...

mõnikord lihtsalt on see hetk, kui tahaks kõige ja kõigi peale kõva häälega karjuda! no ikka väga kõva ja koleda häälega (poja kusjuures valdab seda kunsti suurepäraselt). vot selline hetk ongi praegu. õhtusöögilauas suutsin end vaevu vaos hoida, et mitte toiduga mäkerdavate laste taldrikud laias kaares põrandale lüüa ja ise kõige hullemal kombel käratada! suutsin siiski tsiviliseerituks jääda, laua koristada, musta pesugi pesumasinasse viia ja seejärel pealtnäha üsna rahulikuna võtta läpakas, et teisele korrusele põgeneda oma mõtete ja närvilisusega.

ja siin ma siis nüüd olen, kuulatan aeg-ajalt alumiselt korruselt kostvat laste naaklemist ja püüan rahulikult hingata, et poole tunni pärast suudaksin jälle rõõmus ja naeratav emme olla. kusjuures - pole mingit otsest põhjust, miks ma just täna õhtul peaksin nii hullupööra vihane ja plahvatusohtlik olema. aga vot mõnikord lihtsalt on nii. hea, et suudan sellistel hetkedel ennast veidi ka kõrvalt vaadata ja analüüsida ja aru saada, et minu kallis pere ei ole süüdi, kui minul on paha tuju ja et kõige targem ongi siis veidi omaette olla. kuigi jah, meie pisikeses majakeses, kuhu peavad mahtuma neli inimest pluss koer, on seda omaetteolemise-nurgakest üsna keeruline leida...

tegelikult oli täna ju tore päev - reede, töönädal selja taga, päev möödus suht-koht rahulikult. koju jõudes läks küll üsna kiireks, kuna vaid napp tund jäi aega, et ennast ja peret valmis seada fotostuudiosse minekuks. meie iga-aastane fotosessioon, seekord siis juba kolmas. võib-olla ongi minu närvilisuse põhjuseks seesama pildistamise pooltund, kuna pidevalt naeratada, rõõmsalt ja positiivselt lapsi korrale kutsuda, mitte välja näidata, kui närvi ühe kolme-aastase väikemehe iseteadlikkus, jonn ja vingumine võivad ajada, olla särav ja õnnelik, kui ise samal ajal tahaks kõva häälega nutta, et miks te ometi peate nii tegema... oehhh, kes teab... lootust siiski on, et fotograaf suutis meie pisikesest perest mõned vahvad pildid välja võluda. loomulikult ei ole laste jaoks lihtne istuda ja astuda ja poose sättida ja käsu peale naerunägu teha, aga emme-issi ju kujutavad täpselt ette, milliseid vahvaid pilte kõik teha võiks ja tekitab pettumust küll, kui kõik kujutluspildid üldsegi mitte tegelikkuseks ei saa.

novot, kirjutamisteraapia mõjub juba, suudan täitsa rahulikult hingata ja ei olegi enam tunnet, et tahaks sõrmeotsad läbi klaviatuuri taguda. Kallis Kaasa ja lapsed vist seekord pääsesid fuuria käest :)

kui nüüd mõtlema hakata, millest ma tegelikult täna kirjutada tahtsin, enne, kui see emotsioonide tulv mind kaasa viis, siis on kõik mõtted jälle otsekui peoga pühitud. mingid mõttekillud olid vist poja käitumisega seoses (eile õhtul oli temal jonni-õhtu. päris hea, et see meil samal ajal ei juhtunud :) , midagi seoses nimede ja nime mõjuga justkui käis ka peast läbi ... aga vot ei suuda praegu enam neid mõttekäike uuesti loogiliseks arutluseks mõelda. ju siis jääb järgmiseks korraks.