jaanid läbi

oli imeline jaaniaeg - soe, päikseline, koos oma suure perega meie oma armsas koduaias. ema-isa, õed ja vend olid kõik kohal (kahjuks ei saanud tulla Kalli Kaasa ema ja õde), lapsi ja loomi veel lisaks. väike õde tuli  nimelt seekord koos oma uusima pereliikme - pisikese kassipojaga, kes koertele kogu jaaniajaks uudistamisrõõmu pakkus.

tuleb tunnistada, et vanemate taks ei suutnud ennast kassi juuresolekul üldse mõistlikult üleval pidada, samas kui meie karvik oskas üsna viisakalt pisikese karvapalliga tutvust teha ja peaaegu isegi üleliigset jõudu tarvitamata koosmängimist proovida.

armas isa tegi meile ka suurepärase suvekingi - valguskett õuele, mille ta oma osavate sõrmedega ise valmis meisterdas. kaugelt näha, et vana elektrik :) tuledekett oli just täpselt selline, millest olime mõelnud ja õu nägi jaaniööl välja nagu suveöö muinasjutus.

kohustuslikule grillimisele ja lõkke tegemisele olid seekord meelelahutuseks ka ohtralt seebimulle laste panusena

ja tervelt seitse! jaaniussi, mis me ema ja Piigaga südaööl jalutamas käies teepervelt vastu säramas leidsime.

poja püüdis küll ka viimast võtta selleks õhtuks saadud loast olla üleval nii kaua kui ise tahab/jõuab, aga südaööl sai uni poisist võitu, mistõttu jaaniussi-otsingutele poja kaasa ei jõudnud.

veel enne jaaniõhtut jooksis Kallis Kaasa valude, villide ja krampide kiuste alla nelja tunni Võidupüha maratoni ning vaid paar päeva hiljem väga tubli tulemusega Kõva Mehe Jooksu. jah, ilmselgelt põeb mu armas abikaasa jooksuhullust, väga raskel kujul sealjuures. ja ma olen nii pagana uhke ta üle, et ta seda teeb ja suudab! run, Forrest, run! :)

päris hull on aga see, et minusugune jooksupõlgur on ka selle pisiku vastu immuunsuse kaotanud, sest eile läbisin oma täiskasvanuea esimese teadliku jookuskilomeetri, lõpetades kepikõnni-tiiru täitsa vabatahtlikult joostes. miskipärast kardan ma, et see ei jää viimaseks kilomeetriks minu jooksuajaloos... lihtsalt üks uitmõte - kui kallite inimeste huvid-hobid võivad mõnikord nii nakkavalt mõjuda, siis huvitav, kui palju peaks aega kuluma, et minu laulurõõm nakataks Kallist Kaasat sedavõrd, et temagi koorilaulule sõrme annaks? ;)

suvepuhkus on ukse ees, palju vahvaid tegemisi plaani võetud ning mitmed ringisõitmised ees ootamas. jah, elu on ilus ja armastust täis!

enne jaani

mõned mõtted ja meenutused enne jaani kirja, et liiga pikka vahet ei jääks.

samas kui mõelda, mis vahepeal toimunud, siis ega suurt olulist miskit meelde ei tulegi. soe suvi on korraks läbi saanud, õues tõeline jaani-ilm - külm ja vihmane, vahepeal mõned soojemad hetked ka, kui päike pilve tagant paistmas. see kord-külm-kord-soe ongi ilmselt selle põhjustanud, et eile õhtul sai mõlemad lapsed ametlikult tõbiseks tunnistatud. sellel suvel polegi nad veel haiged olnud...

lasteaeda järgi minnes juhtis õpetaja tähelepanu sellele, et KD köhis terve päeva väga hirmsasti ja Piigal jookseb nina nagu mahlakask ning kui õhtul pojal veel palavik ka tõusis, siis tuligi tänane tööpäev nii planeerida, et pool päeva Kallis Kaasa kodune ja pool päeva mina. lapsed said õhtul kuuma jalavanni sinepipulbriga ja miskit rögalahtistit ka, nii et nüüd jääb vaid loota, et suvine külmetus annab kiirelt järele.

tööl on toimetamised juba sellised vaiksed ja uimased, suure suve ja puhkuste ootuses. paar nädalat veel ja algab meie perelgi suvepuhkus - lastel kaks kuud vabadust, mul mõned nädalad, Kallil Kaasal nädalake. lastel ootab peale juulikuud, mis suuresti perega koos saab veedetud, ees päris mitu nädalat kvaliteetaega vanaemadega (nädal Tallinnas ja mõned maal), meil Kaasaga alates juuli lõpust kvaliteetaeg kahekesi ja lastevabalt :)

nädala pärast on jaanid ja minu suur pere tuleb kõik meile, et suve nautida. ja see on armas.

ah jaa, üks oluline märksõna siia lõppu siiski - kammerkoor.
koorihooaeg on selleks suveks lõppenud, aga enne suvepuhkusele minekut valiti uus koori juhatus ja nüüd on minulgi au juhatusse kuuluda, aldi häälerühma vanemana. on tore, et koorikaaslased mind niipalju usaldavad, et sellise ülesande minu hooleks olid nõus andma. päris ootamatu ja isegi ehmatav minu jaoks oli see, et minu kanditatuur seati üles ka presidendi ja koorivanema kohale. presidendi valimisest taandasin ennast ise ja koorivanema kohale oli õnneks nii tugev kandidaat, et minu valituks osutumine ei olnud tõenäoline. sügise saabudes algab siis uus lauluhooaeg minu jaoks mõnevõrra suurema vastutusega - põnev!

laps saab suureks...

KD on nüüd ametlikult lasteaia lõpetanud.

väga armas maailma parim lasteaed jääb selja taha ja täiesti tundmatu kooliaeg ootab ees... ilmselt on küll lapsevanemad hoopis rohkem hirmul, kui koolimineja ise - tema jaoks on kõik eesootav uus ja põnev.

pidu ise läks täpselt nii või isegi pisut vesisemalt, kui ootasin ja kartsin. laste laulud-tantsud-luuletused võtsid kohe pisarad voolama ja hetkeks, kui pidin lapsevanemate nimel sõna võtma, ei suutnud ma ennast kohe üldse mitte koguda, nii et veekalkvel silmade ja väriseva häälega ma siis midagi öelda püüdsin... õnneks oli silmi pühkimas nii mõnigi ema saalis, seega ei olnud mina ainuke meeleliigutuse ohver ja sain pärast pidu ka toetavat tagasisidet, et just niimoodi siiralt ja südamest (ja läbi pisarate) ongi üks õige koolimineva lapse ema kõne.

lapsed olid hoopis tublimad ja tegid oma esinemised ära hästi kasvatatud lapse meelekindluse ja pealehakkamisega :) KD üllatas taaskord, kuna seekord tuli tal mõned read luuletusest päris üksi mikrofoni öelda ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama! jah, tean küll, et esinemishirm (vähemalt tuttavas lasteaiasaalis) on ammu seljatatud, aga pisuke ärevus on enne igat ülesastumist ikkagi hinges. pole põhjust, tõestatud!

laste kontsert oli armas ja kui piduliku osa lõppedes kõik poisi rühma praegused ja endised õpetajad väikese lillekimbuga meeles said peetud ning rühma poolt lasteaiale kingiks jäetud puu Kalli Kaasa poolt maasse aidatud (pidi küll toimuma ühine istutamine isade poolt, aga teised isad olid istutamise hetkeks kõik kuhugi kadunud...), saime seda tähtsat õhtut kodus oma pere seltsis jätkata. lasteaeda aktusele oli pojale õnne tulnud soovima ka kõige parem sõber tädi M, aga kuna nende peres oli samal päeval 10-aastane juubilar K, siis nad pikemalt pidutsema meiega ei jäänud. kodus ootas päevakangelast asjakohane kink "Õpilase entsüklopeedia", mis kohe põhjalikult ette võeti ja avastamisrõõmu jätkus kogu õhtuks.

nüüd siis veel kuu aega koos Piigaga ühises suverühmas ja siis ongi lasteaed päriselt läbi. täna käisime pojaga perearsti juures kooli jaoks tervisetõendit saamas ja fotograafi juures õpilaspileti jaoks pilti tegema, nii et täiesti koolilapse toimetused juba. ja kui erinevalt varasematest kordadest ei tekitanud arsti juures tehtud süst mingit paanikat ja polnud vajadust veerand tundi last veenda, et ta laseks pisikese sutsu ära teha ning peale linnaskäiku lasteaeda tagasimineku-mõte tekitas vaid pisukest protesti, mis peale kaasnevat selgitust kiirelt vaibus, siis pidin mõttes tõdema, et laps on justkui üleöö tõesti vist suureks saanud...

aga enne suure lapse koolitee algust on veel suvi ees ootamas ja on täiega mõnus, et tõeline suvi on tõesti kohal - päike ja palavus, igapäevaselt +25 ja rohkem, loodus lokkab ja õite magus lõhn matab hinge, terassile seatud basseinis soojenes vesi laste rõõmuks paari päevaga korralikuks supiks ja esimese päevituse liigkarm puudutus koorub juba õlgadelt. elu on lill! :)