elus... vist

hullumeelne töötempo ei ole vaibunud. õnneks toimivad mingid asjad ka inertsist, aga endiselt on miljon asja, mis oleks pidanud olema tehtud juba eile. veel parem - üleeile. töökorraldus, personal, õigusaktid - igapäevased märksõnad, mis vajavad korraldamist, lahendamist, loomist...

õnneks on pere ja kallid sugulased, kellega koos on võimalik natukenegi mõtted töiselt sasipuntralt eemale saada. ja paar kõige paremat sõpra, kelle eestvedamisel saab nädalavahetusel ka üks pidu maha peetud. lihtsalt lõõgastumiseks. sest kogu see pinge mõjub juba tervisele - uni on heitlik, vanad valud ronivad kivi alt välja, meeleolu kõigub...

jaanuar saab tänasega läbi ja lootus jääb, et veebruar ju hullem ikka olla ei saa. kroonika mõttes märgin ära, et veel pole päris hulluks läinud :)

vana kaev ja uus kaev

vanasõna ütleb, et ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis. töö juures on täna seis selline, et uut kaevu pole veel olemaski, aga vana on juba kinni aetud ja ära unustatud, mis siin sülitamisest rääkida...

haldusreformi idee on õige, aga läbiviimise korraldamine täiesti läbikukkunud!!! vähemalt meie uues suures KOV-is. vana süsteemi enam ei ole, uus ei toimi. endiselt. ma enam isegi ei tunne, et hakkan hulluks minema, vaid ilmselt natukene juba olengi. natukene viimased kuu aega kogu aeg...

peale pingelisi ja närvesöövaid tööpäevi koju jõudes tahaks ainult rahu ja vaikust. mingil hetkel saavad lapsed sellest täiesti aru ja ühel õhtul oli KD ette valmistanud üllatuse mulle ja Kallile Kaasale:

põrandal pehme lambanahk, laual snäkivaagen, küünlad meeleolu loomas ... lihtsalt imeline! nii armas ühe 8-aastase poisi poolt märgata ja mõelda ja planeerida. tema enda seletuse kohaselt oli see tänuks meile, sest "... teie ju issiga kogu aeg hoolitsete meie eest ja teete meile asju ja ma tahtsin ka teile midagi teha..." ema süda sulab täiega :)

ja siis on järjest päevad, kui kõik on valesti - lapsed ei pea kinni kokkulepetest, ei hooli, valetavad ... tuled koju ja ees ootab kasvatamine ja kasvatamine ja kasvatamine! tekib lootusetuse tunne, et mida paganat ma küll lapsevanemana nii valesti teen, et kõige lihtsamadki tõed unustatakse???

ja et väljakutseid jaguks ikka igasse eluvaldkonda, siis läheb väljas külmaks ja nagu ikka külmub ka mingi osa meie pisikese maja veesüsteemist ära.

... pinge tööl, pidev väsimus, lastekasvatamiseminutid igal õhtul, vastik külm ja sauna ei saa - ei ole hea kombinatsioon, üldse ei ole...

õnneks on elu tegelikult ikkagi ilus. näiteks siis, kui pühapäeval külma ja tuult trotsides lastega talverõõme nautisime. lund küll praktiliselt ei olnud, aga lasteaia taha üleujutatud heinamaale oli tekkinud peegelsile jääväli. lastel rõõmu laialt ja isegi minusugune külmavares suutis koos lastega veidi talvest rõõmu tunda.

... ... ...
üks kolleeg ütles mõningase iroonia ja sarkasmiga, et tema mantraks on muutunud "lase vabaks!" ja soovitas mullegi. ei tea, kas peaks proovima?

keeruline...

huvitav, kas see on keskeakriis? see tujutus ja väsimus ja apaatsus ja olematu tahe. või on see hoopis ligihiiliv depressioon? või veel midagi kolmandat?

nojah, raske on, eriti tööga seoses. nii pagana palju on segast ja ebaselget ja korraldamist vajavat ja keegi ei tea suurt midagi ja vastuseid ei ole ja küsimused muudkui kuhjuvad. kuidagi ei suuda endas leida motivatsiooni, et asjadel sarvist haarata ja jupp-jupi haaval tegelema hakata. või tegelikult isegi ju tegeleks ja korraldaks, aga ei saa, sest pole teada, kes-kus-kuidas!!! ja see just tekitabki frustratsiooni, et mitte-tegemise põhjus ei ole ainult minus kinni ja on nii palju detaile ja mõjutajaid, mida mina muuta ei saa. oehhh...

iseendal on kurb just sellepärast, et isegi kodus Kalli Kaasa ja lastega olles tajun seda, et kogu aeg on ükskõiksuse hall vari näos ja oma kallitelegi ei suuda naeratada. justkui elurõõm ja olemise tahe on kuskile kadunud... kuigivõrd suudan ennast siiski teadlikult sellest mustast august püüda välja tirida ja nt eile õhtul võtsin paar tundi ja olin lihtsalt koos lastega nende toas. vaatasin nende mängu, ajasin juttu ja lihtsalt olin. jätsin eemale telefoni ja panin kinni teleka, ei mõelnud töömõtteid ja olin vaikselt õnnelik. natukene oligi kergem, natukeseks ajaks.

tean ju, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja kriisid elatakse üle ja küllap varsti see töine tohuvapohu ka paika loksub. lihtsalt praegu on iseendast nii hale ja maailm on nii hall, et kogu aeg on pisarad kurgus ja tahaks midagi muud...

aga võib-olla see siiski ei ole ei keskeakriis ega depressioon, vaid hoopis lihtlabane pohmell. pohmell meie muinasjutulisest Sri Lanka reisist, mille otsalõppemise lõplikkus alles nüüd kohale jõuab. meenutad ja elad uuesti läbi ja esialgu on ikka veel emotsioonid laes ja siis järsku - põmaki! - lööb reaalsus sisse ja muinasjutu-otsasaamise-pohmell muudab olemise täiega talumatuks.

elukogemus on õpetanud, et pohmell läheb üle. targad raamatud räägivad, et keskeakriis läheb ka üle. isegi depressioonist saab teadlikult tegutsedes üle. nii et ma püüan olla teadlik ja jään nüüd helget homset ootama. sest see peab ju lõpuks ikkagi kohale jõudma :)