isehakanud aednik

pühapäeval avastasin, kui tegus ja toimekas võib olla paar tundi sügisese koduaias, kui lastel ei pea enam kogu aeg natist kinni hoidma ja saab lihtsalt üheskoos toimetada. kuigi KD on alles 3a3k ja Piiga kõigest 1a10k, saavad nad suurepäraselt ise aias ringi toimetatud ja oma mänge mängitud ja emme ei pea neil kogu aeg sabas käima ja silma peal hoidma. uskumatu, millise vabaduse see annab! kahe tunniga pühapäeva ennelõunal jõudis suurema osa möödapääsmatustest aiakoristustöödest ära teha ja seda nii, et iga paari minuti tagant ei olnudki vaja käsil olevat tööd katkestada, et üht või teist last valvata-lohutada. hoopis vastupidi - sain hoogsalt tööd teha ja lapsedki lõid usinalt kaasa, aidates näiteks äralõigatud sõnajalalehti kärusse panna. see on ikka nii ütlemata armas, kui poja tähtsalt teatab: "Emme, mina olen Sinu abiline!". Ja kui siis veel pisike Piiga ka tähtsalt kaasa lööb ja venna kõrvalt seletab, et Piiga aitab ka ja koos on nii tore ja saame kõik hästi tehtud, siis on kuidagi eriliselt soe ja armas tunne. eelnev ei tähenda seda, et Kallis Kaasa oleks jalgu kõlgutanud ja pealt vaadanud, kuidas naine ja lapsed aias rassivad - mehel olid meestetööd ja neid jagus kaugelt kauemaks, kui minul aiakoristustöid. sest üle mitme päeva oli nädalavahetusel ometi selline ilm, mis lasi ka õues toimetada ja koduaeda sügisesks-talveks valmis seada.

ja kuna laste vanus võimaldab tõesti juba ka rahulikult ja ilma oluliste kõrvaliste segajateta aiatöid teha, siis isegi minusuguse isehakanud hädise aedniku jaoks oli pühapäevane aias toimetamine täitsa meeldiv. sest no midagi pole teha - ei ole minus peidus andekat rohenäppu, kellel kevadel esimeste päikesekiirtega sõrmed mulla järele sügelema hakkavad ja kes sügisel esimeste halladeni väsimatult aias müttaks. aga ilus ja hoolitsetud aed meeldib mulle väga! lapsepõlvest mäletan, kuidas ema suutis pealtnähe vähese vaevaga meie suure aia hoida imelise kevadest esimese sügisese lörtsini ja praegugi on lapsepõlvekodus käies ema aed vaatamisväärsus omaette. eks seetõttu näengi vaimusilmas, et ka meie pisikene aiakene võiks olla sama kaunis ja hoolitsetud ja värvikirev, aga no mis teha, kui minus ei ole seda aiapidaja soolikat... õnneks on oma aias toimetamine ikkagi kuidagi teise maiguga, no et nagu ikka tahaks teha, isegi kui ei oska ja eks ma midagi olen suutnud teha ka (paljuski ka ema toetuse ja õpetusega), aga oma unelmate aiast jääb ikka kõvasti puudu. õnneks on vähemalt mu Kallis Kaasa väikestviisi aiandushuviline ja kannab hoolt selle eest, et mõni värvikirev õitelaik ja punetav maasikapeenar ikka olemas oleksid. mul on oma mehega lihtsalt nii väga vedanud!