lähenev aastalõpp ei tule ju ükski aasta ootamatult ja samas olen ma täna, kaks nädalat enne järjekordset aastalõppu taaskord fakti ees, et nii palju on veel teha ja nii vähe on aega. kuidas küll töised asjaajamised kohe oskavad ennast nii sättida, et kusagil oktoobris-novembris on aega kõige jaoks ja natuke rohkemgi ja siis detsembri kaks viimast nädalat pole hoo ega hoobi vahet? oehhhh, väga väsitav, ma ütlen...
lastega koos on seda pühadeaja trilli-tralli muidugi vahvam üle elada ja nende emotsioonid ja kogemused on seda väärt, et ennast aeg-ajalt suisa ribadeks toimetada. näiteks kaks viimast nädalavahetust on kulgenud pipaarkookide küpsetamise tähe all. ma olen väga püüdnud ennast tagasi hoida, et mitte kõike laste eest ära teha, vaid lasta neil endil taigna ja jahu ja vormide ja ahjuplaadiga pusserdada, aga kohati on see ikka pagana keeruline. samas on nii lahe vaadata, kuidas kutt täiega asjalikult tainast mätsib ja taignarulli käsitseb ning kuidas Piiga täitsa vilunult piparkoogivormi taignale asetab (piparkoogi taignast välja lõikamiseks jääb tal esialgu siiski oskustest väheseks). isegi glasuuri kasutamisega sai poja teistkordsel katsetusel juba täitsa kenasti toime ja see on nii vahva!
lisaks piparkookidele sai eile ka kuusepuu tuppa toodud ja eks seegi oli lastele elamus missugune. enda jaoks hakkas seda kõike küll natuke liiga palju saama - piparkoogitegu, kuuse ehitimine ja seda kõike lastega koos, nende agarust ja enda emotsioone ohjates, aga põhimõtteliselt oli ju tore. kuusk on super kaunis (nagu Kalli Kaasa poolt valitud puu igal aastal on olnud)! sellel aastal tõime just laste pärast puu varem, sest õigete pühade ajal oleme me ju suurema aja kodunt ära - siin ja sealpool vanavanemate juures - ning siis polekski nagu seda jõulupuu rõõmu lastele väga jagunud. ja no eks endal on ka ikka hoopis teine tunne õhtul toas istuda, kui kaunis puu toanurgas särab ja kuuselõhn ninna tungib.
kui pühapäev oli erinevate tegemiste poolest väga rikkalik, siis laupäeval suutsid lapsed taaskord emme närvidel riskiviiulit mängida, kui me päälinnas väikese sugulase 1-aasta sünnipäeval käisime. esmalt keeldus KD kategooriliselt meie poolt pakutud unest ja veetis praktiliselt kogu pooleteisetunnise autosõidu pealinna ärkvel. tõe huvides olgu siiski öeldud, et sõidu viimased pool tundi ta ikkagi üleval püsida ei suutnud ja pisut lõunaund sai ka magatud. kohale jõudsime kenasti, vahetasime kinke ja ka Piiga sai oma osa, sest tema tähtsat päeva polnud Tallinna-Ama ja tädi G. ju veel meeles pidanud ja olemine oli väga kena. kuni selle hetkeni, kui KD väga loiuks muutus (panin selle magamata lõunaune arvele), diivanil kössitas ja lõpuks täiega nii enda kui teki-padjad täis oksendas. et siis selline sünnipäevapidu... loomulikult ei olnud mul kaasas mingeid vahetusriideid (nii suurele lapsele pole ju vaja!), aga õnneks olid pisikese sugulase jaoks ka mõned suuremad riided ootele varutud ja saime siis sealt ühe täitsa paraja kampsuni ja veidi kukekad püksid (talvesaabastega ei saanud peaaegu arugi, et sääred veidi napid). õnneks suutis poja järgmistel kordadel juba ette öelda, et olemine läheb halvaks ja seega sai järgmiste oksendamiste ajal abinõud tarvitusele võtta. kui aga mingil hetkel suutsid lapsed paari minuti jooksul: kõigepealt KD oksendada, siis Piiga ohtralt vahukoorese torditüki vaibale ajada ja seejärel KD punase veini pokaali laualt kildudeks lükata, nii et hele vaip ja hele tapeet tumedate veiniplekkidega "kaunistatud" said, siis tundsin küll, et seda kõike on minu jaoks kaugelt liiga palju... kusjuures jäädes ise sealjuures täiesti rahulikuks.
oli absoluutselt suurepärane, et Kallis Kaasa oli juba pealinna poole sõites otsustanud, et ta siiski ei hakka linnast koos sõpradega järgmisele üritusele (Järvamaa kandis) otse edasi sõitma ja tuleb koos meiega koju. ma olin siiralt tänulik keset kogu seda tohuvapohu, et ta just nii otsustas, sest üksi kahe lapsega, kellest üks on paar tundi ainult oksendanud, pimedas hilisõhtus kodu poole tagasi sõita poleks üldse lõbus olnud. mul lihtsalt on Maailma Parim Mees, täiesti kindel!
ja nüüd pakin kohe tööasjad kokku ja lähen Piiga lastehoiu jõulupeole. Piiga päris esimesele jõulupeole. pühadeaeg on ikka tore ka :)
No comments:
Post a Comment