tööpäevapildistus

igasugu praktikate ja töövarjuks olemiste käigus tuleb reeglina teha ka nn tööpäeva pildistus. KD oli eile minuga töö juures kaasas ja muljed said jäädvustatud sõna otseses mõttes tööpäevapildistusena:

(ps. sinine küürakas teisel korrusel arvuti taga olen mina, kõrvalkabinetis on punane tädi L. :)

ehhh, mulle täiega meeldib, et laps on juba selles vanuses, et tema joonistustes on äratuntavad detailid ja lugu!

pühadevahe

jõulud on möödas, aastavahetus ootab ees. tänane tööpäev pikkade pühade järel oli nagu arusaamatu eksitus - et mismõttes nagu tööle?! nojah, mööda sai seegi tööpäev (vaatamata uskumatule infole, mis ühe inimese kohta välja tuli - nii ei ole lihtsalt võimalik teha, aga nagu täna selgus, on siiski ja jääb vaid lootus, et uus aasta toob lõpuks kaasa ka lahenduse sellele segapuntrale) ja väike poja, kes täna minu töövarjuks oli, pidas täispika tööpäeva ja selle osaks olnud tunniajase koosoleku kenasti vastu. kuna lastel on lasteaiast talvevaheaeg, siis jagame Kalli Kaasaga tööd ja lapsevanemaks olemist, täna siis nii, et poja minuga ja Piiga issiga tööl kaasas. uue nädala tööpäevad tuleb samamoodi ära jagada ja siis taastub juba tavapärane argirutiin.

pühadele tagasivaadates võib tõdeda, et need olid suurepärased - nagu alati! oma pere seltsis ja vanematekodus. tõrvatilgaks meepotis oli kõhuviirus, mis murdis meie kalli poja maha koduse jõuluõhtu lõpuks, seadis peaaegu kahtluse alla järgmisel pärastlõunal l-eestisse sõidu (mis siiski õigeaegselt ja ilma vahejuhtumiteta teoks sai) ning võttis minult võimaluse jõulu teisel pühal Kalli Kaasa vanavanemate juures jõule pidada, kuna suutsin vaevalt jalgel püsida ja veetsin suurema osa päevast voodis (õnneks kestab see kõhuviirus kõige rohkem 24 tundi ning nüüd jääb vaid loota, et Piiga ja Kallis Kaasa sellest pääsevad). kuna aga minu kallis abikaasa on suurepärane isa, sai ta kahe lapsukesega ka ilma emmepoolse assisteerimiseta hakkama, seega said lapsed kõik jõulupeod ja sinnajuurde kuuluvad kingid rõõmsalt kätte.

pühad(e) hetked

kuigi lapsed kipuvad (jõuluootusest ja -ärevusest?) ära väsima ja seetõttu veidi jonnised olema ja kuigi verivorstid ei saanud nii krõbeküpsed nagu oleks võinud ja kuigi ilm on hullemast hullem (tuul, vihm, pori), olen ma siiski rahul. ja õnnelik. pühad on käes.

 

 

töistest toimetamistest

jõulujutule lisaks veidi töiseid heietusi ka, sest kaks väga olulist (vähemalt minu enda jaoks) sündmust on toimunud.

esiteks hakkab vist lõpule jõudma minu nn ristiretk ühe probleemse töötajaga seoses ja lahendus on selline, mida esialgu kõigi asjaolude valguses isegi loota ei osanud. nimelt on konkreetne isik nõus peale minupoolset mõningast selgitust ja motiveerimist ise ära minema ja minu hinnangul on see parim võimalikest lahendustest! tööandja maksab talle küll hüvitist ka, mis kõiki tema korraldatud probleeme ja segadusi arvestades ei oleks muidugi üldse põhjendatud, aga kuna see annab võimaluse tööleping veel selle aasta sees lõpetada, siis veidi peale maksta, et kiirelt ja valutult jamad ära lõpetada, on minu hinngnul üsna mõistlik hind.

teiseks tegin midagi oma parema äranägemis ja tundmise järgi, riskides sellega küll tööandja võimaliku pahameelega ja sellest sain enda sisse nii hea tunde! kuna on ju pühade aeg ja töötajad ootavad ka tööandja poolt sellekohast meelespidamist (eriti arvestades, et viimasel neljal aastal pole raskete aegade tõttu mingit preemiat olnud ja sellel aastal on ju ometi asjad tõusuteel), siis tegin oma kõrgeimale ülemusel esmalt kirjaliku pöördumise ettepanekuga alluvaid tunnustada ning seejärel käisin temaga ka isiklikult vestlemas. no tõesti oli hea tunne oma inimeste eest seista, kuigi positiivset tulemust pole vist väga loota... ülemus ise ütles ka, et hindab minu avameelsust ja seda oli päris hea kuulda.

raha küsimine on ju alati selline kahe otsaga asi, lihtsam on vait olla ja teemat mitte tõstatada, aga seekord tundsin, et kui isegi avalikkuses on välja hõigatud, et meil läheb hästi ja on olnud hea aasta, siis miks mitte selle eest ka pisukest tunnustamist küsida? sest kui keegi suud lahti ei tee, siis jääbki suurtele ülemustele mulje, et kõik on hästi, kõik on rahul sellega, mis on ja keegi ei ootagi midagi. no vähemalt sain ma omalt poolt väga selgelt välja öelda, mida inimesed ootavad ja miks kasvõi pisikenegi jõulupreemia töötajate jaoks niiväga oluline on. ja isegi kui seda preemiat reaalselt siiski ei tule (mis võib üsna tõenäoline olla, sest ülemuse põhimõtted on lihtsalt nii jäigad), siis vähemalt olen ma teinud kõik endast oleneva... jah, võin endale öelda küll, et olen tubli! :)

pühadetrall

eile õhtul toimus poisi lasteaia jõulupidu, mis möödus täpselt nii dramaatiliselt nagu karta oli. sest eks see oli ju ette teada, et KD ei talu avalikke esinemisi silmaotsastki ja rühma poolt ettevalmistatud näidendis hundi osatäitmise kohta olen ma viimased poolteist kuud kodus kuulnud halamist teemal "mina ei taha hunt olla!". vaatamata lapse igakülgsele motiveerimisele hommikul, et kui hea meel emmel-issil ikka oleks seda vahvat näidendit vaadata ja et issi filmib kaameraga, et saaks pärast kodus telekast vaadata ja et ta on ju ometi nii tubli ja vahva poiss, ei tulnud KD-i näitlejadebüüdist siiski midagi head...

edasiminek oli muidugi see, et poiss oli üldse nõus teiste lastega koos lavale jääma ja ei tormanud kohe saali meie juurde nagu varasematel pidudel, aga tagantjärgi ei ole ma üldse kindel, kas see oligi nii hea lahendus. sest niipea, kui oli vaja esimest korda suu lahti teha (ja seda üldse mitte üksinda, vaid kõigi teistega koos), hakkas minu väike poja nutma... käed näo ees, pisarad voolamas, ise meeleheitlikult püüdes vaikselt olla. mida aeg edasi, seda lohutamatuks KD-i olek muutus ja lõpuks oli lava peal teiste laste selja taga üks väike kössis nutu käes luksuv õnnetusehunnik :(

hiljem kolleegidega oma emotsioone jagades avaldas nii mõnigi neist arvamust, et õpetaja oleks võinud lapse lavalt ära saata, aga ... mine võtta kinni, mis õigem oleks.

poiss rahunes mõnevõrra alles siis, kui jõuluvana saali astus - siis pühkis poja pisarad ära ja ka nutt katkes hetkeks, aga kui vana paki saamiseks tema nime välja hõikas, hakkasid pisarad taas voolama, nägu kadus käte taha peitu ja issi pidi lapse süles taadi ette viima ja lõpuks lapse eest ka ise kingi vastu võtma. kuna ilmselgelt polnud mõtet poissi seejärel enam teiste laste hulka istuma jätta, siis tõi Kallis Kaasa meie õnnetusehunniku pealtvaatajate hulka ära ning kinki vaadates hakkas laps lõpuks ka rahunema. draamat tekitas veel asjaolu, et KD tahtis kohe minna rühma riideid vahetama, mis minu hinnangul ei olnud üldse hea mõte, aga kuna ilmselgelt oli kõik etenduse ja esinemisega seonduv (sealhulgas kostüüm) lapse jaoks täiesti vastunäidustatud, siis käisid nad issiga rühmas, vahetasid riided ära ning tagasi saali tuli juba täiesti rahulik ja rõõmus laps, kes hiljem koos rühmakaaslastega mööda saali ja koridori ringi trallis ning eelnevast paanikast polnud jälgegi.

oehh, mul oli mingil hetkel oma lapsest nii kahju, et endal olid pisarad silmas... ühelt poolt olime õpetajalt kuulnud, et proovides on poiss energiat täis, teeb kõik kaasa, laulud-salmid on peas ja ei mingit probleemi ning teiselt poolt lapse täiesti paaniline, peaaegu hüsteeriline hirm ja vastumeelsus avaliku esinemise ees, mis oli alanud juba hommikul peaproovi ajal KD-i keeldumisega kostüümi selga panemise osas ja kurtmisega, et tal kõht valutab ja süda on paha. ja ma täitsa usun, et ongi, sest kui psühholoogiliselt on nii tugev vastumeelsus, siis see avaldubki kehaliste vaevustena. ohh jahhh... ainuke lootus on, et ehk kasvab ta sellest paanilisest hirmust mingil hetkel välja.

täna õhtul ootab ees jõulupidu Piiga lasteaias ja see peaks kõigi eelduste kohaselt hoopis rõõmsamalt ja rahumeelsemalt mööduma, sest Piiga on üldiselt üsna julge ja esineda täitsa meeldib. igal juhul rühma jõululaulu oleme viimase paari nädala jooksul kuulnud söögi alla ja söögi peale :)

pidude hooaeg on alanud

detsember on igal aastal vaieldamatult kõige piduderikkam kuu aastas - erinevaid jõulupidusid ja tähistamisi jagub detsembri esimesest nädalast kuni aastavahetuseni välja. meie pere jaoks lisavad pidude kalendrisse täienduse ka Piiga sünnipäev ja Kalli Kaasa õepoja sünnipäev. just sellel nädalavahetusel sai see pidude hooaeg minu jaoks õige hoo sisse.

kuigi Piiga õige sünnipäev oli juba kolmapäeval, kui hommikul sai kallis tütreke sünnipäevalauluga üles lauldud ja emme-issi poolt kingitused - nukumaja koos elanike ja mööbliga ning imearmas heegeldatud beebinukk - kätte antud (pildimeenutus ootevalmis kinkidest ka: )

... siis laupäeva ennelõunal sai peetud suurem sünnipäevapidu, kuhu tulid kohale peaaegu kõik kallid sugulased (ainult tädi K. ei saanud muude asjatoimetuste tõttu kahjuks tulla). rahvast oli terve maja täis, alumisel korrusel täiskasvanud ja ülemisel toatäis lapsi, mõnusat olemist jagus kõigile ja vaatamata meie elamise jaoks veidi suurele rahvahulgale oli väga mõnus olemine.

veel enne, kui päev õhtusse jõudis, üsna kohe peale Piiga sünnipäevakülaliste lahkumist, vahetasin lastel riided, pakkisime lapsed ja vanaemad autosse ja sõitsime linna, kus toimus minu tööandja korraldatud jõulupidu töötajate lastele. kuna ettevõtmine toimus linna uhiuues keskonnahariduskeskuses, siis oli uudistamist nii lastel kui pedagoogidest vanaemadel :) ka see pidu möödus kenasti, lapsed lugesid-laulsid oma salmid-laulud täitsa tublilt jõuluvanale ette ja parajasti uneajaks jõudsimegi koju tagasi. lapsed magama pandud, järgnes mõnus olemine minu ja Kalli Kaasa vanematega ning see oli väga lõõgastav peale pikka ja närvesöövat päeva (kas kõik laabub, kas toitu-jooki on piisavalt, kas lapsed mängivad sõbralikult koos, kas õhtuseks jõulupeoks on lapsed äkki liiga väsinud jne miljon pisiasja, mille peale pidi mõtlema ja mis närvid üsna pingul hoidsid, vaatamata sellele, et kõik tegelikult väga kenasti kulges).

peale tegusat laupäeva ootas KD-i pühapäeval ees elu esimene kutse lasteaia-sõbra sünnipäevale. kaks ja pool tundi mängumaal, kus batuudid, ronimismaja, mänguasjad, virtuaalsed mängud ja erinevad sõiduriistad, oli lapse jaoks nii põnev, et sünnipäevalauale pandud hõrgutised jäid ema maitsta ja nautida. mulle sobis!

nüüd ootab ees veel nädal aega enam-vähem tavapärast töörütmi, mis on pikitud siiski mitmete jõulupidudega (kolmapäeval poisi lasteaias ja õhtul minul lähemate kolleegidega, neljapäeval Piiga lasteaias, reedel minul asutuse jõulukontsert ja midagi oli vist veel...) ning järgmisel nädalal ongi käes jõulud - minu vanemate juures, Kalli Kaasa vanavanemate juures ja veidi kodus ka.

kuigi sahmimist ja korraldamist ja sõitmist ootab ees piisavalt, on jõulud minu jaoks siiski ootamist-väärt-aeg. kingid ja aeg koos kallitega. hea!

teine advent

paar tundi tagasi, istudes meie pere söögilaua taga, millel aurasid ja levitasid suurepärast lõhna koos lastega küpsetatud just ahjust võetud piparkoogid, plaadimasinas mängis sellel jõuluajal esimest korda jõululaulude plaat, selja taga diivanil istus Kallis Kaasa ja üle laua vaatasid mulle vastu minu oma põngerjate kaks paari säravaid silmi, tuli klomp kurku... sest see oligi see jõuluootuseidüll, mis minu jaoks on kuskilt täpselt fikseerimata hetkest kuhugi alateadvusesse talletunud.

mis siis, et see pisarateni liigutanud hetk kestis tõesti vaid paar sekundit, kuna laste jaoks ei tähenda jõululaulud ja jõulutunne ja ahjust võetud piparkoogid sugugi vaikselt laua ääres istumist ja heldimist, mistõttu pidin ma selle klombi kiirelt alla neelama ja laste peale käratama, et laua ääres istutakse vaikselt ja rahulikult! ehhh, ikkagi oli nii armas...

ja lumi on maha tulnud ja ões ei ole enam kott-pime ja jõulutunne hiilib tasapisi hinge. päeval käisime linnas Rannahotelli juures advendiüritusel, kus lapsed said jänkusid ja lambaid ja ponisid vaadata ja Piiga julges isegi jõuluvanale patsi lüüa! kohalik leht kajastas seda sündmust ka pildigaleriiga ja meiegi pere oli fotokaamera ette jäänud:

hea on olla õnnelik!

...

peaks kirjutama, isegi tahaks kirjutada, aga nii pagana kiire ja mõtted on hajevil ja töö juures ajab üks asi teist taga ja lihtsalt ei jõua...

vähemalt kodus on asjad rahulikud ja mõnusad.

tahan, et igal aastal korduv aastalõpukiire oleks juba möödas, saaks kallite seltsis pühi nautida ja lihtsalt olla...

sügis saab läbi...

pühapäeval on esimene advent. algab valgete pühade, piparkoogilõhna, kingituste ja kallitega koosolemise ootamise aeg. ja mul ei ole veel mingit jõuluootuse tunnet!

väljas on endiselt soe sügis ja see meeldib mulle väga. tuba on soe, elektriarved meeldivalt mõistlikud, kuur praktiliselt puid täis ja ei mingit igatsust külma ja lume järgi. ma tõesti ei saa aru inimestest, kes juba paar nädalat õhkavad, et võiks juba lumi maha tulla ja võiks juba maa valge olla.... no mis mõttes?!? ammu ei ole nii mõnusat sügist olnud ja ma tahaks küll, et see kestaks veel ja veel. no hea küll, 20. detsembrist kuni 06. jaanuarini võiks olla natuke lund, nii umbes -5 kraadi külma ja see oleks ka kõik. ei ole minust talveinimest, ei ole.

aga mingitpidi jõudis jõulu"hullus" siiski ka minust kinni saada. nimelt nägin netis sellist pilti:

... ja teadsin kohe, et minu kallis pisike Piiga peab selle beebi kingiks saama! asja teeb komplitseerituks fakt, et tegelikult olid meil Piigale jõulukingid juba ostetud ja kuna pildil oleva nuku puhul on tegemist eheda käsitööga (vt täpsemalt siit), siis ei ole see niisama odav lõbu, et ahhh, ostame ikkagi... aga mis see luges, kui mina olin otsustanud, et selle nuku me võtame! ehk saab sellest hoopis Piigale sünnipäevakink? (kuigi ka see oli meil tegelikult juba varem varutud...)

nii et kuigi olen püüdnud igasuguseid impulsiivseid kingioste vältida, kõik varakult ja põhjalikult läbi mõelda ja mitte viimasel hetkel tühja-tähja kingiks kokku osta, siis nagu näha teeb elu mõnikord siiski omad korrektiivid... aga mul on hea meel, et see pilt mind üles leidis ja see kaisu-beebi just meie Piiga kaissu jõuab.

aga jõuluteemadelt nüüd tänasesse sügispäeva tagasi. tööl hakkab küll iga mööduva nädalaga järjest rohkem aastalõpu meeleolude suunas minema. jõulupreemiad allasutustele (kahjuks vist küll mitte minu osakonna töötajatele), esmakordselt ühise aastalõpu-koosistumise korraldamine kõigile valdkonna töötajatele, traditsiooniline osakonna koolitus-väljasõit (sedapuhku Saaremaale), eelarveridade ülevaatamine ja kokkuvõtete tegemine. iseenesest on mul ju veel rohkem kui 20 päeva puhkust selle aasta eest saada, aga no mitte kuidagi ei leia selle viimase kuu aja sees enam sellist aega, et kasvõi nädalakene töölt eemal olla. üks keeruline personaliküsimus on nagunii õhus ja ootab lõplikku otsust ja no ei oleks minu hinnangul kena jätta see supp oma asendaja helpida ja ise rahulikult puhkama minna. eks siis saab need kasutamata puhkusepäevad uuel aastal välja võetud.

nädalavahetus oli traditsiooniliselt mõnus. ma lihtsalt armastan oma perekonda - meest ja lapsi ja koera ka ja võimalust koos nendega olla! kuigi suurema osa laupäevast võttis sõit pealinna Kalli Kaasa onupoja sünnipäevale, oli seegi mõnes mõtte nagu perega olemine - suurema perega, sest kohal olid Tallinna-Ama ja tädi G. oma perega ja Paide-kandi sugulased. laud oli küllusliku suupistevaliku all lookas, lastel oli lusti laialt ja üks väga mõnus olemine kujunes.

pühapäev oli oma pere päev. hommikul pannkoogid, siis eelmisel õhtul issi poolt lubatud peitusemäng lastega - oli see vast lõbus trall! seejärel lapsed õue mürgeldama, mina sain veidi koristada, Kallis Kaasa käis metsas kuuseoksi toomas taimede katmiseks. õhtupoolikul olime vist rohkem kui tunnikese kõik koos lastetoas, mina peamiselt vaatleja ja korralekutsuja rollis, kui mäng väga ülemeelikuks läks, lapsed ja issi täiega koosmängimist nautimas. lihtsalt hea. õhtuks olid pisikesed põngerjad muidugi piisavalt väsinud, et veidi ka nutujoru lasta, aga ikkagi oli üks tore päev. taaskord!

suurepärane nädalavahetus

viimasel ajal on kuidagi nii juhtunud, et päris mitu nädalavahetust jutti pole sellist päris kodust ja oma pere seltsis nädalavahetust olnudki. küll on Kallis Kaasa metsas õppusel olnud, küll on sõitmisi mööda erinevaid sugulaste sünnipäevi.

seekord olime üle pika aja kodused ning ise oma aja ja tegemiste peremehed. tõsi, Kallis Kaasa pidi laupäeva hommikust paar-kolm tundi panustama ka KL-i rühma varustuse korrastamise üritusse, aga see oli üsna lühike aeg (võrreldes nt kaks ööpäeva kestvate metsa-õppustega), nii et põhimõtteliselt saan nädalavahetust siiski perekeskseks pidada.

peale laupäevast hommikusööki, kui Kallis Kaasa oli oma KL-i üritusele läinud, panin lapsed riidesse ja suunasin õue mängima, et saaksin rahulikult maja koristada. hakkasin mõtlema, et tegelikult polegi lapsed päris iseseisvalt veel koduões mänginud, sest olen neid ikka liiga väikeseks pidanud, et päris omapäi õue toimetama lasta. eile aga otsustasin, et no kus siis veel, kui mitte koduões, mis tuttav ja turvaline ja nii nad siis iseseisvust harjutama suundusid. said hakkama küll, isegi väga hästi ja poolteist tundi möödusid lennates. mina sain elamise ära koristada ja lapsed oskasid isegi üsna tühjas ja sügiskõledas hoovis endale põnevat tegemist leida (nt mängulõkke ehitada ja koerale ajujahti pidada :)

lisaks koristamisele sain ka kaks masinatäit pesu pestud ja kuivama pandud ning kui lõuna söödud ja ka Kallis Kaasa koju jõudnud, tekkis järgmiseks mõte linna jalutama minna. lastel ei olnud loomulikult sellise väljavaate vastu midagi ja järgmised paar tundi möödusid rannapromenaadil jalutades, ranna mänguväljakul aega veetes (lapsed turnimas ja meie neid turvamas) ja rannapargis uudistades. sinna otsa veel kaubanduse külastamine ja koju jõudsime alles pilkases õhtupimeduses. siis selgus, et Kalli Kaasa sõber R. on külla tulemas ja tegus päev jätkus. mingil hetkel suunasin väsinud lapsed voodisse, kes vajusid unedemaale niipea, kui pea patja puutus ja meie endi jaoks lõppes laupäev u südaöö paiku.

tänane pühapäev algas traditsioonilise pannkoogihommikuga, mille järel lapsed jälle õue mängima läksid. tuleb tunnistada, et ma naudin seda ikka täiega, et nad juba nii iseseisvad on ja ise endale tegevust leiavad. Kallis Kaasa sai lõpuks ometi mulda oma kevadised lillesibulad (tulbid, nartsissid, krookused) ja tundub, et ka õhtune saun on juba küdema pandud. eilse kiire ja tegusa päevaga võrreldes on tänane pühapäev olnud selline vaikse kulgemise ja mõnusalt uimerdamise päev, aga vahelduseks on sellist niisama olemist ka vaja.

oma perega omas kodus on mõnus!

ps. eriti mõnus on asja juures muidugi fakt, et vaatamata sellele, et november on juba poole peal, on väljas ikka +10 kraadi, üle hoovi saab astuda tubastes riietes ja maja on meeldivalt soe. selline sügis mulle sobib.

positiivselt

esimene emotsioon.
eile tegin pikema lõunase jalutustiiru ja sain selle käigus ühe positiivse elamuse osaliseks. nimelt kohtasin oma jalutuskäigul väga mitmeid tervisesportlasi, kelle vanus oli 60+. vähemalt viis kepikõndijat, paar jalgratturit ja lisaks ka niisama kena sügisilma nautijad. võib-olla see ongi väga tavaline, et lõunasel ajal on ärksad ja aktiivsed eakad tervisesporti harrastamas, aga minu jaoks oli see üllatav kogemus. üllatav ja positiivne.

teine emotsioon.
viimasel nädalal on senikestnud kuldse ja päikeselise sügise järel kohale jõudnud vihmane, kõle ja pime tavapärane sügis. ja enese jaoks taaskord üllatavalt olen avastanud, et väga paljud jalakäijad kannavad helkurit, seda ka linnas liikudes. jah, loomulikult see peabki nii olema, aga miskipärast ei ole ma seda varem niiväga märganud, nagu nüüd viimasel nädalal. on lausa lust olla autojuht, kui pimedas sõites säravad ja sillerdavad jalakäiad juba kaugelt vastu.

väikesed head asjad, mis teevad tuju heaks.

hullumaja

kas põhjuseks on järjest suurenev täiskuu või miski muu, aga praegu on hullumeelsed ajad...

probleemse töötajaga seotud teemad ja sinna juurde poliitiliste tõmbetuulte keerisesse sattumine - see kõik on olnud emotsionaalselt väga kurnav. kohe kuidagi väga ootamatult tühjaks-pigistatud-tunne. samas on minul hea sirge seljaga seda asja ajada, sest teen seda tõesti ainult sisulistel põhjustel, mitte poliitiliste ambitsioonide või isiklike suhete taustal. nii et jah - vähemalt südametunnistus on puhas.

kogu selle virr-varri juures oli nii tore, et kui eile õhtul peale kahte erinevat töist ja vähemtöist koosolekut täpselt laste magamajäämise ajaks koju jõudsin, siis Kallis Kaasa korraldas põngerjate tuttuminekut ise ja pärast rääkis, et lapsed olid nii tublid olnud terve õhtu ja et tal oli väga väga mõnus aeg lastega. puhas rõõm minu südames! kuigi üsna suur osa õhtust oli kulunud tõsisele isa ja poja vestlusele teemal "kuidas hästi käituda", kuna poisi rühma õpetaja oli eile tõstatanud teema KD-i probleemsest käitumisest.

ja kummalisel kombel tekitas Kalli Kaasa kuulamine, kui ta kirjeldas oma pikka ja selgitavat ja tõsist jutuajamist pojaga, minus sellise rammestava rahutunde. see teadmine, et minu mees seisab meie pere ja meie laste eest ja oskab ka selliste ebameeldivate situatsioonidega hakkama saada - ma lihtsalt sulan selle teadmise käes... :) olen vist liiga kinni traditsioonilises mõtteviisis, et lastekasvatamine on naiste ja emade töö, aga seda õnnelikumaks teeb mind teadmine, et mina ei pea seda tööd meie peres üksi tegema ja et minu kõrval on mees, kes sellega suurepäraselt hakkama saab.

eile oli üks väga tore õhtu.

isadepäev

pühapäeval oli isadepäev. seekord oli kohe eriti vahva, sest lapsed on juba piisavalt suured, et ise kaasa lüüa, päeva erilisusest aru saada ja issi üllatamisse oma panus anda. püüdsin siis omalt poolt ka parima anda, et üllatus ikka maailma parima isa vääriline oleks :)

seega tuulasin veidi kõikvõimsas internetis ja otsisin ideid, mida neljapoolene ja kohekolmene suudaksid mõningase minupoolse juhendamisega ellu viia. esialgne idee teha plastiliinipilt (paberile joonistatud kontuur täita plastiliiniga ja katta pva-liimiga) teostus selliselt, et laste tehtud pildid said kingiks hoopis vanaisale, keda lapsed päev enne isadepäeva oma täditütre 2-aasta sünnipäeval õnnitleda-kallistada said.

issi üllatuseks kujunes oksatükkidest pildiraamis laste käejälgedega kunstiteos (üks autoraamat ja lasteaias valmistatud kaardid ka).

lastel oli rõõmu tegemisest ja emmel oli rõõmu juhendamisest-suunamisest ja kõige lõpuks oli issil rõõmu saadud üllatusest.

peale kodust pannkoogihommikust (jajah, pannkoogid tegi ka isadepäevahommikul Kallis Kaasa, sest ainult tema oskab maailma parimaid pannkooke teha ja isegi isadepäev ei vabasta meie pere issit sellest ülesandest) veetsime vahva päeva linnas toimunud "kõigi laste isadepäeva" üritusel, kus kaitsevägi, kaitseliit, päästeamet ja politsei oma tegemisi tutvustasid, suuremad ja väiksemad kuulsused muusika-laulu-tantsuga üles astusid ja lapsed suures spordihallis vabalt möllata said. pärastlõuna möödus heade sõprade, perekond K. juures ja täiesti märkamatult oligi käes õhtu.

armas ja tore päev oli!

kaks õhtut. kaks emotsiooni.

eilne õhtu ja tänane õhtu olid juba mõtetes väga erinevaks mõeldud. ja ka tegelikkuses on need õhtud väga erinevaks kujunenud. ainult et vastupidiselt sellele, mida ma arvasin ja eeldasin.

eilne tööpäev kujunes täpselt nii pikaks, nagu maksimaalselt võimalik (et ehk miljoni ootamatult tekkinud tööülesande tõttu puudus võimalus veerand tundi varem Piigale järgi minna) ja juba ette oli teada, et köögitoimkond kujuneb samuti tavapärasest pikemaks, kuna olin plaaninud teha ahjurooga, mis koosneb mitmest etapist ja on sellevõrra vähemalt poole tunni võrra pikema valmistusajaga. olin ennast ette valmistanud, et eks ma siis pahurdan üksi köögis, kirun argipäevaõhtute tobedat rutiini ja püüan ühe stressirohke tööpäeva stressirohke õhtu kuidagi mööda saata.

tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks. Piiga suutis juba lasteaiast tulles mu meeleolu kuidagi helgemaks muuta (no ta lihtsalt on nii vahva ja asjalik ja armas) ja kodus võttis Kallis Kaasa kinni minu õhku visatud nähvamisest "kaduge ülemisele korrusele mängima!" ning just see tõik muutis kogu õhtu suurepäraseks. ma ei ole teab mis suurem asi koduperenaine (olen seda ka varem vist siin mõtiskluste käigus tunnistanud), kuid eileõhtusi köögitoimetusi oli lihtsalt lust teha, sest ülemiselt korruselt lastetoast kostsid laste ja Kaasa mängimise-jutud (sellised vahvad rollivõtmised ja lugude jutustamised läbi mängu). see lihtsalt oli nii armas ja tore! ja ma ei väida üldse, et Kallis Kaasa muidu lastega ei mängiks või nende jaoks aega ei leiaks - mängib küll ja leiab küll!, aga eilse õhtu ette negatiivselt häälestatud meeleolu taustal tundus see kohe eriti armas ja eriline. see osa pereks olemisest on kujutluspildina muidugi klišee, aga siiski mingis mõttes üks minu lemmikutest - mina usina koduperenaisena, toit pliidil valmimas ja issi samal ajal rõõmsalt lastega mängimas. lihtsalt uskumatult tore, kui see kujutlus mõnikord nii üks-ühele (välja arvatud muidugi mina usina ja rõõsa koduperenaise rollis) ka realiseerub.

ja siis tänane õhtu, mis oleks pidanud olema rahulik ja mõnus ja ilma liigsete õhtuste koduste kohustustega (kuna õhtusöök oli ju eile juba valmis vaaritatud). veel kolmveerand tundi enne tööpäeva lõppu tundus, et tulebki just selline õhtu, nagu ma arvanud olin - läbi oli saanud just üks väga positiivne koosolek, näis, et saan lapsele veidi varem lasteaeda järgi minna ja kodus koos perega mõnusa õhtu veeta. ja siis rikkus selle kõik ära üks ootamatult toimunud töine arutelu, kus mulle põhimõtteliselt anti teise valdkonna juhi poolt teada, et minu töötaja ei saa oma tööga hakkama (milles on ka omajagu tõtt, aga ei ole teise üksuse juhi asi seda mulle selliselt öelda...) ja et on nii kahju, et keegi teine peab oma väärtuslikku tööaega minu saamatu töötaja jamade klaarimisele kulutama (keegi pole palunud jamasid klaarida, aitab ka sellest, kui teised teeks oma tööd just selles ulatuses, mis nende ülesanded on...) ja et kas ma ikka saan aru, mida mulle selgeks tahetakse teha. rrrggghhhhhh!!!

oligi rahulik eesootav õhtu rikutud, sest loomulikult ei jää sellised mõtted ja emotsioonid kabineti ukse taha järgmist tööpäeva ootama, vaid tulevad koju kaasa. ja mis mõnusast kohustustevabast õhtust pere seltsis saab juttu olla, kui mõtted tegelevad sellega, kellega mida ja kuidas tekkinud segaduse klaarimiseks homme rääkida tuleb.

ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui keedetakse ja ehk on hommik õhtust targem (kui nüüd targutama kukkuda), aga sellised emotsioonid jätaks ma parema meelega siiski vahele.

homne peaks taaskord helgem tulema (peale töiste jamade klaarimist) - isadepäeva-ralli saab alguse, sedakorda Piiga lasteaiast. õhtune meelelahutus koos perega on seega planeeritud.

mõnus oli. läbi sai.

on ikka täiega ebaõiglane, et pea kaks kuud oodatud spa-nädalavahetus koos Kalli Kaasaga ongi juba läbi. planeerid, ootad, oled ärevil ja siis - nigu niuhti! ja läbi ta ongi. aga tuleb siiski tunnistada - oli super mõnus!

reede lõunast pühapäeva lõunani oli meie aeg. ei pidanud olema lapsevanem (minu ema hoidis lapsi), ei pidanud olema koduperenaine (oi see oli mõnus), ei pidanud tegema tööd. sain olla naine oma mehe jaoks, sain nautida iseendaksolemist. olime mõlemad Kalli Kaasaga nõus, et sellest peab saama traditsioon - kaks korda aastas aeg maha võtta ja lihtsalt kahekesi koos olla. sel' aastal on see tehtud (veebruaris Haapsalus ja nüüd Laulasmaal), järgmise aasta plaane tuleb varsti seadma hakata.

erinevalt eelmistest kordadest panustasime vähem söömisesse (kuigi restoran ja seal pakutavad toidud olid võrratud!) ning rohkem aktiivsesse liigutamisse ja spa-mõnude nautimisse. Kallis Kaasa tegi isegi ühe jooksutrenni ja mina proovisin järgi kohaliku jõusaali. ka tuba oli seekord standard (mitte sviit), aga vaade aknast avanes peaaegu merele (kui hoolikalt üle mändide vaatama küünitada), ilm lasi sügiseses rannas jalutada ja saunad-basseinid olid mõnusad (kuigi enamuse ajast totaalselt ülerahvastatud).

 suu-re-pä-ra-ne!

sügistorm

ööl vastu eilset laastas maad ikka päris korralik sügistorm. nii korralik, et viimane taoline oli vist 2005. aasta jaanuaritorm. seekord läks selles mõttes õnneks, et vähemalt oli ilm soe (+10 ja rohkem) ning vesi ei tõusnud nii kõrgele, et oleks majapidamisi uputama hakanud, aga korralikku laastamistööd tegi see sügistorm siiski.

linnas oli igal pool näha murdunud puid, mõned neist juurtega üles kistud, mõned autodele kukkunud. ümberkukkunud reklaamtahvlid ja liiklusmärgid. maha rebitud katused elumajalt ja koolilt. veidi merevett loksumas kesklinna silla kail ja rannaäärsetel tänavatel.

ka meie küla vahel oli torm seekord päris korralikult marutanud. linna poole sõites kahel pool teed olevas metsas oleks justkui lageraiet tehtud - puud olid üksteise järel tee ääres maas, õnneks hommikuseks töölemineku ajaks päästetöötajate poolt juba teedelt eemaldatud. koduõel ei pidanud marule vastu sauna kõrval olev vana õunapuu, mille üks haru oli hommikul maandunud minu elektriauto peale (õnneks ei olnud autol kahjustusi) ning teine haru alla vandunud päeva jooksul, jäädes kuidagimoodi püsima sauna katusele.

vahemärkusena tuleb öelda, et kuigi püüdsin kogu öö pooleldi läbi une kuulatada tuulekella, kuna arvasin, et niikaua kui tuulekell heliseb, võib kindel olla, et õunapuu on püsti ja auto väljaspool ohtu, selgus tagantjärele tark olles, et olin endale vale märguande valinud. nagu allolevalt pildilt näha võib, jäi kogu suurest õunapuust murdumata praktiliselt vaid see väike oks, mille küljes oli tuulekell... niipalju siis valvel olemisest.

Kallis Kaasa, kelle töö juures eile päeval elektrit ei olnud ja kes seetõttu juba poolest lõunast kodus oli, rassis selle murdunud õunapuu korrastamisega terve pärastlõuna. pildimeenutus ka, "laenatud" Kalli Kaasa blogist:

elektriga on lood üldse kehvasti, kuna ka poisi lasteaias pole juba teist päeva elektrit, mis tähendab, et puudub küte, vesi, valgus, võimalus toitu teha... eile oli poiss issiga kaasas, täna toimetab minu töö juures. lootust on, et ehk homsesks on siiski elektrivarustus taastatud ja lasteaed jälle avatud. kodus on õnneks elekter olemas, aga küla teises pooles (maanteest üle tee), kuhu ka lasteaed jääb, oli vist mingi korralikum jama, sest seal ikka terve rajoon ilma elektrita. päris karm, arvestades, et ilmselt paljudel elekter aitab kütta ja ka vesi läbi elektripumba.

looduse jõu vastu on inimene ikka võimetu.

kui jonnist on silme ees must

on midagi hirmutavat ja samas abitukstegevat, kui väikese inmese seest tuleb välja nii suur JONN, et maailm on ümberringi must. kui päeva lõpuks on väsimus nii suur, et iga keeld või korraldus, mis lapse tujuga ei klapi, tekitab suuuuuuure protesti ja see protest väljendub kõrvulukustava jonnina. kui pisikese tegelase oskus protestiga hakkama saada väljendub selliselt, et protestist saab viha ja viha saab välja elada ainult lüües...

päris ootamatu oli poja eileõhtune jonni-hoog, kuna enne seda olin just saanud ääretult vahva üllatuse osaliseks, kui selgus, et KD oskab oma nime kirjutada! kiitisin last ja harjutasime veel koos ja kõik oli väga rahulik ja tore. ja siis piisas pisikesest detailist, kui mänguasju kokku panema hakates selgus, et lego-autolt on üks jupp puudu ja kui ütlesin, et ehita see homme valmis, täna on juba magamise-aeg, siis vallanduski ootamatult suur ja peaaegu kontrollimatu JONN. seni, kuni mina Piiga hambapesuga tegelesin, võttis poja siiski oma lego-karbi ette ja lõpetas auto-ehituse ära ja jonn oli selleks hetkeks möödas, aga kui oli tema aeg hambaid pesta, põhjustas uue suure jonnihoo pasta harjale saamine (tuub juba üsna tühi ja no tõesti ei tulnud kiirelt ja kergelt see pasta sinna harjale). hambahari lendas kraanikaussi, emme leebeid aga jõulisi võtteid jonniva lapse hambaid pestes saatis lakkamatu kisa, vannitoast "pääsedes" visati ennast lastetoa põrandale demonstratiivse kolinaga maha, seejärel ei sobinud hetk varem lapse enda poolt valitud pidžaamapüksid...

viha, protest, meeleheide - kõik see vallandumas solvunud väikese inimese seest sellise jõuga, et ainuke viis kõige sellega toime tulla on lüüa. peaaegu sai seda löömist pidada kontrollimatuks vehkimiseks või tõmblemiseks, millel siiski oli teatud suund emme pihta. ja kogu selle draama põhjuseks ilmselt lihtlabane väsimus.

mul oli eile oma väikesest väsinud jonnivast pojast nii kahju.

ohvri rollis?

elan teistele, muretsen lähedaste heaolu pärast, aega iseendale ei jagu, see tekitab viha ja enda sisse kogutud viha avaldub valuna.

umbes sellise "diagnoosi" sain täna hommikul massaazi-seansi järel. nimelt on tööandja võimaldanud kõigile soovijatele soodsalt otse töökohal (no mitte päris oma kabinetis, aga sobivalt kohandatud hubases toakeses) kasutada massaazi-teenust. ei ole tavaline seljamudimine, hoopis jaapani shiatsu-massaaz, mida massööritädi teeb klienti varvastega(!) mudides. huviliste rohkuse tõttu on massööril jalad tööd täis ja seansile saab iga paari-kolme nädala järel. täna oli mul kolmas kord.

et siis ohver. nojah... üks-ühele võttes ei tunne ma ennast küll ohvrina ja olen oma elu-oluga päris rahul. võin kohe päris julgelt välja öelda, et olen õnnelik. aga... valud teevad liiga ja massööri-tädi kinnitas, et energia liikumise kanalid on kinni, viha on sügavale sisse maetud ja keha annab sellest valuga märku. et siis põgus idamaade teooriast lähtuv eneseanalüüs ja ohhooo - kui nii mõelda, siis on neid hetki küll, kui ennast ohvriks toon. ja päris tihti on...

hästi tihti (tegelikult võib öelda, et peaaegu kogu aeg) tunnen ennast väsinuna. aga ei saa ju lihtsalt niisama lebotada, kui peale palgatööd on vaja süüa teha, nõusid pesta, lapsi kantseldada, nädalavahetusel lisaks pesu pesta ja kodu kraamida... jajah, see ongi korraliku abikaasa ja armastava ema ülesanne, tuletab kohusetundlik ja korralik naisterahavas minu sees meelde. on küll, aga... ilmselt kõlab see "aga" enamasti nii vaikselt, et enda soovid ja vajadused lükkan kolikambrisse sobivamat aega ootama ja toongi ennast "ohvriks" pere ja kodu ees, mõeldes, et küll ma öösel puhkan.

jah, tunnistan ausalt, et on küll sisemuses kihvatanud, kui peale väsitavat tööpäeva Piigaga lasteaiast jõudes näen Kallist Kaasat juba diivanil lemmik-ajakirja lugemas või telekast lõbusat komöödiasarja vaatamas ja tean, et mina pean samal ajal kiiresti aitama lapsel riided ära vahetada ja juba ootabki kodotööde-karusell köögis, millele järgneb üsna pea laste magama-mineku rutiin ja siis tahakski ise ka ainult voodisse vajuda. aga millal mina saan diivanil lebotada? millal mina saan lihtsalt niisama telekat vaadata?

ma annan endale täiesti aru, et mul pole mingit põhjust oma Kalli Kaasa peale kade või kuri olla sellepärast, et tema oskab ka enda jaoks aega leida. mehel ei ole majapidamises üldsegi vähem toimetusi teha - külmal ajal puud saagida, puukorv kuurist tuppa, ahi kütta, suvel muru niita, aiatööd (meie peres on aednik meespool), kõikvõimalikud remondi- ja parandusööd, mida ikka majapidamises ette tuleb. lisaks tegeleb Kallis Kaasa iga päev ka lastega ja on igal juhul suurepärane isa. miks mul siis ikkagi on tunne, et mina raban kogu aeg, toon oma vajadused pere ees "ohvriks", aga tema loeb  j ä l l e  oma pagana autoajakirja? ma ei tea...

usun, et olen pereinimese elu elades õppinud natukesehaaval ka ennast esiplaanile seadma ja olen aeg-ajalt palunud Kaasal mõned köögitoimetused teha või mõnel konkreetsel hetkel, kui ma tõesti üldse ei taha ja ei saa ja ei jõua, temal lastekantseldamine üle võtta. olen võtnud aega koos parimate sõbrannadega olemiseks ja niisama üksi puhkamiseks. ju siis tuleb veel kaugemale seda teed edasi minna ja veelgi rohkem endale meelde tuletada, et kui "ema on haige, siis on varsti ka lapsed ja ülejäänud pere haige" (tsitaat massööri-tädilt).

õnneks ootab meid kahe nädala pärast koos Kalli Kaasaga kahekesi-olemise-nädalalõpp. lasteta, koduste toimetusteta, argipäevarutiinita. ehk hakkab peale seda lõõgastust ka energia mööda kanaleid lahedamalt liikuma :)

perepilt

septembri alguses käisime fotostuudios pildistamas. juba neljandat aastat järjest. poja esimese sünnipäeva kingiks saadud fotostuudio kinkekaart pani aluse väga vahvale peretraditsioonile, mille tulemused olid taaskord väga ilusad. ei kiitle, no tõesti olid ilusad pildid, aga siin blogis neid ei jaga, kes tahab näha, tuleb külla.

kuu aega peale stuudios käimist on meil lisaks stuudiopiltidele veel üks vahva perepilt. KD-i joonistatud.

pildi joonistamise idee pakkusin välja küll mina, kuid teostus on 100% poja töö. kuna joonistamine on meie laste jaoks viimsel ajal väga pop teema (ilmselt mängib selles oma osa ka lastetuppa tekkinud kirjutuslaud), siis arvasin, et võiks seda loomepuhangut veidi suunata. poja haaras väljapakutud ideest õhinaga kinni ja pühendus eesmärgi saavutamisel märkimisväärse usinusega.

esmalt ilmus pildi keskele emme ja joonistamist saatis kommentaar: "ma joonistan juuksed ka". minu küsimuse peale, kas juuksed tulevad ikka punased, vastas poja, et ei, kollased. andsin siis väikese suunava vihje, et emme juuksed on ikka punased ja poja nõustus: "hea küll, teen siis punased juuksed".
järgmisena teatas töösse süvenenud autor, et teeb emmele kleidi ka, ilusa kollase. no mis sai minul selle vastu olla. valminud kleidiga ei jäänud noor kunstnik ise küll väga rahule, arvates, et see ei ole üldse kleidi moodi, kuid lohutasin teda, et sellised ümarad kleidid ongi praegu väga moes.

järgemööda ilmusid pildile KD ise ja issi ning seejärel oli kord noorema õe jäädvustamise käes. selleks hetkeks leidis poja, et paber on kauni kunstiga juba sedavõrd kaetud ja teatas: "Piiga teen teise paberi peale!". suutsin ta siiski ümber venda, et õeke on ju väiksem ja mahub kindlasti selle paberi peale ka ja ei üksinda teise paberi peal oleks joonistatud Piigal ju kurb. see oli ilmselt piisavalt mõjus argment ning ka pisike Piiga leidis endale koha emme ja issi vahel.

siin sekkusin veelkord pildi valmimisse, kuna märkasin, et pildil olevatel kujudel puudusid käed ja küsisin, et kas poja käed ka joonistab. kunstnikul ei olnud midagi selle ettepaneku vastu ja nii said kõik pereliikmed endale ka käed. nüüd oli jäänud veel vaid meie pere karvase tegelase joonistamine ja kui aus olla, siis minu arvates on koer pildil kõige rohkem enda moodi ... :)

vahepeal

pool puhkust on möödas, pool veel ees ootamas. esimene nädal on möödunud täpselt nii, nagu ette kujutasin - vaheldumisi magades ja niisama kulgedes. väääääga mõnus.

esimestel päevadel tõesti suurema osa ajast lihtsalt magasin, aga olen ka linnas niisama jalutanud, kaubanduses ringi vaadanud (justnimelt vaadanud, raha ei raatsi kulutada ja vaja nagu ka midagi eriti ei ole, aga riiulite vahel ringi jalutada, ilma et kuhugi kiiret oleks, on vahelduseks tore) ja eilset ilusat ilma ära kasutades toimetasin ka aias veidi. sügisesi aiatöid ootab veelgi tegemist, aga nädal puhkust on ju ka veel ees, nii et küll ma jõuan. uuel nädalal on plaanis paar tundi spa-s mõnuleda, parima sõbrannaga kohvetada, võtta aega enda jaoks juuksuris käies ja no natukene tööasju ka toimetada (aga tõesti ainult natukene).

ma täiega naudin sellist voolavat kulgemist - kui mitu päeva järjest pole vaja kella pealt kuhugi tormata (hommikune Piiga lasteaeda viimine ja õhtune sealt toomine on küll kella järgi, aga see on ka kõik), kui saab lihtsalt olla ja sellepärast mitte süümepiinu tunda, et uups, tegelikult on vaja seda ja seda ja seda teha... nojah, eks ma praegu leiaks ka mitu asja, mida võiks ette võtta ja ära teha, aga ... vot ei tee! :) lihtsalt puhkangi, niisama, olles ja uneledes. suurepärane!

puhkus!

nii ongi - järgmised kaks nädalat! ei mingeid töiseid kohustusi, aeg enda jaoks, võimalus valida, mida ja millal ja kas üldse teha. tavapäraselt möödus esimene puhkusepäev magades, et vahepeal tekkinud unevõlga tasa teha, homme jääb ehk juba aega ka aktiivsemateks toimetusteks. hommikul viisin Piiga lasteaeda, siis elektriauto töö juurde ja bussiga koju tagasi, kerge hommikueine ja - põõnama! oi oli mõnus :)

tänased pärastlõunased tegemised said selgeks juba pühapäeva õhtupoolikul, kui kahtlaselt vaikne lastetuba (vaikus lastetoas on alati kahtlane, ALATI!) tähendas vaatama minnes, et KD oli otsustanud juuksuri ametit proovida. Piiga peal loomulikult, sest õekesel on ju päris pikad kiharad, mida lühemaks lõigata. ohhh jahhh, laps oli oma tööd täie tõsidusega võtnud, nii et isegi pahandada ei tundunud kohane ja olgem ausad - tulemus oli täitsa talutav, oleks võinud palju hullem olla. kutt sai aru küll, et midagi oli selles juuksurimängus valesti, sest kogu selle aja, kui Kallis Kaasa, kes esimesena koduse "juuksurisalongi" avastas, tolmuimejaga töö tulemusi kokku kogus, istus poja toanurgas vaikselt ja oli üldse madalam kui muru.

kogu aktsioon tähendas seda, et tänane esimene telefonikõne läks juuksurile ja õnneks oli tal võimalus pärastlõunal meie jaoks aega leida, et "vigade parandus" teha. igastahes on meie Piigal nüüd väga popp Rihanna-soeng, veidi asümmeetriline ja juuksur ütles lohutuseks, et mõned lapsevanemad lausa tulevadki sellist soengut oma järeltulijatele nõudma. nii et suhteliselt õnneliku lõpuga lugu ja jõulupeoks saab Piigale ehk taaskord patsid ka pähe teha.

kolmapäeval käin kiire tiiru töö juures ka (mõned asjad on targem ise üle vaadata/kontrollida), aga muus osas kavatsen järgnevat kahte nädalat täiega nautida. mina ise ja minu aeg!

mõnus õhtu

eile oli tavapärasele kiirele nädalakeskpaiga õhtule vastupidiselt üks väga muhe ja rahulik õhtupoolik. ja kindlasti oli selles suur osa Kallil Kaasal, kes suurema osa õhtusest ajast lastega tegeles.

kõigepealt olid lapsed koos issiga tööhoos õues õunapuude all, et mahakukkunud õunad kokku korjata. no tõesõna, see oli ütlemata armas ja isegi heldimapanev vaatepilt, kui kaks tähtsat tegelast, kummalgi suured kollased ämbrid käes, õunapuude all koos issiga ringi tuterdasid ja õunu korjasid. minu jaoks tähendas see ootamatult süllekukkunud võimalust tuba koristada, kuna kedagi polnud jalus sebimas. kuna meie elamises võiks põhimõtteliselt kogu aeg koristada, sest koerakarvad katavad igasuguseid pindu püsivalt (jah, ma koristan ka, aga mitte iga päev, tänan väga), siis kasutasin selle võimaluse muidugi ära.

kui külm tuul ja kergelt tibama hakanud jäine sügisvihm õues toimetajad tuppa ajas, järgnes minu jaoks teine tavapärasest erinev võimalus õhtut veeta. nimelt sättis Kallis Kaasa ennast lastega koos teisele korrusele lastetuppa mängima ning mina leidsin ennast alumiselt korruselt õndsas rahus ja vaikuses. kuna ka õhtusöögi tegemisega ei olnud vaja mässata, sest eelmisel õhtul valmis keedetud suur potitäis suppi ootas vaid soojaks ajamist, siis saingi lihtsalt niisama olla. natukene siit ja sealt asju paika sättida, natukene diivanil istuda ja natukene lehti lugeda. väga harjumatu... ja väga mõnus :)

ainult natukene veel...

... ja siis algab puhkus! lihtsalt suurepärane!

kuigi nädalavahetus oli väga mõnus, tundsin eile, et nüüd on küll viimane hetk võtta aega enda jaoks, et natukenegi oma kulunud närve turgutada. õnneks on mul veel ligi 30 päeva puhkust sel' aastal saada (kuna eelmise aasta puhkus jäi kõik välja võtmata) ja see tähendab, et tegin hommikul puhkuseavalduse ära ning reedel kontorist lahkudes ei pea tervelt kaks nädalat tööasjadega tegelema. parim!

sest olgem ausad - kui igal õhtul on närv lõpuks nii püsti, et lastega suhtlemine toimub peaaegu ainult röökides (jah, mul on enda pärast piinlik...), siis on vaja midagi ette võtta. on hea, kui see ettevõtmine saab olla puhkus töölt. sest siis on aega iseendaga olla ja mõtteid koguda ning Kalli Kaasa ja laste jaoks jälle naeratav ja rõõsa ja rõõmus olla.  ma väga loodan, et see kaks nädalat töölt eemal just nii mõjub. ehk lasevad ilmad ka sügisesi aiatöid teha, sest kuigi ma ennast just mingiks usinaks aednikuks ei pea, siis veidi reha liigutamist võiks päris mõnusa teraapiana mõjuda.

aga natuke positiivsemaid noote ka - oli taaskord tore nädalavahetus pere seltsis. seekord siis suure perega ehk olime minu vanematel külas ning õekesed ja väikevend oma peredega samuti (ainult venna kaasa ei saanud töögraafiku tõttu tulla, kahju). nautisime koosolemist ja viimast suvepäeva, mis möödus päikesepaistes vana(vana)ema sünnipäeva tähistades. põhimõtteliselt kõik nelja põlvkonna esindajad olid kohal (isegi tädipoeg M. , kes oma elu jälle joone peale saanud) ja usun, et vanaemal oli sellest koosistumisest suur rõõm. lapsi vanuses 1a.10k. kuni 4a.2k. oli mingil hetkel hoovi pea toimetamas koguni 7, andes kõrvalt vaadates ilmselt juba lasteaia rühma mõõdu välja ja neilgi jagus lusti terveks pärastlõunaks.

lisaks muidu mõnusale olemisele tähendas seekordne maalkäik ka lasteasjade varu korraliku täiendamist, kuna onutütar K. oli maale toonud mitu kotitäit peamiselt poiste riideid ja jalanõusid. enamus olid küll KD-ile veel suured, aga t-särke, pükse, dresse ja jopesid jagus ka kohe kandmiseks ning suur hulk jäi veel poja kasvamist ootama. lisaks saime onutütre käest korraliku puidust kirjutuslaua, mille kokkupanemist ei jõudnud KD pühapäevaõhtul kodus ära oodata. kui Kallis Kaasa lõpuks laua kokku sai, pandi õppimisraamatud (Kukeaabits, Jänku-Jussi raamatud ning juurdekuuluvad tähe- ja numbrivihikud) sahtlitesse ning poja teatas otsustavalt "mina hakkan nüüd õppima!". kas just päris õppima, aga numbrivihikust ta numbreid luges ja tähtsust täis oli ka :)

ilmselt veelgi suuremat rõõmu tähendas lastele aga onutütre poolt maale toodud mängutraktor koos järelkäruga, mis kogu nädalavahetuse jooksul usinat kasutamist leidis. kui alguses tundus, et pedaalidega traktori liikuma saamine ei taha pojal kuidagi õnnestuda, siis päeva teises pooles tehti pikki tiire ümber maja ja teisel päeval aitas KD juba vanaemal traktoriga lehti komposti vedada, manööverdades osavalt nii väravast sisse kui väravast välja. ilmselgelt vanaisa geenid.

(fotosüüdistuse laenasin Kalli Kaasa blogist :)

kiidan ennast

see on meie eilne õhtusöök. nägi ahjust välja võttes nii isuäratav välja, et lihtsalt pidin üles pildistama!

tegelikult oli muidugi isuäratav juba enne ahju panemist, vaatamata asjaolule, et proovisin seda konkreetset rooga esmakordselt. ja sellepärast olengi enda üle uhke. et võtsin kätte ja proovisin midagi uut. ja et tuli hästi välja ka :)

kartul, brokkoli ja kirsstomat (viimane suisa oma aiast), vahele veidi suitsutatud kaelakarbonaadi ribasid, üle valatud toorjuustu-muna-piima kastmega ja kõige peal veidi riivitud juust. oleks veel oliivõli ka kodus olnud, oleks veelgi parem saanud, aga nüüd ongi põhjust uuesti katsetada. täna õhtuks jäi ka, nämmm!

vägaväga rõõsa ja rahul

peale töönädalat, mis möödus peamiselt ebameeldivate emotsioonide tähe all (vt eelmist postitust), on viimased 24 tundi olnud nagu teraapia. väga mõnus ja mõjuv teraapia. looduses, perega koos, ette planeerimata, lihtsalt uitmõtet teoks tehes. suurepärane!

klassikuid tsiteerides, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et nägin sotsiaalmeedias ühte vahvat videot, kuidas keegi oli käinud perega rabas. rmk-matkarajal kuskil üsna pärapõrgus läti piiri ääres, kus vahva metsaonn, natuke laudteed ja uhke vaatetorn ka. vaatasin, meeldis, mõtteisse pidama ei jäänud. ja siis keset laupäevast päeva torkas äkki pähe, et see oleks suurepärane võimalus nautida viimaseid sooje vananaistesuve õhtuid, peaaegu et täita lastele antud suvelubadus telkimise kohta (ikkagi öösel ja metsas ja no-mis-siis, et mitte telgis vaid metsaonnis) ning lihtsalt teha midagi koos ja uisapäisa :) no mitte muidugi päris uisapäisa, kahe väikelapsega ikka ettevalmistusi tegemata ööseks metsa ei lähe, seega uurisin rmk kodulehelt vajalikku infot ja mõtlesin läbi, mis kõik oleks vaja kaasa pakkida, et olemine vaatamata tsivilisatsioonist eemaldumisele siiski tsiviliseeritult kulgeks.

kui Kallis Kaasa oma tavapäraselt jooksutreeningult tagasi jõudis ja minu ekspromt-ideest kuulis, ei olnud ta küll esimesel hetkel ülemäära vaimustunud, aga ei vaielnud ka kategoorilist vastu ning paari tunni pärast, mille jooksul ma ei olnud metsaretke-mõtet üleliia peale surunud, aga siiski veidi päevakorras hoidnud, arvas ka Kaasa, et mõte väärib teostust. kahjuks ei olnud ühelgi heal sõbraperel, kellel sobivas vanuses lapsed, õhtu enam vaba ja seega ei saanud me endale seltsilisi, aga see ei vähendanud meie nüüd juba kasvavat elevust sohu sõitmise osas.

asjad pakitud (uskumatu, kui palju kraami kogunes!) ja reisiseltskond autos, alustasime umbes tunnipikkuseks kujunema pidanud sõitu. tegelikkuses kulus päris märgatavalt rohkem aega, sest väikestel metsateedel ekslemine, kui pole täpselt teada, milline on "järve tee" ja kas "kaasiku tee" ikka viib õigesse kohta, on üsna aeganõudev. lisaks ka närvesööv, nii et poja oli juba enne kohale jõudmist arvamusel, et ta ei taha matkata, ei taha metsaonni ja üleüldse võiks koju ära minna... õnneks suutsime vahetult peale päikeseloojangut siiski õige koha üles leida ja see oli kogu ekslemist väärt. nagu metsamuinasjutt - väike metsamajake pisikese ahjuga, küpsetusrestiga lõkkease, tikud ja tualettpaber, küttematerjal ja soe tekk, kirves ja töökindad metsamatkajat ootamas. lastel olid silmad rõõmsat ärevust ja uudishimu täis ja kui mitte arvestada Piiga tavapärast jantimist magamajäämisel (isegi metsas!) ning poja väsimusest tingitud mõningast jonnijoru, oli õhtu suurepärane. hommikul oli tavapärane varane äratus ja peale kiiret kosutavat hommikuampsu läksime ka rabarajale, mille lõpus seisis vaatetorn. mõnus, lihtsalt mõnus!

kuna seekord polnud plaanis pikemalt kohapeale jääda, siis startisime juba peale 9-t kodu poole ning pühapäevaseid koduseid toimetusi (koristamine, pesupesemine, muruniitmine jms) saime alustada peaaegu tavapärasel ajal. küll selle erinevusega, et traditsioonilised pühapäeva-hommikused-pannkoogid valmisid seekord lõunaks, aga Kallil Kaasal polnud mõtetki, et metsaretke tõttu võiks need tegemata jääda.

jah, olen rõõsa ja rahul :)

kiire nädal

täna on reede. õnneks. sest möödunud nädal on olnud selline, et parem oleks võinud olemata olla.

ma ei ole ennast kunagi väga kättemaksuhimuliseks või pahatahtlikuks inimeseks pidanud, aga sel' nädalal tegelesin suuresti sellega, et üks inimene oma tööst ilma jääks. esimesed sammud on astutud ka, ehk läheb õnneks. sest inimene, kes oma tööd tehes on täiesti ebapädev ja hoolimatu, kelle tööstiil on lahmiv ja süüdistav, kes ise ei tee midagi, nõuab ainult teistelt ja kõige selle juures paneb reaalselt ohtu kliendid (kelleks on lapsed!), siis on selline lootus ju õigustatud?

kogu nädal on möödunud nii konkreetse alluvaga (õnneks küll mitte minu osakonna töötajaga) endaga vesteldes, mis oli nii masendusseajav tunnikene, et vestluse lõppedes oleksin tahtnud kellegi peale karjuda - kuidas ta aru ei saa? - kui teemaga seotud teiste valdkonna inimestega kohtudes. just nendest kohtumistest sain kõige kummalisema kogemuse - piisab vaid ääri-veeri teemast juttu teha, kui infot probleemide, murede, vigade ja kõige muu ebameeldiva kohta hakkas tulema nagu paisu tagant. ei saa ju olla juhus, kui mitte keegi ei tea öelda mitte midagi positiivset?

tean, et olen võtnud üsna keerulise ristikäigu käia ja kogu see protsess toob kindlasti kaasa inetuid vaidlusi (võimalik, et kuni kohtuni välja) ning eesootavate kohalike valimiste valguses saab kindlasti ka poliitilise varjundi, aga tean, et seda on vaja teha. et normaalne töökeskkond taastada ja inimestele töötahe tagasi anda. eesmärk pühitseb abinõu, praegu kohe kindlasti.

õnneks on lapsed terved olnud, tavapärane lasteaiarütm taastunud ja nädala keskel mind ennast rüdnama asunud külmetus vist ka minema peletatud (ohtra kuuma tee, sooja salli ja magusa meega). Kallis Kaasa on võtnud eesmärgiks joosta läbi kõik olemasolevad kilomeetrid ehk et nüüd jookseb ta juba isegi kell 6 varahommikul... ja seda kõike selleks, et trenni ei peaks tegema perega koosolemise aja arvelt. nii armas temast! ja ma ainult imetlen, kui tubli ta oma eesmärkide seadmisel ja nende saavutamisel on. minu sportlane! :)

juubel :)

veidi üle aasta ja ongi juubel ehk siis selle blogi sajas sissekanne. päris muljetavaldav :)

tegelikult aga hoopis nädalavahetuse meeleolusid ja jutte. super mõnus laupäev on olnud - soe, päikeseline, vaikselt koduselt toimetades. kiire linnaskäik ka, et viia paar kotitäit laste väikeseks jäänud riideid heategevuseks, uudistada pisut kesklinna täikat ja täiendada söögivarusid. ja siis juba tagasi koju toimetama - mina koristasin elamist, Kallis Kaasa küüris õue peal autot, lastega koos korjasime dekoratiivoa küljest kaunad ära, et kevadeks oad, mis olid üllatavalt vahvat värvi, ära kuivatada ja ehk uute taimede jaoks seemned saada. muid sügisande ka, nii oma aiast kui naabrinaise käest (saialilled siis):

kuidagi kadus paar tundi linnaskäiguga nii märkamatult, et koju tagasi jõudes oli laste lõunaune aeg juba kätte jõudnud. tegin riskantse otsuse lapsi magama mitte panna. riskantse selles mõttes, et ilma lõunauneta sujub laste ööunne jäämine küll meeldivalt ruttu, aga Piiga kipub ilma päevase uneta siiski veel niipalju ära väsima, et õhtused ärkveloleku-tunnid mööduvad suuresti virisemise ja jonnijoru saatel. no praeguse seisuga on veel paar tundi vastu pidada, ehk läheb täna õnneks, suurem väsimusejonn jääb tulemata ja emme-issi saavad laste magamata lõunaune arvelt õhul paar lisatundi kahekesi olemiseks. see on väärt riski võtmist.

eile õhtul käisime oma traditsioonilisel perepildistamisel stuudio8-s. neljas aasta järjest juba. kui eelmisel aastal jäi poolest tunnist stuudios peaaegu väheks, sest KD keeldus igasugusest koostööst fotograafiga ning ennetavalt sai seekord kolmveerand tundi broneeritud, siis seekord olid lapsed lihtsalt uskumatult tublid. kõik fotograafi pakutud ideed said realiseeritud paari võttega, "purki" said nii perepildid (kolmes variatsioonis), lapsed ühekaupa, lapsed koos, emme lastega, issi lastega, issi-poja pilt ja äkki isegi midagi veel. poole tunniga olid kõik pildid tehtud, tuju hea ja edukale fotosessioonile järgnes mõnus õhtusöök "steffanis", kuhu me kogu perega pole vist üle aasta sattunud. tore oli.

sügisväsimus...

... või mis iganes see on, aga nii tühi ja väsinud tunne on täna, et lihtsalt paneks silmad kinni ja oleks vaikselt. kusjuures tegelikult on täna ju jälle ilus - päike särab ja vähemalt aknast vaadates on päris suvine veel. erinevalt eilsest, kui põhimõtteliselt terve päev sadas vaheldumisi kõrvasti ja veel kõvemini ja kooliaasta esimese koolinädala esimene koolipäev oli üsna masendav...

vähemalt oli nädalavahetus kaunis ja tegus ja eelkõige sportlik - kahe silla jooks! lapsed olid tublid ja silkasid laupäevastel lastejooksudel päris hoolega, tasuks kilekott väikese nänniga, diplom ja mälestuseks jääv rinnanumber. Kallis Kaasa tegi väga hea jooksu pühapäeval, kui vaatamata pooleliolevale ehitusele raja vasakkaldal ja sellest tulenevalt 300m pikemale distantsile suutis ta endale seatud eesmärgid kas kõvasti ületada või peaaegu täita - kõik sõbrad jäid selja taha, koht oli pea 1500 lõpetaja hulgas põhimõtteliselt esikolmesajas ja aeg oli ka tugev. sportlane! :)

nojah, ehk on selle väsimus taga Piiga järjekordne haigus, mis sunnib töö juures kombineerima kontoris kohapeal olemist ja "kodukontoris" töötamist. nii kahju on vaadata, kuidas pisikese Piiga nina luriseb ja köha hinge matab. kõige nõmedab asja juures see, et ravi kui sellist külmetusele ju ei ole - teeme aga auru ja natukene kurguärritust leevendavaid looduslikke tilku ja pistu köha pärssivat siirupit. oehhh, nädalakene jälle põetamist garanteeritud, loodetavasti uuel nädalal saab Piiga jälle lasteaeda ja emme-issi tavarutiinis tööle.

lisaks minu enda tervis ja probleemid sellega. eile sain kopsuarstilt vastuse oma köhimise kohta. esimene uudis oli hea - kopsud on korras, töötavad 100% ja rohkemgi ning enam kui aasta kestnud köhimine pole kopsufunktsioone kahjustanud. teine uudis enam nii hea ei olnud - olen allergiline kodutolmule (lisaks ka lutikale, aga see pole hetkel nii oluline...). täpsemalt siis kodutolmulestale ja see panebki köhima. mis omakorda tähendab, et pean selle teadmisega ja allergiaga nüüd elama, sest kodutolmuvabaks ei ole võimalik ühtegi normaalselt kodu saada. veidi leevendada ju saab ja eks sellele tulebki panustada - uus madratsikate, uued padjad, rohkem niisket koristust. õnneks on meie kodu sooja ja niiskuse tingimused üsna kodutolmulesta vaenulikud, seda eriti talveperioodil - õhk on kuiv ja jahe ning see peaks tolmulesta levikut üsna palju pärssima. ilmselt on allergia põhjustamiseks seda tolmu ja lesta meie kodus siiski piisavalt, nii et köhahood suure tõenäosusega kuhugi ei kao. vähemalt tean nüüd, mis selle põhjuseks on ja Kallis Kaasa ei pea ka enam kartma, et varjan tema eest mingit eriti hirmsat kopsuhaigust. lähipäevil siis kaubandusse uut voodivarustust ostma.

jj2silda

eesootaval pühapäeval toimub 2 silla jooks. juba mitmeid aastaid on jõe paremal kaldal asuv rada korras - asfalteeritud, valgustatud, korralik tervisespordi harrastamise ja niisama jalutamise koht. sel' suvel alustati lõpuks ka jõe vasakkaldal kulgeva raja ehitamist (ehitushankega seotud vaidluste tõttu küll paar kuud esialgu plaanitust hiljem). tööde lõppedes peaks saama kesklinna silla juurest mööda mõnusat tervisespordirada papiniidu sillani ja seda mõlemal jõekaldal. aga seda siis alles tööde lõppedes ja see peaks kätte jõudma ehk kunagi uue aasta alguses. nagu postituse alguses kirja sai pandud, siis jooks on eesootaval pühapäeval...

2007.a olen jj 2 silla jooksust korra ka osa võtnud, seda küll kepikõndides, sest joosta ma ei jõua, no kohe üldse mitte. uudishimust otsustasin täna 2 silla jooksuraja läbi jalutada, kuna õigel stardipäeval toimuvast jooksust/kepikõnnist ma osa võtta ei saa, sest Kallis Kaasa jookseb ja keegi peab ju samal ajal lapsi ka vaatama. samas oli huvi näha, millises seisus see ehitatav rada siis ikkagi on, kuhu kolme päeva pärast peaaegu 2000 spordisõpra ennast proovile läheb panema.

noojaaahhhhh... ütleme nii, et on kah. võrreldes varasemalt jõe vasakkaldal olnud rohtunud rajakesega on nüüd ikka lai tee, kus kaassportlastega jooksuruumi eest võitlema ei pea. tee ääres juba paigaldatud tänavavalgustuspostid annavad aimu, kui meeldiv võib tulevikus olla valgustatud rajal jalutada/joosta/kärutada/kepikõndida ja kõrval voolavat jõge nautida... tulevikus jah...

kuna rajaehituse algus venis, aga kahe silla jooks toimub alati septembri esimesel nädalavahetusel, siis on hetkel tegemist paratamatu olukorraga, kus spordisõpradel tuleb pühapäeval minna poolvalmis rajale. enamusel osal ehitatavast rajast on aluskiht paigas ja sinna peale on pandud kinnitambitud liiv, mis ongi jooksupinnaseks. saab päris huvitav olema, mis seisus see liivakiht siis on, kui kõik need sajad jooksjad ja kepikõndijad sealt rajast üle on käinud? täna jalutades (mitte just lonkides, aga kindlasti mitte ka kiirkõndi tehes) oli mitmeski kohas jalgealune ebakindel, liiv vajus ära ja kohati oli tunne nagu liivaluidetel kõndides. kui veel vihma peaks sadama (mida ilmaprognoosid nädalavahetuseks ka lubavad), siis muutub see liiv suure tõenäosusega poriks ja pilt on ilmselt veel huvitavam...

üks osa rajast jääb jooksjatele pühapäeval hoopis suletuks ja sportlased suunatakse kõrvalolevale tänavale, kuna tolles lõigus on ka raja aluspind alles tegemata ning täna mürisesis seal alles kallurid ja traktorid liiva kohale vedades, laiali lükates, tasandades ja kinni talludes.

kokkuvõttes on minu sügavalt isiklik hinnang, et läbitav see rada ju on, aga poolvalmis rajal pea paarituhande osavõtjaga suurvõistlust läbi viia tundub siiski mitte niiväga mõistlik. aga kuna mul pole ka ühtegi head alternatiivi välja pakkuda ja kuna mina ei ole korralduskomitee liige, siis sellel teemal rohkem sõna ei võta.

ca 10 km ja kaks tundi oli minu jalutuskäik kontoriuksest kontoriukseni. lõunapaus ja veidi töisest ajast lisaks ka (ülla eesmärgi nimel on lubatud). peale ettevõtmise lõppu ei tundnudki ennast väga väsinuna, aga tööpäeva lõpuks oli ikka kuidagi eriti närtsinud olek. ega vist keset tööpäeva pole ikka väga mõtet sellist "maratoni" ette võtta.

kroonika mõttes märgin ära, et sain taaskord nõgestõve-hoo, mis küll väga karmiks ei läinud (püüdsin peale esimesi sügelemise märke ja kuplade ilmumist hästi rahulikult hingata, võtsin veidi tempot alla ning kontorisse tagasi jõudes olid vaid käsivarte siseküljed kergelt kuplas ja kõht-selg-reied ärritusest punased, kuigi alguses tekkisid kublad just näopiirkonda ja kogu peanahk justkui hõõgus sügeluse käes), aga mis tõestas taaskord, et mingil arusaamatul põhjusel ei meeldi minu organismile mõnikord, kui ma ennast aktiivsemalt liigutan. küll ei ole ma suutnud senimaani aru saada, millal see hoog täpselt tuleb ja milline higistamine selle allergilise reaktsiooni just põhjustab... täielik müstika mu jaoks.

viimane augustinädal

päris mõnus, kui viimase nn ametliku suvekuu viimasel nädalal on ilmad ja õhutemperatuur tõeliselt suvised. isegi niivõrd, et nt pühapäevahommikusi traditsioonilisi Kalli Kaasa küpsetatud pannkooke saime nautida terassil. mõned ööd ja hommikud on seevastu juba täitsa sügisesed olnud ja lastel hommikul lasteaeda minnes joped seljas. hommikul kell 8 on õues +8 kraadi, õhtul kell 20 on +20 kraadi. eestimaa suvi.

nädalavahetus oli mõnus, käisime perekond K-l külas. eelkõige muidugi maailma parimale kriisiolukorra lahendajale lapsehoidjale tädi M-ile aitäh ütlemas, tänukostiks kaasas oma aiast nopitud lopsakad valged gladioolid ja pudel kihisevat vahuveini. kuidagi juhtus nii, et meeleolu oli lahe ja juttu jätkus kauemaks ning mingil hetkel otsustasime Kalli Kaasaga, et võtame hoopis takso ja autole tuleme järgmisel hommikul linna järgi. laste jaoks oli elevust kui palju - esimene taksosõit! jah, see oli ainuõige otsus, sest eks tahtsin ju minagi veidi vahuveini nautida koos hea sõbrannaga ja polnud ju mõtet riskima hakata. järgmisel päeval lisandus meie pere ühisele taksosõidule ka ühine bussisõit (KD-i kommentaar: ma ei olegi ju issiga koos veel bussiga sõitnud) ja eelmise päeva mõnus olemine jätkus pühapäeva pärastlõunal rannapargis. lapsed said turnida, täiskasvanud niisama suvepäikest nautida. oli selline rahulik ja laisk pühapäev.

midagi eilsest päevast ka. nimelt sain kinnitust, et väide, nagu 1 euro eest ei saa mitte midagi, on täiesti vale. saab küll, isegi vägagi saab! nt täiesti uue (isegi sildid küljes ja puha) superkauni ideaalselt istuva pükskostüümi! astusin lõunapausi ajal täiesti juhuslikult sisse Uuskasutuskeskusesse ja selgus, et seal on kuu lõpu puhul 1-euro päevad. mis tähendas siis, et niigi väga soodsate hindadega korraliku teise ringi kauba saab kätte 1 euroga  ühe eseme kohta. otseselt ju midagi otsima/ostma ei läinudki, aga täiesti juhuslikult jäi mulle silma CHR Collection'i pükskostüüm, mis proovimisel osutus täiesti parajaks. nii et nüüd on mul sügis-talviseks hooajaks kontoris kandmiseks väga kaunis kostüüm. 1 euroga!!! väga rahul!

töövari

nagu eile salamisi lootsin, kulgeb tänane päev juba päris tavapärases rutiini kohaselt, ainult selle vahega, et mul on täna töövari.

kuna KD-i kõrge palavik möödus 24 tunni jooksul ja juba teise haiguspäeva lõpuks oli kutil energiat rohkem kui mõnel tervel lapsel, aga peale äsjast viiruse põdemist teda siiski lasteaeda viia ei saanud, võtsin poja täna tööle kaasa. kuna ees oli ootamas suhteliselt rahulik päev ehk et ette ei olnud näha ühtegi koosolekut, kohtumist või arutelu, siis tundus see mõistlikum variant, kui põhimõtteliselt terve lapsega kodus olla. sest isegi rahulik tööpäev tähendab hulgaliselt pisiasju, mis on vaja ära toimetada ja mida kontoris kohapeal olles on siiski oluliselt lihtsam korraldada, kui "kodukontoris".

tund aega enne tänast tööpäeva lõppu tundub, et otsus oli igati õige. KD on väga tubli olnud, ainult natukene kõrvalkabinetis töötavat kolleegi oma küsimuste ja seletamistega seganud, mänginud usinalt nii kodust kaasa võetud legodega kui kontoris kohapeal olevate ehitusklotsidega (mõnikord on klientidel vaja üsna pikalt konsultandi jutule saamist oodat aja kui neil lapsed kaasas on, siis rahuliku õhkkonna hoidmiseks on kohapeal olevad mänguasjad hädavajalikud), tembeldanud kaks paberilehte täis templitega "koopia", "ärakiri", "koopia õige" ning veetnud lõunapausi kontori lähedal oleval mänguväljakul. loomulikult ei puudunud ka jalutuskäik poodi, et jäätist osta, nii et on olnud tegus tööpäeva - nii mulle kui KD-le.

murphy

kui Kallis Kaasa on üle mere seminaril, perekonna auto on tema käes, hommikune laste transport lasteaeda on minu õlul ja järgmine tööpäev tähendab ettekannet u 70 rootsi külalisele, siis jääb KD õhtul totaalselt haigeks. täielik murphy.

kuidas leida lapsele järgmiseks hommikupoolikuks hoidja, kui vanaemad on sadade kilomeetrite kaugusel, head sõbrannad kõik tööinimesed, kellel praktiliselt võimatu nii lühikese etteteatamise ajaga ennast vabaks saada ja ühtegi sellist naabritädi, keda lapsehoidjaks kutsuda, ka ei ole? (tõe huvides tuleb küll öelda, et mõlemad naabrid on just sellised tädid, keda võiks lapsehoidjana ette kujutada, aga miskipärast pole nii lähedasi suhteid tekkinud, et võiks helistada ja paluda, et aita hädast välja ja ole paar tundi laste juures...)

täiesti uskumatu, et fb oli ka seekord kõikvõimas - piisas mul vaid oma frustratsiooni lahendamatu olukorra pärast välja elada, kui ettepanekuid lahendusteks hakkas sadama kui oavarrest. mõni rohkem reaalne, mõni vähem, aga juba see teadmine, et keegi mõtleb minu mures kaasa ja otsib lahendust, oli väga südantsoojendav.

ja kõige uskumatum oli see lahendus, mis võimaldas mul siiski Piiga hommikul lasteaeda viia, rootslastele ettekanne ära pidada, töö juures kiireimad toimetamised ära toimetada ja siis tagasi koju haige lapse juurde tormata. no kes muu kui KD-i suurim sõber tädi M. pakkus välja, et tuleb hommikul paariks tunniks meile ja teeb hiljem töö juurest ära oldud tunnid tagasi. mul polnud lihtsalt sõnu, kui ta selle välja pakkus... olen väga õnnelik inimene, et minu ümber on nii erilised inimesed!

nii et eile õhtul täieliku kriisiolukorrana tundunud ennelõuna on edukalt möödas ja loodetavasti saab homme juba rohkem tavarutiinis päeva mööda saata.

lõpetuseks üks armas emotsioon eilsest päevast (kui poja veel haige polnud) - kuna laste lasteaiast toomine oli eile minu korraldada, siis sõitsime Piiga lasteaiast edasi KD-ile järgi ning kuna otseselt kuhugi kiiret ei olnud, jäid lapsed mõneks hetkeks veel lasteaia õuealale mängima. ja see, kuidas KD suure vennana väikest õekest hoidis, suunas, juhtis ja veidi pealetükkivate rühmakaaslaste eest kaitses, oli minu jaoks täiesti uus kogemus! kodus nad ju reeglina kas lihtsalt mängivad koos või pigem kraaklevad ning sellist olen-suur-vend-mina-kaitsen-sind käitumist ei näe. aga eile siis nägin ja see oli üks imearmas vaatepilt!

laste mängud 21.sajandil

täna jäi interneti avarustes silma lause: ei ole vaja palju kulutada laste mänguasjadele, loovus on tähtis! see tõi meelde, et olen juba mõnda aega mõtisklenud laste mängude ja mängimise teemadel.

tänasel päeval, kui igasugu tehnikavidinad on sõna otseses mõttes ka sülelapsele lihtsad kasutada, on üsna tavaline, et paariaastased istuvad, nutitelefonid peos või tahvelarvuti ees ja on enamasti nii mõneski ekraanil vilkuvas mängus vanematest osavamad. selle taustal on mul tõeliselt hea meel, et minu lapsed ei kasuta arvutit ega emme-issi telefone ning oskavad mängida ka vana voolikujupi või kastrulikaanega. ma ei tee endale illusioone selles osas, et loomulikult hakkavad ka nemad arvutit kasutama (kindlasti rohkem, kui see mulle lapsevanema meeldiks), aga praegusel hetkel oleme me Kalli Kaasaga suutnud neid virtuaalsest maailmast eemal hoida ja pakkuda põnevaid tegevusi päris maailmas. jah, KD mängib meie vanade mobiilidega, libistab sõrmega üle ekraani, teeb pilti ja peab tähtsaid kõnesid - aga mängult.

olen rõõmuga vaadanud, kuidas meie põngerjad leiavad endale tegevust, mängides bussimängu või praamimängu või kodumängu, peamisteks mänguvahenditeks vaid paar väikest tooli ja tekk, millest ehitatakse just käimasoleva mängu tarbeks vajalik masin või maja. on puhas lust näha, kuidas voolikjupp sobib nii bensiinijaama mängus masina tankimiseks kui mõnes muus mängus veepritsiks või isegi pikksilmaks. õues on laste suvelaud ideaalne paik, et muuta see uhkeks ralliautoks või ehitada sinna jahimeeste onn ja issi t-särk sobib ideaalselt magamiskotiks, kui väsinud jahimehed ennast "ööseks" puhkama sätivad.

võin olla õnnelik, et lastel on loovust küllaga ja et nende mängud ei piirdu arvutiekraani ees istumisega või ainult teleka vahtimisega. kuskil meedias käis läbi arvamus, et tänapäeva lapsed ei oska enam koos mängida, kuna nende aeg kulub üksinda virtuaalmaailmas mängides, mistõttu lapsed ei oska enam teistega koos olla ja rollimänge mängida. küll on hea näha, kuidas meie põngerjad kahekesi koos järjest uusi mänge välja mõtlevad ja ei arva midagi arvutist ega oska nõuda uhket nutitelefoni. nojah, eks ole meiegi lapsed youtube-ist multikaid vaadanud ja teavad, et arvutist saab pilte vaadata, aga see on vaid üks osa ja õnneks väike osa nende maailmast.

võin vist päris rahulolev ja uhke ema olla? :)

augustiunetus

mõttes olnud Haapsalu piiskopilinnuse ja sealse mänguväljaku külastamise asemel otsustasime üsna ekspromt oma laupäevase pärastlõuna hoopis südalinnas ja rannapargis toimunud augustiunetusel veeta. suurepärane valik, peab tagantjärgi tõdema. ja täitsa arusaamatu, miks ma varem sellele ettevõtmisele pole jõudnud? palju toredaid ja vahvaid üritusi ja 99% neist tasuta - lihtsalt suurepärane!

järgmisel aastal organiseerime lapsed augustiunetuse ajaks kuhugi hoida ja naudime Kalli Kaasaga kogu ettevõtmist algusest lõpuni teineteise seltsis. suvi ja chill!

(Kaasa ja Piiga teevad pilti)

puhkus on läbi

ohhh, see kõlab nii lõplikult ja nii masendust tekitavalt - puhkus on läbi. tegelikult ju ei ole üldsegi väga hirmus, sest puhata on saanud, ilm on seekordset puhkust soosinud ja üleüldsegi - juba hiljemalt septembri lõpus-oktoobris kavatsen ma jälle puhata. vot nii.

aga puhkus oli seekord siis esimest korda täisväärtuslik tööläiva kahe-väikelapse-ema puhkus. ehk et kontorist eemal, aga 24/7 oma laste käsutuses. ja uskumatu, aga päris vahva oli. uskumatu selles mõttes, et puhkus tähendab minu jaoks siiski eelkõige aega endale ja oma Kallile Kaasale, aga ka seda aega saime me ju veidike nautida enne nö ametliku puhkuse algust, kui lapsed vanaemade hooles olid. ja sellele järgnenud kolm ja pool nädalat koos lastega oli ka täitsa puhkus. mõnus suvepuhkus!

enda ja Kalli Kaasa kiituseks saan öelda, et kõik ettevõtmised, mis plaani sai võetud puhkuse ajal koos lastega ette võtta, said ka ette võetud, paar asja on veel lähipäevil ees ootamas. kokkuvõtte siis järgmine:
nädal aega koos lastega Amal-Asal külas - tehtud;
KD-i suur sünnipäevapidu maal - tehtud;
ohtralt ringirallimist uute tõukeratastega - tehtud;
rattasõidud koos perega, lapsed rattatoolides - tehtud;
Pärnu Muuseumi külastus - tehtud;
ööbimine telgis - plaanis eesootaval nädalavahetusel;
Haapsalu külastus - plaanis eesootaval nädalavahetusel;
Kalli Kaasa töökoha suvepäevad - sõidame homme.
Lisaboonusena ja varem planeerimata toredate ettevõtmistena lisandusid Paide Vallimäe külastus ja sealsel väga vahval mänguväljakul lustimine ning Tori Põrgu külastamine. Lisaks muidugi ohtralt päikest, jäätist, maasikaid-vaarikaid ja õues möllamist. no kui mina laps oleks, ma jääks sellise suvepuhkusega küll rahule. loodetavasti on lapsed ka rahul.

vaikselt räägime juba suvepuhkuse lõppemisest ja lasteaias käimise taasalgamisest, et esmaspäeva-hommikune varane ärkamine väga ootamatult ei tuleks, nii et loodetavasti on lapsed suutnud juba veidi selle peale mõelda, et suvine vabadus ei kesta igavesti... kuigi jah, oodata kahe-pooleselt ja neljaselt mõistmist, et suvepuhkus on ajutine, on vist liiga palju.

üks mitte-nii-meeldiv seik lõppenud puhkusest ka - Kaasa kaotas abielusõrmuse ära. ujudes, libises sõrmest ära (see on see sportimine - kaalukaotus on ka sõrmedele mõjunud..). vähemalt peaks olema kuskil mudases merepõhjas kõigi pilkude eest varjatud ja ei saa ehk kellegi võõra inimese omaks. aga väga kahju on ikkagi.

nojah, kui abielusõrmus on kadunud, siis tuleb kiiremas korras osta uus sõrmus. sõltumata hinnast ja pere eelarve seisust. punkt. õnneks oli kullapood, kust rohkem kui viis ja pool aastat tagasi sõrmused ostsime, ikka veel alles, samasugused sõrmused ka müügis ja kuldehetel isegi -15% soodustust. need on asja positiivsed küljed. asjaolu, et ühe sõrmuse hind oli selline, mille eest 2007.a talvel kaks sõrmust saime, on ilmselgelt asja negatiivne külg. väga negatiivne, tuleb tunnistada. aga jah, tuli see väljaminek teha ja eks tuleb siis järgnevad kuud veidi säästlikumalt hakkama saada. annan endale täiesti aru, et peame olema väga tänulikud, et saame sellise ootamatu kulutuse teha, ilma et seepeale nälg majas oleks. eks ma nii püüangi seda asja näha - hea, et samasugune sõrmus taas Kalli Kaasa kätt ehib ja muu polegi oluline.

abielust

lapsed söövad õhtust. KD vaatab mulle üle laua eriti hella pilguga otsa.

KD: emme, sa oled mulle väga armas.
mina: sa oled ka väga armas, poja.
KD: siis me võime ju abielluda!


peale südamest tulevad naeru minu poolt järgneb selgitus, et emme on juba abielus issiga ja abiellumiseks tuleb pojal esmalt suureks meheks kasvada ning leida naine, kes on talle väga kallis ja armas. poja jääb saadud info üle mõtisklema.

mõne hetke pärast teatab Piiga, et tema tahab abielluda! no eks ole, nii tõsised teemad siis mõlemal lapsel mõttes. kahe-poolesele on abiellumise teemat üsna keeruline selgitada, seega jääb Piiga lihtsalt oma arvamuse juurde - tema tahab ka abielluda :)

poja lõpetab õhtusöögi ning tuleb teema juurde tagasi, avaldades arvamust, et ta saab aru küll, et peab abiellumiseks suureks meheks kasvama, aga arvab siiski, et ta peab ju enne mõtlema, kellega ta abielluma hakkab. ning küsib siis: "emme, kes on naine ja üksi?"

vähemalt on lapsel põhiväärtused paigas - abielu on tähtis ning tulevane kaasa peab olema naissoost ja üksi.

(ps. viimase killuna sai KD hakkama küsimusega: "kas tädi Kaia on üksi?" :)))

möödunud hetkede kütkeis

ja ongi meie poja 4-aastane! suuremad pidustused said peetud maa-vanaema ja vanaisa juures, aga õige päeva hommikul ootas KD-i voodi ees kingitus, mille saamisest ta oli juba poolteist kuud igaühele, kes vaevus kuulama, kuulutanud - tõukeratas! teeb motika häält, tuled vilguvad ja signaali laseb ka - ülivinge! et Piiga ennast kõrvalejäetuna ei tunneks ja eelkõige siiski ühe tõukerattaga paratamatult kaasnevate jagelemiste ennetamiseks sai ka tema endale tõukeratta - veidi väiksema ja vähemate lisadega, aga pisipiigale sobivalt roosa. rahul on igaljuhul mõlemad värsked rattaomanikud ja rattatiire jagub nii tuppa kui hoovi peale.

kas poja sünnipäeva tõttu või mingil muul ajel sattusin sirvima tema beebi-aja albumit. seejärel tegelesin arvutis piltide organiseerimisega ja ette sattusid ka 8-9 aasta vanused fotomeenutused. oh jah, laste lõunaune aeg möödus seetõttu uskumatult kiiresti. kirjapandud meenutused poja beebi-albumist võtsid mõnes kohas peaaegu pisara silma (no nii armas oli...), seevastu pildid meist Kaasaga aastaid tagasi tõid küll muige suule - olid ajad.

laste lõunaunega seoses mainin siin ära ka fakti, et põngerjad suutsid mind lõunaunne jäämisega täna totaalselt positiivselt šokeerida - pissil käidud, riided vahetatud, unelaul kuulatud, võeti kaisuloomad kaissu ja jäädi magama. niisama lihtsalt, kohe, tavapärase sahkerdamiseta. ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda... huvitav, kas asjaolu, et laste ülipositiivne käitumine mind niivõrd šokeerib, viitab sellele, et tegelikult on tegemist on täiesti kasvatamatute lastega? ma ise loodan siiski, et tänane meeldiv kogemus kinnitab vaid seda, et tegelikult oskavad mu lapsed käituda küll. kui tahavad :)

kaks nädalat puhkust on veel ees. elu on ilus.

suveaeg

kaks lastevaba nädalat on lõppenud. see oli väljateenitud ja igati ära kulunud aeg iseendale ja aeg koos Kalli Kaasaga olemiseks. lapsed tundsid endid mõlema vanaema juures suurepäraselt ja meiegi nautisime täiega. selleks aastaks on see vabadus läbi.

läbi on ühtlasi ka töö, selleks korraks. lõppes viimane tööpäev küll väga nadilt, märksõnadeks saab kirja panna kolleegi kohtuvaidlus linnavalitsusega ja linnapea ego ning mina ametipositsiooni tõttu nende kahe kõva kivi vahel (sõnamäng missugune...). nojah, see selleks, tundub, et päris lahti ehk ikka ei lasta, nii et rohkem tööjuttu järgmise kolme nädala jooksul loodetavasti ei tule. suvepuhkus on alanud!

alanud seekord ligi nelja-tunnise bussisõiduga läbi südasuviselt imelise Eestimaa, et jõuda lapsepõlvekoju. sedapuhku oma laste juurde. oli suur taaskohtumise rõõm, laste poolt muidugi eriti - emme tuli! ja nüüd siis juba kolmandat päeva koos lastega Ama-Asa külalislahkust nautimas. nii on see üleminek lastevabaduselt taas lapsevanema rolli täitsa talutav - lapsed on küll 24/7 minu kantseldada, aga vajadusel on vanaema kogenud käsi ja rahulik meel abiks võtta. mulle sobib.

oleme käinud lastega kohalikus tiigis vett katsumas ja ujumist harjutamas, Tartu linnas minu kunagisel kolleegil ja Kaasa kunagisel kursaõel S.-il külas (tal samas vanuses lapsed kui meie põngerjad, seega ka sobivas valikus toatäis mänguasju ja avastamisrõõmu jagus lastele tundideks) ning niisama küla peal jalutamas, mõisapargis uudistamas ja külakiike proovimas. viimati nimetatust mõned pildid ka:

ees on ootamas veel külaskäik minu ühe parima lapsepõlvesõbranna juurde ja tema kevadel sündinud kolmanda poja tervitamine, natukene isa sünnipäeva pidamist ja seejärel muidugi KD-i suur sünnipäevapidu suuremate ja väiksemate sugulastega.

Kallis Kaasa on nädalakese omapäi koeraga kodus, sest temal veel viimane töönädal käimas, aga laupäeva õhtuks jõuab temagi meie seltsi, et poja sünnipäevapeost osa saada (no ja eks ikka äia ka õnnitleda :)

rattamatk

ratastel, koos kolleegidega, keset töönädalat, umbes täpselt 24 tunniks kontorist eemale. oli väga tore.

ca 25 km minnes ja mõned kilomeetrid vähem tagasi tulles, sest minnes sai rohkem ringi tiirutatud, et sobivat laagripaika leida. u 2 tundi minnes ja vaid veidi üle tunni tagasi tulles - reegel, et kodutee on alati lühem, kehtis igati :)

kuigi vähesema rattasõidu-kogemusega kolleegidel (ehk neil, kes sisuliselt aastaid pole ratta seljas istunud) andis teisel hommikul "saduljoos" veidi tunda, jäid kõik osavõtnud ettevõtmisega väga rahule ja arvasid, et järgmisel aastal võiks pikemaltki ühise väntamise ette võtta. mul jääb vaid head meelt tunda, et osakonna meeskonnavaim ei ole kuhugi kadunud. EKÜ - EnneKõike Ühtsus! :)

suvine vabadus

teine nädal lasteta. mõnus. no kohe tõesti mõnus. arvestades, et 50 nädalat aastast möödub 100% lapsevanema kohuseid täites, siis need kaks lastevaba nädalat on nagu kingitus. naudime Kalli Kaasaga täiega - õhtused jalutuskäigud linnas, rattasõidud, kodused toimetamised, kulutuuriprogramm. ja seda kõike ainult kahekesi, nagu siis, kui me alles noored olime... :)

laste nädal pealinnas möödus kiirelt ja tegusalt, muljed ajasid koju jõudes üle ääre - loomaaed, mänguväljak, trammi- ja trollisõit, käik Ama töö juurde, lisaks kodused mängud Ama juures õue peal. reede pärastlõunal käis issi lastel järel, vahelduseks üks õhtupoolik kodus ja laupäeva hommikul kotid, mida polnud vahepeal vaja isegi lahti pakkida, taaskord autosse ja lõuna-eesti poole teele. algas laste suvepuhkuse teine osa maa-Ama ja Asa juures.

kui esimesel nädalal sai aeg-ajalt ikka mõeldud, et kuidas lastel läheb ja kas vanaema nende kantseldamisega toime tuleb, siis täna tuleb tunnistada, et poolteist nädalat lastevabadust on kaasa toonud selle, et pole nagu meeleski laste peale mõelda... eks muidugi ka teadmine, et vanaemad (nii minu kui Kaasa ema) saavad lastega suurepäraselt hakkama, annab meelerahu, et oma vaba nädalat laste tegemiste pärast muretsemisega mitte ära segada. rongaema, kaks nädalat täitsa ametlikult kohe :)

täna õhtul aga hoopis teistmoodi kogemus ees ootamas - läheme kolleegidega väikesele rattamatkale. esmalt ratastel paarkümmend kilomeetrit Riia suunas, misjärel plaanime kaunis mererannas telklaagri püsti panna ja hubase lõkkeõhtu veeta. arvestades, et õhtused rattatiirud Kalli Kaasa seltsis on viimastel nädalatel vahemikus 15-20km olnud, siis usun, et distants peaks täiesti sobiv olema ja "saduljoos" homme õhtul väga ei sega.

kui varasematel aastatel olen enamasti ka mina olnud üks nn korraldustoimkonna liikmetest, kes osakonna ühisürituste ettevalmistamises kaasa löönud, siis seekord on päris kummaline olla ainult osavõtja rollis - tegus toimkond on kõik asjad ära korraldanud ja minu "mureks" jääb vaid loota, et kogu ettevõtmine sujub tõrgeteta. mõnus vaheldus igapäevasele töörutiinile igal juhul. nädala kaks viimast tööpäeva kulgevad tavapärases rütmis ja siis algab suvepuhkus - tervelt kolm nädalat, juhhuuuu! suvi on mõnus!

rannas

leidsin telefonist pildi ...
oli mõnus õhtupoolik rannas. lastekaitsepäeval, muide.

jõulud pärast jaanipäeva

kui täpsem olla, siis nädal aega pärast jaanipäeva. ehk et väga vahva "Snegurotška juubel" oli nädalavahetusel!

piparkoogid, verivorstid, hapukapsas ja sinna kõrvale grillvorst, sašlõkk ja otse peenralt korjatud maasikad. õues suur ja uhke ehitud jõulukuusk ning taustaks kõlamas talve- ja jõululaulud. rääkimata jõuluvanadest, päkapikkudest, lumememmedest, lumeinglitest ja peo peakangelasest Snegurotškast. jah, sõber M. peod on alati viimse detailini paigas ja alati suurepärased!

lapsed olid samal ajal Tallinna-Ama'ga kodus, suutsid siiski mitte haigeks jääda (kuigi reede õhtul oli juba päris tõsine hirm, et nohu-köha saavad võimust ja laste suvepuhkus alagab kodus tõvevoodis) ning täna hommikul pani Ama autole hääled sisse ja asus koos lastega pealinna poole teele. koormaks 1 suur kott riietega, 1 reisivoodi, 1 kiik, 1 pissipott, 1 väike tekk (teisele lapsele vajaminev kraam on õnneks Ama juures olemas, ei pea kogu elamist kaasa pakkima) ja kaks kullast kallimat põngerjat, kummalgi oma lemmikmänguasjad oma väikese seljakotiga kaasas. taaskohtumine toimub reedel, kui issi lapsed päälinnast ära toob, korraks kodunt läbi sõidab, et mind ja koera ka kaasa võtta ja siis läheb sõit lõunaosariikidesse, kus möödub teine osa laste suvevaheajast.

seniks on meil Kalli Kaasaga ka puhkus. puhkus lapsevanemaks olemisest. jah, nüüd on see käes ja kavatseme seda täiega nautida. kahekesi :)

jaan+jooks või vastupidi

suve suurim sündmus - no mis see jaanipäev eestlaste jaoks muud ikka on - on selleks aastaks selja taga. väga mõnus oli! peaaegu kogu mu suur pere (va hiidlased) olid meie juures, lapsed lustisid pea südaööni, sai täiega lõõgastuda ja hommik oli sellele vaatamata helge ja reibas. parim!

aga veel enne, kui suur jaanik pihta algas, läbi Kallis Kaasa endale seatud eesmärgi - võidupüha poolmaraton. arvestades raja pikkust ja suvist kuumust oli see ikka üks üsna hullumeelne ettevõtmine, aga kui Kaasa midagi pähe võtab, siis ta selle ka ellu viib. ja seda suurepärase tulemusega! endale püstitatud aega võitis ta kolm minutit, koht nii üldjärjestuses kui meeste arvestuses oli samuti seatud eesmärgile vastav ja üleüldse - joosta rohkem kui 20km suvises palavuses - ta on nii nii nii tubli! meie rõõmuks lastega jäi issile finišisirgel plaksutada ja väsinud, aga õnneliku (pool)maratoonari medalit imetleda.

ühe suure asjaga saime veel enne jaanipühade algust ühele poole - elamise ümberkorraldamine. ehk et lastel on nüüd päris oma tuba ülemisel korrusel ja meil Kalli Kaasaga päris oma magamisnurk (tuba on selle pisikese punkri kohta siiski palju öelda :) alumisel korrusel. elutuba on taas vaid istumiseks ja teleka vaatamiseks ja seal ei ole enam ühtegi mänguasja! kõik asjaosalised on ümberkorraldustega väga rahul ning ainuke, kes päris täpselt aru ei saa, mis toimub, on meie koer, kuna tema magamispesa jäi endiselt ülemisele korrusele, aga peremehed magavad ju nüüd hoopis alumisel korrusel... nii ongi meie ustav sõber juba mitmendat õhtut suures segaduses ja ei oska välja mõelda, kus see magamine küll toimuma peaks. aga mina olen küll 100% rahul ja uni on uues privaatses lastevabas magamistoas ka suurepärane.

nüüd tuleb veel vaid kolm töö- ja lasteaiapäeva üle elada (poisi jaoks on need küll hirmrasked, tänane hommik möödus taaskord röökides ja issi külge klammerdudes, sest vastumeelsus hommikuse rühmajäämise osas on nii suur... :( ja siis ootab ees "Snegurotška juubel" ning seejärel kaks lastevaba nädalat ja siis juba kauaoodatud puhkus. suvi on mõnus!