pühad

miskipärast arvasin, et detsembris ka üks postitus juba tehtud, aga võta näpust... no õnneks annab seda viga parandada ja mõned read kribada.

mul on puhkus! päris mõnus, kui ei pea töiseid tegemisi ja laste kaugõpet kombineerima, vaid saab ise oma aega planeerida ja vajadusel ka laste jaoks olemas olla. sest jah - eelmisest nädalast on kõik koolid taas kaugõppel, lapsed kodus ekraanide taga ja lapsevanemad koolikoka-treeneri-tugipersonali rollis. kevadega võrreldes on ebakindlust ja segadust siiski vähem, nt kogu koolil üks õppe-keskkond, kus virtuaaltunnid toimuvad, õpetajad viivad oma tunde tunniplaanijärgselt ikka ise läbi ja lapsevanemad ei pea kodus ennast 'pooleks rebima', et aru saada, millise õppekava järgi milliseid teadmisi lapsele selgeks tuleb teha. mõned tehnilised viperused on ikka ette tulnud (e-kool 'jookseb kinni' või arvuti kaamera-mikrofon ei tööta), aga laias laastus on need 6 kaugõppe päeva päris kenasti möödunud. homme veel ja siis saavad lapsed väljateenitud koolivaheaega nautima. ehk on vaheajal ilmad ikka mõistlikud ja lapsed saavad piisavalt värskes õhus olla, sest see on mu meelest kaugõppe suurim puudus - hommikust lõunani istutakse ekraani taga ja liikumist on minimaalselt. õnneks toimus eelmisel nädalal vaatamata koroona-piirangutele ikkagi  KD jalgpalli-trenn, kus kutt sai värskes õhus korralikult liigutada ja meie tegime samal ajal Piigaga jalutuskäigu udusse mattunud rannarajoonis.

kuigi viirus-pandeemia nakatumisnäitajad on iga päevaga üha hirmutavamad ja enamuse ajast istume kodus, siis näpuotsaga oleme erinevaid tegemisi ka väljaspool kodu ette võtnud. nii sai siiski peetud Piiga 10 sünnipäev (kuigi viimase hetkeni oli kahtlane, kas mängutoad lubatakse sel' ajal veel lahti hoida) ja ehkki külalisi oli tavapärasest vähem, jäi sünnipäevalaps oma peoga väga rahule. 

samuti sai metsast üles leitud ja koju toodud kõige ilusam jõulupuu - Kallis Kaasa lihtsalt oskab alati seda õiget puud märgata :)

koorilaul jäi soiku juba novembri lõpus, sest siseruumides ei lubatud grupiviisilist huvitegevust enam harrastada, aga eelmisel nädalal võtsime koorikaaslastega selle kummalise aasta siiski ühiselt kokku, pidades Mohri aida sisehoovis maha ühed vabaõhu jõulud. hajutatult, värskes õhus, suuremate kallistamisteta, aga siiski kuumade jõuluvorstide ja kapsaga ning jõuluvana, kingitusteja jõululauludega. väga soe ja armas ja tore õhtu oli! uuel aastal saame loodetavasti jälle korralikult laulmisega ka jätkata.

lisaks Piiga sünnipäevale ja jõuludele on detsembris üks oluline tähtpäev veel - meie pulma-aastapäev. seekord siis juba 13-es ja numbri pahelisele varjundile vaatamata ikka sama õnnelikult ja üksteisest hoolides kui kõik varasemadki aastad❤ kui eelnevatel aastatel oleme aastapäev tähistanud lihtsalt kodus, siis seekord võtsime aega kahekesi olemiseks ja nautimiseks ehk et veetsime paar tunnikest Pärnu uusimas spa-s WasaResort (saime praktiliselt privaat-spa, olime enamuse ajast kahekesi, alles viimase pooltunni ajal tuli paar peret veel), lasime ennast massööridel mudida ja õhtul käisime ka valla jõulukontserdil 'Noorkuud' kuulamas. välja arvatud spa-osa möödus kogu päev maskides - praeguse aja märk, kuid vaatamata koroona-piirangutele oli see ikkagi väga väga armas päev!

üks armas meelespidamine mahtus eelmisesse nädalasse veel. nimelt saatis Päästeameti Lõuna regiooni juht kõigile neile, kes kevadise eriolukorra ajal Lõuna kriisistaabi töös osalesid, tänukingi. algselt pidi toimuma tänuõhtusöök, aga enne kui see aset sai leida, hakkas koroona-olukord taas võimenduma ja sedasorti rahvakogunemine ei olnud enam võimalik. seetõttu jõudis tänuõhtusöök (või vähemalt osa sellest) kriisiohjajateni karpi pakendatult, mis gurmeemaitseid sugugi ei vähendanud ja tänu millele üks kodune õhtusöök väga eriliseks osutus.

homme ongi juba käes aeg koduseid jõule tähistada ja kuuse alt kinke leida :) seejärel loodame siiski ka maale sõita, et kurja viiruse kiuste ikkagi traditsiooniliselt jõululaupäeva tähistada - vanematekodus, armsate ema-isa ja kallite õdede-venna ja nende peredega. nii kahetised tunded on maale sõitmisega seoses, sest ühelt poolt ei kujuta jõule ilma suure perega koos olemiseta kuidagi ette, aga teiselt poolt tuletatakse praegu kogu aeg meelde, et püsige kodus ja vältige kontakte. mismoodi küll leida see kuldne kesktee olukorras, kus häid valikuid ei olegi... nojah, kui nüüd järgmise paari päevaga olukord kardinaalselt hullemaks ei lähe, siis ilmselt me ikkagi sõidame maale ja jõulu esimesel pühal ka Paide-sugulastega pühi tähistama, aga ikka väga keeruline on seekordsete pühade planeerimine. lootus sureb viimasena...

elu jälle sassis...

 ... nagu kevadel ehk et kroona-viirus segab tavapärast elukorraldust ja  prognoos on pigem kehvem kui parem. erinevalt kevadest on nakatunute arvud kordades suuremad, tagasi on distantsi hoidmise nõue ja maskikandmine on juba nädalapäevad kohustuslik olnud. olen siiralt tänulik, et lapsed saavad hetkel veel tavapäraselt koolis käia ja iseenda töötegemist ei pea kombineerima distantsõppega, sest nii mõneski Pärnu koolis on üks või teine klass nakatunud õpilase pärast pidanud koolitöö ümber korraldama. minu enda töö toimub taas ainult kodukontoris ja video-koosolekute vahendusel ning eelmise nädala lõpus pidi kodukontorisse kolima ka Kallis Kaasa, kuna saime Terviseametilt ettekirjutuse jääda eneseisolatsiooni kui nakatunu lähikontaktsed. jah, ka see on kevadega võrreldes minu jaoks teistmoodi, et nüüd siis päris lähedale see haigus jõudnud. minu ja Kalli Kaasa tervisega kõik korras, aga nakkuse sai hea koorikaaslane, kellega paar päeva enne tema positiivset testitulemust ühel arutelul külg-külje kõrval istusime ja hiljem ka koos kooriproovis olime. tol' hetkel oli ta enda arvates terve kui purikas, aga järgmisel õhtul oli kurk karedaks muutunud ja veel järgmisel enesetunne juba nii kehv, et sai suunamise testile, mis paraku oli positiivne. mis omakorda tähendas, et kõik kooriproovis osalenud olid potentsiaalsed lähikontaktsed, tuli korraldada kooriliikmete nimekirja edastamine Terviseametile ja kõiki lauljaid ka koori juhatuse poolt teavitada, et püsige võimalusel kodus, kuniks Terviseametilt täpsemad juhised saate. 

eriti kahju oli, et nädala lõpus pidi ju olema kontserdimajas esinemine koos linnaorkestri ja Estonia Seltsi Segakooriga, mis nüüd koori jaoks loomulikult ära jäi. õnneks oli kooride-orkestri distantsi hoidmine nii hästi läbi mõeldud, et orkestrile eneseisolatsiooni nõue ei laienenud ja kavandatud kontsert sai ikkagi toimuda, kuigi ilma kooride esinemiseta, aga jah - meie jaoks polnud see suurem asi lohutus. lisaks tuli eelmisel nädalal teada koori jõulukontserdi ärajäämisest, kuna Agape kirik, kus kontsert pidi toimuma, otsustas koguduse tervise huvides kõik kirikusse kavandatud üritused ära jätta. ja kuna praeguses olukorras, kus kogu koor on potentsiaalselt nakatumis-riskis, ei saa teha ka iganädalasi proove, siis ei saa me esineda ka Pärnu jõuluturul, sest päris ilma proovideta ikka otse lavale ei lähe. seega oligi eelmise nädala proov päris pikaks ajaks viimane ja pole üldse kindel, millal uuel aastal ühistegevustega jälle alustada saab. 

seega on vaimu värskendavaks tegevuseks hetkel peamiselt jalutuskäigud värskes õhus, mida nii üksi kui koos Kalli Kaasaga päris mitmeid on ette võetud. kuni tänase hommikuni, kui maa esimest korda õrnalt valge lumekirme all, oli loodus pigem kevadine - metsaalune rohetas, okstel suured pungad ja koduaias kevadlilled peenras õisemas. mulle tegelikult selline sügis meeldib :) 

nädalavahetusel sattus Kallis Kaasa koos lastega metsast peenarde katmiseks kuuseoksi tooma minnes ka ühe eriti kummalise leiu pele -keegi oli metsa alla maha valanud suure kotitäie legosid!?! täiesti korralikud, juba peale vaadates mitme suure komplekti jagu, piki kraaviperve kaugel silma riivamas. no milline terve mõistusega inimene midagi sellist teeks?? kui endal enam vaja pole, pane müüki või anna kasvõi tasuta ära või ma ei tea, pane kotiga kuhugi taaskasutuskeskuse ukse taha, aga minna spetsiaalselt metsa, suurest teest ikka mitusada meetrit kõrvale ja valada korralikud mänguasjad kraavi ... minu mõistus seda lihtsalt ei võta. lapsed korjasid esimese hooga niipalju suuremaid klotse kaasa, kui taskutesse mahtus ja järgmisel päeval läksime kogu perega metsa tagasi ja korjasime kaugelt üle poole tunni neid pisikesi jubinaid kokku. saagiks oli kaks! kilekotti lego-klotse, mis kodus seebiveega likku sai pandud ning seejärel kulus lastel ja enamuses siiski minul ligi kolm tundi, et kõik need tuhanded pisikesed vidinad läbi loputada. aga see oli seda väärt, sest vaid pisukese Googeldamise järel selgus, et ära oli visatud 80-ndatest pärit lego-komplektid - mereröövlite purjelaev, rüütlite loss, kosmoselaev, tuletõrje-laev ja ilmselt midagi veel. tõeliselt ägedad komplektid ja rariteetid veel pealegi! lastel on nüüd mitmel õhtul avastamise ja ehitamise rõõmu ning metsaalune sai ka sellest prügihunnikust puhtaks - kasulik korilus kõigile :)

lastel saab tänasega läbi esimene trimester ja neil läheb koolis ikka väga hästi. nädalajagu päevi tagasi vaatas e-koolist suisa nii ilus pilt vastu, et kohe pidin selle jäädvustama:

taaskord midagi, mille eest väga tänulik olla, sest oma õppimistega saavad nad suuresti ise hakkama ja vaid pisut tuleb üle küsida, kas kodused ülesanded tehtud ja järgmiseks koolipäevaks õiged asja koolikotis. trimestri hinded on Piigal vist ainult "viied" ja KDil peamiselt "neljad-viied", kuigi jah, poisil käitumise hinne mitmes aines ka "rahuldav", aga see vist päris normaalne, et üks viienda klassi poiss aeg-ajalt ka veidi "käitub" :)

eile algas advendiaeg ja oli põhjust alustada kodus jõulu-meeleolu loomisega ja piparkookide küpsetamisega. lapsed saavad piparkookide tegemise ja kaunistamisega juba täitsa ise hakkama, minu hooleks jäi suuresti vaid protsessi üles pildistamine.

nii väga loodan, et jõulude ajal ei ole maailm päris lukus ja tohime ikka kallite sugulastega päriselt kokku saada ja jõule tähistada. muid tavapäraseid jõuluüritusi (tööl ja sõpruskondadega jm) sel' aastal nagunii ei ole, nii et oleks võimalus rahulikult suure pere seltsis olla. 
 

läänerindel muutusteta

kuidagi on nii, et kui elu veereb vaikselt ja mõnusalt, siis ei kutsugi väga siia virtuaalpäevikusse sissekandeid tegema. no et mis ma jälle kirjutan, et ikka on hea olla :) paradoksaalsel kombel oli sama tunne paar aastat tagasi, kui elu on must ja masendav, ainult et siis oli mitte-kirjutamise põhjus see, et mis ma sellest hädaorust ikka kirja panen. novot, nüüd siis vastupidi ...

aga tõesti on endiselt hea ja mõnus olla. töö juures sujub, lastel läheb koolis kenasti, Kallis Kaasa on sama armas ja hea nagu ikka :) eelmise postituse järel oleme veetnud koos lastega mõnusa koolivaheaja Tartus mänguasjamuuseumis, V Spas ja Ahhaas (põikega Tamme-Lauri tamme juurde). aasta alguses tegime küll plaanid koos lastega taaskord sooja päikese alla minna, aga reisipiirangud on endiselt karmid ja puhkust ainult maskis veeta ei tundunud kuigivõrd meelitav väljavaade. no ja Tartu kõlab ju peaaegu nagu Türgi.

lisaks veetsime meeleoluka halloweeni nädalavahetuse, kus igaühele leidus midagi tema maitsele vastavat. ehk et lapsed said nautida kodus halloweeni ja lapsevanemad üliägedat Oktooberfesti vanas Mohri aidas. minu enda jaoks oli eriti äge just see, et lihtsalt läksimegi Kalli Kaasaga koos peole, niisama. ei olnud tegemist kellegi sünnipäeva või pulmaga, koori esinemise või valla üritusega ega mõne tööga seotud ettevõtmisega, vaid lihtsalt läksime ja pidutsesime. üliäge oli!

 

jama on muidugi see, et kevadel maailma raputanud viirus tõstab uuesti pead ja nakatunute numbrid on kevadega võrreldes järjest uusi rekordeid löömas. eks sellepärast jäi meil ju perega sügisvaheajal Türgiski käimata. Eestis on seis naaberriikidega võrreldes veel üsna mõistlik, aga valitsus kaalub taaskord uute piirangute kehtestamist ja võimatu ei ole ka igasuguste jõuluürituste ära jäämine. kevadel mõtlesime oma pere ringis, et selle ootamatu ja hullumeelse olukorraga aitab toime tulla just teadmine, et peagi on suvi ja küllap see pandeemia peagi taandub ja et kui palju kordi oleks hullem, kui viirusega peaks võitlema hallis sügises ja ees terendaks võimalus, et jõulud jäävad ära... ja nüüd oleme me just sellises olukorras ja puudub igasugune teadmine, kui kauaks see ebamäärane olukord püsima jääb. samas näib mulle, et paanikat on kevadega võrreldes siiski oluliselt vähem, mingi kogemus ja teadmised viiruse levikuga hakkama saamiseks on ikkagi olemas ja elukorraldus on enam-vähem normaalne. igaks juhuks plaanime siiski perega uuel nädalal ära kasutada kohaliku veekeskuse sooduspiletid, sest mine tea, millal mingid asutused jälle lukku keeratakse...

väga rahul

nädalavahetuse märksõna - rahuldustpakkuv! super mõnusad ja toimekad sügispäevad koduaias, mille tulemusena peaks aed kevadel mõnevõrra teistmoodi välja nägema. just kevadel, kuna hetkel ju enamus taimi juba sügis-talvises vaikelus ning uuenenud õiteilu rõõmustab meid loodetavasti uuel aastal. 

Kallil Kaasal, kes on ju meie pere aiandushuviline, oli nägemus suurest ja mitmetasandilisest lillepeenrast, kuhu mahuksid nii kevadist õiteilu pakkuvad tulbid-nartsissid kui suvised püsikud ja miks mitte ka mõni tomatitaim. lisaks oli plaan lahti saada vanadest rehvidest, mis aias olemas olid juba siis, kui meie maja ostsime ja kuhu toona taimed sisse said istutatud, et rehvidele mingigi mõistlik otstarve oleks. nii kulus siis kogu laupäev ja veel pool pühapäevagi kaevamisele ja taimede ümbertõstmisele ja rehvide tühjendamisele jne. muuhulgas sai ka minu rododendron sobivama kasvukoha eesaias ja loodetavasti õitseb ta selle tänuks kevadel taaskord lopsakalt. 

see on lihtsalt nii mõnus, kui saad reaalselt näha oma töö tulemusi ja päriselt midagi tehtud saab. kui igapäevaselt tuleb tööd teha peamiselt mõtteid liigutades ja ajurakke kasutades, siis seda mõnusam on mõnikord korralikult füüsiliselt rassida ja päeva lõpus heaolu tundes selle rassimise tulemusi vaadata. ja kui kõige selle rassimise saateks paistab särav päike ja on lihtsalt imeline soe sügisilm, siis ongi tulemuseks tõeliselt rahuldustpakkuv kodune nädalavahetus.

rahul olla saab aga ka ajurakkude töö tulemusega, kuna paaril eelneval nädalal toimunud kohtumised teenusedisaini projektiga seoses möödusid rohkem kui positiivselt. lisaks sellele, et oma maja juhtidelt väga positiivse tagasiside ja rohelise tee edasisteks sammudeks saime, sujusid ka kohtumised majaväliste osapooltega rohkem kui hästi. päris äge ikka, kui kaks väga suurt ja olulist koostööpartnerit meie tiimi ideelahenduse kahel käes heaks kiidavad ja kohe aktiivselt kaasa mõtlevad, et mida ja kuidas nemad panustada saavad. nüüd on vaja veel ministeeriumis oma idee asekantslerile ka maha müüa ja siis asuda rahataotlust kokku kirjutama, et Euroopa fondide toel meie äge teenusedisaini lahendus ka päriselt valmis arendada. lihtsalt äge, kui töö on äge :)

tormiselt

esimene korralikum sügistorm on akna taga möllamas, ilmateenistus hoiatab murdunud puude ja elektrikatkestuste eest ning õhutemperatuur langes 24 tunniga ligi 10 kraadi. meil õnneks hoov ja selles olevad asjad oma koha peal, elekter alles ja puid ka veel murdma pole hakanud.

teine nn torm keerutas üle meie pere eelmisel nädalalõpul, kui järjest jäid haigeks Piiga ja nädala alguses ka Kallis Kaasa ja KD. praegusel koroona-ajal ei ole eriti tore näha, kuidas pereliikmeid tabab tugev nohu, köhima ajab ka ning lisaks kaasneb ka korralik palavik. esialgu tähendas see haige Piiga ja talle seltsiks jäänud Kalli Kaasa jaoks mitte-sõitmist Tallinnasse, kus pühapäeval kõige uuemat suguvõsa liiget tervitasime, vanavanemate päeva tähistasime ja nii minu kui Kalli Kaasa õdesid sünnipäevade puhul meeles pidasime. tegelikult oli päris tore, et nii mitu olulist meelespidamist ühe pealinna-sõiduga tehtud sai, aga eelmine õhtu meenutas küll veidi jõuludeks valmistumist :) 

kurb oli muidugi, et ainult pool meie perest kogu selle õnnitlemise virr-varri ette sai võtta (ehk siis mina ja KD), aga nagu juba mainitud, siis praegu ei ole mõistlik vähemategi sümptomitega kodunt välja minna, ammugi siis korraliku tatitõve käes vaeveldes. kui haiguserallit alustanud Piigale lisandusid paar päeva hiljem ka Kallis Kaasa ja KD (kelle kaebused küll üsna tagasihoidlikuks jäid õe ja isaga võrreldes), siis leidsime, et haigetel on mõistlik covid-test teha ja mitte niisama lootma jääda, et ehk on lihtsalt sügisene külmetus. Kallis Kaasa kasutas pisut ära seda, et haiglas töötab ja sai testi tehtud ühe päevaga (kui muidu võib ooteaeg perearsti saatekirjast testimiseni isegi kuni 3 päeva olla) ning lootust oli, et vastus saabub ehk juba samal õhtul. mina, kes ma selles haigustepesas ainukesena terve olin suutnud püsida, kaalusin nii- ja naapidi Tallinnas toimuval töökohtumisel osalemist ja andsin siiski hilisõhtul kolleegile teada, et kindluse mõttes ei hakka pealinna sõitma. õnneks saabus järgmisel hommikul kergendust toov teade, et testi vastus negatiivne ja tegemist siiski tavalise sügisese tatitõvega. huuhhhhh, see "torm" läks siis meie perest seekord mööda, saame rahulikult tavarutiinis edasi toimetada ja ei pea kahkes nädalaks karantiini jääma. tõeliselt hea teadmine.

lapsed said selle nädala kodusel ravil olla, mis tähendab natukene "distantsõppe"-rutiini tagasipöördumist. erinevus kevadega on selles, et kui siis pidid lapsed kodus ära tegema ainult tunnitöö ja koduseid ülesandeid (reeglina) täiendavalt ei jäetud, siis kuna praegu ju teised kõik igapäevaselt klassiruumis õpetaja käe all õppimas, siis peavad meie lapsed iseseisvalt ära tegema nii tunnitöö kui kodused ülesanded. tuleb tunnistada, et seda on päris palju ja kuna mul endal on hetkel päris pingeline seis tööasjadega, mitu projekti käsil ja homme oluline esitlus juhtrühmas ning Kallis Kaasa oli paar päeva haiguse tõttu ikka päris rivist väljas, siis on päris keeruline tagada, et lastel kõik asjad ikka tehtud saaks ja suurt lünka õppimises ei tekiks. no ehk oleme enam-vähem järje peal suutnud olla, kuigi mõnevõrra närvilisem õhkkond on ilmselt nii mõnelgi hetkel võimust võtnud.

positiivne kogu selle asja juures on olnud aga see, et hommikuti oleme kogu perega saanud veidi kauem magada ja keegi pole pidanud varahommikul kuhugi tormama. ja see on päris mõnus olnud :)

päriselt sügis

nii korralikult sügisenäoga ilma nagu täna ei olegi septembris veel olnud - kõle tuul, pidev paduvihm vaheldumisi hõredamate sajuhoogudega ja uksest välja astudes tahtmine mantlihõlmad tihedalt koomale tõmmata. kontori katuseakendel mürisevat vihmaraju kuulates mõtlesin haletsusega KDi peale, kellel just täna esimene purjetamistund sellel õppeaastal, et kuidas need lapsed selle vihma ja tuulega seal merel siis nüüd seilavad ... õnneks selgus, et sellise maruilmaga õpilasi vee peale ei aetud ja tund möödus siseruumides teooriale keskendudes. loodetavasti on homse Piiga purjetamistunni (tema jaoks päris-päris esimene purjetamistund üldse!) ajal kas mõistlikum ilm või samuti teooriatund kuivas ruumis katuse all.

ehk et jah - kooliaasta on alanud, meie pere järeltulijatele siis 4. ja 5.klass. tundub, et lapsed on tõesti peale pikka koolist eemal olekut (eriolukorra tõttu katkes kooliaasta ju juba märtsis, pool aastat tagasi!) klassikaaslastest, koolimelust ja isegi õpetajatest puudust tundnud ning lähevad kooli päris hea meelega. nii KDi kui Piiga klass on varasemate aastatega võrreldes märgatavalt suurem, kuna mingid paralleelid pandi kokku ja nende klassidesse tuli lapsi juurde, aga hetkel näib, et probleeme pole see tekitanud. ka huviringide plaan on juba paigas - Piiga vahetas loodusringi robootika vastu ja KD hakkab oma spordiklassi jalkatundidele lisaks ka eraldi jalgpallitrennis käima. hea on näha, et esimene täisnädal koolis on möödunud positiivses meeleolus ja hea tujuga :)

veel enne, kui suur sügis kätte jõudis, saime tehtud selle-aastase perepildistamise, järjekorras juba 11nda. seekord ei hakanud sobivat paika kaugelt otsima ja leppisime fotograafiga pildistamise kokku meie oma koduhoovis. Kalli Kaasa mulda pandud päevalilleseemned on just praegu kõrgeks õiemereks sirgunud, lilleamplid veel ilusad ja õu mõnusalt roheline ja lopsakas. nüüd tuleb piltide ootamis aeg ära kannatada ja kuu aja pärast saame tulemusi näha - usun, et vahvaid ja ägedaid nagu alati!

töises plaanis on mitmed ülesanded tegemist ootamas, aga kuidagi raske on õiget motivatsiooni leida ja tegevusplaani paika panna. mõned nädalad tagasi leidsin ennast justkui identiteedikriisist - mida ma siis ikkagi teen ja mis minu ülesanne on ja kas minu tööl on tegelikult ka sisu ja mõte? olen üle hulga aja nüüd jälle paar päeva ka kontoris kohapeal olnud, et mõtteid koguda ja sihte seada ja kuidagi konkreetsemalt töölainele saada, aga üleliia lihtne see just ei ole. samas kui täna oma lähinädalate kalendrit vaatasin, siis on seal üks kohtumine ja arutelu teise otsa, nii et tegemisi ju jagub ja mitte vähe, aga ... eks pean selle segaduse enda sees selgeks mõtlema ja iseenda jaoks konkreetsed sihid paika panema (veel parem, kui kindlate tähtaegadega ka), küllap siis saan ka kindla ja rahuliku tundega edasi toimetada. mu praegune töö meeldib mulle endiselt väga ja tundub, et kolleegidki hindavad minu tegemisi ja teadmisi, ka juhtkond ei ole nurisenud (pigem vastupidi) ning põhjust ebakindluseks pole tegelikult mitte mingisugust, aga inimene on ju kummaline ja suudab mõnikord selged asjad väga segaseks mõelda (nagu kogu eelnev lõik seda suurepäraselt tõestab :)

veel suviselt

 jah, veel on suvi ja veel on soe ja veel saavad lapsed vabadust nautida, enne kui kooliaasta taaskord pihta hakkab. kooli poolt pole veel küll mingit infot, millal ja kus ja mismoodi täpselt avaaktus toimub, aga ehk see info lähipäevil ikka tuleb, sest ministeeriumi tasandilt on viimasel nädalal kinnitatud, et kevadisel kujul distantsõpet püütakse igal juhul vältida. alustasime eile koos lastega juba esmast kooli-shopingut ja peale kolme tundi poodlemist on kappides taas mõned riided ja jalanõud, mis vastavad laste praegustele suurusnumbritele. nii on, et eelmise õppeaasta kraam oli suures osas lootusetult väikeseks jäänud, sest need lapsed kasvavad ju nagu metslased :) õnneks on nad juba täitsa asjalikud tegelased, oskavad kaasa mõelda, et mida vaja ja kuidas soodsalt majandada ning suudavad mitmetunnise ostlemise jaoks jõuvarusid koondada. paar korda tuleb selline osturetk veel ette võtta, aga õnneks on mul spetsiaalselt kooli alguse toimingute jaoks paar nädalat puhkust võetud, nii et saame hakkama.

 vahepeal aga oleme veel täiega suve nautinud ja nädala alguses käisime lastega näiteks üsna ekspromt Vudila mängumaal. kuna ilm oli ilus ja Vudilas parasjagu ka mingi sooduskampaania, siis otsustasingi pärastlõunasest tööajast veidi aega lastega olemiseks näpistada ja veetsime õhtupooliku mängumaal. mul oli võimalus oma töiseid toimetamisi ka seal teha (tänapäevased kaugtöö võimalused on lihtsalt super!), nii et ükski tööasi tegemata ei jäänud ja lapsed said ka sel' suvel ikkagi ühe mängumaa külastuse. peamiselt möödusid need ligi neli tundi nende jaoks Vudila veepargis, aga järgi prooviti ka enamus muid atraktsioone. neli tundi edasi-tagasi sõitu tasus ennast ära, sest tore oli näha, et lapsed nautisid täiega :)

järgmisel päeval jõudsime lastega uudistama Pärnus olnud näitust "Robotite linn", kuna tööandja soovis, et sealsete korraldajatega kontakti looksin ja edasisi koostöövõimalusi uuriksin. töised kontaktid said loodud ja roboteid sai ka uudistatud, aga tuleb tunnistada, et pisut "ülejala" kogu see ettevõtmine tundus - mitmed asjad ei töötanud, giidid vuristasid oma teksti nagu konveieril ja väga erilist elamust sellest üritusest ei jäänud. samas üht-teist ju vaadata oli ja uus kogemus ikka.

kuigi Kalli Kaasa sünnipäev oli ju juba augusti alguses, siis oma kingi sain talle üle anda alles nädalajagu päevi hiljem, kuna tellitud kaup lihtsalt ei jõudnud varem kohale. pisut olin ärevil ka, et kas uitmõtte ajel tekkinud idee kinkida oma sportlikule abikaasale võimalus midagi uut katsetada ja SUP'i-maailma sukelduda, ikka on õige valik ja kas vee peal seiklemine sünnipäevalapsele huvi pakub, aga on nii hea meel näha, et Kallis Kaasa naudib uut hobi mõnuga ja on lühemate aerutamiste juurest paari nädalaga juba ka pikemate jõe peal seilamisteni jõudnud. nii äge, et kink aktiivset kasutamist leiab ja saajal sellest täiega rõõmu on.

üks äge ettevõtmine oli ju vahepeal veel - Naisteklubi suveseiklus Ruhnu saarel! võtsime I. ja S.-ga plaani ja tegimegi ära - kolm päeva ratastega ülemere imedemaal! tõsiselt mõnus lõõgastus parimate sõbrannadega hoopis teises keskkonnas, eemal mehest, lastest, kodusest rutiinist ja tööst (tegelikult natukene tööd ikkagi tegin, sest nagu juba öeldud - kaugtöö tegemise võimalused on tööandja poolt tõesti suurepärased loodud!). küll on hea sellist seiklust rattaga ette võtta, kui Kallis Kaasa on just tulnud nädalaselt rattaretkelt ja kogu vajaminev varustus on kodus olemas. minu ratast ei olnud vaja nii ohtralt varustusega koormata, sest retk oli lühem, ööbimine kämpingus ja söögipoolistki polnud vaja nädala jagu kaasa pakkida, aga päris parasjagu kraami sai kaherattalise külge sellegipoolest, lisaks veel seljakott seljas.

ja oi see oli äge! saar ise ja loomulikult seltskond! minnes saime korraliku loksumise, aga õnneks päris merehaigus meid ei tabanud, nii et kohale jõudes olime rõõsad ja rõõmsad ikkagi. ei hakka meie seiklust ümber jutustama, sest peamiselt me ju lihtsalt olime ja kulgesime ja nautisime, lisan lihtsalt mõned fotod meeleolu loomiseks ja hetkede meenutamiseks.

ja lõpetuseks üks armas uudis ka - kallis õde P. sai 07.08.2020 kolmandat korda emaks! ema-isa on nüüd 8-kordsed vanavanemad ja armas õekene suurepere-ema :) 

suviseid toimetamisi

on olnud suurepärased ja tegusad suvenädalad! aktiivseid tegevusi ja niisama nautlemist, uusi elamusi ja nostalgilisi rännakuid. mõned märksõnad siia kirja ka:

* KD sai 11! hommik algas traditsioonilise üleslaulmise ja kingitusega, õhtul toimus sünnipäevapidu Batuudikeskuses. sõbrad ja sugulased olid kohal, pidu kulges meeleolukalt ning mis peamine - tähtpäevaline ise jäi rahule :)

* poja sünnipäevale järgneval laupäeval käisime lastega niisama linnas jalutamas ja jäätist söömas ning sattusime ka suvisest Tivoli pargist mööda jalutama. lapsed tahtsid muidugi lustima minna ja polnud ju põhjust keelduda, nii et seadsime siis sammud karussellide vahele. KD ja Piiga proovisid ära kõrgele linna kohale tõusva karusselli ning koos issiga tehti kiiremad tiirud ka elektriliste põrkeautodega. rõõmu ja lusti jagus kõigile! mulle endale jäi kogu sellest pooltunnikesest kuidagi eriti helge ja soe tunne hinge ja kuigi ma ise ju ühelegi atraktsioonile ei roninud, siis laste ehe rõõm ja vaimustus ilmselt olid põhjuseks, miks sealt nii positiivse emotsiooni sain.

* eelmisel nädalal olime lastega omapäi, sest Kallis Kaasa võttis pühapäeval koos kamraad M-ga ette rattaretke mööda RMK Peraküla-Ahijärve matkateed Aravetelt Lõuna-Eestisse. viis ja pool päeva, kokku üle 500km ja ohtralt ägedaid emotsioone läbitud kohtadest ja ilusast Eestimaast. Kalli Kaasa jagatud pilte vaadates ja saadetud sõnumeid lugedes jäi mulje, et ta oli iseendale võetud ajaga täiega rahul ja sellest on siiralt hea meel! kui kogu aeg on töö ja pere ja hobid ja miljon tegemist, siis võibki päris enda peale mõtlemine meelest ära minna ja sellepärast on mul eriti hea meel, et Kallis Kaasa võttis seekordse puhkusenädala ainult iseenda jaoks ja iseenda soovide järgi.

* pühapäeval võtsime niisiis suuna Virumaa poole ja ühendasime kaks asja ehk et kui olime Kalli Kaasaga Aravetel hüvasti jätnud, kust tema oma rattaretke alustas, suundusime lastega edasi Rakverre. me polegi siiamaani perega sinnakanti sattunud, seega ootas laste jaoks ees kuhjaga uusi avastusi. esmalt käisime tutvumas Politseimuuseumiga, kus meid ootas tasuta perepääse tänuks laste osalemisele politseiteemalisel legovõistlusel, mille muuseum oli kevadel korraldanud. poleks lapsed sel' võistlusel osalenud, poleks meil ehk ka Rakverre sõitmiseks põhjust olnud, aga nüüd oli ja päev kujunes super vahvaks! politseimuuseumis oli palju käed-külge-katsu-ja-uuri tegevusi, nii et lapsed tormasid põnevusega ühe atraktsiooni juurest teise juurde ja said nii päris politseiautos istuda, turvavöö olulisust ja pidurdusreaktsiooni testida ning laskmistki proovida. vahepeal tegime kerge kehakinnituse kaasavõetud murelite ja joogiveega Rakvere teatri taga olevas ilusas pargis ning seejärel käisime ja vaatasime üle Rakvere linna sümboli tarva kuju. oli ikka suur ja võimas küll. loomulikult ei jätnud me külastamata ka Rakvere linnust. nagu tellitult toimus seal "Mõõga ja mantli päev", mis tähendas erinevaid etendusi ja demonstratsioon-esinemisi. kõige ägedam oli minu jaoks piinakambri ja surmatoa külastus, mis toimus giidi juhendamisel ja mille käigus väiksemad lapsed ikka nutu ja kisaga linnusehoovi tagasi jõudsid. meie lapsed olid mõnel hetkel küll veidi ehmatunud, aga üldiselt said sellest ägedast piinakambri-tuurist elamuse vist nemadki :) tegusa pärastlõuna järel kinnitasime keha keskväljaku lähistel asuvas kohvik-bistroos ja õhtul tagasi koju jõudes olime kõik väga rahul ägeda ja elamusterohke päevaga.

* samal ajal, kui issi suveküpset Eestimaad avastas, oli lastel kodus tõeline töölaager. nimelt sai lõpuks ette võetud aia värvimine, mille jaoks juba eelmisel aastal esmased ettevalmistused tehtud said, aga mis toona siiski teostamata jäi. seekord said lapsed kohe esmaspäeval pintslid ja värvipotid pihku ning töökasvatus võis alata! oehhh, esmalt näis, et ennekõike on see hoopis emme enesevalitsemisoskuse kasvatamine, sest laste arusaam korralikust töötegemisest erines üsna märgatavalt minu nägemusest ja mõlemale osapoolele sobiva tulemuseni jõudmiseks kulus üksjagu aega ja närvirakke. tuleb siiski lapsi tunnustada, et juhendamine ja õpetussõnad kandsid vilja ning kolmandal päeval sai töö tehtud juba sellisel tasemel, et vigade parandusi polnudki väga vaja. keerulisemad ja tüütumad töölõigud (nt aialippide vahede ja kitsaste külgservade värvimine) võtsin esialgu enda kanda ja eks siis paistab, kuidas lapstööjõu panuse lõpuks kokku arvame ja vääriliselt ka tasustame :)

* nädalavahetus möödus üle pikkade kuude vanematekodus. lõunaosariikidesse sõites arutasime lastega, et viimati olime maal veebruarikuus ja vahepealse kroonakriisi tõttu ei olegi sel' aastal rohkem maale saanud. seetõttu oli eriti mõnus ema-isa juures paar päeva suve nautida, lastega Orupedastikus traditsiooniline jalutuskäik teha, kohalikus paisjärves ujumas käia (ainult lapsed loomulikult, minu jaoks hetkel ujumise-suveilma küll ei ole, aga 'hülged' nautisid jahedat vett mõnuga) ja lihtsalt ema hoolitsetud aias silmal puhata lasta. reede õhtul käisin Võru linna piiris Kallil Kaasal vastas, kes seal oma eepilise rattaretke lõpetas ja oi küll oli hea meel üle nädala jälle oma armast abikaasat kallistada. laupäeva hommikul tegin pikema jalutusretke onu H. juurest (viisin talle eelmisel õhtul vanemate hoovi jäetud auto ära) mööda metsavahe- ja põlluteid lapsepõlvekoju, kokku veidi üle 12 kilomeetri. viimati käisin seda teed ca 30 aastat tagasi, kui toona terve perega (noorim õde kandekotiga emal kõhu peal) jalgsi onu juurde matkasime. oli ilus ja nostalgiline :)

pühapäeva hommikul laulsime koogi ja küünaldega üles Kalli Kaasa, kellel nüüd üks aasta taas lisaks on. kingitust peab sünnipäevalaps alles ootama, sest veebipoodide tarneajad on hetkel kuidagi ülemõistuse pikad ja enda arvates täitsa piisava ajavaruga tellitud kink õigeks ajaks siiski kohale ei jõudnud. loodetavasti sellel nädalal toob kuller paki ikka ära ja saab sünnipäevalaps sünnipäevaüllatuse ka kätte :)

sel' nädalal naudime Kalli Kaasaga kahekesiolekut, sest lapsed jäid maale vanaema-vanaisa juurde suvepuhkust veetma. kõik teised väikesed sugulased ka maal, nii et loodetavasti veedavad nad seal vahvalt aega. nädalavahetusel sõidame neile järgi, aga enne veedame veel romantilise laupäevaõhtu Tartu linnas, kus Antoniuse hotellis Kalli Kaasa sõpradelt saadud eelmise aasta sünnipäevakingi (Kingitus.ee kinkekaart) ära realiseerime ja ehk ka ERMi uudistama jõuame.