must auk

järgmisel aastal saab mul 20 aastat osakonnas töötatud. sellest 10 aastat olen tänaseks olnud osakonna juhi ülesannetes. aeg-ajalt on ikka olnud hetki, kus tundub, et töökoormus on üle mõistuse või et poliitikute nägemus sotsiaalvaldkonna arendamisest on midagi hoopis muud kui spetsialistide oma. siiski pole siiamaani veel olnud päris sellist tunnet, ei ma ei saaks oma tööga hakkama või et järg kaob käest või et tunnen ennast totaalselt saamatuna. nüüd olen esimest korda just sellises mustas augus, kust omal jõul välja saamine tundub ületamatult keeruline...

seetõttu olen palunud abi - palunud enda asendajal võtta osakonna juhtimine paariks päevaks üle, et saaksin korraks töistest teemadest täiesti eemale ja võtnud aega lihtsalt iseenda jaoks. olen maganud poole päevani ja hea sõbra kutsel suurepärast toitu nautinud. olen võtnud rohkem aega lastega olemiseks ja nende tegemiste vastu huvi tundmiseks. on piisanud 24 tunnist täiesti töövälises rütmis toimetamisest ja asjade läbi analüüsimisest, et hoopis uus hingamine leida. lisaks olen välja otsinud professionaalse superviisori kontaktid, et ka konkreetselt töises plaanis asjatundlikku tuge ja juhendamist saada.

tegelikult pole ju konkreetselt midagi juhtunud ega mingi töö või projekt aia taha läinud. olen siiamaani ju kõik oma kohustused ja ülesanded tehtud saanud ja ilmselt kõigi teiste silmis oma tööga isegi väga hästi hakkama saanud. eriti irooniline on praeguses hetkes see väljaspoolt tulev nn tunnustuse laine, mis minuni on jõudnud - pakkumised osaleda erinevates projektides, sest "teie kohta on palju positiivset tagasisidet" või kutsed esinema ja loenguid lugema, sest "Te olete oma valdkonna professionaal ja väga suurte kogemustega" või konkreetse kliendi tagasiside "Te ei lükka probleeme kõrvale, vaid tegelete ka päriselt lahenduste leidmisega". jah, võib-olla sellest ongi praegune probleem tingitud, et olen olnud 'liiga' tubli. ma küll ei pea ennast üleliia usinaks, aga kohusetundlik olen tõesti ja kui midagi peab konkreetseks tähtajaks tehtud saama, siis enamasti see tehtud ka saab. olen arvanud, et suudan ka piisavalt edasi delegeerida ja vastutust jagada, aga küllap siis ikkagi mitte piisavalt, kui praegu tunnen, et töökoorem põlvili surub... ja kogu selle probleemidepuntra märksõnaks on minu jaoks haldusreform - palju muutusi, vähe infot, segaduses inimesed ning minu püüe kõike seda oma meeskonna jaoks mõistlikult juhtida ja ohjes hoida. just seda viimast ongi olnud väga keeruline teha, sest selgeid juhiseid minu enda juhtide poolt praktiliselt ei ole, ajaraamid on ebaselged ja ebareaalsed ning ühiselt tegutsemise tunne väga rabedaks muutunud.

samas olen just selle kogemuse tõttu saanud aru, et tegelikult võin täiega õnnelik olla. see on ju kõigest töö, mis hetkel musta-augu-tunde tekitab. jama oleks siis, kui siht kaoks silme eest pere või laste või sõpradega seoses. aga töises plaanis ummikusse-jooksmise-hetk on pannud mind veelgi rohkem aru saama, kuivõrd õnnelik naine ma olen oma mehe kõrval ja kui õnnelik saan olla emana meie tublide laste kõrval ja kui vedanud mul on sõpradega minu kõrval.

elu on elamist väärt, sest töö pole hoopiski mitte kogu elu. õnneks.

algas kool

minu enda jaoks kõlab sel' aastal see lihtne sõnapaar - algas kool - kuidagi eriti lõplikult ja justkui punktipanevalt. et nii ongi - suvi läbi, koolirutiin käes... ilmselgelt on mul endal hoopis suurem koolistress kui lastel, nemad lähevad homme tavapärast koolinädalat alustama päris rõõmsa meelega. ka esimese septembri aktus ja klassijuhatajatund möödusid täitsa hea tujuga ja klassikaaslastega taaskohtumisest rõõmu tundes. aga vot mina ise olen kuidagi häiritud ja mossis selle ilmselge pisiasja pärast, et suvi ei kesta lõputult ning kolmele kuule soojale ja päikesele järgneb paratamatult sügis. tahaks jonnida nagu väike laps - ma ei ole nõus!!! ma ei taha!!!

aga no mis mul siin jonnida, panen aga laste õpikutele paberid ümber, vaatan homseks koolipäevaks sobivad riided ja lohutan ennast teadmisega, et vähemalt esimeseks nädalaks on nii riideid kui jalanõusid sobivas suuruses ja kõigest polegi lapsed suve jooksul välja kasvanud. no eks paar päeva enne kooli algust sai ka tiir kaubanduses tehtud, sest poisi jalanõudega oli üsna null-seis, aga uskumatu vedamise tulemusena õnnestus vaid paarikümne euroga saada esmaseks sügisperioodiks nii sise- kui välisjalanõud (suurus 39, lihtsalt fakti mõttes kirja pandud...) ja kevadel ostetud spordijalanõud õuetundideks mahuvad ka veel jalga. samas kahe lapse esmased koolitarbed (mille hulgas ei olnud ei koolikotte ega muid kallimaid esemeid, vaid pliiatsid, värvid, kustukummid jm pudi-padi) läks maksma ligi 70 eurot! huuhhh, no ei meeldi mulle selline röövimine päise päeva ajal... sellegipoolest ootab lähiajal kaubanduses seiklemist veel ees, sest kindlasti on tuhat pisiasja, millel ma lihtsalt ei ole veel suutnud mõelda ja mida koduste varudega ei lahenda.

lisaks kooli algusele on septembri alguses ka teine traditsioon - kahe silla jooks, millest meie pere 3/4 liikmelisusega aktiivselt osa võtab. lapsed silkasid eile tarkusepäeva lõpetuseks mõnuga lastejooksudel ja Kallis Kaasa tegi täna väga hea tulemuse, kuigi vigastused kimbutavad. kuigi ka mul käis peast läbi mõte, et läheks seekord isegi üle aastate kõnnirajale, jäi seekord minu hooleks tavapäraselt tugimeeskonna roll, jäädvustades hetki läbi fotosilma ning täites paki- ja lastehoiu ülesandeid. raja ääres kaasa elada on elamus omaette ja nii vahva on vaadata, kuidas lapsed siiralt ja südamest võõrastele jooksjatele kaasa elavad ja neid asjakohaste ergutuslausetega innustavad. aastatepikkune issiga võistlustel kaasas käimine on vähemalt selle osa meie laste jaoks selgeks teinud, et kõik sportlased on tublid ja neile kaasaelamine pealtvaatajate püha kohus :) lisaks veel laste endi sees pesitsev jooksupisik, mis küll ülemäära tihti välja ei löö, aga kõikidel suurematel rahvaspordiürituste lastejooksudel iseenesestmõistetavusega osalema kutsub.

selliste vahvate ja tegusate päevade kõrval tunnen kuidagi eriti selgelt, et mingi halli väsimuse ja paha tuju periood on mind kimbutamas. sellest koolialguse stressist sai juba räägitud, aga praktiliselt iga päev tunnen, et ei taha, ei jõua, ei oska... tööl on suvine petlik vaikelu möödas ja miljon asja vajavad kohe ära tegemist ning need ei ole sellised möödaminnes-teen-ära-toimetused, vaid ikka ja veel suuresti haldusreformist tingitud ümberkorraldamised ja uute lahenduste otsimised. võiks ju arvata, et imeline suvi, täis päikest ja sooja, laadis patareid nii täis, et nüüd saab säravate silmadega ja uue energiaga sügisele vastu minna, aga mingil põhjusel on kogu tehatahtmine kadunud koos sooja päikesega. tean, et see hall hetk läheb üle, aga lihtsalt praegu on väss ja moss...

homme on uue kooliaasta esimene esmaspäev, aga mina loen juba nädalaid sügisese koolivaheajani, sest siis ootab ees meie pere esimene suvereis üheskoos kaugele soojale maale. no midagi ilusat ja head peab ju silmapiiril olema, et tahaks ja jaksaks edasi minna :)