töötav koduperenaine. üsna meeleheitel.

lapsed on haiged. ei oskagi enam öelda, kas ikka veel või juba jälle. eelmise nädala neljapäeval-reedel olid mõlemad lapsed kodus, kuigi KD ei näidanud küll olulisi haiguse märke (erinevalt lasteaia õpetajate poolt öeldust). reedel lõunaunest ärgates oli aga Piigal lambist 39,5 palavik ja meie plaan Kalli Kaasaga kontserdile minna läks täiega vett edama... oi ma olin kurb, ikka kohe väga väga kurb. tasuta saadud piletid, parim lapsehoidja nõus lastega olema ja siis selline pööre. õnneks sain piletid ühele kolleegile edasi müüa (soodsalt - kaks ühe hinnaga) ja mõningase ahastuse järel suutsin juba ka mõelda, et küllap see on millekski hea, et me seekord minna ei saanud ja küllap tuleb veel kontserdeid, kuhu minna. kuigi tegelikult oli see lohutus siiski pigem teoreetiline...

pühapäeval püüdsin leida endas õmbleja-geeni, kui KD-i lasteaias toimus lastele isadepäeva kontserdiks rahvuslike riiete õmblemine emmede poolt. materjal ja masinad olid lasteaia poolt, emmed pidi kohale tulema kümne nobeda näpuga. kui alguses tundus veel, et pole hullu ja saan hakkama küll ja päris vahva isegi, siis peale kolmandat tundi pusserdamist oli ikka juba üsna nutune tunne ja tüdimus ründas täiega. 90% plaanitust sai siiski tehtud, kaelakant jäi panemata, kuna sobiv paelamaterjal sai otsa, eks see tuleb siis kunagi selle nädala jooksul lõpetada.

esmaspäeva hommikul läks KD lasteaeda ja mina tööle, Kaasa jäi koju tõbist Piigat põetama. megakiire päev oli, sest teadsin juba ette, et teisipäeva ja pool kolmapäeva olen mina haige lapsega kodus ja Kaasa teeb mõned tööpäevad vahelduseks. õhtul pojale järgi minnes selgus, et tal on silmapõletik! ma ei osanud enam isegi reageerida sellele uudisele... vähemalt on mõlemad lapsed samal ajal haiged ja see nädal oli meil Kaasaga nagunii Piiga tõttu planeeritud vaheldumisi tööl ja kodus olla, nii et mis siis ikka - ühe lapse asemel lihtsalt kahe lapsega kodus.

kogu selle laste haiguste jama kõrval saabus vahepeal üsna ootamatult ka talv. neljapäeva homikul oli maa valge ja reede hommikuks valitses õues suisa talvemuinasjutt. aknast vaadates küll üsna kaunis, aga tegelikkuses üsna ebameeldiv - kohati märg, kohati libe ja ootamatult külm ikkagi ka. õnneks sai Kallis Kaasa reede õhtul koduõue peal ise meie autole talverehvid alla panna, seega kulges meie pere meeste laupäevane sõit Paide-vanade juurde vana(vana)isa juubelile oluliselt rahulikumalt ja kindlamalt. naised jäid seekord koju, sest Piiga tervis ei lase tal ilmselt niipea veel kuhugi külla minna.

kogu selle haiguste saaga juures on meie pisike Piiga ikka nii tubli - mulle tundub, et ta kasvab ja saab suureks suisa hetkedega. pea iga tegevuse juurde käib nõudlikult "ise! ise!" - riietumise, rohu võtmise, hammaste pesemise juures. potil käimine õnnestub ka juba päris kenasti - paar päeva on möödunud praktiliselt ilma "õnnetusteta", sest Piigale kohe meeldib potil istuda ja ta teeb seda vähemalt kolm korda tihedamini ja kauem kui vaja oleks. aga pigem niipidi kui vastupidi. ja vennaga koos mängimine õnnestub ka juba päris tihti ilma kaklemise ja karjumiseta, sest Piiga hakkab ka juba aru saama rollidest ja jagamisest ja kaaslase kuulamisest. vahva!

lapselt pead sa tõde kuulma

sõnakuulmatute laste taltsutamiseks olen kasutanud lauset: "kas emme peab tulema laksu tegema?" ja nii mõnedki korrad on küsimusele ka tegu järgnenud - kerge laks kintsu pihta. täna lõunaune ajal KD-i korrale kutsudes peale mitmendat keelamist lasin ka eeltoodud lause käiku ja kuna laps ignoreeris mind täielikult, siis sai kintsu pihta ka laks antud. mille peale laps täie solvumisega teatas: "ma löön sind ka, kui sa mulle laksu teed!"

mida oligi tarvis tõestada. rääkides ise kogu aeg, et löömisega ei lahenda midagi ja õpetades poissi rahulikult oma soove välja ütlema ning mitte (eelkõige väikese õe peale) karjuma või käsi käiku laskma, võib igasuguse positiivse tulemuse ära unustada, kui ma ise sellest õpetusest kinni ei pea. jah - ma võin ju ennast petta, et väike laks kintsu pihta ei ole lapse löömine, aga see on ju kõigest enese petmine... loomulikult võin ma ennast õigustada, et KD-i pusserdamine oleks ka Piiga üles ajanud ja Piiga on täna ikka korralikult tõbine ja pikk uni on äärmiselt vajalik ja seetõttu oli poisi korrale kutsumine eluliselt vajalik, aga ka see on kõigest enese õigustamine.

kõik eelnev ei muuda alasti fakti - kui ma tahan oma last õpetada löömata toime tulema, pean oma laksu-kasvatuse ära unustama. that simpel it is.

haiguste hädaorg

teiste väikelaste emade kogemustest ma ju tegelikult teadsin, et esimene lasteaia-aasta on raske ja lapsed on tihti haiged, aga teoorias tundus see kuidagi lihtsam. täna õhtul Piigale hoidu järgi minnes selgus, et laps on terve päeva olnud tavalisest loium ja nina on ka üsna tatine. ka KD oli lasteaias olnud kuidagi hädisem ja palju köhinud. oehhhh jah... mis siis muud, kui emme võtab jälle vabad päevad ja on lastega kodus.

poolteist nädalat oli seekordne haigustevaheline aeg Piiga puhul, KD sai veidi kauem lasteaias olla. ja oktoober alles hakkab lõppema! ees ootavad veel neli tatist talvekuud, enne kui võib lootma hakata, et kevadine päike ehk tapab viirused ja tugevdab laste organismi. ja ehk on kevadeks laste immuunsüsteem juba piisavalt tugev, et vastu panna kollektiivis paratamatult levivatele paljudele-paljudele viirustele. lootus jääb, sest reeglina lapsed kasvavad sellest välja.

aga seni tuleb taaskord laveerida töölkäimise ja kodusolemise vahel ja olla lõpmata tänulik, et töökorraldus sellist laveerimist võimaldab. kuigi täna tundsin, et et see laste pidev haige-olek hakkas täiega närvidele - kõik on vaja ümber organiseerida, tõbistele ja virilatele lastele on vaja tegevust leida ja ise seejuures püüda rahulikuks jääda. ja see viimane on väga keeruline...

kuna täna toimetasin lastega õhtust magama-mineku-rutiini üksi (Kallis Kaasa on tavapärases mälumängus), siis suutsin mingil hetkel väikeste sõnakuulmatute põngerjate peale ikka väga endast välja minna ja päris korralikult häält tõsta. iseenda jaoks oli kummaline see, et samal ajal suutsin ennast isegi justkui kõrvalt jälgida ja peaaegu endale meeldegi tuletada, et kõvem hääl ei ole lahendus ja et lapsed panevad seda tähele ja üritavad järgmine kord ennast samamoodi maksma panna, aga vaatamata sellele rahulikuks jääda ei suutnud. ise saan ju aru, et selle taga on osalt seesama laste jätkuv haiguse-saaga ja sellega seonduv närvipinge, aga jah - teoorias oleme me kõik tugevad. õnneks kulges magaminek üldjoontes siiski rahulikult ja praeguseks valitseb magamistoas õnnis vaikus.

ma väga loodan, et see haiguste hädaorg ei lähe hullemaks, vaid hakkab ennast ikka ammendama ka juba. lastest on ju kahju - ei saa välja, olemine on kehv ja emme on ka närviline... ja veel ootan ma, et Kallis Kaasa linnast tagasi jõuaks ja närvilisele naisele midagi rahustavat tooks. et homsele rõõmsal meelel vastu minna :)

kadunud mõtted

möödunud nv andis taaskord tunnistust sellest, et kui mingi kirjapanemist väärt mõte tuleb, siis tulekski see kohe kirja panna, mitte jääda ootama paremat/sobivamat/vähemkiiremat hetke. mälu asemel on mul teatavasti ainult mäluaugud ja nii ma siis istungi nüüd siin ekraani ees ja püüan meenutada, mille kohta ma arvasin, et see tuleks küll blogis üles tähendada...

niipalju meenub, et midagi oli justkui seoses lastekasvatamisega ja kuna eelmise nädala lõpus alustamise koostöös lastehoiuga Piiga mähkmevabaks harjutamisega (mitte segi ajada potil käimise harjutamisega - seda teen ma juba ammu ja Piiga aeg-ajalt teeb ka sinna potti midagi, kui õigel ajal panna istuma), siis proovin seda kogemust veidi kirja panna.

KD-ga oli lihtne - potile hakkasin harjutama 9-kuuselt, aga suvel enne 2-aastaseks saamist lasin tal võimalikult palju ilma mähkmeta õues olla, pott kogu aeg käepärast ja nii see tuli. unemähe jäi küll veel mõneks ajaks, aga päevane potilkäimine sai suvega põhimõttelislt selgeks. muidugi - suvine aeg, soe, mõnus ju palja tagumikuga ringi lasta. ja kui juhtuski "õnnetus", siis õues polnud sellest suuremat lugu ja emme närvid jäid suures osas alles.

Piigaga on hoopis teine lugu. praegusel ajal palja pee-ga ringi ei jookse, aga alla-kahesel on õigele potile-mineku-ajale ikka väääääääga raske pihta saada. nädala viimased päevad hoius läksid üsna kenasti, päeva peale üks paar märgi pükse, aga nv kodus oli veidi karmim. kuni pühapäeva pärastlõunani tundus asi tegelikult isegi üle ootuste kena - mõned korrad suutis Piiga täitsa adekvaatselt märku anda hädast, paar õnnetust küll ka, aga suurem osa siiski potti ja emmel-issil meel rõõmus. peale pühapäevast lõunaund oli laps aga nagu ümber vahetatud - vähemalt tunnis korra püksid märjad, emmel närvid üsna krussis ja Piiga ise üsna segaduses, et mis temast siis nüüd tahetakse. oehhh, raske on see väikese inimese elu ja väikese inimese emme elu ka... täna hommikul hoidu minnes sai aga jälle kotiga kuivi pükse-sukapükse kaasa pandud ja eks siis õhtul näha ole, kuidas päev läks. ja lohtuseks on mulle muidugi see, et pole ükski laps mähkmetesse jäänud, ei jää minu omad ka :)

kui natuke arutlesin ja mõtisklesin, et miks see potitreening mind Piiga puhul nii ärritab, siis ilmselt on asi selles, et KD-i puhul lasin asjadel üsna isevoolu teed minna, ühtegi asja väga ei harjutanud-õpetanud ja lasin lapsel uute oskuste ja teadmisteni jõuda just siis, kui ta selleks valmis oli. pojaga sain ju kaks ja pool aastat kodus olla ja lapsega kodus olles on aja kulgemisel hoopis teine mõõde. Piiga puhul olen küll ka püüdnud vältida asjatut survestamist stiilis - vanus kukkus, nüüd PEAB see v teine oskus omandatud olema! - aga eks hoius käiminegi seab omad reeglid ja tahaks ikkagi, et laps seal võimalikult isesevalt hakkama saaks. ise tööl käies jääb ju hoopis vähem aega KOOS lapsega maailma avastada ja uusi kogemusi saada ja siis vist tekibki see tunne, et kui mingi mõte tuleb, siis tahaks selle kohe teoks teha, sest aega on ju vähe. kurb.

aga rõõmsamaid mõtteid ka. olin täna pool päeva KD-iga kodus ja see oli tõeline kvaliteetaeg lapsega! kuna pühapäeva varahommikul tõusis pojal palavik (mis kadus sama äkitlset, kui oli tekkinud), siis jätsin ta igaks juhuk täna koju. jagasime Kalli Kaasaga oma töiseid tegemisi nii, et hommikupoole oli tema tööl ja lõunast siis mina. see tähendas aga tervet hommikupoolikut koos pojaga ja oi see oli tore! tundus, et ka poja nautis täiega seda, et kõik mänguasjad olid ainult tema päralt ja et emme tähelepanu oli ka ainult tema päralt. uskumatu, milliseid mõttearendusi suudab üks 3a3k laps luua! ma pidin enamuse ajast oma muiet peitma, sest laps rääkis ju enda jaoks tõsistel teemadel, aga kuidas ta seda tegi, oli emme jaoks nii vahvalt naljakas :)

maailm täis elektrit

kevad-suvel sain ma oma esimese elektriauto. tööst tulenevalt, sest teadupärast ostis eesti riik enamusele sotsiaaltöötajatele elektriautod. mõni kuu hiljem sai oma esimese elektriauto ka minu Kallis Kaasa, kes samuti sotsiaalvaldkonnas töötab. päris põnev oli, alguses. ja selgus, et tegelikult mugav ka, just linnas. auto liigub vaikselt ja sujuvalt, parkida on lihtne (masin on ju nii väike!) ja ka laadima ei pidanud just üleliia tihti. ka Kaasa harjus pisikese elektrimobiiliga päris ära ja sai ka oma pikemad sõidud (minu 10km linnaotsadega võrreldes on 30-40km ikka pikk sõit) kenasti tehtud.

nüüd sügisel hakati paigaldama kiirlaadimisjaamasid. tavapärase 7-8 tunni asemel tavavooluvõrgust saab seal aku peaaegu täis laadida vaid 15-20 minutiga. tundus, et nüüd avaneb ometi võimalus rahuliku südamega ka pikemaid sõite planeerida, sest veerandtunnise kohvipausi võib ju ikka teha ja saab kenasti sõidud sõidetud.

nädala alguse plaanisid kaks kolleegi teha tööasjus ca 100km sõidu - 50 sinna, 50 tagasi, vahepeal kiirlaadimine. samal hommikul katsetas ka Kallis Kaasa linnas kiirlaadimisjaama, et aku ikka kindlalt sihtpunktini vastu peaks. tulemusesks oli pehmelt öeldes katastroof...

Kaasa auto justkui laadis kenasti ära, aga peale laadimist enam sõitma ei hakanud. tüütamata siin postituses spetsiifiliste tehniliste kirjeldustega võib asja kokku võtta nii - paar tundi külmas autos kössitamist, siis treileriga teenindusse ja esialgne diagnoos - vist tuleb akud välja vahetada.

ei olnud just julgustav teadmine minu kolleegidele, kelle sõit kiirlaadimise õnnestumisest sõltus. igaks juhuks lugesin neile küll sõnad peale, et ärge õhtuks plaane tehke ja kes teab, mis teid ees ootab, aga lootus jäi, et kõik sujub. jah .... ei sujunud. nende kogemus oli see, et laadimisjaam ei hakanud üldse korralikult töölegi ja isegi kui kolme tunni "kiirlaadimise" (millega kaasnesid kümned telefonikõned ja abivalmis tehniku ennastsalgav töö) järel sai lõpuks linna poole liikuma hakata, puudus autol igasugune jõudlus ja kõiksugu ohunäidikud armatuurlaual põlesid.

ega's midagi, meie auto ka teenindusse ja jäime ootama, mis otsus tuleb. ja otsus oli, et veateated vaadati üle, täpselt aru ei saanudki, mis viga oli ja et nüüd töötab auto jälle. kusjuures sama otsus tuli ka Kalli Kaasa auto kohta, mille osas ju alguses oli hinnang koguni nii karm, et akud vahetusse. aga rõõm tagasisaadud autost osutus üürikeseks - peale järgmisel päeva tehtud tavalaadimist liikus auto vaid mõnisada meetrit, kui veateated jälle armatuuril põlema hakkasid ja autol jõudlus kadus. jälle kõne teenindusse, treiler järele ja otsust ootama.

esialgne otsus tuli juba samal õhtul, et veateated jälle kadunud ja auto liigub tavapäraselt, aga otsustati siiki teenindusse laadima jätta ja kontrollida hommikul, mismoodi masin peale laadimist käitub. täna anti siis teada, et peale tavalaadimist oli kõik korras, aga kui aku tühjaks sõidetud ja kiirlaadimist katsetatud, kordus kõik otsast peale... jäeti uuesti kontrolli ja taaskord tavalaadimist proovima, et kas ja kuidas peale seda toimib.

see kõik oleks isegi peaaegu naljakas, aga seda autot kasutab ju kogu osakond ja väga raske on oma töid-tegemisi planeerida, kui hommikul ei tea, kas lõuna ajal auto sõidab või mitte. õnneks on vähemalt Kalli Kaasa auto teenindusest tulles vastu pidanud ja ka peale tavalaadimist korralikult sõitnud, nii et ta on saanud mulle ja Piigale transporditeenust osutada ja hommikuti meid linna tuua ja õhtul jälle koju viia.

hetkel ootan siis kõnet teenindusest ja loodan väga, et saan auto kätte, isegi kui masin on sellises konditsioonis, et kiirlaadijast tuleb eemale hoida. olen seni tavalaadimisega hakkama saanud, saab ehk edaspidi ka. aga päris ilma autota läheb keeruliseks.

niipalju siis ultramoodsast 21.sajandist ja maailmast, kus isegi autod liiguvad elektriga. kui liiguvad...
----------------------------------------------------------------
hiljem: sain auto enne tööpäeva lõppu siiski kätte soovitusega kiirlaadijat hetkel mitte proovida või kui, siis varuda peale laadimist hulgaliselt vaba aega... eks siis näib, kaua nüüd sõita saab ning mis ja millal selle vea lõplikuks eemaldamiseks ette võetakse.

isehakanud aednik

pühapäeval avastasin, kui tegus ja toimekas võib olla paar tundi sügisese koduaias, kui lastel ei pea enam kogu aeg natist kinni hoidma ja saab lihtsalt üheskoos toimetada. kuigi KD on alles 3a3k ja Piiga kõigest 1a10k, saavad nad suurepäraselt ise aias ringi toimetatud ja oma mänge mängitud ja emme ei pea neil kogu aeg sabas käima ja silma peal hoidma. uskumatu, millise vabaduse see annab! kahe tunniga pühapäeva ennelõunal jõudis suurema osa möödapääsmatustest aiakoristustöödest ära teha ja seda nii, et iga paari minuti tagant ei olnudki vaja käsil olevat tööd katkestada, et üht või teist last valvata-lohutada. hoopis vastupidi - sain hoogsalt tööd teha ja lapsedki lõid usinalt kaasa, aidates näiteks äralõigatud sõnajalalehti kärusse panna. see on ikka nii ütlemata armas, kui poja tähtsalt teatab: "Emme, mina olen Sinu abiline!". Ja kui siis veel pisike Piiga ka tähtsalt kaasa lööb ja venna kõrvalt seletab, et Piiga aitab ka ja koos on nii tore ja saame kõik hästi tehtud, siis on kuidagi eriliselt soe ja armas tunne. eelnev ei tähenda seda, et Kallis Kaasa oleks jalgu kõlgutanud ja pealt vaadanud, kuidas naine ja lapsed aias rassivad - mehel olid meestetööd ja neid jagus kaugelt kauemaks, kui minul aiakoristustöid. sest üle mitme päeva oli nädalavahetusel ometi selline ilm, mis lasi ka õues toimetada ja koduaeda sügisesks-talveks valmis seada.

ja kuna laste vanus võimaldab tõesti juba ka rahulikult ja ilma oluliste kõrvaliste segajateta aiatöid teha, siis isegi minusuguse isehakanud hädise aedniku jaoks oli pühapäevane aias toimetamine täitsa meeldiv. sest no midagi pole teha - ei ole minus peidus andekat rohenäppu, kellel kevadel esimeste päikesekiirtega sõrmed mulla järele sügelema hakkavad ja kes sügisel esimeste halladeni väsimatult aias müttaks. aga ilus ja hoolitsetud aed meeldib mulle väga! lapsepõlvest mäletan, kuidas ema suutis pealtnähe vähese vaevaga meie suure aia hoida imelise kevadest esimese sügisese lörtsini ja praegugi on lapsepõlvekodus käies ema aed vaatamisväärsus omaette. eks seetõttu näengi vaimusilmas, et ka meie pisikene aiakene võiks olla sama kaunis ja hoolitsetud ja värvikirev, aga no mis teha, kui minus ei ole seda aiapidaja soolikat... õnneks on oma aias toimetamine ikkagi kuidagi teise maiguga, no et nagu ikka tahaks teha, isegi kui ei oska ja eks ma midagi olen suutnud teha ka (paljuski ka ema toetuse ja õpetusega), aga oma unelmate aiast jääb ikka kõvasti puudu. õnneks on vähemalt mu Kallis Kaasa väikestviisi aiandushuviline ja kannab hoolt selle eest, et mõni värvikirev õitelaik ja punetav maasikapeenar ikka olemas oleksid. mul on oma mehega lihtsalt nii väga vedanud!

sügis"rõõmud" ja muidu rõõmud

sügis on juba oma olemuselt selline "tatiste"ilmade aeg, nii et kõiksugu külmetushaigused lihtsalt leiavad tee korralike inimeste juurde. mis tähendab, et esmaspäeva õhtul hakkas enesetunne kehvaks kiskuma ja reede õhtuks olin omadega täiesti läbi. teadmine, et nohu on kõige vastikum haigus, tuleb meelde alles siis, kui see jube nohu jälle käes on. mul siis nüüd jälle on, väga korralikult. mõnes mõttes isegi hea, et nädalavahetus käes ja saab kodus põdeda, kuigi samas veedaksin ma oma töövaba aega kindlasti hoopis meeldivamal viisil, kui hädiselt diivanil, nina tilkumas ja köha kopse rebestamas... oehhhh, ainuke lohutus, et perearst ei tuvastanud ei kopsudes ega vereproovis mingeid kõrvalekaldeid, seega ilmselt tegemist siiski kõigest raskemat sorti sügisese viirusega ja mõne päeva pärast hakkab ehk paremaks minema.

samas on mööduvast nädalast ka midagi head meenutada. Piiga sai peale kolmenädalast haigust lõpuks ometi taas hakata hoius käima ja oh imet - ilma igasuguse hommikuse nututa! esialgu arvasin, et esimesel päeval peale kolme nädalat taas hoius olles oli lihtsalt nii põnev, et jonn läks meelest ära, aga kui ka järgmistel hommikutel nutuvabalt rühma mindi, oli emme rõõm muidugi suur. kuidagi väga suureks hakkab see meie pisike Piiga saama - lutti enam pole, hoius käimine kulgeb nututa...

vahva on vaadata, kuidas lapsed juba koos mängida oskavad - KD annab teema ette ("ma lähen teen sporti, Piiga, keeda natuke suppi, kuni ma tagasi tulen!" :) ja Piiga toimetab siis oma oskuste kohaselt kaasa. kusjuures olen tähele pannud, et iseenda närvide säästmiseks on palju parem laste neil isekeskis mängida ja mitte kogu aeg kõrval tänitada, et ärge seda tehke ja ärge sinna ronige. lapsed mängivadki ju katsetades ja avastades ja et see täiskasvanute nägemusega elutoa ekspluateerimisest kokku ei lange, on ilmselgelt täiskasvanute probleem. teoorias tean seda väga hästi, aga kui laste mängimist kõrvalt vaatan, siis tahaks ikka kogu aeg sekkuda ja piire seada... kui ise hoopis köögis toimetan ja lapsed toas mängivad, siis kulgeb see palju rahulikumalt võrreldes sellega, kui lastega koos toas olen. ja tegelikult on tuba samamoodi oma koha peal  nii siis, kui koos lastega toas nende mängimist jälgin kui siis, kui lihtsalt köögiuksest aeg-ajalt lastele silma peale viskan. lihtsalt teisel juhul saavad nemad oma tahtmise järgi oma mänge mängida ja mina saan rahulikult köögis süüa teha ja mõlemad osapooled on rahul.

m.a.s.

... ehk ma armastan sind.

poja ütles eile õhtul nii. emme, ma annan sulle ampsu oma pannkooki, sest ma armastan sind :)

kui esmane emotsioonide puhang möödas oli (võtab ju ikka heldima küll, kui 3-aastane sedasi tundeid avaldab) ja pojalt küsisin, et mis see siis tähendab, kui sa armastad, ega ta siis suurt tarka selgituseks öelda ei osanud. küllap miski järjekordne lasteaia mõju, sest kodus me tavaliselt armastamisest ei räägi. meie kodus öeldakse küll üsna tihti, et oled kallis või oled armas, aga ma armastan sind ei kõla just igapäevaselt. võib-olla peaks?

teatriskäik ja jätkuv haigus

KD käis nädalavahetusel teatris! päris esimest korda ja ilma emme-issita. sest KD-i kõige suurem sõber, tädi M, tegi selle teatrikülastuse KD-ile välja. nii jäigi emme rõõmuks vaid pluusi triikimine, poisi valmis sättimine ja aknalt lehvitamine. ees ootas Endla paljukiidetud lastelavastus "Põrrr!!!!", spetsiaalselt mudilastele. oh seda lapse põnevust ja ärevust ja rõõmu :) loomulikult tuli enne minekut ka väikese härrasmehe rahakott täita, sest ega üks korralik mees ei saa ju kodunt tühjade taskutega välja minna, oh ei, mitte mingil juhul. seega mündid kotti kõlisema, tädi autosse ja linna poole sõit!

loomulikult ei piirdunud asi ainult teatriskäiguga. tädi M ei keela ju oma suurele sõbrale midagi ja kui juba emme-issi pilgu alt ära sai, siis oli vaja kogu lapse-võlumise-arsenal käiku lasta. seega järgnes teatrile ühine käik McDonald'isse, kus lisaks einele sai ju veel mänguasja ka. jamaks läks asi siis, kui tädi M pidi hakkama koju tagasi minema ja lapse suureks ehmatuseks selgus, et tema ei saagi koos tädi M-ga poodi minna ja pärast veel ka tädi M-le külla. maailma on ikka ebaõiglane - tädi M-ga koos on ju nii tore ja emme üldse ei luba kogu aeg tädi juures olla.... oehhhhhhh.... õnneks kaalus päeva uudsem ja rõõmsam osa (etendus ja väljas söömine) siiski hilisema pettumuse üle ja meie kallis poja on nüüd ühe uue elamuse võrra rikkam.

Piiga nädala algas aga vanas rütmis - ikka haige :( eelmisel nädalal arstil käies selgus, et kopsus midagi vingub-viliseb-kahiseb ja seega ei antud ka uueks nädalaks lasteaialuba. peale nädalavahetusel jätkunud kodust ravi ei olnud esmaspäeval perearstile minnes olukord paranenud ja pisike Piiga sai AB-kuuri peale. nii karm, et nii väike inimene peab kangeid ravimeid neelama... lootus jääb, et sellest kuurist on ka kasu ja nädala lõpus tunnistab arst meie Piiga lõpuks ometi ka terveks.

minu ja Kalli Kaasa jaoks tähendab see kombineerimist tööl käimise ja lapsega kodus olemise vahel. kolmas nädal juba. Kaasa oli vahepeal nädal aega ka haiguslehel, aga kuna tegelikult toimetas ta ikkagi iga päeva tööasju ja võttis paar korda Piiga ka tööle kaasa, siis sellisel kujul pole sellel haiguslehel ka mõtet. seega jagame päevi - kord mina tööl, siis Kaasa. päris keeruliseks läheb nii pika perioodi peale, aga püüame kuidagi hakkama saada. õnneks on vähemalt asjaosaline ise üsna rõõmus ja tragi ja ei lase pikaleveninud haigusel ennast väga segada. tubli tüdruk!