möödunud nv andis taaskord tunnistust sellest, et kui mingi kirjapanemist väärt mõte tuleb, siis tulekski see kohe kirja panna, mitte jääda ootama paremat/sobivamat/vähemkiiremat hetke. mälu asemel on mul teatavasti ainult mäluaugud ja nii ma siis istungi nüüd siin ekraani ees ja püüan meenutada, mille kohta ma arvasin, et see tuleks küll blogis üles tähendada...
niipalju meenub, et midagi oli justkui seoses lastekasvatamisega ja kuna eelmise nädala lõpus alustamise koostöös lastehoiuga Piiga mähkmevabaks harjutamisega (mitte segi ajada potil käimise harjutamisega - seda teen ma juba ammu ja Piiga aeg-ajalt teeb ka sinna potti midagi, kui õigel ajal panna istuma), siis proovin seda kogemust veidi kirja panna.
KD-ga oli lihtne - potile hakkasin harjutama 9-kuuselt, aga suvel enne 2-aastaseks saamist lasin tal võimalikult palju ilma mähkmeta õues olla, pott kogu aeg käepärast ja nii see tuli. unemähe jäi küll veel mõneks ajaks, aga päevane potilkäimine sai suvega põhimõttelislt selgeks. muidugi - suvine aeg, soe, mõnus ju palja tagumikuga ringi lasta. ja kui juhtuski "õnnetus", siis õues polnud sellest suuremat lugu ja emme närvid jäid suures osas alles.
Piigaga on hoopis teine lugu. praegusel ajal palja pee-ga ringi ei jookse, aga alla-kahesel on õigele potile-mineku-ajale ikka väääääääga raske pihta saada. nädala viimased päevad hoius läksid üsna kenasti, päeva peale üks paar märgi pükse, aga nv kodus oli veidi karmim. kuni pühapäeva pärastlõunani tundus asi tegelikult isegi üle ootuste kena - mõned korrad suutis Piiga täitsa adekvaatselt märku anda hädast, paar õnnetust küll ka, aga suurem osa siiski potti ja emmel-issil meel rõõmus. peale pühapäevast lõunaund oli laps aga nagu ümber vahetatud - vähemalt tunnis korra püksid märjad, emmel närvid üsna krussis ja Piiga ise üsna segaduses, et mis temast siis nüüd tahetakse. oehhh, raske on see väikese inimese elu ja väikese inimese emme elu ka... täna hommikul hoidu minnes sai aga jälle kotiga kuivi pükse-sukapükse kaasa pandud ja eks siis õhtul näha ole, kuidas päev läks. ja lohtuseks on mulle muidugi see, et pole ükski laps mähkmetesse jäänud, ei jää minu omad ka :)
kui natuke arutlesin ja mõtisklesin, et miks see potitreening mind Piiga puhul nii ärritab, siis ilmselt on asi selles, et KD-i puhul lasin asjadel üsna isevoolu teed minna, ühtegi asja väga ei harjutanud-õpetanud ja lasin lapsel uute oskuste ja teadmisteni jõuda just siis, kui ta selleks valmis oli. pojaga sain ju kaks ja pool aastat kodus olla ja lapsega kodus olles on aja kulgemisel hoopis teine mõõde. Piiga puhul olen küll ka püüdnud vältida asjatut survestamist stiilis - vanus kukkus, nüüd PEAB see v teine oskus omandatud olema! - aga eks hoius käiminegi seab omad reeglid ja tahaks ikkagi, et laps seal võimalikult isesevalt hakkama saaks. ise tööl käies jääb ju hoopis vähem aega KOOS lapsega maailma avastada ja uusi kogemusi saada ja siis vist tekibki see tunne, et kui mingi mõte tuleb, siis tahaks selle kohe teoks teha, sest aega on ju vähe. kurb.
aga rõõmsamaid mõtteid ka. olin täna pool päeva KD-iga kodus ja see oli tõeline kvaliteetaeg lapsega! kuna pühapäeva varahommikul tõusis pojal palavik (mis kadus sama äkitlset, kui oli tekkinud), siis jätsin ta igaks juhuk täna koju. jagasime Kalli Kaasaga oma töiseid tegemisi nii, et hommikupoole oli tema tööl ja lõunast siis mina. see tähendas aga tervet hommikupoolikut koos pojaga ja oi see oli tore! tundus, et ka poja nautis täiega seda, et kõik mänguasjad olid ainult tema päralt ja et emme tähelepanu oli ka ainult tema päralt. uskumatu, milliseid mõttearendusi suudab üks 3a3k laps luua! ma pidin enamuse ajast oma muiet peitma, sest laps rääkis ju enda jaoks tõsistel teemadel, aga kuidas ta seda tegi, oli emme jaoks nii vahvalt naljakas :)
No comments:
Post a Comment