aga pisut tahaks kirja panna ikkagi - eilse valdkonna tunnustussündmusega seoses, sest eks oli ju seegi üks tähtis ja oluline verstapost. sain siis seekord nautida ettevõtmist peaaegu et ainult külalise rollis, sest kui kui kõik ettevalmistused said tehtud, siis peo ajal korraldas kõik olulise armas kolleeg I. ja mina sain lihtsalt olla. võin endaga rahule jääda, sest pisarakraanid jäid seekord avamata ja suutsin oma tänusõnad kolleegidelt-koostööpartneritelt saadud tunnustuse eest täitsa adekvaatselt lausuda. kogu üritus oli ilus-armas-helge ja täis palju-palju-palju ilusaid ja tunnustavaid sõnu just mulle, mis tundusid küll osalt teenimatult saadud, aga mida oli ikkagi nii hea kuulda. inimene on ju edev :) kodu on nüüd nagu lõhnav lilleaed, sest kauneid õisi lisandus kaunitele soovidele sõna otseses mõttes kümnete kaupa.
enne tööalasele üritusele minekut sai hommikul veidi ka isadepäeva tähistatud - lapsed ajasid issi heade soovidega üles ja andsid üle koolis meisterdatud kaardid ja võtmehoidja ning omavalmistatud pildiraamatu. minu roll piirdus pildiraamatu ideeni viivate aruteludega ja raamatu kokkuköitmisega, piltide ideed ja teostus oli puhtalt laste omalooming. tundus, et issile meeldis :) nagu ka varasematel aastatel ei vabastanud isadepäev meie pere isa pühapäevasest pannkookide valmistamise kohustusest ja lõunaks oli aurav kuhi maailma parimaid pannkooke valmis ja lastel õhtuni toit laual, sest kuna viibisime pidulikul sündmusel ju Kalli Kaasaga mõlemad, siis lapsed harjutasid samal ajal kodus iseseisvust.
noh, enam-vähem said hakkama ka, suuresti küll ühe või teise ekraani taga virtuaalsuses aega surnuks lüües. ei, ma ei kiida seda sugugi heaks, aga vahel harva, kui ühtegi muud lapsehoidjat pole võtta, tuleb kasvatuspõhimõtteid pisut väänata ja ka telekas järelvalvet pakkuvaks lubatavaks variandiks lugeda. praktika näitab siiski, et ainuüksi virvendav ekraan ei suuda kahte energilist tegelast piisavalt haarata, sest kui lisaks päeval omaette veedetud ligi neljale tunnile tuli ka õhtul veel tunniks-pooleteiseks lapsed omapead jätta (mina läksin kooriproovi ja Kallis Kaasa jooksma), suutsid lapsed korraldada nii koduse vara vastupidavuse proovilepaneku (vara proovi ei läbinud ja lükandukse liist eraldus uksest) kui ka harjutada kätt juuksuriametis (tuleks ilmselt veel harjutada, Piiga tukk on hetkel üsna turris ja ebasümmeetriline). õppetund lapsevanematele - tervet päeva omapead lapsed veel mõistlikult sisustada ei suuda ning suunav ja kontrolliv jõud lapsevanemate näol peaks ikkagi käepärast olema. peale mõningast kõva hääle kasutamist isa poolt ja sellel järgnenud olukordade läbiarutamist asjaosalistega möödus magamaminekueelne tunnikene rahus ja vaikuses ja üksteisemõistmises. tegelikult on meil väga arukad ja asjalikud ja armsad lapsed :)
järgmised mõtted saavad kirja juba siis, kui teiselpool maakera käidud. äge!
