plussid ja miinused

pluss - Kallis Kaasa läbis suurepäraselt oma elu esimese täispika Tartu suusamaratoni! olles suusatamisega peale väga pikka (no peaaegu, et aastakümnete pikkust) pausi alles jaanuaris algust teinud, oli lõpuaeg oluliselt väiksem kui 6 tundi - 5.37:18 - maratoonari meeleolu ülev ja vigastuste arvestuses vaid üks katkihõõrdunud vill. minu Kangelane!

pluss - sain linnavalitsejatelt jah-sõna plaanitavale struktuurimuudatusele! tõeline töövõit, mis toob küll kaasa parasjagu sebimist ja kindlasti ka segadust, aga lõpptulemusena peaks töökorraldus- ja koormus hoopis normaalsemaks minema.

miinus - ühe allasutuse töökorraldus ja asjaajamine on nii paigast ära, et suure tõenäosusega tuleb asutuse juhil väga tõsistele küsimustele vastata ja senist suhtumist arvestades ehk hoopis uusi väljakutseid hakata otsima... keerulised ajad ootavad ees.

miinus - mingi viirus on mu seekord nii karmilt kätte saanud, et kaks ja pool päeva olen ainult voodirežiimil olnud. täna püüdsin diivanil siruli olles ka tööasju teha, aga tatti täis peaga kopse lõhkuva köha saatel kerges palavikuvines pole see siiski kuigi mõistlik. homme jätan tööasjad asendaja korraldada ja loodan 100% tervenemisele panustada.

et siiski positiivse tooniga lõpetada - vähemalt on plussid ja miinused tasakaalus.

sõber

kuigi sõbrapäevast ei pea ma suurt ja õnnelikus abielus olles pole "oma Valentine'i" leidmine teema, jääb lähenev sõbrapäev (loe: ohtralt punaseid südameid) siiski silma - kaubanduses, meedias, ka lasteaias.

täna õhtul lastele järgi minnes nägin juba poisi rühma koridoris, et päevase kunstitöö teemaks on olnud ilmselgelt SÕBER - iga lapse kapi kohal rippus guaššidega maalitud pilt, millel kujutatud figuurist võis aimata rõõmsa lapse kuju. saapaid jalast võttis käis peast läbi mõte, et no saab näha, kas parima sõbra vääriliseks on peetud H või G. või hoopis K, kuid poja kapi ette jõudes lugesin pildi alt: minu parim sõber on ... minu emme!

olin täiega pahviks löödud! ja loomulikult lõpmata õnnelik!!! missugune 5-aastane valib kõigi ägedate poiste asemel, kellega iga päev saab lasteaias mängida (ja lollusi teha), parimaks sõbraks hoopis oma ema?!? minu poeg! ja seda mitte lihtsalt emmele kaissu pugedes, vaid rühmaõpetaja ja rühmakaaslaste ees kinnitades.

ju ma siis ikka olen midagi õigesti ka teinud emaks olles ja lapsi kasvatades :)

rahulik nädalavahetus

seekord olime kodused. mulle väga sobis.
eriti armas oli, et Kallis Kaasa ütles ära ühest väga viimasel hetkel tulnud pakkumisest laupäeva õhtu koos sõpradega veeta ning valis perega kodus olemise ja etteplaneeritud trenni-graafikust kinnipidamise. see harrastusportlase elu hakkab juba väga tõsiseks minema, kui trenn on isegi sõpradega koosolemisest olulisem ... ei kurda, mulle meeldib :)

laupäeval käisime Pärnu Muuseumis Kaitseliidu-teemalist näitust vaatamas. lastel oli päris põnev, mulle endale täitsa hariv ja Kalli Kaasa jaoks ilmselt nagu meepoti kallale pääsemine :) sellele järgnenud lõunasöök linnas, vahva mängunurgaga söögikohas, oli laste arvates suurepärane idee ja kuigi kaasavõetud sooduskupong laupäeviti ei kehtinud ning arve seetõttu planeeritust kolmandiku võrra suuremaks kujunes, võis pärastlõuna kordaläinuks lugeda.

pühapäeval sadas õues lumelörtsi ja lapsed said õue peal lumememme ehitada, vahepeal tuule eest puuonnis varjul olla ja lisaks ka issi poolt puhtaks lükatud sissesõiduteel tõukeratastega lumerallit teha. tuppa laekunud punaste põskedega ja säravate silmadega rõõmsatujuliste laste nägudelt võis järeldada, et jäädi rahule. hommikul pakuti traditsioonilisi imemaitsvaid pannkooke ja õhtuks rabarberi-karaskit (eelmise aasta saak tuleb sügavkülmast ära tarbida, varsti juba uued varred aias kasvamas...), õhtu lõppes veeprotseduuridega vannis/saunas ja seejärel puhaste linade vahele pugemisega.

mulle tõeliselt meeldivad sellised vaiksed, rahulikud, tegusad kodused nädalvahetused!