tormiselt

esimene korralikum sügistorm on akna taga möllamas, ilmateenistus hoiatab murdunud puude ja elektrikatkestuste eest ning õhutemperatuur langes 24 tunniga ligi 10 kraadi. meil õnneks hoov ja selles olevad asjad oma koha peal, elekter alles ja puid ka veel murdma pole hakanud.

teine nn torm keerutas üle meie pere eelmisel nädalalõpul, kui järjest jäid haigeks Piiga ja nädala alguses ka Kallis Kaasa ja KD. praegusel koroona-ajal ei ole eriti tore näha, kuidas pereliikmeid tabab tugev nohu, köhima ajab ka ning lisaks kaasneb ka korralik palavik. esialgu tähendas see haige Piiga ja talle seltsiks jäänud Kalli Kaasa jaoks mitte-sõitmist Tallinnasse, kus pühapäeval kõige uuemat suguvõsa liiget tervitasime, vanavanemate päeva tähistasime ja nii minu kui Kalli Kaasa õdesid sünnipäevade puhul meeles pidasime. tegelikult oli päris tore, et nii mitu olulist meelespidamist ühe pealinna-sõiduga tehtud sai, aga eelmine õhtu meenutas küll veidi jõuludeks valmistumist :) 

kurb oli muidugi, et ainult pool meie perest kogu selle õnnitlemise virr-varri ette sai võtta (ehk siis mina ja KD), aga nagu juba mainitud, siis praegu ei ole mõistlik vähemategi sümptomitega kodunt välja minna, ammugi siis korraliku tatitõve käes vaeveldes. kui haiguserallit alustanud Piigale lisandusid paar päeva hiljem ka Kallis Kaasa ja KD (kelle kaebused küll üsna tagasihoidlikuks jäid õe ja isaga võrreldes), siis leidsime, et haigetel on mõistlik covid-test teha ja mitte niisama lootma jääda, et ehk on lihtsalt sügisene külmetus. Kallis Kaasa kasutas pisut ära seda, et haiglas töötab ja sai testi tehtud ühe päevaga (kui muidu võib ooteaeg perearsti saatekirjast testimiseni isegi kuni 3 päeva olla) ning lootust oli, et vastus saabub ehk juba samal õhtul. mina, kes ma selles haigustepesas ainukesena terve olin suutnud püsida, kaalusin nii- ja naapidi Tallinnas toimuval töökohtumisel osalemist ja andsin siiski hilisõhtul kolleegile teada, et kindluse mõttes ei hakka pealinna sõitma. õnneks saabus järgmisel hommikul kergendust toov teade, et testi vastus negatiivne ja tegemist siiski tavalise sügisese tatitõvega. huuhhhhh, see "torm" läks siis meie perest seekord mööda, saame rahulikult tavarutiinis edasi toimetada ja ei pea kahkes nädalaks karantiini jääma. tõeliselt hea teadmine.

lapsed said selle nädala kodusel ravil olla, mis tähendab natukene "distantsõppe"-rutiini tagasipöördumist. erinevus kevadega on selles, et kui siis pidid lapsed kodus ära tegema ainult tunnitöö ja koduseid ülesandeid (reeglina) täiendavalt ei jäetud, siis kuna praegu ju teised kõik igapäevaselt klassiruumis õpetaja käe all õppimas, siis peavad meie lapsed iseseisvalt ära tegema nii tunnitöö kui kodused ülesanded. tuleb tunnistada, et seda on päris palju ja kuna mul endal on hetkel päris pingeline seis tööasjadega, mitu projekti käsil ja homme oluline esitlus juhtrühmas ning Kallis Kaasa oli paar päeva haiguse tõttu ikka päris rivist väljas, siis on päris keeruline tagada, et lastel kõik asjad ikka tehtud saaks ja suurt lünka õppimises ei tekiks. no ehk oleme enam-vähem järje peal suutnud olla, kuigi mõnevõrra närvilisem õhkkond on ilmselt nii mõnelgi hetkel võimust võtnud.

positiivne kogu selle asja juures on olnud aga see, et hommikuti oleme kogu perega saanud veidi kauem magada ja keegi pole pidanud varahommikul kuhugi tormama. ja see on päris mõnus olnud :)

päriselt sügis

nii korralikult sügisenäoga ilma nagu täna ei olegi septembris veel olnud - kõle tuul, pidev paduvihm vaheldumisi hõredamate sajuhoogudega ja uksest välja astudes tahtmine mantlihõlmad tihedalt koomale tõmmata. kontori katuseakendel mürisevat vihmaraju kuulates mõtlesin haletsusega KDi peale, kellel just täna esimene purjetamistund sellel õppeaastal, et kuidas need lapsed selle vihma ja tuulega seal merel siis nüüd seilavad ... õnneks selgus, et sellise maruilmaga õpilasi vee peale ei aetud ja tund möödus siseruumides teooriale keskendudes. loodetavasti on homse Piiga purjetamistunni (tema jaoks päris-päris esimene purjetamistund üldse!) ajal kas mõistlikum ilm või samuti teooriatund kuivas ruumis katuse all.

ehk et jah - kooliaasta on alanud, meie pere järeltulijatele siis 4. ja 5.klass. tundub, et lapsed on tõesti peale pikka koolist eemal olekut (eriolukorra tõttu katkes kooliaasta ju juba märtsis, pool aastat tagasi!) klassikaaslastest, koolimelust ja isegi õpetajatest puudust tundnud ning lähevad kooli päris hea meelega. nii KDi kui Piiga klass on varasemate aastatega võrreldes märgatavalt suurem, kuna mingid paralleelid pandi kokku ja nende klassidesse tuli lapsi juurde, aga hetkel näib, et probleeme pole see tekitanud. ka huviringide plaan on juba paigas - Piiga vahetas loodusringi robootika vastu ja KD hakkab oma spordiklassi jalkatundidele lisaks ka eraldi jalgpallitrennis käima. hea on näha, et esimene täisnädal koolis on möödunud positiivses meeleolus ja hea tujuga :)

veel enne, kui suur sügis kätte jõudis, saime tehtud selle-aastase perepildistamise, järjekorras juba 11nda. seekord ei hakanud sobivat paika kaugelt otsima ja leppisime fotograafiga pildistamise kokku meie oma koduhoovis. Kalli Kaasa mulda pandud päevalilleseemned on just praegu kõrgeks õiemereks sirgunud, lilleamplid veel ilusad ja õu mõnusalt roheline ja lopsakas. nüüd tuleb piltide ootamis aeg ära kannatada ja kuu aja pärast saame tulemusi näha - usun, et vahvaid ja ägedaid nagu alati!

töises plaanis on mitmed ülesanded tegemist ootamas, aga kuidagi raske on õiget motivatsiooni leida ja tegevusplaani paika panna. mõned nädalad tagasi leidsin ennast justkui identiteedikriisist - mida ma siis ikkagi teen ja mis minu ülesanne on ja kas minu tööl on tegelikult ka sisu ja mõte? olen üle hulga aja nüüd jälle paar päeva ka kontoris kohapeal olnud, et mõtteid koguda ja sihte seada ja kuidagi konkreetsemalt töölainele saada, aga üleliia lihtne see just ei ole. samas kui täna oma lähinädalate kalendrit vaatasin, siis on seal üks kohtumine ja arutelu teise otsa, nii et tegemisi ju jagub ja mitte vähe, aga ... eks pean selle segaduse enda sees selgeks mõtlema ja iseenda jaoks konkreetsed sihid paika panema (veel parem, kui kindlate tähtaegadega ka), küllap siis saan ka kindla ja rahuliku tundega edasi toimetada. mu praegune töö meeldib mulle endiselt väga ja tundub, et kolleegidki hindavad minu tegemisi ja teadmisi, ka juhtkond ei ole nurisenud (pigem vastupidi) ning põhjust ebakindluseks pole tegelikult mitte mingisugust, aga inimene on ju kummaline ja suudab mõnikord selged asjad väga segaseks mõelda (nagu kogu eelnev lõik seda suurepäraselt tõestab :)