eile oli siis see päev, mis emotsionaalses mõtte suve lõpetab - 1. september ehk kooli algus. ja no kui lapsed juba koolis tagasi, siis on suvi põhimõtteliselt läbi, isegi kui ilmad veel päikeselised ja kalendri järgi sügise alguseni veel mõned nädalad aega.
täiesti teadlikult jätsin sel' aastal kogu koolialgusega seotud toimetamise augustikuu viimastele päevadele, et mitte liiga varakult koolistressiga ennast kiusama hakata ja see oli väga õige otsus. kuna lapsed juba piisavalt suured ja kooliaasta algus üleliia elevust enam ei tekita, siis ei tundnud keegi puudust sellest, et juba augusti alguses hakata vihikuid-pliiatseid kokku ostma või poodides sobivaid spordijalatseid jahtima. sain kinnitust, et ei juhtu mitte midagi, kui koolitarvete ostlemisega alles 30.augustil algust teha - täna, esimese tegeliku koolipäeva alguseks, olid mõlemal lapsed vihikud-õpikud kotis, pinal vajaliku varustusega täidetud ja riided-jalatsid nii kooli minemiseks, koolis olemiseks kui trennis osalemiseks olemas.
eks paistab, kuidas see kooliaasta nüüd kulgema hakkab ja kui pikalt lapsed füüsiliselt koolis kohal saavad käia, aga loodan südamest, et kuna selle uue viirusega koos elamist on olnud tänaseks võimalik juba nii kaua harjutada, siis totaalselt distants-õpet enam rakendama ei pea ja lapsed saavad reaalselt õpetajate-klassikaaslastega suhelda ja igapäevaselt kodunt välja.
hetkel olekski koduseinte vahel õppimise korraldamine pisut keeruline, sest lõpuks sai alguse meie maja katusevahetamine!
mis tähendab seda, et toad on taaskord tolmu täis ja ehitusmüra summutab kohati iseenda mõtteidki. no õnneks kestab seekordne tööde periood oluliselt vähem, võrreldes laste tubade ehitamisega ja paari nädalaga peaks meie kodul uus katus peal olema, mis märgatavalt soojapidavam ja ka silmale kenam vaadata. ehitaja viskas nalja, et arvestades seda, milline soojustus vana eterniidi all enne oli (või õigem oleks öelda, mida seal ei olnud) ja mismoodi nüüd katus tehtud saab, ei ole sel' talvel kütta vajagi. oleks päris mõnus vaheldus meie majakese senist loomulikku tuulutusvõimet arvestades :)
suvistest tegemistest ka veidi, mis tänaseks siis juba selja taha jäänud. kolm suurt märksõna - suvepäevad, Rooma ja Ida-Eesti.
tööandja suvepäevad jäid eelmisel aastal pandeemia ja piirangute tõttu ära, mistõttu oli tunda, et inimeste ootus seekordsete suvepäevade osas oli kuidagi eriti üleskruvitud. ürituse korraldajaks on igal aastal erinev osakond ja kuna sellel aastal korraldamise järg meie osakonna kätte jõudis, arvas osakonna juhataja mingil põhjusel, et just mina võiks olla see, kes peakorraldaja vastutuse enda õlgadele saab. ühelt poolt ju justkui positiivne, et järelikult minu suhtes on usaldus ja hinnatakse minu teadmisi-kogemusi, aga teiselt poolt ikka paganama suur tükk hammustada. on ju meil töötajaid kokku üle 600 ja kuigi osalejaid tavaliselt 1/3 ringis olnud, siis seegi on piisavalt suur hulk inimesi, kelle ootustele ja soovidele vastamiseks tuleb korralikult vaeva näha. lisaks tiksus iseendal koguaeg kuklas see teadmine, et tegelikult olen ju alles nö uus tulija ja kui nüüd selle ülesandega põrun, siis oleks ikka jama küll ...
nojah, aga kuna ülesanne oli saadud ja ära tuli teha, siis kaasasin mõned head kolleegid korraldustiimi ja alguse said kümned kohtumised ja arutelud sisu ja vormi ja teostuse ja saja muu olulise detaili üle, et üritus õnnestuks. ja et väljakutse ikka maksimaalne oleks, tuli loetud päevad enne suvepäevade toimumist valitsuse korraldus, et väliüritustel võib ilma piiranguteta osaleda kuni 100 inimest. meil oli osalejate nimekirjas selleks ajaks ca 300 töötajat... huuuhhh, kiired kriisikoosolekud juhtkonnaga, otsused piirangute rakendamise kohta, kogu majutuse, toitlustuse ja transpordi ümber korraldamine, kuna kümned inimesed pidid osalemisest loobuma jne jne jne.
ma polegi enne vist sellise (positiivse?) stressiga kokku puutunud, et lõpuks ei saanud öösiti enam magada ja söök ei tulnud ka rohkem meelde, kui ehk korra päevas midagi ampsata, aga tehtud need suvepäevad said. osalejaid oli lõpuks üle 200, kõik mahtusid magama, süüa jagus, peaesineja oli lihtsalt super (Trad.Attack.!)...
...ettevalmistatud programm äge ja isegi ilm, mis sugugi enam südasuvine ei olnud, tegi niipalju koostööd, et tegevused, mis olid plaanitud õues, said tehtud ja isegi päikesepaistes ning mingil hetkel ladistanud paduvihm otseselt midagi ära ei rikkunud ja plaane päris segi ei pööranud. usun, et võin enda üle päris uhke olla, et kogu selle korraldamise ja haldamisega hakkama sain ja pole vist ka liialdamine, kui öelda, et hästi hakkama sain :) osalejatelt saadud tagasiside on valdavalt positiivne (mõned kriitilised märkused ikka, aga eks see käib asja juurde) ja juhtkond lõpp-tulemusega rahul (ka peadirektor ise ei pidanud paljuks isiklikult tänada). õnneks ei pea meie osakond järgmised 9 aastat suvepäevade korraldamist enda kandma võtta, sest niipea ei tahaks küll millegi sama mastaapsega rinda pista.
õnneks oli võimalus kohe peale suvepäevade "hullumaja" totaalselt aeg maha võtta ja Kalli Kaasaga pikk nädalavahetus Roomas veeta. see oli imeline!
võimalus nii pika aja järel taaskord koduvabariigist välja saada, pisut teises kultuuris ja kliimas olla, koosolemist nautida ja lihtsalt kulgeda. natuke oli see lühike väljasõit ka nö järgi proovimiseks, kuidas selles uues olukorras üldse reisida on ja kas maksab sügisel koos lastega ühist päikesereisi plaanima hakata ja saadud kogemuse pealt võib plaanida küll (kui olukord praegusega sarnane püsib). jah, lennukis ja avalikes siseruumides on maskikohustus ning erinevaid tõendeid-kinnitusi nii terviseseisundi kui varasemate liikumiste kohta tuleb täiendavalt esitada, aga see on väike hind selle eest, et ikkagi saab reisida! ja no Rooma on lihtsalt uskumatu pärl igale ajaloo- ja kultuurihuvilisele ja isegi kui väga huviline ei ole, siis kogu sealne arhitektuur ja vaatamisväärsuste mastaapsus võtab kohati täiesti hinge kinni. üliäge elamus!
no ja kui juba reisipisik sees, siis vahetult enne kooliaasta algust võtsime koos lastega ette reisi peaaegu-välismaale ehk et veetsime kaks päeva Ida-Eestis. kuigi riigipiiri mõttes välismaale ei jõudnud, siis Venemaale sai sõna otseses mõttes pilk peale visatud ja Sillamäel ringi jalutades oli küll tunne, nagu oleks mingisse teise reaalsusesse sattunud, mis ei saa kuidagi Eestis asuda.
laste jaoks oli peamine muidugi Kiviõli Seikluskeskuse külastamine, kus jätkus tegevust tundideks, aga kindlasti oli põnev ka jalutuskäik Narva jõepromenaadil, kust sai sõna otseses mõttes korraga nii Eestit kui Venemaad näha. Sillamäe linn ja Kuremäe klooster oma kardinaalselt erineva visuaalse olemusega suutsid lisaks meile Kalli Kaasaga ehk ka lapsi üllatada ja kuhugi mälusoppi meelde jääda.
kuna sellel suvel lastega koos liiga palju just ette pole võtta saanud, siis oli see kindlasti oluline nii meie kui nende jaoks, et kõik koos ühiselt aega veetsime. sest paratamatult on käes see aeg, kui teismeiga uksest sisse murrab ja koostegemised tunduvad vahvad ainult lapsevanema vaatenurgast :p ise loodan, et ehk oleme suutnud oma lapsi ikka niimoodi kasvatada, et kodu ja lapsevanemad ei muutu järgmise 6-7 aasta jooksul kõige nõmedamaks faktoriks maamuna peal ning iseenda ja maailma avastamise valu julgetakse vajadusel ka vanematega jagada, aga jah - juba on tunda, et järgmistel aastatel võib nii mõnigi keeruline hetk ees oodata :)
