ilusad nädalavahetused, hirmkiired nädalad

töönädalad on nii kiired, et kogu aeg on tunne, et gaas on põhjas ja hinges pisuke hirm, et kas suudan ikka teel püsida... seni olen suutnud ja lootust on, et kurvid on edukalt selja taga ja ees vähe sirgem tee.

mõnusa vahepalana mahtus kiiresse töönädalasse traditsiooniline perepildistamine - järjekorras juba seitsmes! oleme alles piltide ootel, aga sisetunne ütleb, et seekord tulevad eriti vahvad fotod, sest lapsed töötasid fotograafiga suurepäraselt kaasa, võtsid poose ja kompositsioone igast asendist, pildistamiskohaks valitud rannapark ja muul on juba iseenesest ilusad ja erilised ning ilm soosis kogu ettevõtmist, sest õhtune sügispäike oli meiega ja külmad tuuled hoidsid just sellel õhtul end meeldivalt vaos. nüüd jääb veel pisut ootusärevust taluda ja siis saabki juba lõpp-tulemust näha!

nädalavahetused on vastupidiselt väga mõnusad olnud. eelmine algas juba reede õhtul, kui üks kolleeg oma 55. juubelit disko-stiilis peoga tähistas, mis väga meeleolukalt aja ajastutruult kulges - punased nelgid, tervistusnapsuks VanaTallinn vahuveiniga, puhvetis sardell hapukapsaga ja loosiauhindadeks mandariinid, suitsuvorst ja BioEst pesupulber (kui vaid mõned näited tuua).

sellel järgnes laupäeval-pühapäeval koorihooaja avalaager, kus lisaks laulmisele

ja imelisele keskkonnale - no näiteks prooviruumist avanes selline hingemattev vaade -

sai taaskord stiilipeo rütmis hoopis teise aega ja olustikku liigutud ehk et Eakate Avahoolduskeskuse avapeol kepsutasid ringi näiteks sellised vanad ja kobedad, isegi teeneline rahvakunstnik Heli Lääts teiste hulgas :)

koorielu on sellel aastal minu jaoks ikka hoopis intensiivsem, sest juhatuse liikmeks olemine tähendab lisaks juhatuse koosolekutel osalemisele ka koos koori presidendiga kõikvõimalikel koori puudutavatel teemadel kaasamõtlemist, pikki telefonikõnesid ja asjade arutamist, dokumentidega mässamist ja esilekerkivate probleemide lahendamist. mulle täitsa meeldib. veel :)

stiilirikkale nädalavahetusele järgnev töönädal oli jälle nagu üks kiire karussell, kuid õnneks oli taaskord ees ootamas mõnus nädalavahetus, sest üle hulga aja olime kogu perega kodused. pühapäeval kasutasime päikeselist sügisilma Tolkuse rabas jalutamiseks ja veetsime suurepärased 2 ja pool tundi värskes looduses. lapsed korjasid raja kõrvalt usinalt mustikaid, pohli ja jõhvikaid,

Kallis Kaasa varus toidukorra jagu seeni

ja mina nautisin lihtsalt koos perega olemist ja värskes õhus kulgemist.

mõnus oli!

pojal algas tänasega juba kolmas täispikk koolinädal ja kokkuvõttes võib öelda, et ta on nii tubli! kohanemine uue elurütmiga, uute kaaslaste ja uute õpetajatega on läinud üle ootuste hästi, mõlema eelneva nädala kohta on klassiõpetajalt kiitus päevikus, lugemine edeneb suurepäraselt ja koolipoiss ise oma uuest staatusest väärikalt uhke ja parajalt tähtis.

ainukeseks tõrvatilgaks meepotis on poja vastumeelsus kehalise kasvatuse õpetaja suhtes, mille põhjus on segane ja ilmselt emotsioonidest tingitud, aga mille tõttu on esmaspäeva-hommikud rasked ja kurvad nii lapsele kui mulle. kuna õppenädal algab esmaspäeval kohe kehalise kasvatusega, mis on esimeseks tunniks, siis juba teist nädalat järjest jääb minust koolimajja maha pisarates pisike õnnetusehunnik, kes ei taha tundi minna ja kes palub nutuse häälega, et saaks minuga koos olla... oehhh... oleme pojaga rääkinud ja püüdnud selgitada, et koolis tuleb käia ja kõik õpetajad ei peagi meeldima ja et lihtsalt on asju, mis tuleb ära taluda ja mida muuta ei saa ning käisin spetsiaalselt vestlemas ka poisi klassijuhatajaga, et selgitada KD-i meeleolusid ja mõtteid ja uute olukordadega kohanemise raskusi ning paluda tema abi poisile toeks olemises, aga vähemalt täna hommikul sellest veel tolku ei olnud ja poja jäi taaskord väga-väga õnnetult oma koolipäeva alustama. eks me siis jätkame rääkimist ja selgitamist ja loodame, et aeg toob arutust ning rutiin ja harjumine teevad oma töö. lihtsalt nii pagana kahju, et kogu koolirõõmu ja õppimishuvi juures on üks pisike detail, mis rõõmsa ja positiivse pildi ära rikub...

1. september

armsa poja koolitee alguse esimene päev ongi tänaseks juba selja taga. päev, mille muljeid oli vähemalt minu jaoks õhtuks niipalju, et isegi uni ei saanud kuidagi tulla... eriline päev oli.

hommikul tähtsa päeva puhul ühine koogisöömine koos perega, piduriiete selga sättimine ja koduhoovil olulise hetke jäädvustamine perepildile.
sõit aktusele, uskumatul kombel parkimiskoha leidmine otse ukse ette ja poja ebalevalt rõõmus taaskohtumine klassijuhatajaga (esimene kohtumine oli paari päeva eest koolimajas), mis tegi emme-issita mahajäämise uute klassikaaslate sekka ning saali marssimise ootamise vist pisut rahulikumaks ja rõõmsamaks.
ootusärev aktuse algus ja KD naerataval sammul lõpuklassi poisil käest kinni hoides esiritta tüürimas ning täiesti õigel hetkel ja püstipäi oma aabitsa järele minemas. (ps. aktus oli mõistlikult kompaktne, paari kohustusliku kõne ja teemakohaste laulukestega ning mitte üleliia pikk ega veniv).
Piiga, kes kogu sündmusest elevil-ärevil, kord sülle nõudmas, kord uudistavalt ringi vahtimas ning laste suure sõbra tädi M. saabumisest, kes otse loomulikult oma suurt sõpra KD-i kooli alguse puhul õnnitlema tuli, ülevoolavalt rõõmus olles.
aktuse lõppedes soe kalli päevakangelasele ning kiirelt Raekotta kooriga esinema, samal ajal kui ülejäänud pere suundus koolimajaga tutvuma, klassiga ühispilti tegema ning klassijuhatajalt esimesi õpikuid-vihikuid ja õpetussõnu saama.
peale minu meeleolukat kontserti ja Kalli Kaasa poolt koos lastega läbitud kooliga tutvumist suundusime perega koos vastrenoveeritud spa-hotelli nooblisse restorani pidupäevalõunat nautima, kus emme-issi kõike head-paremat peaaegu et mõõdutundetult nautisid ja lapsed ka olid nõus natukene sööma, peamiselt pannkooki ja jäätist.
enne koju jõudmist kiire peatus raamatute-vihikute ümbrispaberite ostmiseks ning siis juba sügavalt mälusoppidest otsimas õigeid liigutusi ja võtteid raamatutele ja vihikutele paberite ümber panemiseks. uskumatul kombel jõudsid pea kolmkümmend aastat unustustehõlmas olnud liigutused sõrmeotstesse juba teise paberi voltimise ajaks.
lastetoas asuva kirjutuslaua sahtlite põhjalik inventuur ning kahe sahtli reserveerimine vastsele koolipoisile, sahtlisse paigutatud kooliasjade hulgast esimeseks PÄRIS koolipäevaks vajalike asjade ranitsasse valmisotsimine, vahetusjalatsite ja kehalise tunni riiete-jalatiste valmis sättimine ning põhimõtteliseks sellega olidki esimese septembri emotsiooniderohked tegemised toimetatud.

see eelnev oli siis meie esimese lapse esimene september koolilapse ema mätta otsast vaadatuna. näis, et ka päevakangelane tundis ennast kogu oma tähtsuses hästi, eelnevalt kirjeldatud koolialguse ettevalmistusest-sahmerdamisest ennast segada ei lasknud (eks see ongi rohkem emade rõõm ja vaev...) ning aitas õues hoopis koos Piigaga issil talvepuid kuuri vedada. tegusalt veedetud päev temalgi :)

täna hommikul said nii Piiga kui KD peale pikka suvepuhkust esimesel "tööpäeval" täiesti iseseisvalt ja rõõmsal meelel ärgatud, jõudsime õigeks ajaks nii lasteaeda kui kooli, mõlemad lapsed olid sõpradega (kes vanade, kes uutega) kohtumisest rõõmsalt elevil ja puhkuse lõppemise kurbus (kui seda üldse oligi) jäi kaugelt uue õppeaasta alguse põnevusele alla. ja sellest on mul vaid hea meel ning südames lootus, et elevust ja rõõmu jagub veel ja veel ja veel. vähemalt kevadeni :)