poolik seapea

tänase päeva märksõna - poolik seapea. isegi kaks, kui täpne olla. visatuna osakonna töötajate pihta ärritunud naiskliendi poolt. kollane meedi ja kohalik kobruleht (PP-d ei saa kuidagi teistmoodi nimetada) pasundavad rasvaste pealkirjadega - "uskumatu!" on jah uskumatu, aga mitte selles mõttes, et sellest esilehe uudis teha.

hulle on igasuguseid. ja see seapäid loopinud naine on hull. ennegi osakonnas sõimlemas ja räuskamas käinud. seekord siis võttis turult värsked seapeapoolikud ja tuli nendega oma arvamust avaldama. jama oli selles, et ta need seapead töötajate pihta viskas (õnneks ei saanud keegi viga, kuigi lauaplaadist on kild väljas), aga veel jamam on see, et turul suutis naine ennast kuulama saada PP fotograafi, kes ilmselt mahlakat lugu haistes mobiiltelefoni kaamera käivitas ja kogu asja videosse võttis.

vot sellest ei saa ma aru - ilmselgelt ärritunud kodanik tuleb seapea viskevalmilt käes kontorisse ja selle asemel, et teda takistada, seisad sa ukselävel ja filmid. tänapäeva avatud meedia ühiskonnas ei peaks vist imestama, et tund aega hiljem on video kobrulehe netiväljaandes üleval, üleriiklikus meedias ringlemas ja õhtuste uudiste jaoks kahe erakanali kaamerad ukse taga tunglemas, et kommentaari saada. loomulikult ma kommenteerisin, mis mul muud üle jäi. ametlik kommentaar läheb ka kirjutavasse meediasse. ja märgukirjad ka politseisse ja psühhiaatriakliinikusse, et juhtum fikseerida.

aga kogu selle pasundamise juures ei ole keegi tegelikult huvi tundnud, et mida mu töötajad tundsid või kuidas nende tööpäev edasi läks. mis tunne on kliente vastu võtta ja rahulikult suhelda, kui sinu pihta on just poolik seapea visatud? mina ei tea. aga kaks minu töötajat teavad. ja on kogu juhtunut arvestades väga tublid.

loodetavasti kerkib homme esile juba mõni muu sama "põnev" uudis ja siis vaibub see lugu ära. aga hetkel oleme küll kümme korda kuulsamad. iseasi, kas me seda tahame.

rrrrrrggggghhhh

miks küll mõnikord on nii raske??? ma ju tahan olla parim ema oma lastele, aga miks see küll mõnikord nii raske on?

aeg-ajalt on mul tunne, et ma olen kõige närvilisem, neurootilisem ja häälekam lapsevanem üldse. no ei suuda ma rahulikuks jääda, kui tegelased oma tükke tegema hakkavad. ühe kolleegiga lastekasvatuse teemadel jutule sattudes kurtsin oma muret ja avaldasin kahtlust, et kas tõesti jään ma oma lastele meelde ainult kisava emmena ning kolleeg lohutas mind, et ei jää - tema teismeline tütar ei mäleta varase lapsepõlve käitumistest/kasvatusvõtetest midagi :) mis minu hinge muidugi paitas, oli kolleegi arvamus, et tema mind küll karjumas ette ei kujuta. nojah, ega ma isegi ei kujutanud enne, kui lapsevanemaks sain. oehhhhh.

eriti jama on olukord just siis, kui tööpäev on pikaks ja pingeliseks kujunenud ning siis Piigale lasteaeda järgi jõudes ootab ees täislastud pükstega tegelane, pätsike alles püksis auramas. ega's midagi - laps kaenlasse, dušši all puhtaks, püksid läbi loputada ja koju. aga kogu selline vahejuhtum meelestab järgnevaks õhtuks täiesti ebasobivale lainele ja siis ärritabki iga kõvem hääl, laste kisklemisest või sõnakuulmatusest rääkimata.

tundsin eile, et olen lihtsalt nii meeletult väsinud. tahaksin tulla koju, visata jalad seinale ja lihtsalt olla. aga ei saa ju - söök on vaja teha, nõud pesta, lapsi kantseldada ja kõige lõpuks nad ka magama saada, mis mõnikord kujuneb ka väga närvesöövaks ettevõtmiseks. loomulikult Kallis Kaasa aitab ja tegeleb ka väga palju lastega, aga iseenda närvilisuses ja paha tuju pilves tekivad mul oma mõtetes juba süüdistavad ja etteheitvad dialoogid Kalli Kaasaga. õnneks hetkel küll ainult oma mõtetes, sest tegelikult ma ju tean, et viga ei ole mitte temas, vaid minus endas, aga kui maailm ümberringi mustaks muutub, siis tahaks ju kõiki teisi süüdistada...

õnneks on hommik õhtust targem ja pooled nendest kurjadest mõtetest, mis mul eile peas keerlesid, on juba olematusesse haihtunud. ja pooleteise kuu pärast ootab ees kaks lastevaba nädalat - jah, ma ei karda tunnistada, et ootan seda aega, sest mul on seda aega ilma lasteta VÄGA vaja! et ma saaksin edaspidi jälle hea ema olla. väemalt kogu hingest proovida.

vahepeal olnust

isegi ei tea mitte, kust otsast selle sissekandega pihta hakata, sest kuidagi nii palju on justkui vahepeal toimunud ja samas, kui mõtlema hakata, siis midagi väga olulist nagu ei meenugi.

siiski - kõige olulisem on imelised nädalavahetused perega! olen seda vist varem ka juba maininud, aga no ma ei jõua piisavalt nautida neid ühekoos kodus olemise ja vaikselt kulgemise päevi. isegi, kui nädalavahetuse sisse jääb mõni üritus, siis on see reeglina ikkagi koos perega ja läheb kirja kvaliteetajana. teadmine, et kontoriust ei peagi avama ja et kogu (või peaaegu kogu) päev on vaid iseenda ja pere päralt, on suurepärane. isegi möödunud nädalavahetuse vihmane ilm ei rikkunud seda idülli - toimetasime kõik koos aias, Kallis Kaasa panustas nii aiatöödesse kui tööriistakuuri korrastamisse - mul on ikka maailma parim ja tublim mees! :) ka lapsed said üsna iseseisvalt hakkama ja see on tõeline lisaboonus igasuguste koduste asjaajamiste korraldamisel - saab toimetamisele keskenduda ja ei pea laste valvamisele pühenduma.

pühapäeva õhtu läks mingil hetkel küll veidi käest ära, sest kas üle aegade maakerale väga lähedal oleva ja väga suure täiskuu tõttu või mingil muul põhjusel hakkasid juhtuma asjad, mis normaalses rutiinis juhtuma ei peaks. kõigipealt suutis poiss sääsetõrje enda kätte saada ja seda endale silma pihustada - järgnes tohutu kisa, silma loputamine, kummelikompress ja palju lohutamist. siis ei suutnud lapsed mängides ühist keelt leida ja KD võttis esimese kättesattunud eseme, milleks juhtumisi oli laste tool ning virutas sellega Piigale vastu pead - järgnes lohutamatu kisa, poisi nurka istuma panek ja palju lohutamist. siis otsustas Piiga suures enesehaletsuse hetkes ennast täis lasta, istudes ise samal ajal ikka veel minu süles - tulemuseks väga endast välja viidud emme, kes rahulikkuse riismeid kokku kraapides püüdis ühe lapse märgade pükstega tegeleda ja seejärel ka endiselt nurgas istuva lapsega tema teo põhjustest ja tagajärgedest rääkida. midagi oli vist veel, mille mu mälu on blokeerinud. ja seda kõike vähem kui tunni aja jooksul! mingil hetkel tormasin välja ja teatasin õues toimetavale Kaasale, et mina lähen lihtsalt kodust ära, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad... tõe huvides tuleb muidugi juurde lisada, et õue läksin ma tegelikult õhtusöögi vorstikesi grillima ja minu kurjakuulutavale avaldusele tegusid ei järgnenud.

kahjuks saavad nädalavahetused häiriva järjepidevusega esmaspäeva hommikuga otsa. töörindel on käimasolev nädal ootamatult kiireks kujunenud, aga eks asjaolusid arvestades (suured töökorralduslikud muutused, töötajad järjest puhkamas) on see ka mõistetav. vähemalt mööduvad päevad tänu sellele kiirelt ja peale tööpäeva lõppu saab ka arigõhtutel koduaias suvist soojust, pere seltsi ja pokaali veini nautida ;) elu on siiski ilus!

suvi!

nüüd on ta siis lõpuks käes - soe ja päike! mõnus, väga mõnus.

nädalavahetus möödus nagu paradiisis - natuke toimetamisi koduaias, laupäeva õhtul Vändra taga K. ja J. tütre sünnipäev, pühapäev taaskord vaikselt ja koduselt. pühapäeva õhtul tegime lastega külavahel pea tunniajase jalutuskäigu - kõndisime jõeni välja, nägime mootorpaati ja kodujänest ning korjasime mulluseid kastaneid. kvaliteetaeg! naudin selliseid vaikselt ja rahulikult kulgevaid vabu päevi 100%!

kuna juba reedel läks ilm tõeliselt soojaks ja õhusooja oli kogu nädalavahetuse +27-28c, said lapsed ometi paljajalu ringi silgata ja ka esimesed suvesupluse rõõmud ära proovida.

kinnitust sai taaskord asjaolu, et kui KD-i jaoks on vesi tore pigem eemalt ja ehk ka siis, kui teisi pritsida saab (nii et ise märjaks ei saa), siis Piiga teiseks nimeks võib ka sel' suvel "Hüljes" panna - nii kui tirts taguotsa vette sai, oli paradiis tema jaoks saabunud ja lapse jaoks kaotasid muud atraktsioonid igasuguse võlu. kui mõnda aega hiljem istus basseinis üks väike külm konn, kes ise muidugi asjaga väga rahul oli, tuli tarvitusele võtta karmimad meetmed ja laps lihtsalt veest välja kupatada, sest vabatahtlikult polnud ta nõus veemõnudest loobuma. õnneks oli päev tõeliselt soe, varjus +27c ja seega polnud külmetamise võimalus üleliia suur.

peale selliseid mõnusaid koduseid nädalavahetusi on tõeliselt raske leida endas motivatsiooni esmaspäeva hommikul tööle tulemiseks. õnneks on eesootav nädal mõnevõrra rahulikum, kui seda eelmine oli (mida näitab kasvõi see, et mul on mahti kohe esmaspäeval blogimisega tegeleda) ja juba nelja päeva pärast on ju taas nädalavahetus.

PS. täna lõunapausi ajal rannarajoonis jalutades tabasin ennast mõttelt, et maailm on hoopis põnevam, vahvam ja rõõmsam, kui vaadata seda läbi lapse silmade. mööda üleskaevatud tänavat kõndides avastasin endalegi ootamatult, et haarasin ümbritsevat stseeni sellise pilguga, kuidas ma seda oma kohe-neljasele pojale kirjeldaksin. ja ühtäkki ei olnudki tegemist ebameeldivalt tolmuse künkliku müriseva tänavaga, vaid põneva ehitustandriga, kus niipalju uudistamist. veidi lapselikku meelt ja maailm ongi tore :)

kiirekiirekiire...

nädala neljas tööpäev saab tunni aja pärast läbi ja mul on esimest korda selle nädala jooksul aega hingata. no tõesõna. esmaspäeva hommikust saati on olnud selline tormamine, et vahepeal tekkis juba tunne, et ajud sõna otseses mõttes kärssavad. oehhhhhh...

esmaspäev algas istungiga ja seejärel vestlused viie võimaliku uue töötajaga kuni tööpäeva lõpuni; teisipäeval nõupidamine, keeruline klient ja kolm töövestlust ning kella neljast KD-i lasteaia hoolekogu koosolekule, mis lõppes alles peale poolt kuut; eile hoolekandekomisjon-eluasemekomisjon-volikogu sotsiaalkomisjon teenuseosutaja kevadpiknik-promoüritus koos Rootsi koostööparnteritega ja lisaks oli vaja teha otsus uue töötaja valimise kohta; täna hommikul omavalitsuse esindajana kriminaalpolitsei poolt läbiviidud läbiotsimise juures, kolm tundi sisekontrolliga allasutuses, alluva "vaibale kutsumine" ja tõsine vestlus vastutustundliku töökäitumise teemadel ning kella poole kuueks allasutuse hoolekogu koosolekule, kust koju jõuan ilmselt alles peale seitset...

kogu selle töise hullumaja juures on tõesti praegu esimene hetk, kui üks töö ei aja teist taga, saan natuke omi mõtteid mõelda ja blogi täiendada. ja õnneks ei ole homsesse päeva enam sellist virr-varri ette näha - kõigest üks nõupidamine ja seejärel kauaaegse kolleegi pensionile saatmise pidulik kohvilaud. vähemalt peaks see nädal lõppema meeldivates toonides.

ja väljas on ometi juba täiesti soojad kevad-suvised ilmad, tahaks lastega koos koduaias toimetada-mängida, aga selle asemel jõuan koju alles siis, kui õhtusöök on juba hiljaks jäänud ja pisikestel peaaegu kohe uneaeg. sellistel hetkedel tahaks küll koduperenaine olla (kuigi tegelikult ei ole see üldse minu kutsumus)...





lihtsalt hea

nädalavahetus oli imeline! just selline peakski elu olema - võimalus oma kodus toimetada, perega koos aega veeta, lihtsalt nautida. noh jah, täna hommikul oli vaja jälle tööl olla...

tegelikult ei olnudki nädalavahetuses ju midagi väga erilist, aga tunne oli kuidagi hea ja soe. kaks päeva sai põhimõtteliselt hommikust õhtuni aias ja õues toimetatud ja kuigi ma pole mimngi aiatööde fänn, siis oma aias käsipidi mullas sobrades on ikka kuidagi hea tunne. igal juhul oli eilse seisuga kõik peenrad üle käidud, umbrohi hävitatud, must muld säramas ja mõned lilled endale uue ja parema koha leidnud. boonuseks tehtud töö nautimise juures oli veel asjaolu, et laupäeva õhtul tuli ootamatult külla kallis ämm ja mitte, et ma tahaks või peaks talle kuidagi eriliselt muljet avaldama, siis ikkagi oli hea "tere" öelda, kui aed korras. no kes ei tahaks usin minia olla :)

Kallis Kaasa toimetas samuti kaks päeva ainult aiatööde rindel ja nüüd on meil terassi ühes küljes kõrge võre ronitaimede jaoks ja seetõttu loodetavasti juba sel' suvel oluliselt privaatsem istumisvõimalus naabrite vaatepunkti arvestades. teiseks sai valmis meie oma aia esimene kasvuhoone! käepärastest vahenditest, aga täitsa nagu päris ja eilse õhtu seisuga 11 toimatitaime kenasti sees kasvamas. esimese saagi valmides tuleb küll pidu!

lisaks sai pesu pestud, veidi koristatud, emadepäeva hommikul lastelt sületäis lilli vastu võetud ning Kalli Kaasa toodud torti ja tema enda küpsetatud pannkooke söödud, lastega hommikust õhtuni õues aega veedetud ja eile õhtul veel ka suurepärast sauna nauditud. kõik see kodune toimetamine kokku tegigi nädalavahetusest minu jaoks suurepäraselt veedetud kaks päeva. kui vaid oleks võimalus nii ollagi - ilma töömuredeta ja hommikuse kontorisse tormamiseta...

ja tänase hommiku tõrvatilgaks meepotis oli Piiga, kes lasteaeda minnes lohutamatult nuttes maha jäi... meie Piiga, kes juba pea aasta jagu rõõmsalt ja heatujuliselt hommikuti rühma jookseb, nii et pole mõnikord aega emmele kalligi teha. täna hommikul oli kõik tavapärane kuni hetkeni, mil' hakkasin rühmast ära minema - Piiga jooksis riietusruumi tagasi, võttis jala ümbert kinni ja krokodillipisarad hakkasid mööda põski alla veerema. laps mitte ei jonninud või röökinud, vaid tõesti tihkus nutta, vaikselt, aga täiesti lohutamatult. lõpuks õpetaja lihtsalt võttis ta vägisi enda sülle, püüdes lohutada sellega, et akna pealt saame emmele lehvitada. oehhhhh, olin unustanud, kui raske on hommikul minna nutva lapse juurest... ehk on homme parem päev.

emadepäev

emadepäeva on tegelikult küll alles pühapäeval, aga esimesed üritused on juba toimunud. näiteks eile Piiga lasteaias, kus minu kullake nägi oma valges pikas pihik-kleidis imearmas välja!

vaatamata asjaolule, et kaks viimast nädalat, kui teised usinalt harjutasid, tema hoopis kodus tõbine oli, tegi Piiga kõik laulud-tantsud tublilt ja vapralt kaasa ning ei jooksnud hoopiski emme sülla, vaid naeratas rõõmsalt tantsuringist. oehh, oli armas.

täna õhtul ootab ees kontsert KD-i lasteeaias ja seal ei saa see pidu ilmselt sugugi nii rahumeelselt kulgema. poja on nimelt juba paar päeva kodus kindlameelselt väitnud, et "mina ei tantsi emmele!" . miks see mind ei üllata? pigem oleks midagi uut see, kui poja nõustuks teistega koos esinema ja ei poeks emmet nähes kohe seeliksaba varju. aga no mis teha, kui ta kohe ei ole meil selline suure rahvamassi ees esineja tüüp. ja kodus olen ma ilmselt enamuse täna õhtul ettekandmisele tulevatest lauludest ju nagunii ära kuulnud (sest laulda ta ju oskab ja meelde jääb ka suurepäraselt), nii et eks ma siis vaatan teiste etlemist.

pühapäeval kodus on aga see kõige õigem emadepäev - koos oma kullakestega ja suure tõenäosusega issi tehtud imemaitsvate pannkookidega maiustades :)