unekool

Piiga on jõudnud faasi, kus õhtune magaminek on kujunenud tõeliseks "tsirkuseks". ja sealjuures selliseks tsirkusesks, mis igal õhtul emme närvidest mustmiljon ära kulutab. ei ole lõbus.

KD-i magamajäämise saaga algas juba enne aastaseks saamist. laps lihtsalt ei jäänud magama enne, kui tund-poolteist oli voodis võimeldud, rahmeldatud ja peaaegu sõna otseses mõttes saltosid visatud. lisaks pidi emme kogu aeg juures olema, sest üksi voodisse jääma ei olnud poiss nõus. kuna esimese lapse puhul ei tea ju, mida oodata, siis eeldasin, et küllap nii need asjad käivadki, püüdsin võimalikult rahulik olla (enamasti ei õnnestunud...) ja lootsin, et küllap ta varsti kasvab sellest välja. lasteaeda mineku ajaks e siis u kahe-poole-aastaselt oli see periood läbi, võib-olla isegi veidi varem, täpselt ei mäleta. igal juhul juba aasta aega on poiss jäänud magama iseseisvalt, ilma et peaks (enamasti) voodi kõrval istuma ja vaatamata aeg-ajalt toimuvale piiride katsetamisele ja erinevate trikkide väljamõtlemisele, kuidas emmet-issit võimalikult kauaks enda voodi kõrvale saada, võib poja magamajäämist varasemaga võrreldes nüüd juba rahuldavaks lugeda.

Piiga on titest saati hoopis teistsugune olnud. nii kui pea patja puutus, laps põhimõtteliselt magas. viis kuni kümme minutit Piiga voodi kõrval ja ei sügav uni oligi kohal. ei kujuta ka päris täpselt ette, kuidas ma oleksin suutnud mürgeldava KD-iga hakkama saada, kui samal ajal oleks olnud vaja ka Piigat rahustada, aga õnneks antakse igaühele vaid niipalju, kui ta kanda jaksab - seega oli minu rõõmuks super-magajast Piiga ja emmet-hulluks-ajav KD.

nüüd on aga Piiga miskipärast otsustanud, et magamajäämine ei kõlba kuhugi. hoopis toredam on kõva häälega laulda, voodis seitse tiiru teha, voodiriided sassi ajada, jalgadega voodiotsa taguda (nii et terve maja väriseb) ja viimase avastusena endal tuduriided seljast ära kiskuda ja siis neid iseseisvalt tagasi pusima hakates totaalselt hätta jääda ja kõva häälega emmet-issit appi kisada. oehhhh.... kuna varasemalt on Piiga olnud ju nii nii nii tubli uinuja, siis selle taustal tundub praegune trall isegi veel hullem, kui pojaga toimunud magama-jäämise-võitlemised. kuigi jah, teatav tasakaal on maailmas siiski olemas - KD ei lase õekese trallist ennast seni veel väga kaasa haarata ja on suutnud kõrvalvoodis toimuva möllu keskel mõnikord isegi rahulikult magama jääda.

ma ei ole kunagi mingit süstemaatilist laste magama-jäämise-õpetust rakendanud või spetsiaalselt neid kuidagi harjutanud iseseivalt ja vaikselt-kiirelt magama jääma. olen lastekasvatamise osas pigem seda meelt, et oskused-teadmised tulevad siis, kui on õige aeg ja vanemate asi on suunata ja pidevalt infot jagada, küll laps omandab selle siis, kui ta selleks valmis on. seetõttu ei plaani ma ka praegusel hetkel kindlasti mingit klassikalist "unekooli" rakendama hakata ja selleks on minu lapsed juba kaugelt liiga suured ka. küllap möödub ka see faas üsna pea, kui selleks on õige aeg ja seni tuleb lihtsalt oma raudsed närvid veel raudsemaks karastada. ja siis on kunagi hiljem lihtsalt lõbus siit blogist lugeda, mida kõike tuli kunagi üle elada... :)