nädalane sunnitud puhkus on tänasega läbi ja seega tööpostil tagasi. Piiga jäi hommikul lastehoidu oma tavapärast solvumisnuttu laskma ja krokodillipisaratega pluusiesist loputama, aga emme pani ukse enda taga kiiresti kinni ja siis ei kostnud enam ka nuttu...
see nädal Piigaga kodus oli seekord kuidagi eriline. olen nüüd ju kolm kuud juba tööl tagasi olnud ja nii mitmedki korrad selle aja jooksul mõelnud, et tegelikult on ütlemata kahju, et Piiga nii vara hoidu pidin panema. et ei saa temaga igapäevaselt koos olla, tema arengut ja toimetamisi jälgida ja tema tegemistes hommikust õhtuni osaline olla. nüüd sellel nädalal siis jälle sain. ja see oli tõeliselt mõnus! kuidas küll teadmine, et koosolemise hetked on üürikesed, panevad neid hetki hoopis rohkem hindama (kõlab klišeena, aga nii ta on). ja olgem ausad - ühe lapsega kodus olla on ikka hoopis rahulikum, kui kahe lapsega, eks ka seetõttu oli see nädal Piigaga kuidagi eriti mõnus ja meeldiv. sest kaks last suudavad emme närvid ikka täiega pingule tõmmata, eriti kui kahe lapse vanusevahe on just täpselt selline, et koosmängimisest kipub pigem kooskaklemine saama. nii et jah, nautisin seda nädalat Piigaga kodus kohe täiega!
ei tea, kas see tuleb nüüd asjaolust, et juba teine laps kasvamas või enda suuremast elukogemusest või veel millestki muust, aga oskan kuidagi palju rohkem teadvustada enda jaoks, et iga hetk lapse kasvamises, muutumises ja arenemises möödub nii kiiresti. väikeste tittedega emmesid nähes tuleb kohe selline heldimustunne peale, et oehhhh, minu pisikesed ei olegi enam nii pisikesed (eieiei, mitte selles mõttes, et tahaks veel ühte pisikest - tänan, hetkel mitte). ja kuidagi kahju on mõelda, et Piiga ei mahugi enam linaga kõhu peale ja miks ma teda omal ajal küll rohkem linas ei kandnud (kuigi ta oli mul ikka üsnagi linalaps) ja minu jaoks täiesti eriline rinnaga toitmise aeg on ka ammu möödas ja KD on üldse juba nii suur mees... nojah, ühesõnaga, tunnen oma laste beebi-ajast veidi puudust.
kuigi ka praegune aeg on oma võludega ja teistmoodi eriline - uued oskused peaaegu iga päev, poja täiesti hämmastavapanevad arutlused elust ja asjadest, laste oskus ennast väljendada ja oma arvamus maksma panna (kuigi see viimane ei tundu konkreetsel maksmapanemisehetkel üldsegi mitte imeline, vaid vägagi närvesööv :)
no ja siis on asjal ka hoopis teine pool - tööl olemine. olemine just selles mõttes, et see on lastevaba aeg. peale kolme aastat 24/7 peaaegu ainult ema olemist on lastevaba aeg üsna uus ja huvitav kogemus. ja olles teoorias piisavalt tugev ja teades, et selleks, et lapsed oleksid õnnelikud ja rõõmsad, peab eelkõige ema olema enda ja oma eluga rahul, ei tunne ma isegi eriti süümepiinu, et naudin neid lastevabu töölkäimise päevi ikka kohe päris korralikult. et saan lõunapausi ajal lihtsalt linnas jalutada, mõnda poodi sisse põigata, mõnikord hea sõbrannaga lõunakohvi juua ja niisama lobiseda. ilma lasteta. ja kui tööl on nii kiire päev, nagu näiteks täna hommikupoolikul on olnud, siis on väga eneseteostust pakkuv see täiskasvanutemaailmas sebimine ja korraldamine ja otsustamine ja suhtlemine.
et siis õhtul jälle oma laste emme olla. rahulolev ja õnnelik.
No comments:
Post a Comment