sügis ja viirushaigused

nüüd on see siis käes - mõlemad lapsed korraga haiged. korralik nohu, paar päeva ka korralik palavik. see tähendab, et emme-issi peavad kombineerima, kuidas käia tööl ja olla samal ajal lastega kodus. sest haiguslehe võtmine on järgmise aasta jooksul välistatud, vähemalt mulle. eesti riik on ühelt poolt küll lahke - maksab vanemahüvitist ja laseb peaaegu poolteist aastat sissetuleku pärast muretsemata lapsega kodus olla, aga teiselt poolt maksab selle vanemahüvitise pealt sotsiaalmaksu ainult miinimum-määras, mis tähendab seda, et jälle tööle minnes ja lapse haigestudes haiguslehte võttes, selgub peale haigusraha laekumist panga väljavõttelt, et tavapärase paarikümneprotsendise vähenemise asemel vaatab vastu miinimumpalgalt arvestatud haigushüvitis. ehk pikk jutt lühidalt - nädal aega lapsega haiguselehel võrdub veerandi võrra väiksema sissetulekuga. eelmisel kuul sain seda omal nahal tunda, seekord enam ei taha. seega tuleb leida kompromiss tööl käimise ja  samal ajal lastega olemise vahel. keeruline, aga siiski teostatav.

on tõeline vedamine, et nii minu kui Kalli Kaasa töö on selline, et vajadusel saame veidi ise oma tööaega planeerida. ehk et ei juhtu midagi hullu, kui päeva või paar kodus oleme. tänapäeva kontoritööd saab teha ka kodust, kui arvuti, id-kaardi lugeja ja telefon olemas on. meil on kõik vajaminevad vahendid kodus olemas. eile ja täna oli Kallis Kaasa lastevalves ja mina tegin veidi lühemad päevad, et laste lõunaunest ärgates ka juba kodus olla. homme ja ülehomme olen siis mina lastega kodus ja mees saab vahepeal paar täistööpäeva teha. ja vajadusel jääb issi reedel veel päevakeseks lastega koju. jah, meil on vedanud töökohtadega.

eriti suur vedamine on muidugi see, et Kalli Kaasa töökohas on lastel võimalik lõbusalt aega veeta, kuna kohapeal on olemas tegevustoad raamatute, joonistamisvõimaluse ja isegi mõningate mänguasjadega ning ka töökabinet on piisavalt suur, et põngerjad saavad seal veidi toimetada. nii said lapsed täna koos issiga paariks tunniks "tööle minna", sest otseselt palavikku enam pole, aga siiski veel piisavalt nohused, et lasteaeda minna ei saa. ja kuna päris kõiki tööasju siiski ei saa kodus toimetada, võttis mees täna hommikupoolikul lapsed kaasa. poja jaoks oli see muidugi selline seiklus, et juba õhtul magama jäädes olid ainukesed mõtted ainult sellest, et milline seal issi töö juures ikka on ja hommikul ärgates, endal silmad alles poolkinni ja pea vaevalt padjalt tõusnud, oli esimene lause, et mina magasin nii ilusasti ära ja mina saan nüüd issi töö juurde! tundub, et neil oli tore hommikupoolik :)

lootus jääb, et selliseid tõbiseid nädalaid ei tule liiga tihti ja lapsed saavad siiski suurema osa ajast rõõmsalt ja tervelt lasteaias käia ning emme-issi korralikult tööasju toimetada. aga selle nädala saame ilmselt päris rahulikult üle elatud, nädala paar viimast päeva saab ehk poisi juba ka aeda viia ja uuest nädalat peaks kogu pere tavapärane lasteaia-lastehoiu-töörütm taastuma.