lumevalge

... lumevalge maailm magab vastu talve, vastu ööd...

üks luuletus, mis mul talve ajal ikka meelde tuleb, lõpeb nende ridadega ja see sobib nii hästi praegusesse aega. sest lund on palju, väga väga palju. isegi natukene nagu liiga palju juba, kuigi põhimõtteliselt ei ole mul valge talve vastu midagi. aga kui reedel oli päev läbi sadanud valget laia "jõululund", siis tundsin küll, et seda on liiga palju. samas ei saa ma ise ka päris täpselt aru, mis mind siis vinguma paneb - temperatuur on mõistlik (vähem kui miinus kümme), kodu on soe, maailm on puhas ja valge, lapsed saavad karges värskes õhus talverõõme nautida ... ehhhh, minugusel soojalembesel vanainimesel on vist lihtsalt vastunäidustus kauem kui kaks nädalat kestva külma ja lume suhtes (kuigi ma tunnistan, et pori ja vihm ja kolerõske sügisilm on veel hullemad).

tegelikult oli nädalavahetus soe ja mõnus ja rõõmu täis. tähistasime juba ette õige natukene Piiga sünnipäeva (mis tegelikult alles homme kätte jõuab) ja see tähendas, et ema-isa tulid nädalavahetuseks meile ning lisaks käis tädi M. koos tütrega Piigale õnne soovimas. hästi tore oli.

laste kirjeldamatu üllatus ja siiras rõõm, kui selgus, et Ama-Asa tulid külla (igaks juhuks me ette ei reklaaminud, kuna tuisu ja lumesaju korral poleks vanemad hakanud seda pikka sõitu ette võtma); Piiga kohmetunud ja samas rõõmus olek, kui kõik see seltskond ringis ümber tema sünnipäevalaulu laulis; kingitused, tort ja pidukleidis sünnipäevalaps. õhkasin oma imelist tütrekest silmitsedes, et üks tütar peab naisel ikka olema, sest poeg pole ikka kellegi tütar :) jajaaa, ma armastan oma lapsi absoluutselt võrdselt ja KD on kõige kallim poeg, aga isegi sotsiaalmeedias sattusin just paar päeva tagasi lugema mõttetera, et kui jumal tahab naisele oma õnnistust näidata, siis saadab ta naise ellu tütre. tabavalt öeldud mu meelest.

taaskord pidin ma nädalavahetusel tõdema, kuiväga on mul oma perega vedanud. ema-isa tulek ja meiega oldud aeg oli minu jaoks nii lõõgastav ja kosutav. teadmine, et Kallis Kaasa hindab ämma-äia seltskonda väga kõrgelt, muudab kõik kolm tegelast mulle veelgi kallimaks. telefoni teel suhtlemine on tänapäeva maailmas muidugi tänuväärne võimalus kaugel olevate kallite inimestega kontakti hoida, aga koos emaga diivanil ennast mõnusalt "kerra kerida" ja lihtsalt rääkida - maailma asjadest ja elust ja olemisest - see oli niiväga mõnus ja eriline ja imeliselt hea. olen õnnelik ja tänulik oma pere eest!

kui nüüd veel veidi kroonika tarbeks sündmusi üles tähendada, siis tundub, et lapsed on vahepealsest keerulisest perioodist välja kasvamas või üle saamas ja elu on jälle kuidagi rahulikum ja rõõmsam. Piiga on aru saanud, et õhtul ei ole vaja voodis tsirkust teha, vaid ka niisama magama jääda on täitsa mõistlik ning KD-iga ette võetud käitumis-kool on vist samuti tulemusi andnud, vähemalt ei ole issil vaja enam igal õhtul pojale lasteaeda järgi minnes kuulata õpetajate ettekannet sellest, millega poiss taaskord hakkama sai. Piiga on jätkuvalt väga tubli poti kasutaja ja kulu mähkmetele on seetõttu praktiliselt null, mis emme-issi rahakotile muidugi rõõmu teeb. jõulusagin on ka vaikselt hoogu sisse saamas, esimesed kingid ootavad pakkimist ja esimesed peodki juba peetud, aga kuna sel' aastal tähendavad pühad tervelt viit järjestikust vaba päeva, siis tundub, et jääb aega nii ringi sõita, pidusid pidada kui ka jõulurõõmu nautida. rahulikult ja kiirustamata.

kõige tähtsam on praegu aga siiski see, et homme saab Piiga 2-aastaseks! sünnipäevalaul ja sünnipäevakink on homse hommiku tarbeks juba ootel :)