olen doonor ja selle üle uhke. pean seda tõeliselt geniaalseks viisiks, kuidas igaüks meist (või no peaaegu igaüks, sest tegelikult on ju doonoriks olemisele ka omad nõudmised ja piirangud) saab olla elupäästja, sõna otseses mõttes. ja tegema ei pea selleks muud, kui täitma paar paberit ja ca 15min lebama, nõel veenis. uskumatult lihtne ja tõhus ja tõesti - geniaalne.
sattusin doonoriks ilmselt suuresti seetõttu, et tööandja korraldab aeg-ajalt otse kontoris doonoripäevi. ja no kuidas on võimalik mitte osaleda, kui võimalus nö koju kätte tuuakse. kuigi jah - isa on mul ju aastakümneid doonor olnud ja tema kõrvalt oli ka minul juba päris noores täiskasvanueas mõte, et võiks ju... aga ilmselt olin liiga laisk, et ise kuhugi minna ja midagi selleks ette võtta. aga no kui asi tehakse nii lihtsaks ja mugavaks, et suisa tööajast võid kohvi juua, küpsist süüa ja veerand tundi pikutada, no siis ei ole võimalik ju ei öelda!
eile sain jälle oma hea teo teha. ja iseendalegi üllatuseks selgus, et viimasest korrast oli möödas juba ligi 5 aastat. uskumatu!!! jah, vabanduseks on see, et rasedad ja rinnaga imetavad emad ei tohi doonorid olla ja viimased kolm ja pool aastat olen ma just nimetatud kategooriatesse kuulunud (vaheldumisi), aga peaaegu viis aastat ... see oli üllatus. olin verekeskuse andmebaasis isegi veel neiupõlvenimega, kuna viimane vereandmine oli olnud ca kuu aega enne abiellumist, nii et tõesti väga ammu aega tagasi...
vähemalt on nüüd jälle "raja peale" tagasi astutud ja iseenda jaoks plaani võetud kindlasti hoopis varem kui viie aasta möödudes taas heategu teha. doonori hea tegu.
No comments:
Post a Comment