jõululaupäev

niipalju kui mina oma elu mäletan, siis on täna esimene kord, kui ma jõulude ajal oma suure pere ringis jõule ei veeda. mitte et konkreetselt jõululaupäeval koos vanemate ja õdede-vennaga ei ole, vaid et jõulude ajal üleüldse lapsepõlvekoju ei jõua. üsna masendav.

ehk et lisaks pojale jäid järjest haigeks ka Kallis Kaasa ja siis Piiga ja lõpuks mina ise ka. uskumatul kombel olid mehed seekord tugevamad haigusega võitlema (või noh, KD-il olid juba ravimid peal ja tema enesetunde paranemine oli ootuspärane ning Kallis Kaasa suutis seekord oma vastupanuvõimega tõesti üllatada) ning jõululaupäeva hommikul olime meie Piigaga üsna hädised, mistõttu maale sõitjaid meist ei olnud. et aga mitte neilt jõulurõõmu ära võtta, kes seda siiski nautida saaksid, pakkisid Kallis Kaasa ja poja asjad kokku ja sõitsid lõunaosariikidesse - traditsioonilisele suure perega jõulutähistamisele. kuigi hing oli haige ja kahjutunne tõi pisarad silma, oli see olukorda arvestades siiski kõige mõistlikum otsus, et mitte seada ohtu teiste jõululiste tervist, hoida Piiga ja enda oma, säästa Kallist Kaasat närvilisest ja tõbisest õhkkonnast kodus ning anda pojale kaua oodatud  jõulud ja talvevaheaeg Ama-Asa juures.

katsime meiegi Piigaga oma jõululaua (see on nüüd irooniliselt),

"jõulupraad" gripi puhuks...

lunastasime telefoni teel pakid, mis Jõulutaat maale toonud ja olime olusid arvestades üsna reipad ja rõõmsad. tervist!

jõulukontserdid

seekordsed jõulukontserdid Viljandi ja Pärnu kirikus Vivaldi suurvormi "Gloria" ettekandega on tänaseks selja taga ja koori juubelihooaja esimene pool möödas. kontserdid olid ilusad ja külmad, nagu kirikukontserdid ikka. esimene tagasiside publiku seast on olnud kiitev ja täitsa kahju kohe, et ise seda tervikpilti kuulda-näha ei saa, sest kooris sees lauldes lihtsalt ei ole võimalik saada seda kogemust, mis saalis publikule osaks saab. eks siis tuleb uskuda kuulajate muljeid ja olla rõõmus, et publikule meeldis.

Vijandi Pauluse kirik

Pärnu Eliisabeti kirik

kas on asi selles, et tegemist juba kolmanda suurvormiga või Vivaldi ongi Mendelssohni ja Bruckneriga võrreldes niipalju meloodilisem ja lihtsam, aga seekord oli teose omandamise protsess hoopis lihtsam ja valutum kui kahel eelmisel korral. kogemused vist, ikkagi kolmas hooaeg juba koorilauljana :)

kontserdid said antud kooliskäiva Kalli Kaasaga logistikat kombineerides ja täiesti haige lapse kõrvalt, sest KD-i kõrge palavik kestab juba viiendat päeva ja paranemise märke ei ole ikka veel. täna käisin pool-oimetu  ja kurnatud lapsega ikkagi arsti juures ka ära ning AB-kuur ootab ees, sest lõpmatuseni ei saa ju üks 7-aastane laps 39-palaviku käes vaevelda, söömata ja korralikult ka magamata. nii nii hale on seda väikest armetut poja vaadata, kui ta diivanil nohiseb, silmad palavikuhallid ja nina paksust tatist paistes... eile õhtul küll andis juba lootust, et haigus hakkab taanduma, sest poja sõi lõpuks üle mitme päeva ja jaksas isegi Piigaga möllata, aga hommikuks oli kõrge palavik taas platsis. loodan, et ravi aitab ja jõulud saab laps siiski tervena ja rõõmsal meelel vastu võtta.

kaks tundi hiljem: KD-i proovide vastused saabusid - A-tüübi gripp, tüsistusena äge põskkoopa põletik. nojah, parem siiski selge teadmine, mis viga ja mida ravida, kui ebaselge teadmatus. nii et AB-ravi peale ning ehk on paari päeva pärast vähemalt lapse enesetunne parem ja tervenemisprotsess alanud.

kaks päeva hiljem: nüüd on palavikuga maas ka Kallis Kaasa ja Piiga ning minu enda enesetunne on ka selline, et haigus hiilib ligi ja palavikuvärinad  kimbutavad... ma ei ole sellega nõus!!! see ei ole õiglane!!! see on lihtsalt kohutavalt õel, et mingid vastikud tatised haigused rikuvad ära meie pere jõulud ja suure perega koosolemise!!! kui saaks, siis karjuks ja ropendaks ja nutaks ja uluks :(((((

head ja halba

esmalt siiski heast.

koori jõulukontsert aisakella teemadel möödus üldjoontes kenasti ja vaatamata mõningatele apsudele jäi publikule siiski positiivne mulje. arvestades ettevalmistuse nappi aega ja omandatud lugude hulka võib tehtuga täiesti rahule jääda. õnneks olid apsudki sedalaadi, et neid teadsime-kuulsime meie ise, aga mitte publik saalis.

eriti hea meel oli mul sellest, et ema võttis kätte ja tuli neljapäeva õhtuks Pärnusse, et kontserdist osa saada, kuigi põhimõtteliselt poleks ta pidanud enne laupäeva õhtut meile tulema. nii armas, et ta tahtis ja viitsis tulla, sest eks see omadele esinemine on ikka pisut teistmoodi oluline kui lihtsalt esinemine. just see, et pere täies koosseis kuulamas olid, tegi meele eriliselt rõõmsaks. no et nad ka näevad,et ma mitte niisama ei jorise, vaid täitsa korralikult laulda võin :)

ka Piiga sünnipäevapidu sai kenasti peetud. isegi uskumatult stressivabalt kulges kogu üritus - lapsi oli pigem vähem kui rohkem, möllamise ruumi jagus piisavalt, sööki oli parasjagu ja pigem rohkem (nagu alati), ja mis peamine - päevakangelane ise jäi rahule nii kinkide kui peo kui kogu päevaga :) tagantjärele-tarkusena võib öelda, et hommikune sünnipäev mängutoas on väga mõnus, sest pidu saab varakult peetud ja rohkem kui pool päeva on muude toimetuste ja niisama olemise jaoks. lisaboonusena saabuvad kaugemal elavad sugulased juba eelmisel õhtul kohale ja lisaks sünnipäevapeole on mõnus õhtune koosolemine ka garanteeritud.

 



jõulupidude trall on täie hooga peale hakanud ning Kallis Kaasa ja Piiga on oma esimesed jõulutamised juba ära tähistanud - Kaasa nii KL rühma kui kliiniku kolleegidega, Piiga lasteaias. ka minul oli armas jõuluhetk parima sõbranna S-ga, kui ühe lõunapausi ajal koosolemiseks paar tunnikest aega võtsime, head toitu nautisime, armsaid kingitusi vahetasime ning lihtsalt maast ja ilmast rääkisime. kuigi kogu aeg on nii talumatult kiire, siis sellisteks hetkedeks lihtsalt tuleb aega võtta - kasvõi selle hinnaga,et pärast on tamp mõnda aega veel hullem... jah, kuigi elutempo on hullumeelne, siis vähemalt ei pidanud me sel' korral oma häid pühadesoove vahetama kaubanduskeskuse toiduosakonna esises koridoris, nagu eelmisel aastal juhtus...

töö juures on põhimõtteliselt ka hästi, sest asjad liiguvad ja tegemised saavad tehtud, lihtsalt kõigest tegemist vajavast ülevaate omamine ja kõigi asjadega õigeks ajaks valmis saamine tundub hetkel ülesanne tuumafüüsika vallast. mul on kuidagi meeles, et eelmine aastalõpp ei olnud nii kiire ... aga võib-olla lihtsalt näib, et just seekord on tempo ekstra turbo-mega-hüper jne... eks ma siis torman nagu orav rattas ja loodan, et ükski oluline detail kahe silma vahele ei jää. sest tegelikult on töiste tegemistega ju hästi.

mis ei ole hästi, on see, et poja on totaalselt haige :( kolmapäeval tõusis KD-il palavik, mis on nüüd juba kaks ööpäeva püsinud üle 39 ja miski ravinipp ei ole seni piisavalt leevendust toonud. tundub, et palavikualandaja lihtsalt hoiab ära asja hullemaks minemise, aga poja olemist ja enesetunnet paremaks ei tee. arstiga konsulteerides sain kinnitust, et kõik ravivõtted, mida seni teinud olen, on õiged ja nii tuleb jätkata, aga liikvel olev viirus võib tähendada kõrge palvaiku kestmist veel kuni 2-3 päeva. eilsest Piiga jõulupeost suur venna osa ei saanud, ära jääb ka homne teatriskäik ja esmaspäevane kooliminek on kahtlane. loodan nii väga, et vähemalt nädala teiseks pooleks on haigus taandunud, keegi teine pereliikmetest pole viirust endale külge korjanud ja saame sel' korral mõnusalt jõule pidada, mitte nagu eelmine kord,kui üksteise alla kõik järjest haiged olid ja minu pühad möödusid kalli pere põetamise tähe all. seekord palun teisiti, aitäh!

palavikust kurnatud poja voodi kõrval valvates mõtlesin, et haige laps näib korraga hoopis väiksem ja justkui 3-4 aastat oleks vahepealt kuhugi kadunud. ei oskagi seda täpselt kirjeldada, aga ilmselt on see seotud kuidagi tundega, et minu laps vajab mind hoopis rohkem, justnagu siis, kui ta veel päris pisike oli... ehh, pisut keeruline on seda siia must-valgel kirja panna, aga eile öösel poole kahe ajal poja voodi kõrval valvates ja kontrollides, ega kõrge palavik krampe ei tekita, oli kuidagi armas ja heldinud olla, kuigi olukorras iseenesest polnud ju niiväga armast midagi. kui poja mingil hetkel selle peale, kui koer lastetuppa tuli, silmad lahti tegi ja küsis "miks koer öösel üleval on?", siis mõtlesin tänutundega, et ilmselt on minu lapse jaoks see nii iseenesestmõistetav, et ema öösel voodi ääres valvab ja alati olemas on, et see ei tekita mingit imestust, erinevalt öösel ringi jalutavast koerast :) ehk annab see turvatunne ja kindel teadmine ka mingit alateadlikku jõudu ja vastupanuvõimet haigusega hakkama saamiseks ja enne pühi ikka palaviku seljatamiseks, sest laps peab ometi saama jõuludest rõõmu tunda! ja kogu muu pere ka :)

hakkab peale

töörindel hakkavad puhuma uued tuuled. tuleb kindlasti palju selgitamist ja rahustamist ja veelkord selgitamist ja arutamist ja vaidlemist ja vigade tegemist ja parimate lahenduste otsimist ja lõpuks loodetavasti ka asjade paika loksumist. hästi läbi mõeldud muutuste tulemuseks on enamasti midagi paremat kui seni olnu - loodan, et seekord on samamoodi. kui asjad toimuma hakkavad, eks siis saab näha...

muus mõttes on selline tunne, nagu oleks vaimunõtrus hakanud vaikselt ligi hiilima. täitsa hirmus kohe, ilma naljata. asjad ununevad, sõnad lähevad sassi, õiged väljendid ei tule meelde, tunne on kuidagi eksinud... 40-nda eluaasta saabumine ei peaks ju tähendama ligihiilivat dementsust, aga kohati on just selline tunne hetkel. muidugi võib tegu olla ka lihtlabase väsimusega ja organismipoolse püüdega märku anda, et nüüd peaks küll puhkamiseks aega võtma, aga mis sa siin võtad, kui üks asi ajab teist taga .... novot, ongi käes, kurdan juba nagu korralik vanainimene. lootus jääb siiski, et läheb üle ja saab ehk pühade virr-varris ka mõne hetke võtta niisama olemiseks ja natuke puhkamiseks. loota ju võib :)

pisut argirutiinist vaheldust tõi lõunaosariikides veedetud nädalavahetus, mis oli mõnusalt vaikne ja laisk kulgemine. kuigi ühel päeval ladistas kogu päeva halli sügisvihma, siis saime ikkagi ka võimlemise metsas jalutamas käia ja pühapäeval koos lastega ka esimese advendi piparkooke küpsetada. vanematekodus on alati armas.

lisaks traditsiooniline osakonna aastalõpu kogemuste vahetamise väljasõit, mis seekord viis naabervabariiki - esmalt pisut kuurordisse lõõgastuma ja seejärel töiselt naabrite pealinna sotsiaaltöötajate tegemistega tutvuma. töine osa oli tegus ja õpetlik ning lõõgastumine nagu ikka - väga väsitav.

kuna ka kooriga on hetkel väga kiired ajad, sest kümne päeva jooksul ootab ees kolm kontserti kahe erineva kavaga, siis tuleb peaaegu üle õhtu kodunt ära olla proovis ja sisimas tunnen täiega süümekaid, et ei saa niipalju perega olla, nagu tegelikult tahaksin. lisaks ootavad ees lasteaia jõululaat (kuhu tuleb ka midagi valmis küpsetada - millal?), Piiga sünnipäev, riburada erinevad jõuluüritused nii lastel, Kallil Kaasal kui minul, siis ... oehh, mis teha, tavapärane jõuluhullus. hetked on ju ilusad ja armsad, aga kogu see ettevalmistuste virr-varr ja segadus võiks küll olemata olla.

seega - kuna kogu elu tundub hetkel täiega pahupidi ja sassis ja järg käest kadunud, siis rohkem praegu  midagi kirja ei pane, uuesti siis, kui ehk silmapiir selgem :)

nii palju uut siin päikese all

ehk et taaskord on ajad, kus kogu aeg on kiire, kiire, kiire. vabariiklik konverents ja kohalik valdkonna tunnustussündmus on küll korraldatud (kusjuures väga edukalt!), aga uued korraldamised ootavad ees ja seda nii töisel kui kodusel rindel.

kui esmalt tööst rääkida, siis ühe allasutuse juhi lahkumine tööpostilt omal soovil on käima lükanud sündmuste ahela, mille tulemuseks võib olla valdkonnas päris korralike ümberkorralduste vajadus. täna esmaseid ideekesi ja mõtteid nii abilinnapea kui ühe võimaliku võtmetegelasega arutades jõudsin tõdemuseni, et vist hakkaski kuidagi liiga rahulikuks minema ja asjad sujusid ilmselt liiga rutiinselt... ohh jahh, eks näis, mis saama hakkab, aga igavat ja üksluist tööelu pole vist niipea ette näha.

lastekasvatamine on samuti uusi "väljakutseid" pakkunud. poja püüab endiselt nii nii väga tubli koolilaps olla ja kõik oma pinged ja ebakindlused enda sisse matta ning siis on tagajärjeks arusaamatud emotsioonipuhangud ja valetamised-varjamised ja mis kõik veel. pisukese irooniaga öeldes olen jõudnud tõdemuseni, et kool on saatanast ja lapsed võiksidki jääda lasteaeda või siis äärmisel juhul koduõppel oma pere ringis uusi teadmisi omandada. aga kuna see siiski päris sellisel kujul võimalik ei ole, eks siis püüame meiegi koos Kalli Kaasaga õppida ja areneda koos lapsega ja talle igal võimalikul ja võimatul viisil toeks olla. aga pisut hirmutav on ikkagi, et mida kõike üks pisike õrn arenev isiksus läbi peab elama ja millega hakkama saama, et tubliks inimeseks sirguda.

Piiga elab vist omamoodi üle uute õpetajatega harjumist, mis väljendub teatud tikkide avaldumises - kummalised köhatused ja riiete kohendamised. vähemalt arvas nii rühma õpetaja, et ehk võiks isegi psühholoogi poole pöörduda nõustamise saamiseks. päris nii karmiks ma ise veel olukorda ei hinda, aga samas oli see minu jaoks üsna silmiavav arvamus õpetaja poolt, sest Piiga on ju minu jaoks ikka olnud selline helge ja päikeseline ja rõõmus ja lillelaps ja justkui igavesti muretu, aga mõelda nii, et ka tema jaoks võib olla pingeid ja probleeme, mida ta sõnades otse väljendada ei oska, aga mis siiski olemas on ... see lapsevanemaks olemine on viimasel ajal kuidagi väga keeruliseks muutunud.

vahepeal sai aga Kallis Kaasa oma lapsevanemaoskuste täitmisega suurepäraselt hakkama, sest olin tööalase rahvusvahelise projektiga seoses kolm päeva Soomes. tegus ja töine ja inspireeriv käimine oli, kuigi nii minek kui tulek olid väga ekstreemsed - minnes väljasõit ülivarahommikul 4.30, tihe lumesadu, pehmelt öeldes kehvad teeolud (õnneks küll mitte ise roolis), laevaga ülesõit kõige karmima laine ja loksumisega, mida mina kunagi kogenud olen, tuisu tõttu hilinev rongiliiklus suunal Helsingi-Turu ning tagasitulles mind tabanud mingi arusaamatu kõhuviirus, mis ei lasknud mitte millelgi toitval sisikonda pidama jääda ja kogu olemise rohkem kui hädiseks muutis. aga nagu öeldud, siis seminar oli asjalik, hotell mugav ja seltskond mõnus. mõned meeleolupildid ka - hotellitoast, toa aknast avanenud vaatest ja omamoodi vaatamisväärsustest kohalikus kunstimuuseumis :)

samal ajal üksikisa rolli täitnud Kallis Kaasa näitas ennast isadepäeva nädala eel ainult parimast küljest - lapsed said õigeks ajaks nii kooli kui lasteaeda, tekkinud probleemid (nt lasteaia poolt tõstatatud ja mulle pisut arusaamatuks jäänud Piiga õueriietega seonduv) kiirelt ja mõistlikult lahendatud, lapsed toidetud, kodu korras hoitud ja kõige selle kõrvalt isegi trenni tehtud. meie pere issi on lihtsalt parim ja sai sellele vääriliselt isadepäeval ka meeles peetud - kaardid lastelt, KD-i poolt veel eraldi ka suur šokolaad, mille ta oma hoiupõrsa raha eest ise kohalikust poest ostis ja mõned eksootilisemat sorti nn käsitööõlled, et isal oleks peale raskeid tööpäevi pisut muhedam õhtul diivanil lõõgastuda :)

ah jaa - peale konverentsi ja enne Soome sõitu olime Kalli Kaasaga oma traditsioonilisel spa-puhkusel, sedakorda Saaremaal Johan SPA-s.

suurepärane elamus, suurepärane nädalavahetus, suurepärane lõõgastus - oli väga mõnus!

maailm on vahepeal põhimõtteliselt hulluks läinud - Ameerika presidendiks sai Donald Trump, Keskerakond muutus peale juhi vahetumist üleöö ihaldusväärseks koalitsioonipartneriks ja kohalikud võimumängud jätkavad oma arusaamatuid sonimisi.
eks näis, milliste meeleoludega ja millal järgmise sissekande jaoks aega jagub.

tehtud!

hoolekande aastakonverents - tehtud! pingelangus vist alles hakkab kohale jõudma...

ligi aasta otsuse tegemisest, et kogu vabariigi hoolekande valdkonna tähtsaim konverents toimub sel' aastal Pärnus, 7 kuud esimestest korralduslikest koosolekutest, üle 500 e-kirja, kümneid dokumente ja telefonikõnesid ning loendamatu hulk uusi kogemusi, kuidas üldse konverentsi korraldada. lisaks veel ootamatult suur osalemishuvi ja varasemate aastate osalejate arvu (150-180) ületamine pea 100-ga (registreerimislehtedele sai 270 nime vähemalt), mida saab seletada nii Pärnu linna võluga, aga küllap siiski ka põneva ja huvitekitava konverentsiprogrammiga.

igastahes nüüd on see tehtud ja esimene tunne on, et suurepäraselt! esmane tagasiside, mis minuni jõudis, on olnud ainult positiivne ja kiitev - mis ühele esimest korda konverentsi korraldavale tegelasele veel vaja? :) kõige selle kõrval tundub Pärnu linna sotsiaalvaldkonna tunnustussündmuse tegemine juba käkitegu, kuigi eelmine aasta, kui esimest korda seda ette valmistasin ja läbi viisin, värisesin seesmiselt ikka väga korralikult, et kuidas ja kas õnnestub ja mida veel vaja läbi mõelda... kogemused õpetavad ja karastavad :)

kõige selle juures on lihtsalt imearmas, et Kallis Kaasa võttis tänase õhtusöögi-toimkonna enda peale ja valmistas eine põhimõtteliselt ei millestki, samal ajal kui mina oma emotsioonides ja analüüsides 'marineerisin' ning et KD andis just lastetoast teada, et nad alustasid juba riiete vahetamisega ja pesevad kohe hambad ka ja siis ta loeb ise unejutu, just sellise, nagu Piiga tahab ja valib.

nii on väga hea. olen tänulik.

mõni rida

kogu aeg on nii kiire olnud, et mul lihtsalt ei ole enam meeles, mis kõik vahepeal toimunud on. et järg päris käest ära ei kaoks, panen mõned read siiski kirja - sellest, mis meenub.

mingil ajal eelmisel (või juba üle-eelmisel?) nädalal sai pisut aias toimetatud ja suurem osa peenardest on nüüd talve tulekuks valmis. on olnud väga kuiv ja ilus sügis, nii et aias toimetamine oli päris mõnus, kogu perega koos ja parasjagu ülesandeid korraga.

KD alustab oma esimest ametlikku koolivaheaega. tubli poiss on olnud, iseseisvub kiiremini, kui ma ilmselt näha tahaks ja valmis leppima olen, aga kool põhimõtteliselt meeldib, lugemini tuleb juba päris soravalt, õppimisasjad on korras ja ees ootav vaheaja-nädal täie õigusega välja teenitud.

järgmise nädal aega veedab meie juures minu ema, et lastele vaheajal seltsiks olla. ei tundunud mõistlik Piigat lasteaeda viia ja poissi terveteks päevadeks üksi koju jätta. veel vähem mõistlik tundus mõte kahest lapsest üksi kodus. seega on meil nüüd nädal aega kodus kaks last ja vanaema - väga hea kooslus :) lapsevanemad saavad rahulikult tööl käia, lapsed vaheajast rõõmu tunda ja vanaema lastelastega kvaliteetaega veeta.

töö juures on järgmised paar nädalat tõeline enese proovilepanek - kui üleriigiline valdkonna konverents lõpuks korraldatud saab, siis võib hinge tõmmata ja enesega rahul olla. osavõtjaid on ligi 300, esinejad oma ala tunnustatud tegijad, konverents kestab kaks päeva ja ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ... huuhhh.

konverentsile järgnevale nädalalõpule plaanitud traditsiooniline sügispuhkus, sedakorda Saaremaal Johan Spa-s, koos Kalli Kaasaga saab olema ilmselt tõeline pingete mahalaadimise ja lõõgastumise hetk. veel pisut pingutust ja ongi käes.

õues on vaheldumisi karged härmatisega ehitud hommikud ja särava päikesega päevad, lisaks juurde kõlekülm tuul ja langevate lehtede sahin. täna käisime lastega kodumetsas sügist otsimas, müttasime tavapärastelt radadelt kõrvale päris metsa sisse ja otsisime erinevusi okaspuumetsa ja lehtpuumetsa sügises. mõnus oli, isegi vaatamata sellele, et üsna jalutuskäigu alguses hakkas külma vihma tibutama. õige riietus ja reibas meel ei lasknud vihmal segada ja üle tunniajane jalutustiir meeldis kõigile osalejatele.

Kallis Kaasa on taaskord koolis, neli päeva jutti, hommikul 9-st õhtul 7-ni. pisut kurb, et nädalavahetusel koosolemise aega napib, samas on ta ikka super tubli, et tahab ja viitsib niimoodi töö ja pere kõrvalt õppida. nii et püüame need kord kuus olevad koolinädalavahetused lastega koos hakkama saada ja neid päevi, kui Kallis Kaasa kodus, sellevõrra rohkem nautida.

väike ülestähendus iseenda jaoks, kui külmik tühi, peas ideedepuudus ja pere ootab õhtusööki - võta sügavkülmast pärmi-lehttaigen (loodetavasti see ikka on seal...), vooderda sellega ahjuvorm, täidiseks kasuta külmikus leiduvat vorsti (hakitud kuubikuteks), vala peale piima-muna-riivitud juustu kaste ja kaunista taignaribadega. paarikümneks minutiks 200-kraadisesse ahju ja ongi juustu-vorsti pirukas veidi teismoodi kujul valmis - maitseb hea ja täidab suurepäraselt kõhtu!

kui hirm lööb hinge kinni

eelmises postituses kilkasin rõõmust, et pojal on koolirütmi sisse elamine ja uue elukorraldusega harjumine läinud oodatust isegi lihtsamini ja kardetud probleeme ja tagasilööke justkui polegi olnud. jahhhh, ära kilka enne õhtut, ütleb vanasõna ja tundub, et paika peab see tarkus tänagi ...

hommikul kooli sõites avastasin poisi koolikotti autosse tõstes, et ühe küljetasku klapp on katki. mitte kogemata kuhugi taha kinni jäänud ja katki rebenenud, vaid konkreetselt lõigatud, kääridega. kuna tegu ilmselgelt juba tehtud ja vihastamisega enam asja ei paranda, siis hingasin sisse-välja, püüdsin rahulikuks jääda ja uurisin tõsisel häälel poja käest, mis värk on. oli näha, et kutt saab ise ka aru, et asi on jama, kogus ennast päris pikka aeg aja siis uuris vaikselt, et kui ta nüüd päris ausalt ütleb, kas ma siis ei pahanda? oehhh seda väikese lapse suurt muret... minu selgituse peale, et pahandamine ei muuda asja ja et ma tahaksin aru saada, miks ta nii on teinud, tuli mõne hetke pärast kiirelt "ma lõikasin selle ise meelega!" ja siis käis käsi kiirelt suu ette, justkui isegi ehmudes selle peale, mis ta nüüd ütles.

nojah, püüdsin rahulikult aga kindlalt selgitada, mis asjad/materjalid on lõikamiseks ok ja mis mitte ning olimegi juba kooli juures. kalli ja pai ja head-päeva-soovimine läks kenasti ja olingi juba uksest välja astumas, kui klassijuhataja tuli ja uuris, et kuidas läheb ja kas täna KD-iga kõik korras, kuna eelmisel päeval oli KD halba enesetunnet kurtnud. kuna eile oli ju õpetajate päev ja päevarutiin tavapärasest pisut erinev, siis võis see KD-le nii mõjuda küll ja selles osas olime õpetajaga samal meelel, eriti kuna päeva teises pooles oli poiss eile väga reibas ja aktiivne olnud. siis aga ütles õpetaja lause, mis mind täiega kummitama jäi - on näha, et KD-i sees on palju pinget, aeg-ajalt teeb äkilisi kontrollimatuid liigutusi, mille käigus teisedki haiget saanud ja kipub sodima (lauasahtel täis joonistatud) ja päeviku kilekaaned olid mingi hetk katki lõigatud ...

siis hakkas häirekell lööma! jälle lõikamine?! jah, olin märganud seda katkist päevikukilet ja selgitanud, et asju on vaja hoolikalt hoida, aga ei osanud selles üheselt mingit probleemi näha. ka siia-sinna vihiku- ja raamatulehtedele tekkinud joontepuntrad said minu poolt tähelepanu sedavõrd, et rääkisin pojale, et kooliasjad on tähtsad ja neid tuleb hoida ja sodimine ei sobi. arvasin oma enesekindluses, et küllap on lapsel koolis igav ja seetõttu jääbki aega sodimiseks ja lolluste tegemiseks. aga kui nüüd õpetaja sõnad lapse pingesolekust ja ärevusest ja poisi enda välja pahvatatud"ise meelega lõikasin!" ja sodimised vihikutesse/raamatutesse kokku panna, siis kas näen vaid tonti või ongi äkki midagi olulist seni märkatama jäänud? ehk ongi poja püüdnud niiväga ise hakkama saada ja emme-issi rõõmuks tubli olla ja kõik hirmud ja kartused enda sisse surunud, et ainukeseks ventiiliks on olnud selle ärevuse maandamine mustade joonte ja lõikamise abil??

ehk on see vaid minu psühholoogiaõpingute teoreetiliste teadmiste liiga üks-ühele ületoomine hetkeolukorda, aga ma ei saa sinna midagi teha, et koolimaja uksest välja astumisest alates olen kartnud. kartnud oma lapse pärast. ja olnud kuri iseenda peale, et tahtes uskuda kõige paremat ja olles kindel, et minu laps on ju nii tubli, olen ehk liiga vähe aega pühendanud KD-ile toeks olemisele ja liige kergelt uskunud, et kõik ongi korras.

ehhh, loodan, et reageerin üle. et tegelikult ei ole asi nii hull ja et see postitus on vaid ebaratsionaalselte emotsioonide väljaelamiseks. et kui nüüd poisiga räägin ja uurin ja püüan väga rahulik ja toetav olla, et siis tegelikult ei olegi midagi hullu lahti ja kooliellu sisseelamine kulgeb vaikselt edasi ja peagi on kutt koolis nagu üks rüblik ikka.
aga ma ei saa ikkagi midagi parata, et see hommik ja õpetaja sõnad hirmutasid mu täiega ära...

lahe laupäev

KD võttis tänase päeva kokku sõnadega super-mõnus-ülivägavinge-äge ... või midagi taolist :) nojah, kui päeva mahub kinokülastus koos kommisöömisega, lõuna-ampsuks jäätis, õhtusöögiks emme tehtud viineripirukad, enne uneaega telekast pikk multikas ja sinna vahele palju mõnusat mänguaega, siis võivad lapsed tõesti rahul olla.

mina olen ka rahul. kõigele eelpoolnimetatule lisaks on elamine koristatud, kaks masinatäit pesu pestud ja lastega mõnus päev koos veedetud. ja kõike seda on teha saadud nn üksikema-rollis, sest Kallis Kaasa on 'sookollitamas'. päris mitmendat korda pidin täna mõtlema selle peale, et kuidagi on just need nädalavahetused eriti tegusad, kui kõigega üksi hakkama pean saama. tuleb see siis sellest, et muud varianti lihtsalt ei ole või mingist sisemisest endale-tõestamise-vajadusest, et saan üksi hakkama ja olen väga tubli, ei teagi. võib-olla lihtsalt nendel nädalavahetustel, kui kaasa ka kodus, on kuidagi lihtsam õigustada niisama lebotamist ja asjade ärategemise edasilükkamist ja oodata-loota, et Kallis Kaasa võtab paljud toimetused enda kanda, sest seda ta ju teebki :)

nojah, kahju, et Kallis Kaasa seekordsest lahedast laupäevast osa ei saanud, aga temal on metsas meeste mängud. siiski on Kalli Kaasa pärast hea meel seepärast, et vaatamata lubatud lausvihmale on ilm olnud selge ja isegi päikeseline, kuigi väga-väga tuuline. eile õhtul oli päris kahju mõelda, et suure tõenäosusega peab Kallis Kaasa järgmised kaks päeva ja ööd märgades riietes kuskil läbivettinud põõsa all pikutama, kuid tundub et vähemalt 24 esimest tundi on tal päris tore olnud - jõuab isegi ilupilte teha ja puha :)

eile sai esimene sügiskuu läbi ja sellega ka poja esimene kuu koolilapsena. ta on nii nii tubli olnud!!! iga nädala lõpetuseks on päevikus kiitus olnud, häid sõnu on õpetajalt tulnud ka erinevate ülesannete täitmise ja lugemisoskuse kohta ning isegi kehalise kasvatuse tunni suhtes algselt olnud vastumeelsus on suures osas lahtunud ja kooliskäimine lapse jaoks rõõmupakkuv. mille üle mul aga kõige rohkem hea meel on - KD on uues olukorras, uute kaaslaste ja uute reeglitega väga hästi kohanenud! see oli poja koolitee alguses minu jaoks kõige suurem hirm, teades kuivõrd keeruline ja stressitekitav võib tema jaoks uutes olukordades viibimine olla. küllap oli kogu koolimineku-teema tema enda jaoks siiski niipalju läbimõeldud ja oodatud, et see kaalus üle hirmu tundmatu ees. suurepärane!

ees ootavad hirmkiired nädalad ja veel tihedamalt planeeritud nädalavahetused - töö, pere, minu koorilaul, Kalli Kaasa kool ja õppused, lähiajal tahaks traditsioonilisele sügisesele SPA-nädalavahetusele ka jõuda... läheb päris keeruliseks kõiki tegemisi 7 päeva sisse ära mahutada, aga küllap saame hakkama, kui harjutame ja harjume.

ilusad nädalavahetused, hirmkiired nädalad

töönädalad on nii kiired, et kogu aeg on tunne, et gaas on põhjas ja hinges pisuke hirm, et kas suudan ikka teel püsida... seni olen suutnud ja lootust on, et kurvid on edukalt selja taga ja ees vähe sirgem tee.

mõnusa vahepalana mahtus kiiresse töönädalasse traditsiooniline perepildistamine - järjekorras juba seitsmes! oleme alles piltide ootel, aga sisetunne ütleb, et seekord tulevad eriti vahvad fotod, sest lapsed töötasid fotograafiga suurepäraselt kaasa, võtsid poose ja kompositsioone igast asendist, pildistamiskohaks valitud rannapark ja muul on juba iseenesest ilusad ja erilised ning ilm soosis kogu ettevõtmist, sest õhtune sügispäike oli meiega ja külmad tuuled hoidsid just sellel õhtul end meeldivalt vaos. nüüd jääb veel pisut ootusärevust taluda ja siis saabki juba lõpp-tulemust näha!

nädalavahetused on vastupidiselt väga mõnusad olnud. eelmine algas juba reede õhtul, kui üks kolleeg oma 55. juubelit disko-stiilis peoga tähistas, mis väga meeleolukalt aja ajastutruult kulges - punased nelgid, tervistusnapsuks VanaTallinn vahuveiniga, puhvetis sardell hapukapsaga ja loosiauhindadeks mandariinid, suitsuvorst ja BioEst pesupulber (kui vaid mõned näited tuua).

sellel järgnes laupäeval-pühapäeval koorihooaja avalaager, kus lisaks laulmisele

ja imelisele keskkonnale - no näiteks prooviruumist avanes selline hingemattev vaade -

sai taaskord stiilipeo rütmis hoopis teise aega ja olustikku liigutud ehk et Eakate Avahoolduskeskuse avapeol kepsutasid ringi näiteks sellised vanad ja kobedad, isegi teeneline rahvakunstnik Heli Lääts teiste hulgas :)

koorielu on sellel aastal minu jaoks ikka hoopis intensiivsem, sest juhatuse liikmeks olemine tähendab lisaks juhatuse koosolekutel osalemisele ka koos koori presidendiga kõikvõimalikel koori puudutavatel teemadel kaasamõtlemist, pikki telefonikõnesid ja asjade arutamist, dokumentidega mässamist ja esilekerkivate probleemide lahendamist. mulle täitsa meeldib. veel :)

stiilirikkale nädalavahetusele järgnev töönädal oli jälle nagu üks kiire karussell, kuid õnneks oli taaskord ees ootamas mõnus nädalavahetus, sest üle hulga aja olime kogu perega kodused. pühapäeval kasutasime päikeselist sügisilma Tolkuse rabas jalutamiseks ja veetsime suurepärased 2 ja pool tundi värskes looduses. lapsed korjasid raja kõrvalt usinalt mustikaid, pohli ja jõhvikaid,

Kallis Kaasa varus toidukorra jagu seeni

ja mina nautisin lihtsalt koos perega olemist ja värskes õhus kulgemist.

mõnus oli!

pojal algas tänasega juba kolmas täispikk koolinädal ja kokkuvõttes võib öelda, et ta on nii tubli! kohanemine uue elurütmiga, uute kaaslaste ja uute õpetajatega on läinud üle ootuste hästi, mõlema eelneva nädala kohta on klassiõpetajalt kiitus päevikus, lugemine edeneb suurepäraselt ja koolipoiss ise oma uuest staatusest väärikalt uhke ja parajalt tähtis.

ainukeseks tõrvatilgaks meepotis on poja vastumeelsus kehalise kasvatuse õpetaja suhtes, mille põhjus on segane ja ilmselt emotsioonidest tingitud, aga mille tõttu on esmaspäeva-hommikud rasked ja kurvad nii lapsele kui mulle. kuna õppenädal algab esmaspäeval kohe kehalise kasvatusega, mis on esimeseks tunniks, siis juba teist nädalat järjest jääb minust koolimajja maha pisarates pisike õnnetusehunnik, kes ei taha tundi minna ja kes palub nutuse häälega, et saaks minuga koos olla... oehhh... oleme pojaga rääkinud ja püüdnud selgitada, et koolis tuleb käia ja kõik õpetajad ei peagi meeldima ja et lihtsalt on asju, mis tuleb ära taluda ja mida muuta ei saa ning käisin spetsiaalselt vestlemas ka poisi klassijuhatajaga, et selgitada KD-i meeleolusid ja mõtteid ja uute olukordadega kohanemise raskusi ning paluda tema abi poisile toeks olemises, aga vähemalt täna hommikul sellest veel tolku ei olnud ja poja jäi taaskord väga-väga õnnetult oma koolipäeva alustama. eks me siis jätkame rääkimist ja selgitamist ja loodame, et aeg toob arutust ning rutiin ja harjumine teevad oma töö. lihtsalt nii pagana kahju, et kogu koolirõõmu ja õppimishuvi juures on üks pisike detail, mis rõõmsa ja positiivse pildi ära rikub...

1. september

armsa poja koolitee alguse esimene päev ongi tänaseks juba selja taga. päev, mille muljeid oli vähemalt minu jaoks õhtuks niipalju, et isegi uni ei saanud kuidagi tulla... eriline päev oli.

hommikul tähtsa päeva puhul ühine koogisöömine koos perega, piduriiete selga sättimine ja koduhoovil olulise hetke jäädvustamine perepildile.
sõit aktusele, uskumatul kombel parkimiskoha leidmine otse ukse ette ja poja ebalevalt rõõmus taaskohtumine klassijuhatajaga (esimene kohtumine oli paari päeva eest koolimajas), mis tegi emme-issita mahajäämise uute klassikaaslate sekka ning saali marssimise ootamise vist pisut rahulikumaks ja rõõmsamaks.
ootusärev aktuse algus ja KD naerataval sammul lõpuklassi poisil käest kinni hoides esiritta tüürimas ning täiesti õigel hetkel ja püstipäi oma aabitsa järele minemas. (ps. aktus oli mõistlikult kompaktne, paari kohustusliku kõne ja teemakohaste laulukestega ning mitte üleliia pikk ega veniv).
Piiga, kes kogu sündmusest elevil-ärevil, kord sülle nõudmas, kord uudistavalt ringi vahtimas ning laste suure sõbra tädi M. saabumisest, kes otse loomulikult oma suurt sõpra KD-i kooli alguse puhul õnnitlema tuli, ülevoolavalt rõõmus olles.
aktuse lõppedes soe kalli päevakangelasele ning kiirelt Raekotta kooriga esinema, samal ajal kui ülejäänud pere suundus koolimajaga tutvuma, klassiga ühispilti tegema ning klassijuhatajalt esimesi õpikuid-vihikuid ja õpetussõnu saama.
peale minu meeleolukat kontserti ja Kalli Kaasa poolt koos lastega läbitud kooliga tutvumist suundusime perega koos vastrenoveeritud spa-hotelli nooblisse restorani pidupäevalõunat nautima, kus emme-issi kõike head-paremat peaaegu et mõõdutundetult nautisid ja lapsed ka olid nõus natukene sööma, peamiselt pannkooki ja jäätist.
enne koju jõudmist kiire peatus raamatute-vihikute ümbrispaberite ostmiseks ning siis juba sügavalt mälusoppidest otsimas õigeid liigutusi ja võtteid raamatutele ja vihikutele paberite ümber panemiseks. uskumatul kombel jõudsid pea kolmkümmend aastat unustustehõlmas olnud liigutused sõrmeotstesse juba teise paberi voltimise ajaks.
lastetoas asuva kirjutuslaua sahtlite põhjalik inventuur ning kahe sahtli reserveerimine vastsele koolipoisile, sahtlisse paigutatud kooliasjade hulgast esimeseks PÄRIS koolipäevaks vajalike asjade ranitsasse valmisotsimine, vahetusjalatsite ja kehalise tunni riiete-jalatiste valmis sättimine ning põhimõtteliseks sellega olidki esimese septembri emotsiooniderohked tegemised toimetatud.

see eelnev oli siis meie esimese lapse esimene september koolilapse ema mätta otsast vaadatuna. näis, et ka päevakangelane tundis ennast kogu oma tähtsuses hästi, eelnevalt kirjeldatud koolialguse ettevalmistusest-sahmerdamisest ennast segada ei lasknud (eks see ongi rohkem emade rõõm ja vaev...) ning aitas õues hoopis koos Piigaga issil talvepuid kuuri vedada. tegusalt veedetud päev temalgi :)

täna hommikul said nii Piiga kui KD peale pikka suvepuhkust esimesel "tööpäeval" täiesti iseseisvalt ja rõõmsal meelel ärgatud, jõudsime õigeks ajaks nii lasteaeda kui kooli, mõlemad lapsed olid sõpradega (kes vanade, kes uutega) kohtumisest rõõmsalt elevil ja puhkuse lõppemise kurbus (kui seda üldse oligi) jäi kaugelt uue õppeaasta alguse põnevusele alla. ja sellest on mul vaid hea meel ning südames lootus, et elevust ja rõõmu jagub veel ja veel ja veel. vähemalt kevadeni :)

loetud hetked

ülehomme algab meie pere jaoks päris uus aeg - kooliaeg. KD läheb kooli ja Kallis Kaasa läheb ka kooli. Kui Kaasa jaoks on see juba päris mitmes kord kooliteele asuda, siis uus aeg on seotud siiski KD-i kooli minekuga - meie pere esimene laps, kes läheb esimesse klassi. täiega hirmus, päriselt. eelmise nädala lõpus koolis eimesel lastevanemate koosolekul käies koos hulga võõraste inimestega minu jaoks uues majas ja uues klassis istudes mõtlesin paratamatult, et kui juba minul täiskasvanuna, kes ma ju tean (teoorias vähemalt, praktika on ammu meelest läinud), mid tähendab esimesse klaasi minek ja üleüldse koolitee algus, on pisut kõhe ja ärev olla, siis mida peab tundma meie pisikene (kui nii mõelda, siis on poja ju tegelikult ikkagi veel väike!) poiss, kui ta peab koos nii paljude võõraste laste ja võõraste täiskasvanutega täiesti võõras koolis ja võõra päevakava järgi päev päeva järel toimetama hakkama... jah, päris ruttu saab see võõras ja tundmatu läbi ja koolipäevad muutuvad tuttavateks, aga ikkagi ... ilmselt ema süda muretseb oluliselt rohkem, kui lapse meel ja kindlasti saab koolitee algus poja jaoks olema tore ja vahva! kuidagi peab ju oma hirme ja ärevust maandama ... :)

ja sellega saabki suvepuhkus ametlikult läbi. laste kaks kuud vabadust, mis sisaldas koos vanaemadega olemist, koos perega puhkamist ja ka üksiolemise harjutamist, on möödas. nagu eelmiselgi aastal, olen taaskord veendunud, et suvepuhkus oli just selline, nagu üks suurepärane suvepuhkus kahele koolieelikule (ja nende vanematele :) olema peab. vanemad jäid ka rahule ja see pole sugugi vähem tähtis.

sellest nädalast olen pisukesel sügispuhkusel, et olla 24/7 poja jaoks koolitee alustamisel toeks ja tema jaoks nii koolipäeva alguses kui lõpus 100% olemas, aga terve eelmise nädala veetsid põngerjad kahekesi iseseisvalt kodus. kuna esimesed proovipäevad olid ju päris suve alguses tehtud, siis väga ei pabistanud, aga eks pisuke riski-bisnes see nädal aega ikka oli. lapsed said hakkama, täitsa tublilt - maja jäi oma koha peale, keegi viga ei saanud, lapsevanemate jõudes ükski laps teise peale kaebama ei tulnud või üksteise küljes karvupidi kinni ei olnud, nii et suudavad isereguleerimise teel hakkama saada küll. telekavaatamise norm ületati küll ilmselt 200%-liselt, sest iga kord, kui lapsevanem koju jõudis, istusid lapsed teleka ees selgitusega "me just hakkasime vaatama!" ... jajah, vaevalt küll ... väidetavalt veetsid tegelased siiski iga päev mingi aja ka õues ja mingi aja üheskoos mängides ja KD valmistas õele mitmel puhul söögiampse (nt täiesti iseseisvalt tehtud vorstivõileib või siis magusaks vahepealaks kohupiim meega, mis sai liiga magus ja mida tuli seetõttu veega lahjendada...). kokkuvõte - tublid lapsed, hakkajad lapsed, iseseisvad lapsed :)

lisaks kooliaja ja lasteaia algusele on ka koorilaulu hooaeg kohe-kohe algamas. täna oli esimene eel-proov, et tuletada eelmise hooaja repertuaarist mõned lood meelde 01. septembril toimuvaks kontserdiks, mille publikuks ja tellijaks on kauged külalised Ameerikast, mingid filharmoonia tegelased Washingtonist. minu osalemine kontserdil on küll veel küsimärgi all, sest kontsert algab 2 tundi peale poja esimese koolipäeva aktust ja ei ole sugugi kindel, et aktus ja klassi/koolimajaga tutvumine kahe tunniga tehtud saab, aga loodan siiski olla poja jaoks olemas tema tähtsal päeval ja koori jaoks olemas kontserdi ajaks. ehk õnnestub.

lisaks suutsin täna kokku viia, et nii koorilaualu hooaja avalaager kui Kalli Kaasa SEB maraton toimuvad samal nädalavahetusel. ehk et samal laupäeval-pühapäeval, kui mina peaksin olema koorilaagris, peaks Kallis Kaasa pealinnas juba maratoniks valmistuma ja starti minema. täiesti uskumatu, et ma suutsin selle kuidagi tähelepanuta jätta, et SEB maratoni nädalavahetus on sama kui koori hooaja avalaagri nädalavahetus?!?! nojah, eks nüüd tuleb mõelda ja kombineerida ja loodetavasti leida kõiki asjaosalisi puudutav rahuldav lahendus. kas jään laagrisse ainult üheks päevaks ja sõidan perele laupäeva õhtul Tallinnasse järgi, et Kallile Kaasale maratonirajal siiski kaasa elada või kutsuda Tallinna-Ama nädalavahetuseks lapsi hoidma, et Kaasa saaks pealinnas maratoni joosta ja mina laululaagris olla .. .tuleb mõelda ja variante kaaluda.

paar sportlikku märksõna ka - nädalavahetusel, kui lastele lõunaosariikidesse järgi läksime, jõudis Kallis Kaas käia ka Tartus suvejooksul, et enne Jaansoni jooksu vormi kontrollida

ja eelmisel nädalavahetusl käisime kogu perega oma silmaga üle vaatamas uut Rannastaadionit, kus toimus kergejõustikuõhtu nii olümpiasangarite kui kohalike tegijate osavõtul.

Rannastaadion on täiega äge, võistlusõhtu oli emotsioone pakkuv, lapsed nautisid ka enamuse osa ajast täiega (jõudsid isegi staadionile tiiru peale teha, enne kui väsimus kimbutama tikkus) ja kokkuvõttes võib vaid uhke olla, et kodulinnas selline maailmatasemel võistluspaik olemas on! ja ei saa mainimata jätta, et on nii vahva, et lapsed naudivad spordivõistlustel käimist, oskavad ja tahavad kaasa elada ja kui vähegi võimalik on, löövad ka ise kaasa. järgmine võimalus on juba nädalavahetusel Kahe Silla Jooksu lastejooksudel!

kuigi paar päeva tagasi sai lastega veel rannas suvesooja püütud,

ja suvevaheaja lõpetuseks Lottemaal lustimas käidud,

siis tundub, et sügis on siiski vääramatult tulemas - talvepuud on suures osas kuuris, kooliaasta algamas, õhtud jahedad ja vihmased ning soojad suvehetked tänaseks vaid mälestustes :)

suvi kestab veel

nädal lastevabadust on möödas, nädal veel ees, suvi kestab ja elu on ilus! kuna just lõpetatud muruniitmine võttis üsna võhmale, siis hästi lühike kokkuvõte vahepealsetest tegemistest:

* Kalli Kaasa suguvõsa kokkutulek Kaeramaal oli just nii armas ja südamlik ja soe ettevõtmine nagu arvata võis. imeline koht, kuhu mina alles esimest korda sattusin ja millesse ma kohe sõna otsese mõttes armusin ning erilised ja armsad inimesed, kelledest paljusid olen ehk vaid paar korda varem kohanud ja kes sellegipoolest tunduvad nagu parimad vanad sõbrad, tegid selle päeva suurepäraseks!

täiesti liialdamata võin öelda, et justkui aeg jäi seisma seal imelisel muinasjutumaal ja meile mõlemale oli Kalli Kaasaga selge, et kallite sugulaste jaoks tuleb tihedamini aega võtta ja et sinna imelisse tallu püüame kindlasti peagi uuesti jõuda.

* laste esimene nädal maal Ama ja Asa juures on möödunud kenasti, lapsed on rõõmsad, telefoni teel saadud ülevaated pojalt annavad põhjust arvata, et vahvaid ja põnevaid tegevusi jagub ning igavuse üle ei kurdeta. kontrollkõne emale ainult kinnitas laste käest kuuldut :)

* koori juhatusse kuulumine on päris palju toimetamisi kaasa toonud - uue hooaja plaanide paikapanek, töökorralduse ja eesootavate muudatuste läbi arutamine, rahade üle vaidlemine ja mõistlike lahenduste otsimine. uus ja põnev kogemus minu jaoks ja mis oluline - tunnen, et minu arvamus on oluline ja et ma ei ole juhatuses vaid nime poolest, vaid minu mõtetel ja arvamistel on ka tegelikult kaalu.

* tänavafestival Augustiunetus on selleks korraks möödas ja nagu igal aastal - meeleolu ja melu olid lihtsalt imelised! päev läbi ladistanud tihe vihm vaibus õhtuks ja kõik unetud said sumedat augustiõhtut nautida just sama mõnusalt nagu kuuel varasemalgi aastal. järgmisel aastal kindlasti uuesti!

algas august

juuli ongi läbi, nagu niuhti! kiire kokkuvõte siia vahepeale, enne kui suur sügis kätte jõuab...

poja seitsmes sünnipäev sai peetud ilma suuremate vahejuhtumiteta - hoov ja maja olid möllavaid poisslapsi (mõned plikad siiski ka) täis, herilastelt (mida oli söögilaua ümber tavapäraselt vägaväga palju) keegi nõelata ei saanud, poja küll väsis vahepeal liigsuurest rahvahulgast ära, aga seegi blokk läks mingil hetkel taas üle ja lõpp-kokkuvõttes oli tore.

kohe peale peo lõppu said laste asjad kokku pakitud ja kullakesed vanaema autos pealinna poole saadetud traditsioonilist suvepuhkuse nädalat veetma. jah, meie lastel on ikka vedanud - Tallinna-Ama on tõeline Vanaema-Õunapuu-Otsas, kes tahab ja jaksab lastega toimetada ja erinevaid vahvaid tegemisi ette võtta. viide päeva mahtus lennusadam, loomaaed, kummaõhupall, väljasõit/telkimine Kesk-Eestis ja palju muud toredat! enamuse nädalast oli Kalli Kaasa õepoeg ka seltsiks, nii et põngerjatel oli lõbus ja elamusterohke puhkusenädal! laupäeval sõitsime rongiga Tallinna lastele järgi - ahhh, on ikka sõnulkirjeldamatu tunne, kui kaks särasilmset tegelast peale nädalast lahusolekut rõõmurõkatuste saatel kallistama tormavad ja järgmised poolt tundi sõna otseses mõttes ainult emmest-issist kinni tahavad hoida, et ometigi koosolemise tunnet mitte kaotada... veetsime mõnusa päeva koos lastega vanalinnas uidates ja Paksu Margareeta muuseumis põnevaid viikingite ja mereajaloo-teemalisi näituseid uudistades (ja tõesti oli isegi meie eelkooliealistel seal põnev)

ning õhtul taaskord rongiga koju sõites, sedapuhku siis juba koos kogu perega.

vahepealsel ajal, kui lapsed vanaema hooles olid, saime meie Kalli Kaasaga pisut rohkem üksteisega koosolemisse panustada - linnas promeneerida, koos trenni teha (Kaasa jooksmas, mina rattal saatjaks), pisut suvist kontserdielu piiluda ja lihtsalt kodust vaikust ja rahu nautida. ja ausalt öeldes läks see esimene kahekesi-olemise-nädal nii kiirelt mööda, et peaaegu ei saanudki aru, et lapsed ära olid. nädala pärast ootab ees kahekesiolemise teine osa, sedapuhku kaks nädalat, siis ehk jõuab ka koosolemise kvaliteetaega rohkem naudelda.

eile jõudis minu ema nädalaks meie juurde, et olla lastele seltsiks samal ajal, kui meie Kaasaga tööl oleme. lisaks argitoimetustele ootab ees ka pisut Kaasa sünnipäeva tähistamist ja emaga koos teatrisse minek (kuidagi tuleb ju vanaema meelitada, et lapselaste hoidmine liiga tüütu kohustusena ei tunduks ... :) nädalavahetuse täidab sedakorda palju-palju sõitmist, sest laupäeval oleme Põltsamaa kandis Kaasa suguvõsa kokkutulekul ja pühapäeval viime lapsed lõunaosariikidesse minu vanemate juurde, kus algab nende suvepuhkuse järgmine etapp, sedapuhku kaks nädalat. kuna kokkutulekule ei saa koera kaasa võtta, siis sõidame laupäeva ööseks koju tagasi (sest oma karvast pereliiget me kogu ööks kunagi üksi ei jäta), et pühapäeval taas pikk edasi-tagasi sõit ette võtta. õnneks on koduvabariik siiski suhteliselt väike ja nädalavahetusega ca 600km maha sõita pole kõige hullem katsumus ... loodetavasti.

tänase päeva lõpetab eile korjatud mustsõstarde aurutamine ja mahlaks-moosiks keetmine, õnneks koos ema abiga - seltsis ikka segasem. eile mõtlesin, et päris mitmekülgne hoidiste varu saab selleks talveks - maasika toormoos, kirsimoos, kirsimahl, mustsõstramahl, mustsõstramoos. sügise poole ehk ka veidi õunamoosi. eriline aiapidaja või korilane ma just pole, aga omatehtud moosipurk või mahlapudel on talvel ikka väga mõnus avada.

tänasest on töö juures suurem suvine vaikelu lõppenud, kuna enamus kolleege suvepuhkuselt tagasi ja majas jälle inimesi ka, kellega tööd teha. eelmisel nädalal täitsin mingil hekel samaaegselt kuue kolleegi ülesandeid, mis suvist vaikelu arvestades polnud just üleliia kontimurdev, aga siiski on hoopis mõnusam kontoris olla, kui küünarnukitunnet pakkuvad kolleegid kõrval.

imeline puhkus

homme on suvepuhkuse viimane päev ja töine rutiin ootab taas. täpselt õige hetk, et puhkusest väikene kokkuvõte teha ja kõik suvesoojad päikselised mälestused "purki panna".

selleaastane puhkus on olnud täiesti ekstraklass! ma ei oskagi arvata, millest see tuleb, aga kõik on olnud suurepärane ja paremgi veel! võib-olla on põhjuseks see, et olin juba eelnevalt mõelnud, et eelkõige on need kaks nädalat perepuhkus ja puhkus lastega ning ei olnud seadnud liigseid ootusi nö iseenda kvaliteetajale või see, et olime koos Kaasaga päris hästi läbi mõelnud, mida koos lastega teha tahame ja kuhu plaanime minna või see, et ilusad ilmad ei olnud ootus-lootus omaette... misiganes see põhjus on, võin praegu julgelt öelda, et olen saanud nautida tõelist kvaliteetaega koos perega ja laadida ka iseenda akud pilgeni täis ning kõike seda parima Eesti suveilma saatel - päikest, vihma, tuult, sooja, tormi, jahedust.

kui puhkuse esimesse nädalasse mahtusid Hansalaat ja valla suvepäevad ja sõit lõunaosariikidesse ja Maanteemuuseum ja Helme lossivaremed ja Haapsalu, siis teine puhkusenädal möödus küll vähema ringisõitmisega, aga sugugi mitte vähem-aktiivselt. kuna Kallis Kaasa oli eelmisel nädalal taas tööl tagasi, siis veetsime puhkusepäevad koos lastega nii kodus, koduümbruses kui ka linnas suve nautides. jõudsime nii kodumetsa jalutama

kui linna shoppama, nii randa mängima kui turule suvesaadusi varuma.
eelmisel nädalavahetusel saime koos kogu perega linnas suvemelu  nautida ja muuhulgas ka Muhu Väina Regatile kaasa elada, kus ka tädi G. ju seilas LadyBird'i meeskonnaga ja väga edukalt - üldkokkuvõttes oma võistlusklassis ORCI hõbedane II koht!

silmapiiril Muhu Väina Regati purjekad

kui kodune tegus nädal möödas, ootas ees nädalavahetus Peipsi ääres ehk et sõitsime külla hea sõbra M. vanematele, kuhu juba eelmisel aastal pidime jõudma, aga kus toona laste haiguse tõttu käimata jäi. seekord ei kimbutanud ükski haigus ja veetsime täiesti suurepärase 24 tundi maailma kõige külalislahkema pererahva juures. peremees viis meid paadiga kohalikule järvele lõbusõitu tegema ja kala püüdma (Kallis Kaasa tõmbas mõned väga korralikud haugid välja ja poja oli uhke paadikapten!),

Kuremaa järvel

perenasega koos korjasime paar ämbritäit küpseid ja mahlaseid kirsse koju kaasa, sõitsime pisut ümbruskonnas ringi

Kuremaa tuuleveski

ja koduteele asudes käisime läbi ka lähedalasuvast Elistvere loomapargist.

lisaks muidugi suveõhtute kohustuslik grill ja lihtsalt niisama mõnus olemine. uskumatu, kui palju häid emotsioone ja erilisi hetki mahub ühe ööpäeva sisse, kui veedad neid õiges kohas ja õigete inimestega.

koju jõudes ootas ees külakostiks saadud kirsside hoidistamine, mis minu jaoks uus ja esmakordne kogemus, sest pole ma ju teab mis köögikata. kuna reisiväsimus oli oma töö teinud, siis otsisin kõikvõimsast internetis juhiseid ja hakkasin kirssidega tegelema alles u poole kümne ajal õhtul, mis tähendas, et kogu protsess - kivide eemaldamine, moosi keetmine, mahla kurnamine ja keetmine ning valmiskraami purkidesse-pudelitesse villimine kestis varaste hommikutundideni ehk et magama sain napilt enne poolt nelja. kusjuures öine aeg sobib hoidistamiseks suurepäraselt - saab vaikselt ja rahulikult toimetada, keegi ei käi vahepeal emmet nõudmas ja tegemist ei taha mingid muud kodused toimetamised. ehkki köök nägi vahepeal välja, nagu oleks Rappija Jack seal verepidu pidanud, võib seda öövaikuses köögis toimetamist suisa teraapiliseks pidada ning ka tulemus maitses suurepäraselt!

ametlik suvepuhkus on selleks korraks kohe-kohe läbi, aga suvi ja nautimise aeg jätkuvad täiel rinnal. ees ootab poja 7-nda sünnipäeva tähistamine ning seejärel päris mitu nädalat lastevaba aega, kui järeltulev põlv veedab jätkuvat suvepuhkust vanavanemate seltsis nii põhjas kui lõunas ja meie Kalli Kaasaga naudime auga väljateenitud puhkust lapsevanemaks olemisest :)

puhkusenädal perega

esimene puhkusenädal, mille saime koos kogu perega veeta, on olnud suurepärane:

* valla suvepäev (päeva meeleolud olid küll pisut plahvatusohtlikud, aga juhtub ka parimates peredes ja üritus oli tegelikult tore)

* paar päeva lapsepõlvekodus

* Manteemuuseumis uudistamas - päris mitmendat korda juba, aga ikka oli tore

* Helme linnusevaremetes ja koobastes - oleme rohkem kui 10 aastat maantee ääres olevatest varemetest alati lihtsalt mööda sõitnud ja alles nüüd avastasime, kui vahva koht see on

* Iloni imedemaaga tutvumas, kus päeva lõpetuseks vaatasime väga vahvat etendust "Lärmisepa tänava Lota" ning Piiskopilinnuses lustimas (isegi vaatamata väljas valitsenud suve ilmselt kõige hullemale ilmale - tuul, vihm, külm...)

Mattiase maja, kus sai meisterdada

poolteist nädalat suvepuhkust veel, suvi kestab ja ees ootavad kindlasti külaskäik Peipsi äärde, poja ja Kaasa sünnipäev, Kalli Kaasa suguvõsa kokkutulek, loodetavasti ka päev Cantervilla mängumaal.

ma armastan oma peret, ma armastan suve, ma armastan puhkust!