töökohapõhine õpe

just sellist terminit - töökohapõhine õpe - kasutas minu uus/vana kolleeg olukorra kohta, milles hetkel olen. ehk et kõike seda, mida pean tegema, saan endale selgeks nö töö käigus. esimene töönädal on tänaseks selja taga ja selge ülevaade sellest, mida tegema pean ja mida minult oodatakse, veel tekkinud ei ole. aga aega on :)

töövahendid olen kätte saanud ja vajalikud juurdepääsud töökohaga seotud andmekogudesse toimivad ka.

olen saanud juba osaleda ühel teenuseomanike koosolekul, toimunud on esimene iganädalane vestlus juhiga ja järgmistesse nädalatesse on ka juba mõned kohtumised kirjas. esimene pealinna-tööpäev on samuti selja taga ning mõningate uute kolleegidega ja tööandja peakontoriga on ka tutvust tehtud. olen ohtralt tutvunud erinevate dokumentidega-analüüsidega-juhenditega-andmebaasidega ja püüdnud oma uut positsiooni 'tunnetada'. no mingi pilt mul ju on ja mis pisut julgustab (või kuidas võtta ...) on asjaolu, et valdkond, millega tegelemiseks mind palgati, on täiesti tundmatu ala selles asutuses ka kõigi teiste jaoks. ehk et mul on võimalus avastada ja õppida koos uute kolleegidega.

üks väga konkreetne muutus eelneva töökorraldusega võrreldes on küll - stressi ei ole. veel :) on täiega mõnus, et saan vajadusel toimetada kodus, et saan teemadesse sisse elada omas tempos ja saan lihtsalt olla. kindlasti läheb üsna pea hoopis kiiremaks ja keerulisemaks, aga eelnevaga võrreldes on hetkel ikka täiega puhkus:)

uus algus

täna ongi see käes - uus algus. saan hetkel veel kodus istuda, kohvitass kõrval ja kolleegi kingitud käsitöökommid maiustamiseks ning püüda aru saada, et see ongi lõplik. ma ei tööta enam sotsiaalosakonnas. uskumatu...

eilne päev oli nagu sõit ameerika mägedel. hommikul veel paar töist koosolekut, siis mõned asjaajamised linnas ja saigi juba kolleegide abiga lauad paika sättida, kringlid lahti lõigata ja sügavalt sisse hingata, sest kõige emotsionaalsem osa ootas ees. hüvastijätt.

vaadata silma kõigile neile kümnetele ja kümnetele headele ja veel parematele kolleegidele-koostööpartneritele, kellega ligi 20 aasta jooksul ühte rada käidud, oli minu jaoks ikka paras emotsionaalne katsumus. jah, eks sai ka pisaraid valatud ja ühel hetkel oli täpselt selline tunne, et oleks tahtnud istuda, kössi vajuda ja lihtsalt lohutamatult nutta... ja siis järgmisel hetkel vaatad enda ümber ringi ja näed kõiki neid hoolivaid inimesi, kes on tulnud lillede ja kinkide ja tänusõnadega, kellel ongi siiralt kahju, et ma tegin otsuse minna - ja hinges on uskumatu soojus ja tänu, et mul on niimoodi vedanud!

ca tunni aja pärast sõidan linna, et uuele algusele vastu astuda. totaalne hüpe tundmatusse! täiega põnev, aga natuke kõhe ka. ma isegi ei oska arvata, mismoodi see kõik olema hakkab, sest ma pole pidanud nii kaua uuesti päris nullist alustama. eks siis nüüd saab näha, kui õppimisvõimeline ma veel olen :)

ma olen rahul, et sellise otsuse tegin. olen südames enda üle uhke, et julgesin ebaõiglusele ja lollusele natukenegi vastu astuda ja mitte jääda oma mugavustsooni tiksuma. ja nagu üks kolleeg eile ütles: Sa oled selles majas midagi liikuma pannud ja Sinu otsus on midagi väga oluliselt muutnud. ma väga loodan, et see on päriselt ka nii ning need mehed, kes seatud juhtima, oskavad edaspidi ehk rohkem inimeste peale mõelda ja vaeva näha nende tublide tegijate hoidmisega, kes tahavad oma tööd teha, kes teevad seda südamega ja päriselt hoolides.
nagu minagi tegin :)