis ise arstiga telefoni teel ühendust! nagu mis mõttes? kas ta arvas, et olen tõendi võltsinud või et nagu mida ta kontrollida tahtis? saatis mulle selle kohta e-kirja, et sai arstiga telefoni teel kontakti ja bla-bla-blaaa... peale pikka ja intensiivset tööpäeva oli see nagu löök näkku - mind ei usaldata ja minu laps ei sobi neile! vot selline tunne oligi! ja kuigi täna on emotsioonid rahunenud ja püüan asjasse mõistvalt suhtuda ja üleüldse käib Piiga selles lasteaias veel vaid kuni suveni, siis ikkagi ... paha maitse on suus.
ja kõigele lisaks olen ise ka veidi tõbine, mis kindlasti ei tee olemist paremaks ja lihtsamaks ja öösel oli väljas -20 kraadi ja tuba püsib napilt +20 soojakraadi juures (ma ei taha mõelda, milline elektriarve veebruaris meid "rõõmustab") ja üleüldse ei ole vist praegu kõige paremad päevad. tahan midagi muud. vist.
pühapäeva veedame Kalli Kaasaga Riia Ooperis. natukene midagi muud.
vanaemaga on halvasti. vanadus teeb oma töö, mingid veresooned ajus ei pidanud vastu ja tulemuseks ilmselt mingitsorti insult, mis omakorda tekitas tugevad nägemisprobleemid ja luulumõtted. et asi on ikka päris tõsine, näitab see, et ema pidi korraldama vanaema paigutamise hooldushaiglasse ja sealt edasi neuroloogiaosakonda. oehhhh. jah, me kõik saame vanaks ja keegi pole igavene ja olen ju ligi kümme aastat oma tööst just nende teemadega kokku puutunud, aga kui see nii oma pere seest puudutab, siis on raske. ja kurb. nii väga oleks tahtnud eelmisel nädalavahetusel emale seltsiks ja toeks sõita, aga mitte kuidagi ei õnnestunud. no vähemalt on telefonid ja saab ennast asjaga kursis hoida ja moraalselt toeks olla.
Piiga saadeti nädal aega tagasi lasteaiast koju, kuna nohu pidi väga hull olema. õhtul enne seda kojusaatmispäeva tegi juhataja juttu, et ehk peaks ravima ja kaaluma kodusolemist, aga kuna tõesti polnud võimalust kohe päeva pealt oma töiseid asju ümber korraldada ja kodus jälgides polnud Piiga tervise ja olemisega ka midagi hullu, viisin tüdruku järgmisel hommikul ikkagi rühma. millele järgnes paari tunni pärast üsna terav kõne lasteaia juhatajalt, et kas ta ei väljendanud ennast piisavalt selgelt lapse kojujätmise osas. oi, kuidas kihvatas sees sellise ütlemise peale... õnneks sain reaalselt rühma lapsele järgi minna alles paari tunni pärast, kui esmane emotsioon oli lahtunud ja sain juhatajaga enda arvates teemad (et Piigal ongi püsiv nohu, mille põhjus on ilmselt allergiline, aga tekitaja pole teada) mõistvas ja sõbralikus õhkkonnas selgeks räägitud. uue nädala alguses käisin Piigaga ka arstil, kes kinnitas, et põletikulist protsessi ninas pole, midagi ei nakka ja võib lasteaias olla küll. viisin selle kohta lasteaeda ka kirjaliku teatise ja siis sain eile uue "üllatuse" osaliseks - juhataja võttis ise arstiga telefoni teel ühendust! nagu mis mõttes? kas ta arvas, et olen tõendi võltsinud või et nagu mida ta kontrollida tahtis? saatis mulle selle kohta e-kirja, et sai arstiga telefoni teel kontakti ja bla-bla-blaaa... peale pikka ja intensiivset tööpäeva oli see nagu löök näkku - mind ei usaldata ja minu laps ei sobi neile! vot selline tunne oligi! ja kuigi täna on emotsioonid rahunenud ja püüan asjasse mõistvalt suhtuda ja üleüldse käib Piiga selles lasteaias veel vaid kuni suveni, siis ikkagi ... paha maitse on suus.
ja kõigele lisaks olen ise ka veidi tõbine, mis kindlasti ei tee olemist paremaks ja lihtsamaks ja öösel oli väljas -20 kraadi ja tuba püsib napilt +20 soojakraadi juures (ma ei taha mõelda, milline elektriarve veebruaris meid "rõõmustab") ja üleüldse ei ole vist praegu kõige paremad päevad. tahan midagi muud. vist.
pühapäeva veedame Kalli Kaasaga Riia Ooperis. natukene midagi muud.
Wednesday, January 22, 2014
vägavägaväga külm
kui soe sügis on kestnud septembrikuust kuni u 10. jaanuarini, siis saabunud talv on vastik. kohe väga vastik. eriti kui üleminek on nii järsk, et viimased kümme päeva (või kauem ... või vähem ... igal juhul liiga kaua!) on õhutemperatuur olnud püsivalt -10 või külmem (ja öösel on see külmem ka kuni -20 kraadi tähendanud).
meie väike armas majakene ei pea sellisele külmale vastu. aastad on selgeks teinud, et talvekülmad kuni -10 kraadi on vastuvõetavad, kuid kõik, mis on püsivalt külmem, on liig mis liig. jah, ka sel' aastal oleme elutoa suure terrassiakna ette pannud kile, et vähendada klaaspinnalt õhkuvat külma, ka sel' aastal on lisapuhurid tuba kütmas, uksed on saanud uued tihendid ja vesi on igaks juhuks kogu aeg vaikselt tilkumas, et vältida torude kinnikülmumist, aga see ei muuda fakti - külm on.
mõnes mõttes on isegi hästi läinud, sest kuni eilseni pidas meie väike majakene päris hästi vastu, toas oli ikka +20 kraadi vähemalt ja olemine tundus vaatamata õues valitsevale pakasele täitsa mõnus. isegi nii mõnus, et esmaspäeva õhtul said lapsed vannis käidud ja seda ilma jääpurikateta nina otsas. seda siis kuni eilseni...
eile õhtul töölt jõudes lõi juba kööki astudes vastu kuidagi eriliselt karge õhk ja termomeeter kinnitas seda ninaotsa tunnet - köögis oli +10 kraadi. elutoas näitas termomeeter +13 ja teisel korrusel lastetoas +15 kraadi. huuhhhhh. nojah, ruttu ahi kütte, lisapuhurid huugama ja magamaminekuajaks oli kõikides ruumides ca 5 kraadi jagu soojem. see polnud mingi eriline lohutus, sest tunne oli ikkagi kõhejahe. Kallis Kaasa ajas ennast täna hommikul poole kuue ajal voodist välja ahju kütma, sest ilmselgelt ei piisa külmade püsimisel maja soojas hoidmisest enam üks kord päevas kütmisest ja tuleb uneaja arvelt sooja saamisesse panustada.
talv ei meeldi mulle.
meie väike armas majakene ei pea sellisele külmale vastu. aastad on selgeks teinud, et talvekülmad kuni -10 kraadi on vastuvõetavad, kuid kõik, mis on püsivalt külmem, on liig mis liig. jah, ka sel' aastal oleme elutoa suure terrassiakna ette pannud kile, et vähendada klaaspinnalt õhkuvat külma, ka sel' aastal on lisapuhurid tuba kütmas, uksed on saanud uued tihendid ja vesi on igaks juhuks kogu aeg vaikselt tilkumas, et vältida torude kinnikülmumist, aga see ei muuda fakti - külm on.
mõnes mõttes on isegi hästi läinud, sest kuni eilseni pidas meie väike majakene päris hästi vastu, toas oli ikka +20 kraadi vähemalt ja olemine tundus vaatamata õues valitsevale pakasele täitsa mõnus. isegi nii mõnus, et esmaspäeva õhtul said lapsed vannis käidud ja seda ilma jääpurikateta nina otsas. seda siis kuni eilseni...
eile õhtul töölt jõudes lõi juba kööki astudes vastu kuidagi eriliselt karge õhk ja termomeeter kinnitas seda ninaotsa tunnet - köögis oli +10 kraadi. elutoas näitas termomeeter +13 ja teisel korrusel lastetoas +15 kraadi. huuhhhhh. nojah, ruttu ahi kütte, lisapuhurid huugama ja magamaminekuajaks oli kõikides ruumides ca 5 kraadi jagu soojem. see polnud mingi eriline lohutus, sest tunne oli ikkagi kõhejahe. Kallis Kaasa ajas ennast täna hommikul poole kuue ajal voodist välja ahju kütma, sest ilmselgelt ei piisa külmade püsimisel maja soojas hoidmisest enam üks kord päevas kütmisest ja tuleb uneaja arvelt sooja saamisesse panustada.
talv ei meeldi mulle.
Tuesday, January 14, 2014
lubadus
elus peab olema ka midagi head. midagi sellist, mida tegelikult ju vaja ei ole, aga mis on ometi nii hea... minu ja Kalli Kaasa jaoks on ühes selliseks heaks olnud meie kahe veiniõhtud - punane vein, tumedad viinamarjad, sinihallitusjuust... mmmmmm!
viimasel ajal (no nii umbes sügisest alates) sai neid meie-kahe-õhtuid ja seda natukene head ilmselgelt liiga palju. minu puhul sai see selgeks kaalunumbrit vaadates, mis järjekindlalt tahtis ülespoole suunduda ja peaaegu et juba harjumuseks muutunud õhtusest veinipokaalist. kaalunumber on kontrolli all küll, aga ma tahaks olla möödundsuvises-kaalus ilma sellepärast kogu aeg muretsemata ning kuigi pokaal punast veini päevas pidi südamele isegi kasulik olema, ei tahaks ma siiski salamisi salasõltlaseks (...salajoodik on nii kole sõna...) muutuda.
seega võtsime Kalli Kaasaga vastu otsuse, et järgmised pool aastat peale õhtusööki midagi ei näksi. see tähendab ühtlasi, et proovime hakkama saada oma veini-juustu-viinamarjaõhtuteta. justnimelt proovime, sest mõnel eriti olulisel hetkel võib ju väikese midagi-head-õhtu endale ikka lubada, aga põhimõtteliselt peaks ilma hakkama saama.
ma vägaväga loodan, et see iseendale antud lubadus on selline, mida ma ka pidada suudan. olen seda ju ise tahtnud ja ise selle otsuseni jõudnud. julgustav on teadmine, et olen selles lubaduses koos Kalli Kaasaga. aga et õhtustest näksimistest loobumine eriti tõhus oleks, püüan rohkem ka värskes õhus liikuda. täna tegin lõunapausi ajal talvises rannarajoonis 4,5km tiiru. mõnus oli.
viimasel ajal (no nii umbes sügisest alates) sai neid meie-kahe-õhtuid ja seda natukene head ilmselgelt liiga palju. minu puhul sai see selgeks kaalunumbrit vaadates, mis järjekindlalt tahtis ülespoole suunduda ja peaaegu et juba harjumuseks muutunud õhtusest veinipokaalist. kaalunumber on kontrolli all küll, aga ma tahaks olla möödundsuvises-kaalus ilma sellepärast kogu aeg muretsemata ning kuigi pokaal punast veini päevas pidi südamele isegi kasulik olema, ei tahaks ma siiski salamisi salasõltlaseks (...salajoodik on nii kole sõna...) muutuda.
seega võtsime Kalli Kaasaga vastu otsuse, et järgmised pool aastat peale õhtusööki midagi ei näksi. see tähendab ühtlasi, et proovime hakkama saada oma veini-juustu-viinamarjaõhtuteta. justnimelt proovime, sest mõnel eriti olulisel hetkel võib ju väikese midagi-head-õhtu endale ikka lubada, aga põhimõtteliselt peaks ilma hakkama saama.
ma vägaväga loodan, et see iseendale antud lubadus on selline, mida ma ka pidada suudan. olen seda ju ise tahtnud ja ise selle otsuseni jõudnud. julgustav on teadmine, et olen selles lubaduses koos Kalli Kaasaga. aga et õhtustest näksimistest loobumine eriti tõhus oleks, püüan rohkem ka värskes õhus liikuda. täna tegin lõunapausi ajal talvises rannarajoonis 4,5km tiiru. mõnus oli.
Thursday, January 9, 2014
kevadiselt sportlikult
üheksas selle aasta päev on pärastlõunasse jõudnud ja olen endaga rahul, sest jõudsin täna teist korda sellel aastal jalutama. jalutama selles mõttes, et ennast teadlikult liigutama. kuigi liigne rahulolu võib saada takistuseks arengule ja edasiminekule, olen praegu siiski rahul, sest kontori-inimesele on isegi kord nädalas teadlikult värskes õhus sihipäraselt punktist A punkti B liikumine siiski kasulik.
kui selle-aastane esimene jalutuskäik oli pigem rahulik kulgemine, kuna tegin seda koos pojaga, kelle jaoks keskmisest kiirema tempoga edasiliikumisest on hoopis olulisem pargis ringi uudistamine ja poes ampsu-ostmise-peatuse tegemine, siis tänane lõunapaus läks korraliku jalutuskäiguna kirja. nimelt võtsin ette tunniajase jalutuskäigu vastvalminud jaansoni raja paremkaldal ja kuigi pidin taaskord tõdema, et kontsaga talvesaapad pole ikka mingid tervisespordi-harrastamise-jalanõud, siis oli tunne ikkagi mõnus.
esiteks ilm - peaaegu selge (ehk et midagi ei sadanud ja korraks vist tuli isegi päike välja), peaaegu soe (no +5 vähemalt ja tuul oli selja tagant), peaaegu kevadine (kindad ja mütsi sai peale paari kilomeetrit igal juhul ära võtta). khmm, tuletan meelde, et täna on 09. jaanuar. oli täiega mõnus jalutada ja nautida uue asfaldiga raja ääres heakorrastatud haljasaladel õrnrohetavat muru. kuskil siutsusid-siristasid linnud ka ja siis oli ikka kohe päris aprilli-tunne.
teiseks vaade - ilus ja uus. selles mõttes uus, et paljudes kohtades jõe paremkaldal puudus varem üldse võimalus jõekaldal liikuda ja vaadata linna jõe poolt. nüüd, kui kallas puhastatud ja heakorrastatud, on sealt avanevad vaated - nii jõele kui linnale - täiesti uskumatud. vahvad vanad majad, uhked uued eramud, rahulikult voolav jõgi... nautisin täiega!
kolmandaks võimalus korralikul terviserajal liikuda - kõndida, joosta, rattaga sõita, koera jalutada. neid, kes seda võimalust kasutasid, oli ikka täitsa palju. paar vanahärrat, kes jõekallast piirava käsipuu najal ilmaasju arutasid, möödasõitev jalgrattur, kes omaette mingit viisjuppi vilistas, vanaema pisikese lapselapse vankrit lükkamas, noored lapsevanemad kaksikutekäruga, eakam proua kolme koeraga, kes nägid välja kui valged kohevad lumepallid, jalutamas. ja miks ka mitte, sest rada on tõesti hea ja pean ennast kordama - vaated imelised.
on vist üsna ebamõistlik jaanuari esimeses pooles kevadet oodata, aga kui tänane ilm kestma jääks, siis hakkaks küll vägisi lootma, et sel' aastal jääb talv vahele ja kohe varsti ongi kevad :)
kui selle-aastane esimene jalutuskäik oli pigem rahulik kulgemine, kuna tegin seda koos pojaga, kelle jaoks keskmisest kiirema tempoga edasiliikumisest on hoopis olulisem pargis ringi uudistamine ja poes ampsu-ostmise-peatuse tegemine, siis tänane lõunapaus läks korraliku jalutuskäiguna kirja. nimelt võtsin ette tunniajase jalutuskäigu vastvalminud jaansoni raja paremkaldal ja kuigi pidin taaskord tõdema, et kontsaga talvesaapad pole ikka mingid tervisespordi-harrastamise-jalanõud, siis oli tunne ikkagi mõnus.
esiteks ilm - peaaegu selge (ehk et midagi ei sadanud ja korraks vist tuli isegi päike välja), peaaegu soe (no +5 vähemalt ja tuul oli selja tagant), peaaegu kevadine (kindad ja mütsi sai peale paari kilomeetrit igal juhul ära võtta). khmm, tuletan meelde, et täna on 09. jaanuar. oli täiega mõnus jalutada ja nautida uue asfaldiga raja ääres heakorrastatud haljasaladel õrnrohetavat muru. kuskil siutsusid-siristasid linnud ka ja siis oli ikka kohe päris aprilli-tunne.
teiseks vaade - ilus ja uus. selles mõttes uus, et paljudes kohtades jõe paremkaldal puudus varem üldse võimalus jõekaldal liikuda ja vaadata linna jõe poolt. nüüd, kui kallas puhastatud ja heakorrastatud, on sealt avanevad vaated - nii jõele kui linnale - täiesti uskumatud. vahvad vanad majad, uhked uued eramud, rahulikult voolav jõgi... nautisin täiega!
kolmandaks võimalus korralikul terviserajal liikuda - kõndida, joosta, rattaga sõita, koera jalutada. neid, kes seda võimalust kasutasid, oli ikka täitsa palju. paar vanahärrat, kes jõekallast piirava käsipuu najal ilmaasju arutasid, möödasõitev jalgrattur, kes omaette mingit viisjuppi vilistas, vanaema pisikese lapselapse vankrit lükkamas, noored lapsevanemad kaksikutekäruga, eakam proua kolme koeraga, kes nägid välja kui valged kohevad lumepallid, jalutamas. ja miks ka mitte, sest rada on tõesti hea ja pean ennast kordama - vaated imelised.
on vist üsna ebamõistlik jaanuari esimeses pooles kevadet oodata, aga kui tänane ilm kestma jääks, siis hakkaks küll vägisi lootma, et sel' aastal jääb talv vahele ja kohe varsti ongi kevad :)
Saturday, January 4, 2014
esimene
head uut aastat!
olles lugenud erinevaid blogisid, on aasta lõpul või uue algul nendes ikka möödunust kokkuvõtteid tehtud või eelseisvaks plaane seatud. hakkasin mõtlema, et ma ei oska küll kuidagi seda möödunud, 2013. aastat, kuidagi märksõnade kaupa kokku võtta... oli tavaline, hea aasta. ei midagi ülemäära ekstreemset, ei midagi kohutavalt hullu, pigem positiivsetes toonides. nii nagu peab.
loodan, et alanud aasta jätkub samamoodi - õnnelikult! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)