hakkab läbi saama

põhimõtteliselt on jõuludest alates keegi rohkem või vähem haige olnud. see teeb siis kaks kuud. kaugelt liiga palju... õnneks hakkab vist selleks korraks ühele poole saame, ma vähemalt südamest loodan.

Piiga kopsupõletik ja kõrvapõletik on õige ravi abil jõudsalt taandunud, laps on elurõõmus nagu meie tulesäde ikka ja jääb vaid loota, et nädala lõpus ees ootav arstidel käik (nii kõrvaarsti kui lastearsti juurde) kinnitab silmale nähtavat - haigus on möödas.
KD-i adenoidide operatsioon läks kenasti ja komplikatsioonideta, paar päeva möödus pehmema ja vedelama toidu dieedil, narkoosi järelmõjudena avaldus vist mõningane jäsemete "suremine", aga ei muud, nii et ka selle lapse võiks minu hinnangul terveks tunnistada.
täna konsulteerin perearstiga ja loodan saada ametliku loa lapsed homsest taas tavarutiini e lasteaeda suunata ja ise samuti uuest kuust taas 100% töörindel olla. kui nüüd eelmisele kuule tagasi vaadata, siis sain tööl olla täpselt ühe! nädala, muu aja olin ühe või teise lapsega haiguslehel. masendav...

õnneks on tänased meeleolud hoopis helgemad, sest väljas paistab päike, linnud lõugavad kõrvulukustavalt, lumi sulab solinal ja õhk on täiesti kevadine. lapsed möllavad õues mängida ja ema saab rahulikult oma mõtteid siin arvuti taga kirja panna. mõnes mõttes saab päris raske olema see töörutiini tagasi lülitumine, sest tegelikult on ju kodus ka päris tore olla. isegi väga tore. kui vaid koduperenaise amet arveid maksaks ja toidu lauale tooks... nojah, eks ma siis tegelen täna psühholoogilise ümberhäälestamisega täiskohaga koduperenaisest täiskohaga osakonna juhatajaks.

nädalavahetus oli tore. käisime perega Soomaal Riisa rabarajal, kaks ja pool tundi kadus täiesti märkamatult, lapsed said põsed punetama ja kõik see pere kopsud värsket õhtu täis.

Piiga kippus ligi 5km rajal küll pisut väsima, aga õnneks suutsin leida piisavalt motivaatoreid, mis tedagi raja lõpuni liikumas hoidsid, nii et lõpp-kokkuvõttes oli täiega tore. Kallis Kaasa ja poja olid lumme peitunud laudrajal tõelised maadeavastajad ja teerajajad, sumpasid nii rajal kui osaliselt selle kõrval ja vähemalt taganttulijate vaatepunktist nähtuna tundsid mõlemad mehed ennast suurepäraselt. ma armastan oma peret, väga väga.

üllatuspidu

saime eile haiglast koju - juhhuuuu!  hoopis mõnusam ikka omas voodis magada ja omas kodus ärgata.

tänane päev möödus siis meie jaoks Piigaga koduselt, mehed olid tööl. juba varasel ennelõunal hakkas Piiga korraldama - üllatuspidu. joonistas mitu pilti, mis pidid tuba kaunistama, otsis välja sünnipäevapeost jäänud lauakaardid, samuti kaunistusteks, mõtles läbi valgustuse (ainult üks väike lamp tohib põleda!), instrueeris ka mind, kus tuleb seista ja kuidas tuleb "ÜLLATUS!!!"  hõigata, kui issi ja venna koju jõuavad.

kuigi mulle jäi kogu see üllatuspeo mõte üsna segaseks (kelle jaoks? mis puhul? kuidas? jne), siis lapse elevust see ei vähendanud. kui esialgu arvasin, et küllap see tuhin tal peale esmaseid ettevalmistusi raugeb, siis tegelikkus oli hoopis vastupidi - mida lähemale jõudis meeste kojujõudmise aeg, seda rõõmsamalt ärevil oli Piiga, käis akna juures uurimas, et kas issi ja venna juba tulevad, sättis toakaunistusi veel ümber, et kõik oleks ikka nii nagu peab ja oli endiselt 100% oma üllatuspeo ideest haaratud.

vahepeal üritasin pisut selgust saada, et mis peoga ikkagi tegemist on ja oma küsimustele vastuseid saades hakkas kooruma, et nagu nimigi ütleb, et on see üllatuspidu, lihtsalt niisama, meie kõigi jaoks, igaüks võib teha seda, mida tahab ja õhtul on disko! täiesti läbimõeldud kontseptsioon ju :)

kui siis issi ja venna jõudsid, haaras Piiga oma kunagi varem meisterdatud karu-maski, seadis end ukse taha ootele ja meeste tuppa jõudes hüppas rõõmsalt "üllatus!" hüüdes peidust välja. issi oli täiesti tasemel, oli üllatunud kogu raha eest ja uudistas iga kaunistust, mis Piigale muidugi siiralt rõõmu tegi. ka KD takseeris kogu seda peo teemat täiesti huviga ja kui Piiga oli teisele korrusele läinud, et ka seal on üllatus, läks poiss põnevil olekuga kaasa. veidi aja pärast alla tagasi tulles uuris KD veel päris mitme asja kohta, et kas tõesti Piiga ise tegi ja ise mõtles välja ja kust õekesel üldse selline mõte tuli? sain vaid kiita, et Piiga täitsa ise jah ja et on ju vahva!

kui siis lastetuppa läksin, et õhtune multikaprogramm telekas käivitada, leidsin voodist pisarates ja üdini õnnetu Piiga. ohh jah, nii juhtub, kui naiselik meel midagi ihu ja hingega ette valmistab ja mehelik pragmaatilisus seda piisavalt hinnata ei oska. ehk et minu vastusele, mis juhtus, vastas pisarates Piiga, et vennale ei meeldinud tema üllatus... tegelikult oli asi olnud selles, et ülemise korruse lastetoa üllatus ei avaldanud vennale piisavalt muljet, sest tema jaoks on korras tuba midagi iseenesestmõistetavat, samas kui Piiga jaoks on toa korda tegemine täitsa omal initsiatiivil tõesti üllatav käitumine. nojah, lohutasin siis mina, et meeldis küll ja venna ise kinnitas, et muidugi meeldis ja vaherahu sõlmimiseks oli nõus loovutama midagi tõeliselt hinnalist - ühe nätsu oma nätsupakist. õnneks sai vaherahu sõlmitud ja üllatuspeo meeleolud jätkuda :)

haiglas

olen õnnelik, et oma kuue-ja-poole-aastase lapsevanemaks olemise aja jooksul pole ma seni pidanud oma lastega haiglas olema. kui KD oli pooleteiseaastane ja põdes väga raskelt A-grippi, siis oli pojaga haiglas Kallis Kaasa, kuna mina jäin kuu-vanuse Piigaga otse loomulikul koju.

olin üsna löödud, kui eelmisel ööl peale Piigale kiirabi kutsumist (palavik juba 7-ndat päeva kõrge, köha ei näita mingeid leevendumise märke) ja emo-sse jõudmist teatas valvearst, et nüüd tuleb haiglasse jääda. ohh jahh... ööseks ja päeva esimeseks pooleks jäi lapsega haiglasse siiski Kallis Kaasa, kuna hetkel tema nagunii haiguslehel ja mina sain töö juures kiired asjad ära korraldada, et siis pärastlõunast juba ise Piigaga haiglasse jääda.

minu senine kogemus haigla lasteosakonnaga pärineb ca 30-aastat varasemat ajast, kui ise ligi poole oma 7-ndast eluaastast erinevates haiglates veetsin. midagi super hirmsat või ebameeldivat mällu pole jäänud, kuigi küllap aeg on mälupilte hägustanud ka. vanematest tundsin ilmselt puudust, aga muus osas polnudki vist väga hull. siiski näib mulle, et tänapäevane haiglas viibimine on kuidagi mõistlikum - arvuti ja 'tahvel' pakuvad meelelahutust (haiglapalat on ainuke koht, kus tõesti annan lapsele 'tahvlis' mängimiseks vaba voli),

toidu saab ise kaasa võtta (kohapeal pakutav on ... eeeeee ... huvitav) ja lapsevanem saab kaasas olla. nii et esimene 24 tundi haiglas hakkab minu jaoks peagi täis saama ja võin öelda, et kõige hullem ei olegi - Piiga enesetunne on paranemas, saame olla eraldi palatis ja teadmine, et asjatundlik abi on kohe siinsamas, pakub turvatunnet.

samas ei ole haigla kindlasti esimene eelistus, kus oma nädalavahetust veeta, seega loodan, et hiljemalt homme antakse meile ehk luba kodusele ravile minna. oli imearmas, kuidas KD eile hommikul, avastades, et Piiga on haiglas, teatas kurvalt, et nüüd ta ei saa ju kaks päeva õega mängida. jah, alles siis, kui millesti ilma oleme, saame aru, kuivõrd hoolime :) ehk juba homme saavad õde-venda taas üheskoos mängida ja mina kogu perega koosolemisest rõõmu tunda.

seniks aga näitab Piiga üles imekspandavat fantaasiat, luues ise mänge ka 1-2-aastastele mõeldud paari 'titeka' mänguasjaga, mis palatis olemas on, kuna eakohaste mänguvahenditega on hetkel väga nirud lood... lapsel õnneks mõte lendab, ehk on paranemas!

...

üks positiivne hetk siia haiguste hädaorgu - kontserdid Pärnu kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis läksid väga hästi. imeline kogemus esineda koos orkestri ja suure kooriga (lisaks meile ju ka Estonia Seltsi segakoor) ja vabariigi tasemel tunnustatud solistidega ning esitada kahel õhtul järjest suurteost, mis harrastuskoorile just tavapärane repertuaar ei ole. publikut oli küll vähevõitu, aga meid see ei seganud - hääled helisesid ja laul voogas!

teiselpool :)

muus osas on elu endiselt ... khhmmm, hirmus. Piiga jäi nüüd kõrgesse palavikku,millega kaasneb kopse rebestav köha, ka nina tilgub endiselt vahetpidamata. KD on õnneks taas lasteaia rindel ja jääb vaid loota, et ta püsib järgmise neljapäevani terve, kui aeg op'ile minna. 

tahaksin nüüd mõneks ajaks haigustevaba aega. pikaks ajaks.

laatsaret

teine nädal juba haiguslehel, sest lisaks pojale haigestus ka Piiga. kui poisil sai lõpuks diagnoositud põskkoopa-põletik ja selle raviks AB määratud, mis lapse enesetunde hoobilt paremaks tegi, siis Piigat tabas pühapäeval kõrge palavik (üle 38), mis esmaspäevaks veel kõrgemaks keris (isegi 39), nii et plaanist sel' nädalal tööle tagasi minna ei tulnud midagi välja. õnneks küll tõmbas Piiga palavik paari päevaga tagasi ja ka poja enesetunne on AB-ravi tõttu täitsa ok, aga väikesed ninad jooksevad võidu tatti nagu kevadised mahlakased, nii et päris lõppenuks seda laatsaretti veel pidada ei saa.

homme arstide külastus - esmalt perearstile, kust kardetavasti midagi asjalikku ei kuule ja seejärel pojaga anestesioloogile, et enne op-i vajalikud uuringud/analüüsid teha. ainuke soov hetkel, et kutt op-i ajaks nii piisavalt terve oleks, et saaks lõikuse ära teha ja siis jääb lootus, et kogu see tati ja peavalude ja sagedaste haigestumiste karusell ka hoo maha võtab. kaks nädalalt veel vastu pidada.

kui kogu see haiguste trall välja arvata, siis on kodusolemine ju täitsa mõnus olnud - pikad hommikud voodis, töistest tegemistest eemal olemine (va eilne päev, mis suuresti tööasju korraldades möödus ja seetõttu üsna närviline ja vastik päev oli), koos lastega toimetamine ja erinevate ettevõtmiste väljamõtlemine, et kahel aktiivsel tegelasel nelja seina vahel üleliia igavaks ei läheks olemine, sest õue pole ju mõtet minna - hall ja rõske ja märg ja porine ja kamaluga pisikuid-batsille iga nurga taga ootamas. nii me siis oleme joonistanud ja maalinud ja meisterdanud ja raamatut lugenud ja googlemaps'i abil reisimas käinud ja internetiavarustest erinevaid loomi uurinud ja vahel sekka loomulikult multikaid ka vaadanud. kohati on täitsa kahju vaadata, kuidas lapsed tunnevad täiega puudust mürgeldamisest ja jooksmisest ja turnimisest, aga meie pisike kodu seda üldse kohe ei võimalda. ehk järgmisel nädalal lasteaias on jälle võimalus liikumistunnis ja pojal ka jalkatrennis ennast täiega tühjaks mürgeldada.

kui haigused asja ära ei riku, tuleb eesootav nv tegus - laupäeval mul pikk päev kontserdimajas proovis , Kallis Kaasa võtab lapsed ja käib KD-i spordiklassi kehalistel katsetel (jah, mingit eliitkooli me taga ei aja, aga kool, kuhu sügisel kõige tõenäolisemalt vallaelanikena oma lapse linnas panna saame, teeb spordiklassi eel-katsed) ning pühapäeval veidi sõbrapäeva tähistamist heade sõprade prk K. juures ning minul seejärel kontserdimajas (loodetavasti) meeleolukas kontsert.

uus nädala algab ehk taaskord tavarütmis, kus kõik asjaosalised kas lasteaeda v tööle suunduvad ja liigagi pikaks veninud laatsaret lõpuks ometi otsa leiab.

haiguste karussell

poja jõulude ajal alguse saanud haigus ei olegi lõplikult järele andnud, pühapäeva õhtu tõusis taaskord (ma enam isegi mäleta, mitmendat korda selle pisut rohkem kui kuu aja jooksul) palavik ning see tähendas tööelu ümberkorraldamist haige lapse järgi. kuna Kalli Kaasa uues töökohas ei saa kodukontori päevi niisama lihtsalt võtta, siis sättisin mina oma tegemised nii, et sain tööd kodus teha. peal pikema sorti üritamis sain lõpuks ka perearstikeskusega ühendust ja loa järgmisel päeva arsti ukse taha minna õnne katsuma, et ehk saab jutule... see perearsti-süsteem paneb kohati ikka kukalt kratsima, aga hea küll, ma lihtsalt ei viitsi siin sellel teemal rohkem närve kulutada.

palavikus lapsega sain siis teisipäeval ka linnas ära käidud, arstilt proovid/uuringud välja nõutud ja nagu täna selgus, siis olid minu nõudmised täiesti põhjendatud - kui vereproov ei näidanud midagi ja arst kordas oma tavalist juttu "küllap mingi viirus, jätkake koduse raviga", siis põskkoobastest tehtud pilt näitas otsmikukoopas põletikulist protsessi ja arst arvas, et ehk ikka peaks AB määrama. kuna olime pojaga varem käinud ka oma nn ihuarsti ehk minu hea kolleegi linnaarsti, kes on erialalt nina-kõrva-kurguast, vastuvõtul ja saanud selguse, et lapse adenoidid on ikkagi liiga suured ja vajavad opereerimist ning op-i aeg ka veebruari lõpuks kindlaks määratud, siis pakkus perearst koguni ise, et ehk tahan enne lõpliku ravi määramist ka linnaarstiga konsulteerida? loomulikult rääkisin hea kolleegiga ka teema läbi ja ta lubas homme kohe vastuvõtu alguses analüüside tulemused ja tehtud röntgenpildi üle vaadata ja oma hinnangu anda. hea, kui asjalik arst ikka omast käest võtta on.

seni olen aga siis täitsa ametlikult haiguslehel ja püüan lapse paranemisele kaasa aidata ning ühtlasi ka oma tervist kosutada, mis ju samuti poolest jaanuarist üsna kehvake olnud. tatine nina ja aeg-ajalt piinav köha pole küll ülemäära hullud, aga terveks ma ennast ka nimetada ei saa, seega kulub paar pingevabamat päeva kodus ära. järgmise nädala lõpus ootab ju ees suur kontsert koos Estonia Seltsi Segakooriga kohalikus kontserdimajas ja päev peale seda koguni pealinnas Estonia kontserdisaalis ning tatise nina ja kähiseva häälega minust ju Mendelsohni suurvormi esitajat ei oleks.

möödunud nädalavahetus sai sedasama suurvormi koorilaagris harjutatud ja kogenud dirigendi H. käe all, kes just suurvormide selgeksõpetamisele spetsialiseerunud, said partiid olulisemalt selgemaks küll. nüüd polegi enam väga kõhe tunne järgmisel pühapäeval lavale astuda, kuna laupäeval nagunii ju veel terve päev koos orkestriga proove ees. laager oli seega tegus ning õhtune osa lõbus ja meeleolukas nagu ikka, seekord teemal "Näärid Pedasel 1966". tänu koorikaaslasele, kes oli kuskilt tuttava pööningult tervelt kuus! erinevat ajastutruud kleiti välja otsinud, oli minulgi väga kelmikas rohe-valge kleidike seljas, aksessuaarideks valged põlvikud ja tennised. täitsa nagu päris :) enamus kohalolijatest oli vähemalt mingil viisil püüdnud ajas 50 aastat tagasi minna, Tallinna koori poolt ettevalmistatud/väljamõeldud etteasted-ülesanded humoorikad ja tuju kõigil hea.

kogu laagris oldud aeg möödus minu jaoks kuuma ingveri-sidruni tee seltsis, mida ma pidevalt väikeste lonksudega manustasin ja ilmselt ainult tänu sellele suutsin ka pühapäeva õhtul veel mingit häält teha, sest teos on nõudlik ja kohati oli tunne, et laulmine võttis suisa selja märjaks. seda tee-joomise asja olen nüüd kodus ka jätkanud ja lootus jääb, et kahe suure kontserdi ajaks olen terve. ootan juba põnevusega, sest sellist kogemust - suur orkester, kaks koori, ligi tund aega kestev teos, kahel järjestikusel päeval kahes suures kontserdisaalis - polegi mul ju veel olnud. põnev!