tööpäevapildistus

igasugu praktikate ja töövarjuks olemiste käigus tuleb reeglina teha ka nn tööpäeva pildistus. KD oli eile minuga töö juures kaasas ja muljed said jäädvustatud sõna otseses mõttes tööpäevapildistusena:

(ps. sinine küürakas teisel korrusel arvuti taga olen mina, kõrvalkabinetis on punane tädi L. :)

ehhh, mulle täiega meeldib, et laps on juba selles vanuses, et tema joonistustes on äratuntavad detailid ja lugu!

pühadevahe

jõulud on möödas, aastavahetus ootab ees. tänane tööpäev pikkade pühade järel oli nagu arusaamatu eksitus - et mismõttes nagu tööle?! nojah, mööda sai seegi tööpäev (vaatamata uskumatule infole, mis ühe inimese kohta välja tuli - nii ei ole lihtsalt võimalik teha, aga nagu täna selgus, on siiski ja jääb vaid lootus, et uus aasta toob lõpuks kaasa ka lahenduse sellele segapuntrale) ja väike poja, kes täna minu töövarjuks oli, pidas täispika tööpäeva ja selle osaks olnud tunniajase koosoleku kenasti vastu. kuna lastel on lasteaiast talvevaheaeg, siis jagame Kalli Kaasaga tööd ja lapsevanemaks olemist, täna siis nii, et poja minuga ja Piiga issiga tööl kaasas. uue nädala tööpäevad tuleb samamoodi ära jagada ja siis taastub juba tavapärane argirutiin.

pühadele tagasivaadates võib tõdeda, et need olid suurepärased - nagu alati! oma pere seltsis ja vanematekodus. tõrvatilgaks meepotis oli kõhuviirus, mis murdis meie kalli poja maha koduse jõuluõhtu lõpuks, seadis peaaegu kahtluse alla järgmisel pärastlõunal l-eestisse sõidu (mis siiski õigeaegselt ja ilma vahejuhtumiteta teoks sai) ning võttis minult võimaluse jõulu teisel pühal Kalli Kaasa vanavanemate juures jõule pidada, kuna suutsin vaevalt jalgel püsida ja veetsin suurema osa päevast voodis (õnneks kestab see kõhuviirus kõige rohkem 24 tundi ning nüüd jääb vaid loota, et Piiga ja Kallis Kaasa sellest pääsevad). kuna aga minu kallis abikaasa on suurepärane isa, sai ta kahe lapsukesega ka ilma emmepoolse assisteerimiseta hakkama, seega said lapsed kõik jõulupeod ja sinnajuurde kuuluvad kingid rõõmsalt kätte.

pühad(e) hetked

kuigi lapsed kipuvad (jõuluootusest ja -ärevusest?) ära väsima ja seetõttu veidi jonnised olema ja kuigi verivorstid ei saanud nii krõbeküpsed nagu oleks võinud ja kuigi ilm on hullemast hullem (tuul, vihm, pori), olen ma siiski rahul. ja õnnelik. pühad on käes.

 

 

töistest toimetamistest

jõulujutule lisaks veidi töiseid heietusi ka, sest kaks väga olulist (vähemalt minu enda jaoks) sündmust on toimunud.

esiteks hakkab vist lõpule jõudma minu nn ristiretk ühe probleemse töötajaga seoses ja lahendus on selline, mida esialgu kõigi asjaolude valguses isegi loota ei osanud. nimelt on konkreetne isik nõus peale minupoolset mõningast selgitust ja motiveerimist ise ära minema ja minu hinnangul on see parim võimalikest lahendustest! tööandja maksab talle küll hüvitist ka, mis kõiki tema korraldatud probleeme ja segadusi arvestades ei oleks muidugi üldse põhjendatud, aga kuna see annab võimaluse tööleping veel selle aasta sees lõpetada, siis veidi peale maksta, et kiirelt ja valutult jamad ära lõpetada, on minu hinngnul üsna mõistlik hind.

teiseks tegin midagi oma parema äranägemis ja tundmise järgi, riskides sellega küll tööandja võimaliku pahameelega ja sellest sain enda sisse nii hea tunde! kuna on ju pühade aeg ja töötajad ootavad ka tööandja poolt sellekohast meelespidamist (eriti arvestades, et viimasel neljal aastal pole raskete aegade tõttu mingit preemiat olnud ja sellel aastal on ju ometi asjad tõusuteel), siis tegin oma kõrgeimale ülemusel esmalt kirjaliku pöördumise ettepanekuga alluvaid tunnustada ning seejärel käisin temaga ka isiklikult vestlemas. no tõesti oli hea tunne oma inimeste eest seista, kuigi positiivset tulemust pole vist väga loota... ülemus ise ütles ka, et hindab minu avameelsust ja seda oli päris hea kuulda.

raha küsimine on ju alati selline kahe otsaga asi, lihtsam on vait olla ja teemat mitte tõstatada, aga seekord tundsin, et kui isegi avalikkuses on välja hõigatud, et meil läheb hästi ja on olnud hea aasta, siis miks mitte selle eest ka pisukest tunnustamist küsida? sest kui keegi suud lahti ei tee, siis jääbki suurtele ülemustele mulje, et kõik on hästi, kõik on rahul sellega, mis on ja keegi ei ootagi midagi. no vähemalt sain ma omalt poolt väga selgelt välja öelda, mida inimesed ootavad ja miks kasvõi pisikenegi jõulupreemia töötajate jaoks niiväga oluline on. ja isegi kui seda preemiat reaalselt siiski ei tule (mis võib üsna tõenäoline olla, sest ülemuse põhimõtted on lihtsalt nii jäigad), siis vähemalt olen ma teinud kõik endast oleneva... jah, võin endale öelda küll, et olen tubli! :)

pühadetrall

eile õhtul toimus poisi lasteaia jõulupidu, mis möödus täpselt nii dramaatiliselt nagu karta oli. sest eks see oli ju ette teada, et KD ei talu avalikke esinemisi silmaotsastki ja rühma poolt ettevalmistatud näidendis hundi osatäitmise kohta olen ma viimased poolteist kuud kodus kuulnud halamist teemal "mina ei taha hunt olla!". vaatamata lapse igakülgsele motiveerimisele hommikul, et kui hea meel emmel-issil ikka oleks seda vahvat näidendit vaadata ja et issi filmib kaameraga, et saaks pärast kodus telekast vaadata ja et ta on ju ometi nii tubli ja vahva poiss, ei tulnud KD-i näitlejadebüüdist siiski midagi head...

edasiminek oli muidugi see, et poiss oli üldse nõus teiste lastega koos lavale jääma ja ei tormanud kohe saali meie juurde nagu varasematel pidudel, aga tagantjärgi ei ole ma üldse kindel, kas see oligi nii hea lahendus. sest niipea, kui oli vaja esimest korda suu lahti teha (ja seda üldse mitte üksinda, vaid kõigi teistega koos), hakkas minu väike poja nutma... käed näo ees, pisarad voolamas, ise meeleheitlikult püüdes vaikselt olla. mida aeg edasi, seda lohutamatuks KD-i olek muutus ja lõpuks oli lava peal teiste laste selja taga üks väike kössis nutu käes luksuv õnnetusehunnik :(

hiljem kolleegidega oma emotsioone jagades avaldas nii mõnigi neist arvamust, et õpetaja oleks võinud lapse lavalt ära saata, aga ... mine võtta kinni, mis õigem oleks.

poiss rahunes mõnevõrra alles siis, kui jõuluvana saali astus - siis pühkis poja pisarad ära ja ka nutt katkes hetkeks, aga kui vana paki saamiseks tema nime välja hõikas, hakkasid pisarad taas voolama, nägu kadus käte taha peitu ja issi pidi lapse süles taadi ette viima ja lõpuks lapse eest ka ise kingi vastu võtma. kuna ilmselgelt polnud mõtet poissi seejärel enam teiste laste hulka istuma jätta, siis tõi Kallis Kaasa meie õnnetusehunniku pealtvaatajate hulka ära ning kinki vaadates hakkas laps lõpuks ka rahunema. draamat tekitas veel asjaolu, et KD tahtis kohe minna rühma riideid vahetama, mis minu hinnangul ei olnud üldse hea mõte, aga kuna ilmselgelt oli kõik etenduse ja esinemisega seonduv (sealhulgas kostüüm) lapse jaoks täiesti vastunäidustatud, siis käisid nad issiga rühmas, vahetasid riided ära ning tagasi saali tuli juba täiesti rahulik ja rõõmus laps, kes hiljem koos rühmakaaslastega mööda saali ja koridori ringi trallis ning eelnevast paanikast polnud jälgegi.

oehh, mul oli mingil hetkel oma lapsest nii kahju, et endal olid pisarad silmas... ühelt poolt olime õpetajalt kuulnud, et proovides on poiss energiat täis, teeb kõik kaasa, laulud-salmid on peas ja ei mingit probleemi ning teiselt poolt lapse täiesti paaniline, peaaegu hüsteeriline hirm ja vastumeelsus avaliku esinemise ees, mis oli alanud juba hommikul peaproovi ajal KD-i keeldumisega kostüümi selga panemise osas ja kurtmisega, et tal kõht valutab ja süda on paha. ja ma täitsa usun, et ongi, sest kui psühholoogiliselt on nii tugev vastumeelsus, siis see avaldubki kehaliste vaevustena. ohh jahhh... ainuke lootus on, et ehk kasvab ta sellest paanilisest hirmust mingil hetkel välja.

täna õhtul ootab ees jõulupidu Piiga lasteaias ja see peaks kõigi eelduste kohaselt hoopis rõõmsamalt ja rahumeelsemalt mööduma, sest Piiga on üldiselt üsna julge ja esineda täitsa meeldib. igal juhul rühma jõululaulu oleme viimase paari nädala jooksul kuulnud söögi alla ja söögi peale :)

pidude hooaeg on alanud

detsember on igal aastal vaieldamatult kõige piduderikkam kuu aastas - erinevaid jõulupidusid ja tähistamisi jagub detsembri esimesest nädalast kuni aastavahetuseni välja. meie pere jaoks lisavad pidude kalendrisse täienduse ka Piiga sünnipäev ja Kalli Kaasa õepoja sünnipäev. just sellel nädalavahetusel sai see pidude hooaeg minu jaoks õige hoo sisse.

kuigi Piiga õige sünnipäev oli juba kolmapäeval, kui hommikul sai kallis tütreke sünnipäevalauluga üles lauldud ja emme-issi poolt kingitused - nukumaja koos elanike ja mööbliga ning imearmas heegeldatud beebinukk - kätte antud (pildimeenutus ootevalmis kinkidest ka: )

... siis laupäeva ennelõunal sai peetud suurem sünnipäevapidu, kuhu tulid kohale peaaegu kõik kallid sugulased (ainult tädi K. ei saanud muude asjatoimetuste tõttu kahjuks tulla). rahvast oli terve maja täis, alumisel korrusel täiskasvanud ja ülemisel toatäis lapsi, mõnusat olemist jagus kõigile ja vaatamata meie elamise jaoks veidi suurele rahvahulgale oli väga mõnus olemine.

veel enne, kui päev õhtusse jõudis, üsna kohe peale Piiga sünnipäevakülaliste lahkumist, vahetasin lastel riided, pakkisime lapsed ja vanaemad autosse ja sõitsime linna, kus toimus minu tööandja korraldatud jõulupidu töötajate lastele. kuna ettevõtmine toimus linna uhiuues keskonnahariduskeskuses, siis oli uudistamist nii lastel kui pedagoogidest vanaemadel :) ka see pidu möödus kenasti, lapsed lugesid-laulsid oma salmid-laulud täitsa tublilt jõuluvanale ette ja parajasti uneajaks jõudsimegi koju tagasi. lapsed magama pandud, järgnes mõnus olemine minu ja Kalli Kaasa vanematega ning see oli väga lõõgastav peale pikka ja närvesöövat päeva (kas kõik laabub, kas toitu-jooki on piisavalt, kas lapsed mängivad sõbralikult koos, kas õhtuseks jõulupeoks on lapsed äkki liiga väsinud jne miljon pisiasja, mille peale pidi mõtlema ja mis närvid üsna pingul hoidsid, vaatamata sellele, et kõik tegelikult väga kenasti kulges).

peale tegusat laupäeva ootas KD-i pühapäeval ees elu esimene kutse lasteaia-sõbra sünnipäevale. kaks ja pool tundi mängumaal, kus batuudid, ronimismaja, mänguasjad, virtuaalsed mängud ja erinevad sõiduriistad, oli lapse jaoks nii põnev, et sünnipäevalauale pandud hõrgutised jäid ema maitsta ja nautida. mulle sobis!

nüüd ootab ees veel nädal aega enam-vähem tavapärast töörütmi, mis on pikitud siiski mitmete jõulupidudega (kolmapäeval poisi lasteaias ja õhtul minul lähemate kolleegidega, neljapäeval Piiga lasteaias, reedel minul asutuse jõulukontsert ja midagi oli vist veel...) ning järgmisel nädalal ongi käes jõulud - minu vanemate juures, Kalli Kaasa vanavanemate juures ja veidi kodus ka.

kuigi sahmimist ja korraldamist ja sõitmist ootab ees piisavalt, on jõulud minu jaoks siiski ootamist-väärt-aeg. kingid ja aeg koos kallitega. hea!

teine advent

paar tundi tagasi, istudes meie pere söögilaua taga, millel aurasid ja levitasid suurepärast lõhna koos lastega küpsetatud just ahjust võetud piparkoogid, plaadimasinas mängis sellel jõuluajal esimest korda jõululaulude plaat, selja taga diivanil istus Kallis Kaasa ja üle laua vaatasid mulle vastu minu oma põngerjate kaks paari säravaid silmi, tuli klomp kurku... sest see oligi see jõuluootuseidüll, mis minu jaoks on kuskilt täpselt fikseerimata hetkest kuhugi alateadvusesse talletunud.

mis siis, et see pisarateni liigutanud hetk kestis tõesti vaid paar sekundit, kuna laste jaoks ei tähenda jõululaulud ja jõulutunne ja ahjust võetud piparkoogid sugugi vaikselt laua ääres istumist ja heldimist, mistõttu pidin ma selle klombi kiirelt alla neelama ja laste peale käratama, et laua ääres istutakse vaikselt ja rahulikult! ehhh, ikkagi oli nii armas...

ja lumi on maha tulnud ja ões ei ole enam kott-pime ja jõulutunne hiilib tasapisi hinge. päeval käisime linnas Rannahotelli juures advendiüritusel, kus lapsed said jänkusid ja lambaid ja ponisid vaadata ja Piiga julges isegi jõuluvanale patsi lüüa! kohalik leht kajastas seda sündmust ka pildigaleriiga ja meiegi pere oli fotokaamera ette jäänud:

hea on olla õnnelik!

...

peaks kirjutama, isegi tahaks kirjutada, aga nii pagana kiire ja mõtted on hajevil ja töö juures ajab üks asi teist taga ja lihtsalt ei jõua...

vähemalt kodus on asjad rahulikud ja mõnusad.

tahan, et igal aastal korduv aastalõpukiire oleks juba möödas, saaks kallite seltsis pühi nautida ja lihtsalt olla...