puhkus on läbi. selleks korraks. õnneks olen oma selleaastast puhkusegraafikut koostades eneselegi üllatuseks olnud nii taibukas, et järgmine osa puhkusest ootab ees juba kolme nädala pärast. mulle sobib.
kuna suurem osa selleaastasest esimesest puhkusest möödus arktilises kliimas ja väljas oli pidevalt üle miinus kümne kraadi, siis lebotasin toas, magasin unevõlga ja kevadväsimust välja (tulemuslikult, puhkuse esimese päeva ja puhkuse viimase päeva hommiku-uinaku pikkus on vähenenud tunde), lugesin üle aastate ilukirjandust ja lihtsalt nautisin iseendaga olemise aega.
ka hiiumaal sai käidud ja väga tore oli. KD võttis ülemerereisi kokku sõnadega: "tädi L. juures on ikka nii lahe!" :) ei saa vastu vaielda. veidi pabistasin praamisõidu pärast, sest kuna koer oli ju ka ühes ja Kallis Kaasa pidi seega ülesõidu koeraga autos veetma, tähendas see minu jaoks kahe lapsega reisijatetekil viibimist. õnneks oli reede hommikul minnes praamil meeldivalt vähe rahvast, (imepisikese) mängunurga kasutamisele pretendeeris lisaks meie lastele veel vaid kaks põngerjat ja seega saime päris kenasti hakkama. pühapäeval tagasi tulles magas Piiga autos lõunaund, seega pidin kantseldama vaid KD-i ja no see oli tõeline nauding. kvaliteetaeg kalli pojaga selle sõna parimas tähenduses! poja on ikka nii asjalik ja arukas ja kui ta saab kogu tähelepanu, mida ta soovib, siis saab temaga juttu ajada ja maailma asju arutada nagu võrdväärsega. igaljuhul möödusid tagasisõidu poolteist tundi praamis täiesti märkamatult, vaatama sellele, et praam oli rahvast täis, mängunurga poole me üldse ei vaadanudki ja pojal oli tegelikult ju lõunaune aeg. oh kuidas ma tahaks, et sellisteks ema-poja hetkedeks oleks rohkem aega...
kuna puhkuse paar viimast päeva on ometi ka kevadisemad olnud ja termomeeter näitas täna vilus koguni +8 kraadi! , siis sain osaliselt täita ka peamise puhkuseaja koduse ülesande - õunapuude kevadise lõikuse. 2/3 on tehtud, kui üks vaba päev veel oleks, siis saaks ka viimase kolmandiku lõigatud, aga nagu kiuste saab puhkus just nüüd läbi. no ehk on mahti mõnel argipäevaõhtul või pühapäeva pärastlõunal ka viimane osa ette võtta. kogemus ja oskused on juba päris arvestatavad (mu enda meelest vähemalt), kui vaid kätes rohkem jõudu oleks.
nüüd kaks tööpäeva ja siis pikk nädalavahetus, kuna ülestõusmispühad tulemas. meie perele tähendab see, et tuleb elamine, lapsed ja koer jälle auto peale pakkida ning lõunaosariikidesse kevadet otsima minna. kallid vanemad ja traditsiooniline sinililleretk ootavad!
Tuesday, March 26, 2013
Thursday, March 21, 2013
puhkus ja (olematu) kevad
puhkan. juba neljandat päeva. mõnus.
hommikud on täpselt nagu tavalised tööpäeva hommikud (selle vahega, et meigi ja riietuse osas võib vähe kodusemalt võtta) kuni selle hetkeni, kui Piiga saab lasteaeda viidud. siis aga ei keera autonina mitte lugupeetud töökoha suunas, vaid otseteed koju tagasi! ja peale kerget hommikueinet ... magama! ehhh, väsimus ja unevõlg on ikka nii suured, et olen senise nelja puhkusepäeva ennelõunad lihtsalt maha maganud. no aga mida muud teha, kui hommikuti on stabiilselt olnud -15 ja alles pärastlõunaks suudab päike ilma enam-vähem talutavaks muuta (kuigi jäine põhjatuul on ka päikese võimu viimastel päevadel ära nullinud).
seega mõnulen. eile alanud astronoomiline kevad endast küll väljas eriti märku ei anna, aga "talvekarv" sai maha aetud, kevade alguse puhul uus pesu ostetud ja enesetunne on hea. isegi väga hea! ja homme sõidame Hiiumaale kallile venna perele külla. minek, mis vist juba oktoobris sai plaani võetud ja nüüd lõpuks ometi teoks saab. vähemalt selles osas, mis meie plaane-võimalusi puudutab, sest täiesti ootamatu takistusena on esile kerkinud madal veetase, mistõttu parvlaevade liikumine kriitiline, aga loodan väga, et minek saab siiski teoks. lapsed ei jõua ära oodata, millal saaks laevaga sõitma ja onu K-le külla :)
puhkuse ajaks planeeritud õunapuude lõikamisest ei ole suure külma tõttu midagi välja tulnud, aga vastavalt plaanitule toimus KD-i arenguvestlus lasteaias. on ikka meeliülendav ja hea tunne kuulda, kuidas õpetajad kiidavad poja arengut ja oskusi ning hea sõnata ei jää ka meie kui vanemate tegevus nii lapse kasvatamisel kui koostöös lasteaiaga. no eks me ise arvame ju nagunii, et oleme mõistlikud lapsevanemad ja et meie lapsed on tublid ja andekad, aga pagana hea on seda ikka ka spetsialistide käest kuulda.
hommikud on täpselt nagu tavalised tööpäeva hommikud (selle vahega, et meigi ja riietuse osas võib vähe kodusemalt võtta) kuni selle hetkeni, kui Piiga saab lasteaeda viidud. siis aga ei keera autonina mitte lugupeetud töökoha suunas, vaid otseteed koju tagasi! ja peale kerget hommikueinet ... magama! ehhh, väsimus ja unevõlg on ikka nii suured, et olen senise nelja puhkusepäeva ennelõunad lihtsalt maha maganud. no aga mida muud teha, kui hommikuti on stabiilselt olnud -15 ja alles pärastlõunaks suudab päike ilma enam-vähem talutavaks muuta (kuigi jäine põhjatuul on ka päikese võimu viimastel päevadel ära nullinud).
seega mõnulen. eile alanud astronoomiline kevad endast küll väljas eriti märku ei anna, aga "talvekarv" sai maha aetud, kevade alguse puhul uus pesu ostetud ja enesetunne on hea. isegi väga hea! ja homme sõidame Hiiumaale kallile venna perele külla. minek, mis vist juba oktoobris sai plaani võetud ja nüüd lõpuks ometi teoks saab. vähemalt selles osas, mis meie plaane-võimalusi puudutab, sest täiesti ootamatu takistusena on esile kerkinud madal veetase, mistõttu parvlaevade liikumine kriitiline, aga loodan väga, et minek saab siiski teoks. lapsed ei jõua ära oodata, millal saaks laevaga sõitma ja onu K-le külla :)
puhkuse ajaks planeeritud õunapuude lõikamisest ei ole suure külma tõttu midagi välja tulnud, aga vastavalt plaanitule toimus KD-i arenguvestlus lasteaias. on ikka meeliülendav ja hea tunne kuulda, kuidas õpetajad kiidavad poja arengut ja oskusi ning hea sõnata ei jää ka meie kui vanemate tegevus nii lapse kasvatamisel kui koostöös lasteaiaga. no eks me ise arvame ju nagunii, et oleme mõistlikud lapsevanemad ja et meie lapsed on tublid ja andekad, aga pagana hea on seda ikka ka spetsialistide käest kuulda.
Wednesday, March 13, 2013
39,6
pole ammu sellist numbrit sellises kontekstis näinud, aga eile õhtul oli palavikku mõõtes kraadiklaasil just selline temperatuur - 39,6c. enesetunne oli muidugi kehv küll, aga nii hullu numbrit ei osanud karta.
lisaks avastasin täna pärastlõunal, et olin 24h söömata olnud, ilma et näljatunne kuidagi märku oleks andnud. eile lõuna ajal veel läks paar kaeraküpsist sisse, aga perele valmistatud õhtusöögist ei puutunud palakestki, tänane hommikusöök jäi vahele ja lõunasööki ei söönud samuti. õhtusööki suutsin puhtalt mõistusega võttes ikka veidi süüa, sest tühja kõhuga ilmselt haigusega ei võitle, aga olulist isu pole veel praegugi.
ehhh, ma parem oleks siiski terve, kui eksperimenteeriks 24h dieediga.
lisaks avastasin täna pärastlõunal, et olin 24h söömata olnud, ilma et näljatunne kuidagi märku oleks andnud. eile lõuna ajal veel läks paar kaeraküpsist sisse, aga perele valmistatud õhtusöögist ei puutunud palakestki, tänane hommikusöök jäi vahele ja lõunasööki ei söönud samuti. õhtusööki suutsin puhtalt mõistusega võttes ikka veidi süüa, sest tühja kõhuga ilmselt haigusega ei võitle, aga olulist isu pole veel praegugi.
ehhh, ma parem oleks siiski terve, kui eksperimenteeriks 24h dieediga.
Tuesday, March 12, 2013
... ei taha ... ei jõua...
kui lapsed on lõpuks enam-vähem terveks ravitud ja saavad jälle igapäevaselt aias käia, siis jõudis haiguse järg minu enda kätte. väkk... nohu ja köha ja nõrkustunne - ehk et tavalised külmetuse sümptomid. üsna vastikud taluda, kui pead tööl olema. õnneks jään uuest nädalast puhkama, ainult seda ootangi!
aga halamise ja hädaldamise vahele midagi positiivset ka. on nii vahva, et pühapäevad on meie peres juba pikka aega traditsiooniliselt pannkoogi-pühapäevad, kui Kallis Kaasa ilmast ja enesetundest hoolimata esimesena agaralt köögis toimetab. ajaks, kui mina elutuppa jõuan, on tavaliselt värske kohv auramas ja otse pannilt tulnud pannkoogid söömist ootamas. nüüd on sellele lisandunud ka laupäeva traditsioon - issi lastega õues müttamas, et emme saaks rahulikult koristada. ma olen vist ka varem märkinud, et koristamine ei ole minu meelistegevus, aga kui kedagi jalus ei siiberda ja tead, et lapsed veedavad issiga värskes õhus kvaliteetaega, siis sujub isegi koristamine päris talutavalt.
sel' nädalavahetusel uuristas Kallis Kaasa õue kuhjatud lumehunniku sisse lumekoopa ja oh seda lõputut rõõmu, mida üks aukude ja käikudega lumemütsak laste jaoks tähendas! kuna ka ilm oli super - päike säras ja õhus oli peaaegu kevadet tunda (kuigi öösel vastu pühapäeva oli ida-eestis taaskord ligi -30...), siis oli päris keeruline lumiseid punapõskseid tegelasi tavaoäraseks lõunaune ajaks tuppa saada. õnneks oli võimalus pühpäeva ennelõunal seda mõnusat õuesolekut korrata ja no tõesti oli mõnus - tõin terrassile aiatooli, keerasin nina päikese poole ja kujutlesin silmi kinni pannes, et ongi juba nii soe ja mõnus, nagu päikese käes mõnuledes tundus. jah, kevadet ootan täiega, et see ikka sajaprotsendiliselt selge oleks.
natuke kevadet on aga toas juba olemas. Kallis Kaasa võttis sellel aastal oma potipõllunduse veidi varem ja vähe süsteemsemalt ette ja nii tärkavad meil elutoa päikesepoolse akna all tomat, till, murulauk, redis ja arbuus. poolteist nädalat tagasi külvatud seemnetest on korralik rohetav "põld" tekkinud, nii et kui nüüd õues kõrguvad ikka veel tohutud lumemassid sulama hakkaks, siis oleks lootust sellel aastal päris korralik peenramaa tekitada. olen ikka õnnega koos, et minu olematu aednikuhuvi kompenseerimiseks naudib Kallis Kaasa sõrmepidi mullas taimedega mässamist täiel rinnal. pluss boonus lastekasvatamise valdkonnas - loodusõpetus on naturaalsel kujul igapäevaselt olemas.
aga halamise ja hädaldamise vahele midagi positiivset ka. on nii vahva, et pühapäevad on meie peres juba pikka aega traditsiooniliselt pannkoogi-pühapäevad, kui Kallis Kaasa ilmast ja enesetundest hoolimata esimesena agaralt köögis toimetab. ajaks, kui mina elutuppa jõuan, on tavaliselt värske kohv auramas ja otse pannilt tulnud pannkoogid söömist ootamas. nüüd on sellele lisandunud ka laupäeva traditsioon - issi lastega õues müttamas, et emme saaks rahulikult koristada. ma olen vist ka varem märkinud, et koristamine ei ole minu meelistegevus, aga kui kedagi jalus ei siiberda ja tead, et lapsed veedavad issiga värskes õhus kvaliteetaega, siis sujub isegi koristamine päris talutavalt.
sel' nädalavahetusel uuristas Kallis Kaasa õue kuhjatud lumehunniku sisse lumekoopa ja oh seda lõputut rõõmu, mida üks aukude ja käikudega lumemütsak laste jaoks tähendas! kuna ka ilm oli super - päike säras ja õhus oli peaaegu kevadet tunda (kuigi öösel vastu pühapäeva oli ida-eestis taaskord ligi -30...), siis oli päris keeruline lumiseid punapõskseid tegelasi tavaoäraseks lõunaune ajaks tuppa saada. õnneks oli võimalus pühpäeva ennelõunal seda mõnusat õuesolekut korrata ja no tõesti oli mõnus - tõin terrassile aiatooli, keerasin nina päikese poole ja kujutlesin silmi kinni pannes, et ongi juba nii soe ja mõnus, nagu päikese käes mõnuledes tundus. jah, kevadet ootan täiega, et see ikka sajaprotsendiliselt selge oleks.
natuke kevadet on aga toas juba olemas. Kallis Kaasa võttis sellel aastal oma potipõllunduse veidi varem ja vähe süsteemsemalt ette ja nii tärkavad meil elutoa päikesepoolse akna all tomat, till, murulauk, redis ja arbuus. poolteist nädalat tagasi külvatud seemnetest on korralik rohetav "põld" tekkinud, nii et kui nüüd õues kõrguvad ikka veel tohutud lumemassid sulama hakkaks, siis oleks lootust sellel aastal päris korralik peenramaa tekitada. olen ikka õnnega koos, et minu olematu aednikuhuvi kompenseerimiseks naudib Kallis Kaasa sõrmepidi mullas taimedega mässamist täiel rinnal. pluss boonus lastekasvatamise valdkonnas - loodusõpetus on naturaalsel kujul igapäevaselt olemas.
Friday, March 8, 2013
õudne
eilne õhtu oli õudne. kogu oma lapsevanemaks oldud aja jooksul pole nii õudsat õhtut olnudki. magamamineku-rutiin möödus mõlema lapse jonni ja röökimise saatel. ikka korraliku röökimise saatel. KD puhul oli ilmselgelt põhjuseks magamata lõunauni ja liigne väsimus, mis jonni tekitas. Piiga puhul aga oli see üks esimesi tõelisi kanguse demonstratsioone tema poolt. oijah, kange tüdruk on see meie Piiga.
kisa läks lahti sellest, et vahetult enne magaminekut võttis Piiga riiulist suure lastepiltide albumi ja otsustas seda vaatama hakata. kuna aeg oli tõesti juba sealmaal, et magamaminek kohe ees ja venna issiga juba teisele korrusele läinud, siis võtsin albumi lapse käest ära ja selgitasin, et vaatame homme, nüüd on aeg magama minna. ja siis algas RÖÖÖÖK! tahan albumit ja kohe ja siin ja praegu. kuna dialoog oli võimatu, haarasin lapse sülle ja läksin teisele korrusele, kus kohe selgus, et hammaste pesemisest ei tule midagi välja, seega tuli asuda röökivat vedelat vastupuiklevat last ööriietesse pakkima. mission impossible. peale mõningat ärritumist minu poolt, järjepidevat röökimist Piiga poolt ja aeg-ajalt Kalli Kaasa poolt vahele öeldud repliikidest minu rahunemise osas oli laps lõpuks riietatud, aga röökimine jätkus endise jõu ja valjusega.
samal ajal oli KD suutnud solvuda issi hambapesutehnika peale ja tuli vannitoast nuttes, krokodillipisarad mööda nägu alla voolamas. voodisse minnes anti veel lohutamatumalt nuttes teada, et ka jalg valutab ja... üleüldse oli magamistuba laste jonni-nutu-röökimise kõlakojaks, kus isegi enda mõtteid oli raske kuulda.
enda arvates olin olukorda hinnates küll üsna rahulik, kuid Kallis Kaasa arvas siiski, et mul on parem alumisele korrusele rahunema minna ja et ta paneb ise lapsed magama. Piiga luksus oma voodis nutta ja nõudis nüüd juba "kiisu-laulu", mis viimasel ajal vaieldamatuks unelaulu-hitiks on kujunenud ja mille esitamisoskustes issi poolt ma väga kindel ei olnud. Kallis Kaasa jäi siiski endale kindlaks, et ta saab hakkama ja seega soovisin lastele olukorda arvestades väga rahulikult head ööd ning lahkusin alumisele korrusele.
järgmised kolmveerand tundi kostis ülemiselt korruselt vaheldumisi Piiga nuttu, issi rahustavaid sõnu ja jälle Piiga nuttu ja enam-mitte-nii-rahulikke issi sõnu... otsustasin siis, et lähen vahetan Kalli Kaasa välja, püüan Piiga magama saada ja sätin ka ise magama ära. Kaasal ei olnud magamistoast lahkumise üle just kurb meel ja mina sain nüüd juba küll nutust rahunenud, aga sugugi mitte magama-jäämise-meeleolus Piigaga edasi tegeleda. vähemalt KD-ist oli väsimus võitu saanud ja tema magas oma voodis sügavat und, mida õnneks ka Piiga jätkuvad nutukatked segada ei suutnud.
järgmise tunnikese jooksul suutsin 5-6 korda Piigat tema voodisse tagasi suunata (kuna ta püüdis järjekindlalt meie suurde voodisse magama pugeda), ühte pimedas komistamise ja kukkumise järel vallandunud järjekordset nuttu lohutada, kaotsi läinud kaisuloomi otsida ja kõige selle juures jälle ja jälle rahulikult lausuda, et on uneaeg, tuleb silmad kinni panna ja vaikselt magama jääda.
praktika on näidanud, et ükski laps ei jää kogu ööks ärkvele ja lõpuks uinus ka Piiga. emme õnnistuseks.
hommik oli hoopis helgem - särasilmne Piiga ärkas loomulikult enne kõiki teisi, värske ja rõõmus nagu alati, silmad säramas ja naeratus näol. eilset õhtut polnud tema jaoks enam olemaski. ning kuna juhuslikult on täna 08.märts, "üllatasid" Kallis Kaasa ja poja lillede ja tordiga. nagu Kaasa ise täna mulle märkis - ma olen kindlasti naine, kes on väärt saama lilli ka iga kuu, aga lihtsalt tema ei ole mees, kes iga kuu lilli kingiks. aga vähemalt märtsikuine "üllatus" on kindel :) mis on absoluutselt armas. ja õhtul sööme kõik koos torti!
kisa läks lahti sellest, et vahetult enne magaminekut võttis Piiga riiulist suure lastepiltide albumi ja otsustas seda vaatama hakata. kuna aeg oli tõesti juba sealmaal, et magamaminek kohe ees ja venna issiga juba teisele korrusele läinud, siis võtsin albumi lapse käest ära ja selgitasin, et vaatame homme, nüüd on aeg magama minna. ja siis algas RÖÖÖÖK! tahan albumit ja kohe ja siin ja praegu. kuna dialoog oli võimatu, haarasin lapse sülle ja läksin teisele korrusele, kus kohe selgus, et hammaste pesemisest ei tule midagi välja, seega tuli asuda röökivat vedelat vastupuiklevat last ööriietesse pakkima. mission impossible. peale mõningat ärritumist minu poolt, järjepidevat röökimist Piiga poolt ja aeg-ajalt Kalli Kaasa poolt vahele öeldud repliikidest minu rahunemise osas oli laps lõpuks riietatud, aga röökimine jätkus endise jõu ja valjusega.
samal ajal oli KD suutnud solvuda issi hambapesutehnika peale ja tuli vannitoast nuttes, krokodillipisarad mööda nägu alla voolamas. voodisse minnes anti veel lohutamatumalt nuttes teada, et ka jalg valutab ja... üleüldse oli magamistuba laste jonni-nutu-röökimise kõlakojaks, kus isegi enda mõtteid oli raske kuulda.
enda arvates olin olukorda hinnates küll üsna rahulik, kuid Kallis Kaasa arvas siiski, et mul on parem alumisele korrusele rahunema minna ja et ta paneb ise lapsed magama. Piiga luksus oma voodis nutta ja nõudis nüüd juba "kiisu-laulu", mis viimasel ajal vaieldamatuks unelaulu-hitiks on kujunenud ja mille esitamisoskustes issi poolt ma väga kindel ei olnud. Kallis Kaasa jäi siiski endale kindlaks, et ta saab hakkama ja seega soovisin lastele olukorda arvestades väga rahulikult head ööd ning lahkusin alumisele korrusele.
järgmised kolmveerand tundi kostis ülemiselt korruselt vaheldumisi Piiga nuttu, issi rahustavaid sõnu ja jälle Piiga nuttu ja enam-mitte-nii-rahulikke issi sõnu... otsustasin siis, et lähen vahetan Kalli Kaasa välja, püüan Piiga magama saada ja sätin ka ise magama ära. Kaasal ei olnud magamistoast lahkumise üle just kurb meel ja mina sain nüüd juba küll nutust rahunenud, aga sugugi mitte magama-jäämise-meeleolus Piigaga edasi tegeleda. vähemalt KD-ist oli väsimus võitu saanud ja tema magas oma voodis sügavat und, mida õnneks ka Piiga jätkuvad nutukatked segada ei suutnud.
järgmise tunnikese jooksul suutsin 5-6 korda Piigat tema voodisse tagasi suunata (kuna ta püüdis järjekindlalt meie suurde voodisse magama pugeda), ühte pimedas komistamise ja kukkumise järel vallandunud järjekordset nuttu lohutada, kaotsi läinud kaisuloomi otsida ja kõige selle juures jälle ja jälle rahulikult lausuda, et on uneaeg, tuleb silmad kinni panna ja vaikselt magama jääda.
praktika on näidanud, et ükski laps ei jää kogu ööks ärkvele ja lõpuks uinus ka Piiga. emme õnnistuseks.
hommik oli hoopis helgem - särasilmne Piiga ärkas loomulikult enne kõiki teisi, värske ja rõõmus nagu alati, silmad säramas ja naeratus näol. eilset õhtut polnud tema jaoks enam olemaski. ning kuna juhuslikult on täna 08.märts, "üllatasid" Kallis Kaasa ja poja lillede ja tordiga. nagu Kaasa ise täna mulle märkis - ma olen kindlasti naine, kes on väärt saama lilli ka iga kuu, aga lihtsalt tema ei ole mees, kes iga kuu lilli kingiks. aga vähemalt märtsikuine "üllatus" on kindel :) mis on absoluutselt armas. ja õhtul sööme kõik koos torti!
Friday, March 1, 2013
volvo-auto
"emme, volvo-auto!" kilkas Piiga täna hommikul lasteaeda sõites autoaknast välja vaadates. meie masina kõrval oli foori taga seisma jäänud tõesti volvo, sama marki, nagu me endi pereauto.
uskumatu, võisin vaid mõelda. tänapäeva lapsed on ikka tõesti tehnikasajandi lapsed. see, et paariaastased vabalt arvutit kasutavad ja nutitelefon on lasteaiaealistele tavaline mänguasi, ei üllata enam isegi mind, kuigi oma kodus oleme me püüdnud seda hullust vältida ning lapsed meil ise arvutit ei näpi ja emme-issi telefoniga mänge ei mängi.
KD tunneb kõiki volvosid juba ammu, aga tema on ka poisterahvas, lappab huviga issi kõrvalt autoajakirju ja teab ilmselt juba varsti rohkem kui mina. see mind ka eriti ei üllata. aga et 2-aastane tütarlaps tuvastab ära automargi, see paneb ikka imestama küll. vähemalt mind.
minu ema kurdab siiamaani, et ta oli just hakanud vahet tegema kahel enamlevinud nõuka-aegsel automargil žiguli ja moskvitš, kui algas lääne autode pealetung ja automarke-mudeleid tekkis tänavatele nii palju ja nii erinevaid, et ta isegi mitte ei ürita neil vahet teha. ja nüüd tuleb pisike Piiga ja teeb vanaemale pika puuga ära.
nojah, eks andekatel vanematel ongi andekad lapsed. ;)
uskumatu, võisin vaid mõelda. tänapäeva lapsed on ikka tõesti tehnikasajandi lapsed. see, et paariaastased vabalt arvutit kasutavad ja nutitelefon on lasteaiaealistele tavaline mänguasi, ei üllata enam isegi mind, kuigi oma kodus oleme me püüdnud seda hullust vältida ning lapsed meil ise arvutit ei näpi ja emme-issi telefoniga mänge ei mängi.
KD tunneb kõiki volvosid juba ammu, aga tema on ka poisterahvas, lappab huviga issi kõrvalt autoajakirju ja teab ilmselt juba varsti rohkem kui mina. see mind ka eriti ei üllata. aga et 2-aastane tütarlaps tuvastab ära automargi, see paneb ikka imestama küll. vähemalt mind.
minu ema kurdab siiamaani, et ta oli just hakanud vahet tegema kahel enamlevinud nõuka-aegsel automargil žiguli ja moskvitš, kui algas lääne autode pealetung ja automarke-mudeleid tekkis tänavatele nii palju ja nii erinevaid, et ta isegi mitte ei ürita neil vahet teha. ja nüüd tuleb pisike Piiga ja teeb vanaemale pika puuga ära.
nojah, eks andekatel vanematel ongi andekad lapsed. ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)