vässvässväss

hirmus väss on kogu aeg. töölt tulles on tühjaks pigistatud sidruni tunne, isegi kui midagi väga intensiivset või kiiret pole päeva jooksul teinud. õhtul peale kümmet on silmade lahtihoidmine tõeline vägitükk, mis tähendab, et igasugused filmid-muusika-jutusaated on minu jaoks ainult mõtetes, sest ma lihtsalt ei suuda peale söögitegemist ja laste õhtust magama-panemise-rutiini teleka ees ärkvel püsida.

ma lohutan ennast sellega, et kogu see pidev kurnatuse tunne on talvest, külmast ja päikese puudumisest. ja et viimastel päevadel säranud peaaegu-kevadine-päike teeb olukorra iga päevaga vaid paremaks (kuigi ilmateade lubas päikesepaisteliste päevade lõppu ja veel vähemalt kaks nädalat korralikku talveilma, urrrrrrr). aga kevadet oodates tundub see veniv talvelõpp nii lõputu...

vähemalt on lapsed praegu terved (ptüi-ptüi-ptüi!), töö juures enam-vähem rahulik ja ma olen suutnud juba kaks nädalat jälle mõnel päeval ka lõunaseid jalutuskäike teha, et keha ja vaimu ergutada (ja talvega kogunenud kilosid vähemalt hirmutada, kui mitte eemale peletada :)

tahan suve!

______________________________________
veidi hiljem: õudusega tuli meelde ka kevadine kellakeeramine, mis tähendab hommikul veel tund aega varem tõusmist! õhtune lisatund valget aega on muidugi vahva, aga valgemaks läheb praegu nagunii iga päevaga ja ma ei taha hommikul vara ärgata. oehhhhhh....

mõtteid siit ja sealt

tõeline haiguste laviin on siinkandis lahti pääsenud. lapsed on siis viimase kuue nädala jooksul kumbki nädalakese saanud aias-hoius ka käia, ülejäänud aja kodus tõbised. poja piirdus viirusliku köha ja kõrge palavikuga, Piigal diagnoosis arst eelmisel nädala bronhiidi ja seega on temal veel üks haigusenädal kodus, sedapuhku siis koos issiga. enda kaks nädalat kestnud haigusleht sai ära lõpetatud ja meie KD-iga oleme siis sellest nädalast taas töised, sest keegi peab ju tubli ka olema (ja raha teenima :) ka töö juures on järjest inimesed haigustega kimpus, haiglas kuulutati isegi karantiin välja, külastajaid haigete juurde ei lasta. hirmus.

haigusete vahele oli eelmine nädalavahetus päris mõnus. kuna lastel enam palavikku polnud ja Piigal bronhiidi vastu ravi peal, siis saime üle paari nädala ka taas õue. laupäeval käisime jääfestivali uudistamas, mis meie laste vanust arvestades on siiski veel veidi igav neile, sest suure kelgumäe fänn ei ole kumbki põngerjas ja uisuväljak, tuubirada, jää-spa või jäärestoran pole ka päris nende maitse. samas jääkino Lotte-multikaga võitis kohe nende südamed ja seega sai vähemalt Kallis Kaasa festivali-alal veidi aega ka ilma laste eelistusi arvestamata ringi käia ja atraktsioonidega tutvuda, samal ajal kui mina järeltulijatega Lotte-seiklustele kaasa elasin. mõne aasta pärast võiks see päris vahva koht olla, kus perega aega veeta.

peale festivali käisime üle pika aja headel sõpradel perekond K-l külas ja sellel õhtul püstitas KD omamoodi rekordi, olles 16 tundi järjest ärkvel! ilma lõunauneta loomulikult. olin küll üsna kindel, et kutt muutub õhtu edenedes virilaks ja väsinuks, aga täiesti uskumatul kombel suutis ta pea keskööni reipalt ja rõõmsalt vastu pidada, mängida ja rassida. isegi kojusõidul ei jäänud lapsed autos magama, vaid suutsid oma väikesed väsinud silmad siiski lahti hoida ja alles oma voodis unele järgi anda. pikk ja tegus õhtu tähendas järgmisel hommikul ärkamist alles poole kümne paiku - täiesti erakordne meie majas, kus tavapäraselt on äratus heal juhul kell 8.

hiline pühapäevahommik sobis meile kenasti ja kui Kallis Kaasa oli lõpetanud tavapäraste pühapäevahommikuste pannkookide küpsetamise, oli üsna pea juba lõuna ja aeg Paide poole teele asuda, et vana(vana)ema sünnipäeva tähistada. ka see õhtupoolik möödus kenasti ja oligi pikk haiguspuhkus minu ja poja jaoks möödas.

ka sellel nädalal ootab mõnus nädalalõpp ees, sest meid Kalli Kaasaga on kutsutud ühele juubelile ning ema-isa tulevad lapsi hoidma. KD loeb juba praegu päevi, et millal tööpäevad läbi saavad ja Ama-Asa külla tulevad. ma ise ootan ka :)

puhkus

Haapsalus. SPA-s. kaks päeva kahekesi, ilma lasteta. seda oli väga vaja.

... ... ...
puhkusest saadud lõõgastuse muutis aga pea olematuks koju jõudes ees oodanud laatsaret - Piigal üle 38 palavik ja lakkamatu sisikonda rebestav köha. ma tahan kevadet. kohe!

lõunauni? EI!

KD keeldub järjepidevalt igasugusest meie poolt pakutavast lõunaunest. juba kolmandat nädalat. magamaminek iseenesest ei ole probleem, laps läheb hea meelega voodisse ja enamasti on isegi nõus teki peale panekuga. jama on käes siis, kui on vaja kauem kui minut vaikselt voodis pikutada. siis on vaja keerata ja pöörata ja omaette jutustada ja veel miljon asja teha. no iseenesest ta võiks ju seal oma voodis pusserdada, aga mingil hetkel muutub see sahmimine juba liiga intensiivseks ja see tähendab, et ka Piiga uni võib häiritud saada.

nädalavahetusel suutsin ennast täiesti "siniseks" vihastada, kui püüdsin poissi magama saada. ja ometi olin ma ennast ette valmistanud, et hea küll - kui ei maga, siis ei maga, las pikutab vaikselt, ma ei hakka sundima ka, pole mõtet närvi minna... nojah, lõpuks suutsin ikkagi nagu vihane tihane poja peale sisiseda jaloomulikult suutis ka Piiga meie "mõttevahetuse" peale üles ärgata. oehhhhh!!! kõige kummalisem oli minu enda jaoks see, et olin terve õhtu pahas tujus, kuigi mõistusega sain ju aru, et ega sellel torssis olekul ei ole mingit mõtet. poja käis kogu õhtu vaikselt lepitust otsimas, aga minu paha tuju lihtsalt ei lasknud talle rõõmsalt naeratada ja lepitust vastu võtta. täiesti tobe minust.

hea küll, kodus saab selle mitte-magamisega veel kuidagi hakkama (peale poolt tundi voodis pusserdamist on targem poja vaikselt alla korrusele mängima saata, saab vähemalt Piiga rahulikult magada), aga kuidas lasteaias selle unepuudusega hakkama saada? kui üks ei maga, siis on keeruline ka ülejäänud kampa rahulikult vooditesse saada ja KD rühma õpetajate nahas ei taha ma küll olla. õnneks päris kurtma pole veel tuldud, et laps segab kogu rühma päevarütmi, aga mine tea...

positiivne nende magamata lõunaunede juures on küll see, et õhtu-unne vajub poja hetkega. ka Piiga jääb juba paar nädalat peale unelaulu rahulikult oma voodisse ja ei pea enam tema voodi kõrval ootama, kuni laps uinub. seega on emmel-issil sellevõrra rohkem õhtuaega iseendale :)